Thursday, July 23, 2015

Tõnissoni valge ehk Kodasoo üks-ühele

Kolmapäevase Jüri Tarmaku üks-ühele võtsin kavasse eelkõige Rootsi MMi silmas pidades. See päev sobis viimaseks (ja ka esimeseks!) kiiruslikuks treeninguks enne pühapäevaseid sprindi kvalifikatsioone. Süda oli vaja ette valmistada kiiremaks tööks, kaotamata sidet ajuga.

Kodasoo luiteline männimets on muidugi metsajooksjale maasikaks, ehkki kõikjal kohtas sinetavaid mustikaid. Enesetunne enne starti oli täitsa ok, kuigi eilne 140-se pulsiga sörk Männikul tegi hommikuks kogu keha haigeks (!?). Puusavalu oli painav nii jooksu ajal kui ka hommikul, teisedki liigesed valulikud. See tegi murelikuks ja hommikul isegi kahtlesin, kas sellise seisu pealt oleks õige sprindiintervalle otsa teha.

Olukorra tegi normaalseks Ibumetin hommikul ja tund enne õhtust jooksu. Tõesti oli hea olla ja etteruttavalt olgu öeldud, et mõnus tunne säilis järgmise hommikuni. Seega tuleb ikkagi elada nii nagu arstid soovitavad - kui valutab, siis võta valuvaigistit. Mis edasi saab, näitab aeg.

Üks-ühele formaat on lahe ja omal ajal tegin sellel võistlusel päris mitmele ässale tuule alla. Praegu on jooksuvorm kesine ja aastaid ka tublisti juurde tulnud. Kuid mõne skalbi oleks ikka tahtnud võtta. Et asi põnevam, panin end kirja M35 klassi.

Eeljooks oli standardpikkusega sprint, mis läks ka nö edetabeli arvestusse. See viimane ei omanud mingit tähtsust, sest tegemist oli väga väikese võistlusega. Osalejaid oli liigagi vähe, arvestades väga vahvat maastikku, huvitavaid radasid ja võistlusformaati. Sellest muidugi kahju.

Kvalifikatsioon läks kohe alguses aia taha. Peale esimest KP-d ei teinud vahet valgel ja valgel metsal, valgel ja kollasel, tegelikult nägin seal isegi helerohelist. Viga oletatavas triibulises kollases, mis oli kaardil ilus valge, tuli ligi 2 minutit. Sellega oli jooks joostud ja edasi sai asja võtta rahulikult.

Vesteldes teistega tehtud veast, ütlesid eranditult kõik (neid oli vähemalt 4 inimest), et nad olid oma vea selles "valges" juba Suvejooksul ära teinud (!!). Mina aga olin siis haige ja ei osalenud. Ka Tiina mainib oma blogis seal eile tehtud viga, samuti ei pääsenud Suvejooksul sellest Silver (tõi blogis eraldi välja).

Päris naljakas olukord, kus kaart oli justkui õige, sest tegemist oli enam-vähem hästi joostava noore männikuga, samas oli seal sees palju lagedaid laike, mis andsid vihjeid poollageda osas. Kuid see mets erines totaalselt ümbritsevast kõrgest ja hõredast männikust. Niisiis, kaart oli õige, kuid mitte keegi ei saanud sellest aru :))

Teises jooksus läksin kokku Sergei Rjabõškiniga, Põhja-Eesti ühe sprindikunniga ja ka selle võistluse hilisema võitjaga. No seal polnud midagi teha, ehkki vajutasin võimete kohaselt ja olulist viga ei teinud.

Kuid kolmandas jooksus tekkis juba konkurents, vastaseks äsjane Euroopa pronks noorte teatejooksus  Kaarel Vesilind. Vanuselt oleme enam-vähem võrdsed, samal kaugusel eluringi otstest. Tõsi, üks ühelt poolt ja teine teisest. Kaarlit on iseloomustatud kui külma peaga osavat orienteerujat.

