Saturday, August 13, 2016

MMi tavaraja finaaljooks Pikasaares

Finaaljooksu start oli mul üsna vara, kell 9.45.  Eespool startis 10 A-finaali konkurenti, selja taga veel 70. Lootust lohadele või tugevatele kaasvõistlejatele polnud, tuli ise süvenenult kaardiga tööd teha ja vajutada. Vajutada nii, et mõistus ära ei kaoks. Pikasaare (Läsna) maastik oli kiire ja suures osas hea läbitavusega, kuid äkilise reljeefiga. Eriti oluliseks sai õigete teevalikute tegemine. Üritasin vältida soid ja kasutada võimalusel teejooksu. Esimene oli viga.

Sain M55 klassis 22.koha. Tiit Tali oli Baltikumi jooksjatest parim (10.), kõik ülejäänud jäid ka minu selja taha. Sellega võinuks väga rahule jääda, kui vaid seda paari "aga" poleks olnud. 

Võrdlen jooksu Tiiduga kes võitis mind 4.33-ga. Kuna jooksuvorm tundus olema igati ok (hoolimata üleeilsest tulistamisest), siis kiiruses talle palju ei kaotanud. Meie klassi parimad mehed, eriti muidugi Håkan Eriksson, olid väga kiired. Eriksson oleks võinud medali saada ka palju nooremates vanuseklassides. Kuid mis seal imestada, kui mees sai veel 2004.aasta päris-MMilt hõbeda, sprindis. Teine o-maailma staar, MMide 10-kordne medalist Jörgen Mårtensson, polnud seekord parimas hoos ja võitis Tiitu vaid 49 sekundiga (6.).

Esimesed 2 punkti olid puhtalt jooksukad. Hoidsin end natuke tagasi, sest mõistust oli vaja hoida lõpuni. Tiidule natuke kaotasin, kuid koht oli 2.KP järel alles 18. See näitas A-finaali meeste jooksutaset.

(kaart avada parema hiireklahviga eraldi aknas)

Edasi hakkasin kohti parandama ja 6.KP-s olin juba 12. Tiiduga jooksime enam-vähem võrdselt, ehkki kasutasime erinevaid teevalikuid:
- etapil 2-3 läks Tiit vasakult poolt mäge
- etapil 5-6 paremalt poolt, tumerohelise servast

Natuke üllatav oli minu jaoks 50-sekundiline kaotus etapil 6-7 ja langemine 16. kohale. Kaldusin vist liiga paremale, viga küll ei teinud, kuid jooksin ettevaatlikult. Ja kohe tuli karistus.

Selle jooksu esimene tööõnnetus oli etapp 7-8. Vaatasin hommikul autos seda sooetappi ja olin üsna kindel, et rajameister Mait Tõnisson paneb selle sisse. Olin veendunud, et ringijooks on otseminekust parem. Soo läbitavus polnud teada, ei mäletanud seda ka varasemast ajast. Sood olid aga praegu veerohked. Seega tegin valiku, mille olin enne võistlust valmis mõelnud. Ja see oli viga. 
Tiit läks poolsaare tipuni, hindas olukorda ja pani otse üle soo. Läbitavus oli hea ja ta võitis mind 1.51-ga. Selle etapiga kukkusin 29.kohale, mida hakkasin siis uuesti parandama.

Etapil 8-9 kaotasin Tiidule küll 51 sek, kuid oma kohta parandasin. Muutsin esialgset plaani ja vasakpoolse ümberjooksu asemel läksin otse. Seal olid suured lohad ees ja liikus palju inimesi. Teisel pool rohelist oli aga palju hajutuspunkte, käisin minagi ühte vaatamas, ehkki see tundus asuvat liiga lähedal järsule nõlvale. Sinna kadus ehk 15 sekundit.  (foto Edith Madalik)

Etapi 9-10 oleksin võinud joosta peale joogipunti otse. Võtsin suure tõusu seljandikule, sest seal oli rada. Kaotasin Tiidule, kes läks otse rohelise servast, 30 sek.

Etapi 10-11 otsustasin esialgu minna paremalt ringiga, kuid mõtlesin jooksu pealt ringi. Läksin otse läbi soo, ehkki nägin, et sealt tuleb võtta tõusu rohkem. Jalad olid aga head ja seega tõuse ei kartnud. Tiit läks ringiga ja kaotas 8 sek (tegi ca 10 sek viga?).

Edasi liikusin jälle tõusvas joones.

Kartsin juba ette neid viimaseid punkte, olen varasemalt seal vanas karjääris nii mõnegi suurema vea teinud. Ettevaatlikult liikudes sain mõlemad punktid (14. ja 15.) kenasti kätte ja edasi jäi ainult vajutada nii nagu torust tuleb.  Eelviimases punktis olin 20., edu tugeva soomlase Jyrki Ruotsi ees 21 sekundit. Sealt edasi polnud enam võimalik viga teha.

Kahjuks selgus, et oli.

Tulistasin korralikult, üritasin kuidagimoodi kontrollida suunda, mõtlesin veel, et miks vanurid vasakule kalduvad (ehk on neil mõni teine viimane punkt) jne ... kui äkki avastasin end stardi siniste peldikute juurest. Hetk toibumist ja sai selgeks, et olin rängalt paremale kaldunud ja teinud ca 45 (!) sek viga. Viimase, ülilihtsa punktiga!
(Viimasest punktist finišisse. Foto: Tarmo Klaar)

Kukkusin top 20-st välja, kuid see selgus alles hiljem.

Pildil (autor Edith Madalik) kaks medalinõudlejat. Seekord jäid siiski tühjade pihkudega.

Kokkuvõttes jäin finaaljooksuga rahule, ikkagi parim tulemus MMidelt. Marje (Viirmann) võitis teise kulla kindla veatu jooksuga, kuid mitte ülekaalukalt. Mis näitas, et vastased olid tugevad. Ka meie klassi meeste tase oli väga tugev.

Finišijärgne intervjuu Marjega on SIIN


Pildil on intervjuud andmas Urmas Tammemäe, paljude "metsa poole" laste ehk orienteerujate isa. Üks lastest on WMOCi peakorraldaja Timmo Tammemäe.

Vinge üritus on tehtud, põnev nädal ja pidu möödas, homme algab argipäev.


VIITEID
ERR uudis (+ videoklipp)


Mis edasi ?

Järgmisel laupäeval teeme Marjega Põlvamaal treeninguks ja testiks 4h XT Suverogaini, kahe nädala pärast sõidame Hispaaniasse rogaini EMile. Kas sealt tuleb Marjele veel kolmas tiitlivõistluste kuld, selgub siis. 

1 comment:

Anonymous said...

Jyrki on ikka Routsi:)