Friday, August 9, 2019

Mägimatkaja MM rogain Hispaanias

Ligi 2 nädalat on möödas rogaini maailmameistrivõistlustest La Molinas Püreneede mäestikus. Nagu korraldajad mainisid oli see kõige mägisem MM rogainide ajaloos.

Läksime Tõnu Ilvesega medalit saama, kuid jäime MSV ehk meeste superveteranide klassis viiendaks (25 võistkonna hulgas). Tegime oma arust hea plaani, korjasime kaardi põhjaosast kalleid punkte, öösel liikusime kindlamatel radadel ja tänavatel Prantsusmaal, hommikuks oli seis nii füüsiliselt kui ka punktiskoorina hea. Kodulehel sai jälgida võistkondade liikumist GPS-träkkidena ja näha järjestust kogutud punktisummade järgi (punte ei näidatud). Hommikuks jõudsime II kohale Tiit Tali - Antti Roose järele. Öösel muutusime natuke passiivseks, sest tekkis arusaam, et meil oli läinud piisavalt hästi. Petlik ja ohtlik arusaam, mis vähendas motivatsiooni. Sellel MMil ei antud midagi niisama.

Kuid kõigest järjekorras.

Reisisime viiekesi - Tõnu Ilves, Mati Preitof ja naisvõistkond Marje Viirmann - Airi Alnek. Teel juhtus nii mõndagi. Kõigepealt kaotas Marje Riia lennujaamas oma ID-kaardi. Passi tal kaasas polnud. Kuidagi õnnestus Barcelonasse lennata. Ühes väikelinnas, kus üritasime edutult söögikohta leida, sõitis ühel kitsal tänaval minust hooga mööda furgoonauto. Väga lähedalt sõitis, kuid hindasin 30 cm vahemaad turvaliseks. 10 m peale mind lendas furgoonil tagauks lahti ja põrutas täiega vastu kõnniteel asuvat raudposti. Uhh, vedas.

Võistluseelse päeva hommikul oli Marje väga viletsas seisus. Nägi välja nagu rogaini 12-l tunnil - kahvatu ja nõrk. Looderdasime natuke pikemalt oma korteris La Fusadas, lootes, et ta natukenegi kosub. Õnneks läks päeva peale enesetunne paremaks. Airi oli rahu ise, vähemalt väliselt.

Võistlushommikul tundis Mati end kehvasti. Tõenäoliselt mõtles-närveeris natuke üle.

Ehkki sporditegemine pole viimasel ajal olnud minu prioriteetide hulgas, olin selleks MMiks valmistunud üsna hästi. Tõnu oli teinud omajagu maratonijookse ja seda jätkuvalt heade aegadega (sh alla 3:20). Tema füüsilise seisundi pärast ei pidanud muretsema. Lubatud jahedam (külm) ilm sobis ka, sest palavus põhjustab minul krampe. Mõlemad kasutasime ühte kerget matkakeppi, millest oli väga palju abi.

Planeerimisel kulusid ära kõik 2,5 tundi. Esialgu ühendasime punkte kaardi lõunaosas ehk kõrgetel lagedatel küngastel. Kuid nöörist tuli puudu ja hea lahenduse leidsime hoopis põhjaosa punktide läbimisega. Olime rajaplaneeringuga rahul ja läksime enesekindlalt starti.

Planeerisime suures telgis laua taga. Kaks tundi järjest tuli äikesevihma kõva müristamisega. Vihma sadas ka stardi ajal ning lisaks veel mitu tundi otsa. Vahepeal oli ka ilusat ilma ning näitas isegi päikest. Õhtul kella 7-ks oli vihmasadu läbi. Need kes alustasid kaardi lõunaosast külmetasid kõvasti. Seal kõrgel tuli ka korralikku rahet. Meil külm polnud, ehkki riietamisega pidi hoolikas olema.

Kuigi rajal arvasime, et meie hea võistlus lõppes hommikul KP82 mitteleidmisega (kaotasime 50 min), siis väikese analüüsi järel selgus, et suure prohmaka tegime juba stardis ja korralikke vigu kogunes liigagi palju.

Nimelt plaanisime minna 24-53-79, kuid hoidusime esialgu tõusust ning kaldusime suunaga totaalselt ära. Ei saanud tükk aega asfaldil aru, kus asume, kuni lõpuks pani Tõnu meid paika (roosa joon, nr. 263). Muutsime plaani ja läksime KP33e. Kohe varsti saime kokku klubikaaslase Kari Lehto võistkonnaga (kaardil roheline joon, nr 72). Soomlased liikusid hästi, kuid suurteks konkurentideks neid ei pidanud. Kari kõige pikem rogain oli selle võistluseni 2-tunnine. Ma ei tea, mis neil juhtus, kuid 13. tunnil sõidutati neid keskusesse.