Nägin teda distantsi keskel vastu jooksmas (vastased jooksevad vastupidi ringe), natuke tujutult. Finišisse tuli ka tükk aega hiljem. Kaarel tegi kohe suure vea, jooksis valesse punkti ja nii see kaotus tuligi. Minul läks aga jooks-jooksult enesetunne aina paremaks ja nüüd saab öelda, et kogu see võistlus läks vormikogumist ja füüsilist enesetunnet silmas pidades väga õigesse kohta.

Rohkem enne Rootsit metsa ei lähe, riideid määrima ei hakka.

(pildil rajameister Sander Annus oma töö vilju nautimas)

1 comment:

eduardp said...

Üks-ühele võidumehelt Sergei Rjabõškinilt tuli täna FB-s selline sissekanne:

Ühe ema kirjast.
Meil on tragöödia, aidake! Mina olen nii palju juttu lugenud orienteerujatest, ega pole kunagi mõelnud, et see puudutab mind ja meie perekonda. Leidsin oma pojal kompassi! Ta räägib aga, et kõik on korras, nad käivad vahepeal sõpradega jooksmas ja see on kõik, mitte midagi tõsist, ta kontrollib end ja sõltuvust ei teki. Ega mina olen kuulnud need jutud. Alguseks alustavad jooksmisest, siis tulevad sõbrad-orienteerujad, esimesed võistlused, tavarada, pikk rada, rogain... pärast sellestki ei piisa. Kui palju kuulsin juttu nendest rogai-inimestest: jooksevad 24 tundi, unustavad puhkusest, teevad päev otsa trenni. Pärilikkus on meil ka halb: isapoolne vanaisa oli sportlane, vanema poja ei jõudnud ka ära valvata, jookseb päev otsa. Mõtlesin, et vähemalt noorema poja hoian eemale sellest hädast. Aga mitte, siin tuli ka õnnetus.
Poeg vanasti täitsa teine inimene oli! Terve päev istus arvuti taga, ei huvitanud mitte midagi, talle meeldis voodil pikali olla, veetis kõik õhtud kodus. Nüüd on aga täitsa teine inimese. Valetab ju, et pole orienteerumas käinud, tuleb koju, särk on läbi märg: " meie korjasime lihtsalt seeni“ - räägib. Aga mina ju tunnen! Hakkas varem üles tõusma, käib ära kuskil peidus. Oma uute sõpradega räägib imelikku juttu, sõnad neil imelikud: maastik, suund, jm. Minu küsimustele ei saa midagi seletada. Räägib, et mul polegi vaja seda teada ja ta ise ei võta seda tõsiselt. Mul süda läheb aga pahaks, ei tea mida teha. Mõtlesin, et vähemalt tüdruk teda mõjub, aga ta vist teda tõmbas kaasa. Valetavad ju, kui räägivad, et lähevad klubisse või kinosse. Ega kes kinosse põlvikutega käib, ega mina loll ei ole. Tuttavad soovitavad rehabilitatsiooni keskust Viljandis. Seal pannakse kinni voodile ja söödavad mulgikapsa, verevorstiga ning sunnitavad suitsetama, veel liigutamises piiravad, abstraheerivad arvutimängudega. Tean, et karm, aga ei näe ma teist lahendust. Kõige hullem on veel see, et praegu tuli mingisugune uus SI pulk, maksab mitte vähe. Seal, räägib poeg, kompass on sees, tehtud parematest materjalidest: suunda hoiab hästi ja tunneb enda enesekindlalt, ja saab märke ka võtta, et üks kord proovitud, rohkem ei saa peatuda peale seda. Hakkasin märkama, et raha paneb kõrvale, küsimustele vaikib. Selle sitta igas spordipoes kuhja ja isegi interneti teel saab tellida, politsei ei tee aga mitte midagi. Aidake, kogu lootus on teie peal, ei tea mida teha!