Sunday, February 28, 2010

Hokist

Jäähoki OM finaal Kanada-USA toimub täna hilisõhtul. Natuke jama, sest ei oska enne mängu kellegi poolt olla. Enamus mõnust jääb saamata. Kui mängiks Eesti, siis oleks terve riik tagajalgadel ja pool parlamenti Vancouveris. Kuid praegu on hoki kolmandajärguline ala ja peab tunnistama, et ka mulle.

Aga see pole alati niimoodi olnud.

Huvi jäähoki vastu tekkis kusagil 8 aastaselt. Kes selleks tõuke andis, ei mäleta. Aga vist selle “tõukaja” järgi hakkasin hokivihikuid pidama, kuhu kleepisin väljalõikeid ajalehtedest, täitsin turniiritabeleid ja joonistasin-kommenteerisin servade peale. Kahjuks olen kõik need paljude aastate vihikud-kaustikud kolimiste käigus kuhugi ära kaotanud.

Esimesed paar aastat elasin kaasa Nõukogude Liidu koondisele. Seejärel olin Rootsi fänn, täiskasvanuna hoian pöialt Soomele. Veri on ikkagi paksem kui vesi. Hea, et Soome sai eile pronksi, ehkki viimased kaks minutit olid slovakkide hullumeelse surve all. Mängust nägin vaid viimast 10 min ja sedagi vaid korduses, kus tulemus oli teada.

Meeldejäävaid hokihetki on olnud palju, kõige võimsamatest peaks kindlasti nimetama kahte – Nõukogude nö amatööride ja Kanada proffide esimest kohtumist 1972.aastal Kanadas ja USA üliõpilastest kokkupandud meeskonna võitu NLiidu üle 1980.a. Lake Placidi olümpiamängude finaalis.
Neist esimene oli kahe suure hokimaailma esimene kohtumine, kus ainuüksi mängueelne melu pani keha värisema (Näide YouTube'is). Mängu algus oli Kanadale vägev - 2:0, kuid sellegipoolest kaotati esimene mäng 3:7. See oli vahtralehtedele šokk.

1980 ja Lake Placid, kus USA poisid alistasid ülivõimsa venelaste koondise 4:3, oli tõeline IME, millest on tehtud film “Miracle” (filmilõigus on treener Brooks enne mängu mehi töötlemas). Klipp pärismängust.

Ise olen nooremas eas ka hokit mänginud. Talvedel oli turniir “Kuldne litter” sama tähtis, kui suvel “Nahkne pall”. Tegemist oli üleliiduliste võistlustega, kus linna meister läks vabariigi finaali ja vabariigi meister üleliidulisse finaali.
7. majavalitsuse spordimetoodik, hilisem sulgpallitreener Mart Siliksaar (artikkel), tegi meiega usinalt trenni. Kui esimeses mängus oli uisutamisoskus pea olematu, siis hiljem võitsime mitmeid kordi Tartu turniire ning peale edukaid tsoonimänge osalesime ka vabariigi finaalturniiridel.

Pildil on foto esimesest hokimängust, mille kaotasime 7:0.

KÜSIMUS: Tähtvere uisuväljak ca 1971. Tartu "Tamme". Kus olen pildil mina?












Lisatud 1.märtsil:
Pildil vasakult: Kalle Kaljurand, Üllar?, Väino?, Eduard Pukkonen, Jüri Rehema, Agu Miller, Leo Labu ja treener Mart Siliksaar.

Seega olen pildil väravavaht. Tõenäoliselt on hetk jäädvustatud enne mängu, näod on murelikud. See oli nagu hüpe vette tundmatus kohas, sest uisutada oskas meist vaid kaks.
Kogu mäng käis meie värava all, mistõttu kaotus 7:0 polnudki ehk kõige hullem. Sest hokivärav oli suur ja väravavaht selle ees õige väike.
Hiljemgi olen väravavahi ametit pidanud. Väravavahil maski ja mängijatel kaitsmeid muidugi polnud, visked ei olnud tugevad, ehkki jalad olid sinikaid täis ja nii mõnigi kena muhk oli aeg-ajalt otsa ees.

Veel.
Eriti osavad olime Väike-Kaare tänavahokis, kuhu jäid sajad, kui mitte tuhanded tunnid.
Samuti olen kõva käsi lauahokis, milles pidasime klassivendadega aastaid “maailmameistrivõistlusi”. Tiitli pärast madistasime põhiliselt Veske Petsiga, kelle üleolekut pidin lõpuaastatel pidevalt tunnistama. Teised olid natuke nõrgemad.
Saalihokit olen mänginud vaid ühe korra, juhuslikult ca 15 aastat tagasi Göteborgi Chalmersi ülikooli juures. Tuli välja küll, kuid tagantjärgi on praegugi natuke piinlik tookordse agressiivse jäähokiliku stiili pärast. Saalihoki on ikka pehme mäng.

Veerpalu on 50km-st sõitnud 40. Nüüd läheb andmiseks, suusalainele...

11 comments:

Anonymous said...

Ets, osta varustus ja hakka uuesti mängima, võrratu mäng. Ise olen neli kuud mängund ja olen hyper-super rahul.
Ott

Gea said...

Olen minagi külapoistega hokit mänginud, viimati siis kui tited olid väiksed (nüüd on nad muidugi ammu suuerd, saavad varsti 23),aga telekast hokit vaadata ei viitsi. Nagu jalgpalligi. Ets, pakun, et oled paremalt teine, valge läkiläki körval. Tundub. et unelmate talv hakkab läbi saama. Vaja nogid välja otsida, Tarmak juba möllab.

eduardp said...

Usun, Ott, et see võib olla täielik kaif, ehkki ka suur ja kallis ettevõtmine. Esialgu naudin rohkeid lähedalasuvaid sportimisvõimalusi, aga kui Keilasse ükskord jäähall ehitatakse, siis vist hokist ei pääse.

Gea, pakkumine läks seekord mööda. Kui õiget vastust ei tule, siis ma ei saagi pilti kommenteerida ja poiste nimesid lisada :)

Anonymous said...

Väravavaht on päris Sinu nägu.
Jaan

Anonymous said...

Taga keskel, väravavahi selja taga, see kõ5rvad-all-läkiläkiga poiss on kangesti Sinu nägu.

RR

Anonymous said...

No eks iga algus on hirmutav, kallis ja raske. Tegelikult ei olegi asi nii hull. Uue varustuse saab umbes 10000.-kr. Ise käin kaks korda nädalas, kolmapäeviti rattameeste pundiga(200.-kr 1h) ja laupäeviti vabal jääl(100.-kr 2h). Peale igat trenni pulbitsen emotsioonidest ja keha on täiesti tühjaks tõmmatud.
Ott

Taavi said...

Pakuks ka väravavahti :-)

Mina olen mänginud Eesti naiskoondise vastu ja võitsime, see oli ikka selline üritus, et pärast oli kõva afterparty tagantjärgi, raske öelda kes seal võitis :-)

K.T. said...

Vasakult kolmas?

Anonymous said...

Väravavaht

AL

eduardp said...

Päris hea valik nägusid sai kokku :) Olen väravavaht, seekord punkt Jaanile.

Taavi said...

Ei saagi aru kuidas ma su ära tundsin, ma ju just sündisin 73. aastal :-)