KP33

Niisiis olime "väikese" veaga kaotanud kohe stardis 6 punkti, lisaks oleksime võinud peale 79 võtta ka 53, liikudes piki horisontaali. Järgmise hommiku punktide raskusastet arvestades läks kaduma 11 lihtsat punkti.

KP73 oli meil plaanist väljas, kuid kuna paljud võistkonnad liikusid sinna, osutus see väga heaks valikuks. Me polnud selleks ajaks veel hästi aru saanud mägedes planeerimist - oluline polnud mitte pikkus vaid kõrgushorisontaal. Rogaini kaardil olid kõrgushooned 10 m ja paksud horisontaalid 50 m järel.

Edasi õnnestus kõik kenasti, traverseerisime pikalt nõlva alates KP45-st kuni 90-ni. See traavers oli minu kinnisidee. Enne KP65 kasutasime Tõnu tungival soovil ka teed.

KP50 ja 55 vahel kohtasime Lahtmäe-Väärsit.

Taimestik oli erinev, kuid reeglina normaalselt läbitav.
Omajagu aega läks KP56-ga. Asfalttee pealt pidi minema üles väike oja, kuid seda ei leidnud (ehkki läksime ka tagasi). Järgmine koht tõusuks avanes peale järsakut aga liiga hilja ja tegime paraja lisakaare. Ehkki saime lageda järgi end üleval kenasti paika, ei saanud aru, kus punkt asub. Mina ragistasin võsas kaljude all ja Tõnu otsis punkti ülevalt. Üks võistkond loobus otsimast ja läks minema. Lõpuks Tõnu leidis punkti ühe kaljuse kaeviku seest.

Peale KP56 läksime joogipunkti, kus sai leiget puljongit ja kohvi. Meeldiv üllatus. Eemal olid tumedad äikesepilved, mille serva saime ka natuke hiljem tunda. KP96 oli trikikas, seal oli palju kaljusid, kuid punkt oli pandud eemale mingi pisikese kivinuki juurde. Otsimisega läks jälle aega, kuid hindasime seda normaalseks kaoks.

Kuna olime plaanist maha jäänud, siis lõikasin välja odavamad punktid 49 ja 30. Samas tegime etapil 96-68 viga ja olime üsna KP30 lähedal. Suurelt kaardil seda varianti enam ei näinud ja kaotasime 3 lihtsat punkti.

KP77 juures kohtasime 8ndal tunnil Tali-Rooset. Antti ütles, et vahepeal oli tal juba päris rogaini tunne sees. Ise tundsin end väga hästi, sest rahulikud tõusud sobisid kenasti. Kordagi hingeldama ei hakanud, allamäge oli ka hea joosta.

Edasi tegin ettepaneku ära jätta suur ring 29-63-107. See oli õige otsus, liikusime piki mõnusat rada mööda kalleid punkte 87-83.

Enne 108 läks pimedaks ja panime linnatänaval lambid pähe.

WP1 tegime pikema pausi, ligi pool tundi!. Jõin ära 200g Coca't ja üritasin TacticFoodi soojaks ajada. Eriti ei õnnestunud, kuid aega läks kõvasti. Tõnu pakkus soolakurki.

Enne KP97 pakkusid lapsed kell 23:30 aasal kohvi ja pitsat. Kuna just olime söönud, siis pitsat enam ei tahtnud. Kohv pani südame puperdama ja kofeiiniga kummikommid jäid seekord söömata.

Kuna ei näinud pimedas läbipääsu KP97 juurde, siis kaldusime kõvasti kõrvale. Kontrollisin maja järgi asukohta ja lolli järjekindlusega ronisin mäe otsa, lootes punkti leida. Tõnu kahtles kõvasti, jäi seisma, kuid kuna alternatiivi polnud, siis vedasin end siiski üles ja KP97 oli olemas!

Ka KP60-ga tuli rumal viga. Kõik oli millimeetrini kontrolli all, kuid alahindasin 10 m laskumist ja hakkasime lihtsat punkti otsima 5m kõrgemalt võsast. Vähemalt 10 min läks kaduma.

Öine teekond viis meid läbi Prantsusmaa linnade, kus noortekambad pidasid tänaval pidu. Tempo oli langenud, ehkki kurnavat väsimust polnud. Võtsime kõike rahulikult, lootes, et tehtud hea töö tasub end igal juhul ära.

