Me polnud kohtunud enam ammu, 16-17 aastat, kuid ometi sattusid nii mõnelgi korral siia blogisse, viimati Krimmi teemal. Ühelt poolt seepärast, et olid tuntud inimene, Gunnar Polma - Tallinna Reaalkooli direktor, kuid teisalt meie koosveedetud aja ja ühiste matkade kaudu. Sinuga oli alati koos mõnus olla, sest olid tähelepanelik ja hooliv, huvitavate ideede ja ootamatute mõttekäikudega, põnevate unenägude ja lugudega. Kohati naljakalt hajameelne, ja seda niivõrd, et me paljud imestasime, kui sa suure kooli direktoriks hakkasid.
Mäletan, kui rääkisid ühest novellist, mille sisu oli hästi ligikaudselt selline:
Nägi mees unes üht geniaalset tarkust, mis ühendas maailma ja andis vastuse kõikidele probleemidele. See mõte oli olnud nii geniaalne oma lihtsuses, et tundus uskumatuna. Unenäos läks kõik peale seda arusaadavaks ja kergeks, see oli imeline tunne. Kuid ärgates oli tarkus ununenud. Mees pingutas kõvasti, et seda maailma tarkuse võtit uuesti meelde tuletada, kuid läinud see oli. Mees vaevles kõvasti, päevi, kuni ühel hetkel lahendus saabus, ootamatult, ei-tea-kust, nagu unenägude meenutamisega ikka juhtub. Ja see universaalne tarkus oli tõesti lihtne:
"Enne söömist tuleb banaani koorida".
On minulgi olnud elus paar sarnast tähendusrikast unenägu, mis koos ärkamisega kahjuks kadunud. Kui päris elus leiad keerulistest skeemidest ja probleemidest lõpuks üles selle lihtsa lahenduse või saad selguse, on suur kergendus tulnud. Oleks vaid mõistust, tundeid ja aega taoliste tulemusteni jõuda, kuid nagu elu näitas, alati ei jõua.
Üheks võimaluseks mõtete korrastamisel on kindlasti kirjutamine ja seda sa oskasid hästi teha. Sinu kirjutatud lugu iseendast aastal 2010, mille kirikuõpetaja täna (laupäeval) Karuse kirikus ette luges, oli fantastiline. Ma ei tea, kui palju sul selliseid lugusid kokku oli, kuid see arv on nüüd lõplik.
Panen siia ka mõned pildid ühistest matkadest. Täna olime kunagise Põhja-Sosva paadimatka seltskonnaga jälle koos. Sina koos Anniga kõrvuti mulla all, meie Tiina, Artsi ja Leaga teie lähedal. Tore oli jälle vanu tuttavaid biolooge näha, mis sest, et sellisel kurval sündmusel. Meenusid nii vanad kui uued lood, kohati nii, et aeg-ajalt ununesid ka sina Anniga. Aga mis seal ikka, olime ju tegelikult kõik koos, vähemalt täna.
Mäletan, kui rääkisid ühest novellist, mille sisu oli hästi ligikaudselt selline:
Nägi mees unes üht geniaalset tarkust, mis ühendas maailma ja andis vastuse kõikidele probleemidele. See mõte oli olnud nii geniaalne oma lihtsuses, et tundus uskumatuna. Unenäos läks kõik peale seda arusaadavaks ja kergeks, see oli imeline tunne. Kuid ärgates oli tarkus ununenud. Mees pingutas kõvasti, et seda maailma tarkuse võtit uuesti meelde tuletada, kuid läinud see oli. Mees vaevles kõvasti, päevi, kuni ühel hetkel lahendus saabus, ootamatult, ei-tea-kust, nagu unenägude meenutamisega ikka juhtub. Ja see universaalne tarkus oli tõesti lihtne:
"Enne söömist tuleb banaani koorida".
On minulgi olnud elus paar sarnast tähendusrikast unenägu, mis koos ärkamisega kahjuks kadunud. Kui päris elus leiad keerulistest skeemidest ja probleemidest lõpuks üles selle lihtsa lahenduse või saad selguse, on suur kergendus tulnud. Oleks vaid mõistust, tundeid ja aega taoliste tulemusteni jõuda, kuid nagu elu näitas, alati ei jõua.
Üheks võimaluseks mõtete korrastamisel on kindlasti kirjutamine ja seda sa oskasid hästi teha. Sinu kirjutatud lugu iseendast aastal 2010, mille kirikuõpetaja täna (laupäeval) Karuse kirikus ette luges, oli fantastiline. Ma ei tea, kui palju sul selliseid lugusid kokku oli, kuid see arv on nüüd lõplik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar