Sunday, March 28, 2010

Otepää-Tartu maraton - 25 aastat hiljem

Kolm nädalat tagasi leitud diplom tekitas nostalgia läbida see maraton veelkord. Siis, aastal 1985, oli aeg 2.54. Sõbrad tegid nalja, et nüüd on 25 aastat trenni tehtud ja tulemus peaks parem tulema.
Enne jooksu arvasin, et suudan nüüd joosta 3.15 (kuni +3min). Talvel oli kenasti treenitud, ehkki pikaajalisi pingutusi polnud teinud (sh ühtegi suusamaratoni). Jaanuarikuu Winter Xdream (WXD) oli ainuke üle 2-tunnine liigutamine, kuid seal oli tempo madal. Uskusin, et minu nõrk koht – krambid, seekord probleemiks ei saa. Kuid nii see polnud.

Starti sain Tamme staadionilt võrokeste Irveste ja Tõnu Hendriksoniga. Otepääl ootasid ees WXD kaaslased Liina ja Erik, kes mind algusest saadik vajalikuga varustasid ja pilti tegid. Erik plaanis poolelt maalt treeningu eesmärgil kaasa joosta.

Stardis ei tahtnud keegi olla esimeses reas!? Isegi Vennikas hoidis tahapoole ja tema vajalikku selga nägin alles 8km-l. Esialgu hoidsin tempot ja pulssi all. Üsna pea jõudsin Rain Vellerindile järele ja imestasin natuke, et Rain oli nii julgelt alustanud. Siiski jäi ta koos kaaslasega varsti maha, misjärel kerisin pikalt üksi. Mõnus oli, päike paistis ja asfalt oli kuiv. Natuke palav oli ka, käised tuli üles käärida ja särkidel eest lukud lahti teha.

Kusagil 6km-l hakkas lähenema üks mees – Peeter Vennikas. Selge, teenekas ultrajooksja sai kiiruse üles. Koos jätkasime alates 8km-st, väikestel allamäge lõikudel jäin 10-20m taha, kuid tasasel maal ja kergetel tõusudel püüdsin ta jälle kinni.
Ja nii liikusime kuni Pangodi mäeni (21,1km), kust startisid poolmaratoni jooksjad ja kepikõndijad.
Poolel maal oli aeg 1:35.47, olin kenasti 3.15 graafikus. Pealegi ootas ees 5,5km korralikku langust, kus kiiruseks tuli 4.15-4.20 min/km. Kuid Vennikas kadus sellel langusel kiiresti eest ära, sest ta lihtsalt jookseb langusi väga hästi. Nägin, kuidas ta sai kolm eespool olijat kätte ja jõudis teisele kohale. Tema km ajad olid isegi alla 4min. Ees oli vaid Rainis Venta, kes tegi Keenia lennukiga vahemaandumise Otepääl, et sealt siis juba edasi lennata, mööda maanteed.


Maratoni rajaprofiil



Üksi ei pidanud jooksma, sest Erik oli ka ja temaga koos liikus nii joogipudel kui kõik-muu-vajalik. Jõin sageli, ca 25km-l võtsin ühe valuvaigisti, sest põlv ja puusad hakkasid valu tegema.
Tatra oru tõus oli esialgu järsk ja jätkus laugemalt veel üsna pikalt. Vajutasin seal kenasti, pulss oli üle 160, kolm eespool olevat jooksjat hakkasid lähenema. Vennikas läks heas tempos oma teed.

28km-l sain kätte ühe skalbi, ca 31km-l teise. Esimene oli vanem võistleja, kes viimane kord jooksis maratoni 22 aastat tagasi. Teine oli natuke noorem Stamina mees.

Pärast 30km hakkasin tundma kergeid krambiilminguid säärelihastes. Võtsin sisse MagnesLife´i ja igaks juhuks kallasin sisse ka ühe Shleha. Olemine oli veel üsna OK, kuid väsimuse ebameeldiv valu hakkas juba tunda andma.
Joostud 35km ja oranzis särgis kolmanda koha omanik Aarne Luud lähenes kenasti (20sek/km). Vahe oli 1 minut.

Ja siis see algas, see krambijama. Tempo tuli alla lasta, sest muidu poleks lõpetanud. Natuke leevendas krampe pehmel pinnasel jooksmine, kuid mitte kauaks. Meiega ühines ka vastu jooksnud Andres Hiiemäe ja ütles, et kõik Tartu matkajad ootavad finishis :). Seega pidin kohale jõudma, ehkki jooks oli kange ja auguline. Nii mõnedki korrad kõndisin, mõned korrad venitasin lihaseid, viimane eriti ei aidanud. Aeg-ajalt katsusin säärelihast, kus üksikud lihaskimbud olid kui magnetiga vastu sääreluud laiaks litsutud, säärtes laiusid sügavad „kartulivaod“. Sellist asja pole varem olnud, et lihaskiud on tugevas krambipinges, kuid lubavad veel joosta. Kogu tähelepanu oli koondunud nö õigetele liigutustele ja lihaskrampidele. Maratoni lõpuaeg ja koht polnud enam tähtis, jõuaks vaid Tamme staadionile. Raske ei olnud, ohtlik oli.

Kergendust ei pakkunud 40km-st algav Riia mnt, samuti 11-aasta koolitee mööda Kesk-Kaare tänavat. Mööda läksid Sergei Lõzin ja Aivar Luud, ehkki neid maanteel enne ei näinud. Vahemaa oli olnud väga suur, mis krambiprobleemide tekkimisel kahanes imekiiresti.

Finišis oli hea olla, sest sai vaevast lahti. Vastas olid Jaan ja Juta, kes 25 aastat tagasi saatsid mind Raekoja platsilt Otepääle. Nüüd jõudsid tagasituleku ära oodata.
Saun leevendas natuke lihaskangust, juttu jätkus eesruumis pikemaks.

Tiit Tali oli teinud väheste abilistega toreda võistluse, ehkki paljudel tekkis tõsine vedelikupuudus alates 35km-st. Nimelt oli 35km-l vesi otsas ja edaspidi ka jooki polnud. Mind see ei puudutanud, joogipudel jooksis kõrval. Kuid kui oleksin tulnud rajale üksi, oleksin kindlasti joogikoti lõpuosa jaoks kaasa võtnud.

Miks tulid krambid?
- see maraton oli hooaja esimene pikem pingutus. Edaspidi on palju lihtsam
- ilm oli seljas olnud riietuse jaoks natuke soojavõitu, kuid vähemaks polnud õige riideid võtta (kohati oli külm tuul)
- natuke kiire jooks koos Vennikasega üles Pangodi mäele (21km) ja sealt ka natuke kiire laskumine?
- liiga usin tõus Tatra mäest üles?
Algus ei olnud kiire, pulss oli kenasti kontrolli all, ehkki kõrgem, kui esialgu plaanisin.

km 5km aeg pulss koguaeg
5___22:29,2_144_ 0:22.29
10__22:53,6_149_0:45.23
15__22:45,0_153_1:08.07
21,1_27:39,0_155_1:35.47 15-25km tuli 5km keskm aeg 22.15
25__16:50,6_152_1:52.55
30__23:55,0_154_2:16.50
35__24:08,8_156_ 2:40.59
40__28:34,8_154_3:09.34
42,2_13:27,2_149_3:23.00
Keskmine pulss 152

Piltide päritolu:
Liina ja Eriku pildid

Tulemused:
1 Rainis Venta 2:55:10 2 Peeter Vennikas 3:10:12 3 Aarne Luud 3:18:50 4 Aivar Luud 3:20:11 5 Sergei Lõzin 3:20:40 6 Eduard Pukkonen 3:23:00 7 Margo Siimumäe 3:23:24 8 Aivar Arike 3:24:02 9 Tiit Kibuspuu 3:25:57 10 Rain Vellerind 3:26:32 11 Tarmo Reitsnik 3:28:10 12 Agu Bleive 3:29:04 13 Sander Hannus 3:30:09 14 Kaja Vals 3:31:50 15 Tõnu Hendrikson 3:33:33 16 Meelis Atonen 3:38:38 17 Janek Ollep 3:39:47 18 Ingmar Pärtelpoeg 3:40:44 19 Voldemar Sindonen 3:46:32 20 Tanel Leisalu 3:48:26 21 Marek Atonen 3:54:54 22 Raivo Meier 3:58:10 23 Monika Irves 4:05:40 24 Andrei Remets 4:08:03 25 Kaity-Marin Tiitmaa 4:10:05 26 Toivo Sikka 4:12:50 27 Mati Põldver 4:19:38 28 Olav Mets 4:23:05 29 Mart Maasikrand 4:28:38 30 Kaido Linde 4:37:28 31 Matti Silber 4:49:30 32 Rein Pärn 4:57:28 33 Aare Toomist 5:20:16

17 comments:

Anonymous said...

Lugesin mõni aeg tagasi ühte teadusartiklit, kus üks hollandlane oli analüüsinud vanuse mõju jooksukiirusele pikamaajooksudes.

http://som.eldoc.ub.rug.nl/FILES/reports/themeE/2001/01E47/01E47.pdf

Tegelike võistlustulemuste andmete põhjal näitab ta, et 45-aastase tulemus on ca 90% tema parimate aegade (27-30 eluaasta) tulemusest, 60-aastaselt ca 80%.
50-aastaselt peaks tulemus olema ca 87% oma parimast. Ehk sinu puhul, Ets, oleks pidanud aeg olema 3.20. Seega kaotasid 3 minutit oma 25-aasta tagusele vanuse järgi korrigeeritud tulemusele.