Kõige jubedam minek oli lühike lõik KP28-st oja juurde. Totaalne võss laskumisel, saime läbimärjaks, tegin mitu kukerpalli.

Raja peal saime kokku kahe hispaanlannaga?, kellega jõudsime koos punkti 109. Tegelikult läksime sellest punktist 2 m kauguselt mööda ja otsisime lameda orvandi asemel punkti sügavamalt orust. Naised olid eriti järjekindlad ja sinna nad jäidki. Saime punkti, mis oli põõsa taha peidetud, kätte tänu vanameistritele Kivikas-Tasa-Nurm. KP109-s olime jooksva punktiarvestuse järgi teised.

Kustutasime lambid, läks valgeks. Kell oli 6 hommikul

Kohe järgmise punktiga (KP59) tegime jälle viga. Lugesin kaardilt, et oleme kaugemale jõudnud ja läksin liiga vara punkti lõikama. Tiigi juures saime paika. Punkti ei leidnud ka kohe õigelt kõrguselt. Kokku päris suur viga.

Ilm läks soojemaks, energia hakkas kaduma, sest süüa enam ei tahtnud, mistõttu tempo oli loid.
Ja lõpuks see punkt, mis kustutas motivatsiooni - KP82. Tõnu eelistas minna natuke ringi, kuid tagasipööre jäi lühikeseks ja 110 m tõusu järel ei sattunud õige kalju alla. Tuiasime seal lähedal üsna pikalt ja me polnud ainukesed. Altpoolt tuli väga enesekindla ronimisega üks vanapaar ja haakisime neile sappa (pildil vanadaam kimbatuses). Tulemuseks tuiamine 70-90 m kõrgemal (roosa joon, nr. 263). Samal ajal tulid alt otse punkti Tali-Roose (roheline joon, nr. 111). Kahjuks me ei kohtunud, olime erinevatel levelitel.

Läksime KP71-e läbi 62 traversseerides hiljem ümber sügava oru. Tali-Roose läksid aga KP82-st otse 71-e ja palju edu ei saanud. Seega jäi neil võtmata väärtuslikud 6 punkti.

KP82 punktipiirkond lähemalt.
Enne KP71 kaotasime omajagu aega lageda nurgast punkti otsimisega. See polnudki veel õige nurk ja seal said tünga paljud tiimid.

Kohtasime Kangur-Ivanovi.

Lõpp läks parajaks kaoseks. Ilm oli palav ja motivatsiooni langusest olek uimaseks. Tahtsime võtta ära kõik keskuse ümber olevad punktid, kuid Tõnu ei tahtnud minna otse 38-25, mina ei tahtnud jälle edasi-tagasi ringi teha. Lõpuks läksime KP48 poole, kuid teerada ei leidnud. Lõpuks leidsime, et me ei jõuagi sinna enam minna.  Koju. Veel kaotatud 7 punkti.

Ja nii kogunes kaotusi ning, üllatus-üllatus, päris korralikult. Kui oleksime leidnud KP82 ja ülejäänud punktid keskuse lähedalt ära võtnud, aega oli selleks piisavalt, oleksime kokku saanud 260 punkti ja jäänud ühe vähempunktiga neljandaks.

Väga hea tulemuse tegid Marje ja Airi, kes tulid superveteranidest maailmameistriteks ja veteranidest pronksile ning seda hea tulemusega. Tali-Roose saavutasid II koha.

Tulemused
GPS-träkid
Fotod
VIDEO

Lisan siia ka foto IRFi koosolekust. Uus president, Lauri taandus juhatusest. Võtsime seal mõningate võimalike uuenduste osas sõna, kuid erilist toetust ei leidnud. Maailm on konservatiivne, kuid ega ka Euroopa pole eriti valmis uuendusteks (näit rogaini lühikese formaadi tiitlivõistluseks).


4 comments:

Priit Ö said...

Mida lillade kriipsjoontega tähistati

eduardp said...

Täpselt ei teagi, vist mingid downhilli vm rajad.

Anonymous said...

Lillad kriipsjooned on ilmselt need - there are some downhill bike trails that are represented in the map with a magenta discontinuous line. It’s strictly forbidden to follow these trails from 10:00 to 19:00, as high speed bikes are descending and competitors could cause serious accidents. You may cross this trails all the time, but taking extreme precautions.

TA

Armo said...

Lühikese formaadi tiitlivõistlused 24h asemel suretavad traditsiooni, võiks pidada regiooniti neid, aga MM ja EM peaks jääma 24h! Aitähh Etsile ülevaatliku raporti eest!