Monday, April 26, 2010

Saku Xdream – krampidest, telepaatiast, vastikust kanuust ja heast rajast

Õhtul mõnusalt kodus toibumas. Tõmbad ennast kerra ja lamad. Kuulad vaikset hingamist ja ei taha varvastki liigutada. Sest iga liigutus teeb valu, seekord ribides.
Hinges samuti miski kripeldab, aga see läheb üle. Nagu valugi.

Start
Kogu seltskond jooksis üksmeelselt kuhugi. No ei leidnud seda õiget legendi kusagilt üles, pilk jäi järjekindlalt rulluisu tulipil peatuma ja selle järgi ei klappinud miski. Aga jooksime kaasa, sest keegi kuhugi mujale ei keeranud.

Rulluisus arvasime end olevat üsna tublid. Aga oh häda, tiimid löödi laiali. Pabistasin natuke Raimo pärast, kuid ega mulle endale ka need tulipid ei meeldi. No kohe üldse ei meeldi. Kergliiklusrajale jõudes polnud teada, kus on kaaslased, kas ees või taga. Hakkasin siis üksi Kiisa poole uhama. Natuke oli ebakindlust mõnes kohas, kuid pikki peatusi ei teinud. Kui pikk 2,6km ots tehtud, lähenes tagant Raimo ja ütles, et Liina on tagapool. Selge, nüüd jäime Liinat ootama. Möödus parasjagu aega ja palju võistlejaid. Võtsime kolmesesse rongi, üksteise tagant kinni hoides hakkasime kihutama. Olin ees, pulss jõudis isegi 166-ni, kuid raske polnud. Raudtee ületuskoha juures tekkis seisak, sest Liina läks tagasi punkti võtma. Päris mitmed 1.raja võistlejad tegid sama. Ootasime, ootasime, aga Liinat tagasi ei tulnud. Läksin vaatama. Selgus, et ta ei pidanudki tagasi tulema, sest tema rada läks mujalt. No egas midagi, keskendusin siis oma sooritusele. Puzzle juurde jõudsin viimasena.

Tagasiteel võttis Raimo end veduri kohale. Ehkki olin tema selja taga, tõusis pulss kohati üle 150. Natuke kõrge 6-tunnise võistluse alguseks. Aga hästi liikusime, paljudest kihutasime mööda.

Vahetusalas öeldi, et oleme liidritest 18min maas. No polnudki kõige hullem, ehkki pidasin vigaderohket sooritust üsna kehvapoolseks.

Lisaülesandes saagis Raimo puutüvest ketta, mõõdu määrasime kollektiivselt. Tulemus: 948 grammi (pidi olema 1kg +-250g). Edasi.

Ratas
7-8. Kasutasime kõige tugevama joonega teed, kus jää peal Liina kukkus. Õnneks õnnelikult. Libedal purdel aga kukkusin mina ja nii õnnetult, et paremas püksitaskus olnud SILVA kompass läks tükkideks. Seega stardimaksule vähemalt 800.- juurde. Kuna soovitasin Raimol ka igaks juhuks kompassi kaasa võtta, siis oli lootust seda hiljem kasutada.

9 punktile lähenesime lõunast jooksuga. Ilmselt kaotasime.

18-19 läksime lõunast ringiga mööda tuttavat teed, sest ülemises variandis ei näinud ülipeent joont silla all olevasse punkti. Tõenäoliselt polnud paha variant ja jätkasime 19-20 mööda asfaltteed.
21-22 tegime kogemata ringi lõunast. Viga.

Lisaülesanne 22-23. Trossisõit üle karjääri ja tagasi.
Ülesannet pidi sooritama üks - kanuupunktide võtja. Järelikult mina. Kõige suurem pingutus oli trossi küljes olevasse SI-jaama randme külge kinnitatud SI-pulga toppimine.

Kanuu
Vihkan kanuud, ükskõik, kus see ka poleks. Sest ainuüksi istumisasend on väsitav, tõmbamisest rääkimata. Ja mis kõige hullem, jalad hakkasid krampi kiskuma. No ei saanud aru, millest? Polnudki nagu midagi teinud. Väsimust ka polnud. Aga organism dikteeris oma ja andis mõista, et üleolevalt Xdreamile peale minna ei tohi. Kui ikka on krambiohtlik organism, siis tuleb teda võistluseks ka vastavalt ette valmistada.

