Tuesday, July 14, 2015

50's coming back

Vist on möödas päris pikk periood, kui tundsin end 70 aastase vanamehena. Joosta ei tahtnud, pingutamine ei tulnud mõttessegi. Antibiootikumide kuuri ajal olin justkui kehast väljas, pidev heinapalaviku tunne, vastumeelsus päikese, higistamise ja võsa vastu. Mõtlemine oli segatud selle ebameeldiva tundega, arusaamatud vead o-võistlustel polnudki väga arusaamatud.

Nüüd, kus möödunud on 6 päeva tabeltikuurist ja tehtud mitmeid pikki ja lühikesi trenne, on keha jälle omal kohal tagasi. Tagasi on tulnud tahtmine sporti teha, pingutamine pakub rahuldust.

Seda muutust on väga selgelt tunda, mistõttu tundub natuke kummalisena. Lootust on, et saan ehk veel kahe nädalaga MMi vormi ja kuu ajaga seisu, kus 24h rogain pole vaid pikk ebameeldiv pingutus. Kaks nädalat tagasi oleks tahtnud mõlemad võistlused cancel-dada, niivõrd kehv olemine oli.

Esmaspäeval otsustasin peale nädalavahetuse kahte pikka trenni Nõmmel sprintida. Linnaorienteerumise tiim ja rajameister Tomi-Andre Piirmets pakkusid selleks parajat 3,3km-st rada. Veteranide MMi sprindiks on vaja mitmeid kordi pulssi üles ajada ja selle pulsiga mõttetegevust arendada ning kaarti lugeda.

Ehkki Nõmme sprindil oli väsimus sees ja trepitõusu erietapp (8-9) tuli üsna raskelt, sain siiski kindlust, et keha tahab töötada ja suudab pingutada. Seisund oli üllatavalt hea, ka eelmiste päevade trennide järel taastus organism kiiresti. Kas tõesti on tulnud haigena või ravimikuuri ajal rahulikus tempos joostud rasked võistlused kasuks? Või mäletab keha veel Xdreamide ja mõne rogaini pikka ebameeldivat pingutust?

Kuid see pole enam tähtis, oluline on, et praegu enam vigastusi ei tekiks.

Täna, st teisipäeval, otsustasin teha kiiremat jooksu Vääna-Jõesuu päevakul. Rajameister Siiri Vallner oli teinud huvitava seiklusliku raja, kus vana jõesoodi ületamine tekitas mitmeid kordi tõelist peavalu, mõni punkt oli ka üsna hästi peidus. Kaardi pealt ei osanud sootide läbitavuse osas vajalikku infot välja lugeda, mistõttu olid etapid 9-10-11 üsna bingolikud. Etapil 9-10 kaotasin ca 4min, omal süül. Samas ei puudunud ka kiired ja pikad etapid, kus sain jooksuaegu võrrelda teistega. Ja see näitas, et asi pole üldsegi lootusetu.

Tunnen end jälle 50-sena.


1 comment:

Anonymous said...

"Tunnen end jälle 50-sena. " - tunne parem 55-sena, muidu varsti jälle traumad kallal, vanur peaks asja rahulikumalt võtma;)