27-28 vahel võtsin ära Magneslife’i, kuid asi oluliselt paremaks ei läinud. Soov oli joostes mõni punkt ära võtta ja selleks tuli ka võimalus. Üsna omapärane võimalus – KP28. Leppisime teeületusel Liinaga kokku, et kohtume nina otsas. Mina mõtlesin esimest nina, sest see oli lähemal, et kaaslased saaksid seal puhata. Liina aga arvas kaugemal asuvat nina (KP30 juures), mis oli ka väga loogiline koht.
Lähenedes KP28-le hakkas vesi järjest sügavamaks minema. Vesi oli ikka üsna külm, stardis räägiti 3-4 kraadist. Ja seepärast soovitasid korraldajad soojad sokid jalga panna. Kui vesi jõudis põlveni, tuli vastu üks üleni märg mees ja küsimusele, et kas seal peab vette minema, vastas, et kaelani. Asi lõhnas jama järgi. Mingil hetkel olin nendesamusteni vees, 3 meest kõndisid rinnuni vees punkti poole, milleni oli ikka parasjagu maad. Mulle meenus kohe Pikasilla mudapunkt KP33, et kui keegi juba ees läheb, siis minnakse massipsühhoosiga järele. Vaatepilti võis natuke võrrelda Kurkse väina ületajatega. Tean, et seiklussportlasel pole ebamugavuse pärast ilus tagasi pöörduda, võitlesin seetõttu enesega seal minuteid. Kuid siiski läksin, paadile järgi. Tühja need kaotatud minutid, haigeks ei taha/ei või jääda. Vastu tuli ISCi Pilvi-Heli ja ujumise jutu peale jäi korra kõhklema, kuid nagu hiljem kuulsin, läks karastunud seiklussportlane ikkagi vette. Aga mina pole seiklussportlane, olen lihtsalt juhuslik siin.
Kui ma nüüd tagasi paadi juurde läksin, polnud seda kusagil. Nagu ka varem on juhtunud (Mairolti ja Mardiga Tamula järvel), jooksin mina ringi, paadisolijad aga ootasid kindlas kohas. Õnneks Liina-Raimo taipasid mingit jama ja tulid paatide kogunemiskohta. Kaotust tuli hooletusest üle poole tunni, kuid punkti võtsime ära ja märjaks ei saanud.

Järgmine jama oli KP30 juures, kus pidin ronima hiigelsuure rändrahnu otsa. No kohe kuidagi ei saanud kivile, sest iga pingutuse peale kiskusid jalad krampi. Nuta või naera, teha polnud midagi. Kuid siis jooksis põõsast välja üks vend ja hüppas hooga kivile ning kribas ludinal järsust kaldest üles. Vou! Tegin samuti ja ludinal punkt käes!

Jalgsietapp rabas läks meil kenasti. Liina orienteerus üksi, sest Raimo kompass, mida üritasin kasutada, osutus laste mänguasjaks. Ehkki nimi oli SILVA.

Pildil kompass, mis ei kiskunud viltu ainult põhjasuunda (foto Erik Saarts)


Raba lõpuosas olime koos Tähnase ja Co-ga, konkurentidega. Enne lisaülesannet (kõigi liikmete trossisõit) olime neist natuke ees, peale seda natuke taga. Aga esimeses rattapunktis saime jälle mööda, sest Tiit tegi viga. Aga meie edu ei kestnud kaua, sest minu mõlemasse jalga lõid totaalsed krambid ja edasiliikumine oli võimatu. Vana tuttav tobe tunne, kui väsimust justkui pole, aga liikuda ei saa. Kurat.
Seisin, seisin. Tagant tulnud kahesest segatiimist (nr.61, Punane Rist Tartu) andis Janek Bahovski ühe vedela magneesiumi, mis hakkas mõne aja pärast toimima. Väga suur tänu talle. Aga äkki Punane Rist selleks rajal oligi :)

Lõpuks oli väike jama viimasest punktis (KP47) finišisse otseminekuga. Kõik oleks ju enam-vähem OK olnud (va kolm solgikraavi), kuid kahjuks oli koolimaja krundil kõrge aed ümber ning otsetee pikenes ringiminekuga.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et korraldajate poolt oli tehtud väga hea rada, mis soosis tugevaid ja nutikaid. Ka probleemne pilliroo punkt KP28 oli vabatahtliku ujumise punkt. Seda sai lihtsalt võtta ka kanuuga. Valik: külmetamine/krambid vs lisaaeg.

Aga kas see Xdream ikka minu jaoks on, on küll üks suur küsimärk. Heaks soorituseks tuleks tublisti ratast sõita ja kanuud proovida, aga selleks ei raatsi aega kulutada. Jooksmisega saab vajaliku koormuse kõige kiiremini kätte. Ja mulle kohe üldse ei meeldi kanuusõit ja raskete kottide tassimine ja külmas vees ujumine.

Arvasin, et oleme oma sooritusega kusagil 50.-60.koha vahel. Aga üllatuseks saime 29.koha, kaotusega võitjatele ca 2 tundi. Segavõistkondadest olime 5., esikolmikule poleks kuidagi suutnud konkurentsi pakkuda.

Tulemused













Pildil Alaska Forever (Eriku foto)


ETV videoklipp
Pildid (Eero)
Pildid (Tõnu Kits)

PS. Ribi kukkusin valusaks Jüriööl ja päev enne Xdreami õnnestus Keila uisurajalt välja sõita. Sama ribi sai uuesti põrutada ja tegi kogu võistluspäeva parajat valu.

6 comments:

Jürgen said...

Mul polnud sinna kurikuulsasse 28. punkti minnes massipsühhoosiks vajalikke eesminejaid ka võtta, kuna neljanda kohaga oli ees üle 10 minuti vahet. Polnud ka mingisugust ettekujutust, kui sügavaks vesi läheb. Aga kui juba põlvedeni sees olin, siis võis juba ju vööni ka minna ja kui juba vööni sees olla, siis pole rinnuni ka enam väga palju hullem. Ja siis oli punktini veel hädised 10 meetrit jäänud. Jube külm vesi oli küll, aga ju siis hirm võistkonnakaaslaste ees takistas loobumast. Õnneks tulid head jooksuetapid pärast, kanuu lõpuks sain päris kuivaks juba.

eduardp said...

No ega Sinu olukorras polnudki muud alternatiivi.
Kui ma seal seisin ja iseendaga diskuteerisin/võitlesin, tuli üks noormees, vaatas seda Kurkse dessanti ja ütles: "Aga mul ei ole veel lapsi!".
Ja läks vette punkti järele...

Anonymous said...

Nii negatiivse meeleoluga pole mõtet võistelda:)

Krampide vastu aitab magneesium. Ise olen ca 3 päeva varem sööma hakanud ja võistlusele eelneval päeval võtan juba topelt koguseid.

Te kogenud võistlejad, kuidas ikka massidega kaasa lähete??? Te ei ole muidugi ainukesed:)
Pikal võistlusel tuleb jääda rahulikuks, ajada oma rida ja konkurendid kaovad ise enesest selja taha.

terv. Ott

Anonymous said...

Hea lugeda vahetuid muljeid ja tehtud vigu arvestades saite väga tubli koha- tähendab, liikusite vaatamata krambiteemale piisavalt hästi. Me jälle ei leidnud stardisaginas üksteist üles ja nii saime rajale 8 min peale pauku. Plats oli puhas ja nii ei olnud meil, kui xdreami "rohelistel", ka mingit eeskuju. Väikeste ajakadudega saime hakkama. 26.KP-sse minekul võttis tuul meie ainsa kaardi omaks (teised jäid rataste juurde) ja nii tuli passida ning edasi liikuda üksikute kaasvõistlejate eeskujul. 28.KP võtsime kanuuga ja sinna sai tegelikult lausa ilma paati tassimata, 33.KP jooksuga üle poolsaare. Sooetappideks laenas üks hea seltskond oma kaardi. Ise seekord tuttavast krambijamast peaaegu pääsesin, rajal magneesiumit ei tarbinud. Hea korraldus, mõnus enesetunne koos juba väikeste kogemustega soosivad aga uuesti proovima- usun, et Sind ka (vt lõpupilti).
Urmas

eduardp said...

Ott, Su jutt on muidugi jumala õige. Ma ju tean seda kõike, aga ikka nagu vasikas varakevadel.
Hooletu (üleolev) suhtumine eelseisvasse pikka pingutusse ja alguse rullitõmblemised ladusid hilisemale krambijamale vundamendi.
Ja sööma hakkasin alles peale 2,5 tundi (sellist asja pole kunagi olnud). Ning pidev valu ribides kurnas ka natuke.

Oma jutu panin kirja võistlusjärgsel ööl ja seepärast ka selline pessimistlikus alatoonis kirjutis. Täna teeksin hoopis teise jutu - kaine, analüütilise ja palju optimistlikuma. Aga see poleks enam see :)

Tore, Urmas, et sa esimesest korrast positiivse emotsiooni said. Üritus oli tegelikult viimasepeal.

Janek said...

(Tagant tulnud kahesest segatiimist (nr.61, Punane Rist Tartu) andis Janek Bahovski ühe vedela magneesiumi, mis hakkas mõne aja pärast toimima. Väga suur tänu talle. Aga äkki Punane Rist selleks rajal oligi :) )

Jah just selleks me rajal olemegi, et inimesi aidata, sest korraldajad ei jõua igale poole turvajaid saata ja kui me ise selle sagina sees oleme siis suudame me ka kiirelt tegutseda võimalusel ja vajadusel.

Magneesium mille ma loovutasin oli mul enda tarbeks, kuna nii pikal distansil lihtsalt ei ole võimalik, et mul jalad krampi ei läheks ja kuna sinu seisund oli tunduvalt hullem, siis saigi ulatatud abistav magneesium.

Järgmisel korral soovitan kindlasti kas magneesiumi tabletid kaasa võtta mida siis manustada iga 2-3tunnitagant või vedelal kujul ampull.

Edaspidiseks EDU