Muuseas, lugesin seda Sterkeni artiklit tol ajal kui meie tublid kaitseväelased pidasid väikest infosõda oma eripensionide kaitseks. Kaitseväe analüüsiosakonna ülem, 50-aastane Hannes Toomsalu kirjutas toreda pamfleti 64-aastastest patrullpolitseinikest, kes peavad "selleks, et vähegi mõnele vananevale pätile järgi jõuda, kasutama ratastooli. Autosse ronimine ja väljaronimine on neile liiga suur ponnistus vanas eas ja võtab palju aega. Ka kõige eakamad pätid jõuavad selle ajaga vehkat teha, mis siis veel noortest rääkida. Rataste peal aga tasakaaluhäiretega vanuritest politseinikud ei püsi."

Aga sina, Ets, peaksid Sterkeni analüüsi kohaselt 65-selt maratoni veel 3.45-ga ära jooksma.

Cheers,
LL

Anonymous said...

Vaatan, et mu kunagine klassivend Aare Toomist on ka vanas eas tõsiselt jooksuga tegelema hakanud.
Mart

eduardp said...

Lauri, huvitav artiklilink. See ootab veel lugemist. Kuid ise arvan, et siin jooksus oleks 3.15 olnud aeg, mis võrduks 25-aasta taguse 2.54-ga. Sest nüüd oli rajaprofiil allamäge.
Krambid keerasid küll tulemuse tuksi, kuid tänu sellele jäi kurnav lõpuponnistus ära ja üldine olek peale jooksu oli väga mõnus. Kui nüüd kibe lihasvalu ka ükskord taanduks, siis võiks jälle panna...

Mart, klassivenna ajaga läbiksid maratoni vaevata.

Anonymous said...

60 aastane politseinik ei käi patrullis, nagu 60 aastane sõdur ei ole enam reamees. Jõustruktuurid on ülesehitatud nii, et pidevalt tõstetakse auastet. Kui keegi ei ole 60. eluaastaks madalaimalt astmelt kaugemale saanud, siis ei sobi ta ammu sinna organisatsiooni, kui kunagi üldse sobiski.

Tiit

Anonymous said...

Politseiametnike kutsesobivusnõuete järgi peab kuni 29 aastane meespolitseiametnik suutma joosta 3 km 16 minutiga, ehk kilomeetri ajaks 5.20. 40-49-aastane meespolitseinik peab jooksma 3 km 18 minutiga ehk 6 minutit kilomeeter. Selliste kiiruste arendamiseks võib kontsaabel lubada endale ikka korralikku õllekõhtu ja ülekaalu.
Kusjuures, ülekaalu (kehamassiindeks üle 30) korral võib 3 km jooksu asendada kõnnitestiga.

Point siis ongi selles, et 60 ei ole iseenesest veel mingi vanus. Kes end veidigi liigutanud on, jookseb 30-aastaselt kilomeetri 4 minutiga ära ja kui ta seejärel ennast päris käest ära ei lase, säilitab füüsilise aktiivsuse ja ükski vigastus või muu häda vahele ei tule, jookseb ka 60-aastaselt veel kilomeetri 5 minutiga ehk kiiremini kui kutsenõuded praegu 25-aastaselt politseinikult nõuavad, olgu ta konstaabel või komissar. Praegu lubab aga seadus spetsialistist politseiametniku 55-aastaselt vanaduse alusel vallandada.
Nagu ülalpool näidatud, siis jooksukiiruses ei saa asi ilmselt olla. Järelikult saab asi olla ainult mõistuses ...

LL

eduardp said...

Päris huvitavad normid. Ei tea, kas euronormid?

Gea said...

Mind huvitaksid rohkem naispolitseinike normid:) Maratoonarit minust ei ole, aga 3km tiksuks ära küll.

eduardp said...

Mind paneb ikkagi imestama see, et kui kõvad jooksumehed olid kunagised orienteerumistipud, kes jooksid varakevadel Tartust üles Otepääle tõusude-langustega rajal 2.30-ga (Tali, Kannumäe,... Miljan, Kivikas jt).
Täna ei suuda seda isegi pärisjooksjad.

Ja mida suudavad tänased o-tipud?

Ja Otile: pole sel kevadisel maratonil häda midagi. Tekitab vaid isu ka edaspidi tirida.

Anonymous said...

Vahemärkuseks, allamäge joostakse kehvemad ajad kui kerge tõusuga rajal. Paradoks, aga tõsi
T.L.

eduardp said...

Allamäge kehvem? Seda ei tahaks küll uskuda.
Tõsi, Otepää-Tartu rajaprofiil on üsna petlik. Peale keskpunkti Pangodi mäel hakkab pikk laskumine, mis võtab kiiruse üles. Kuid sellele järgneb jälle pikk tõus, kus liighoogsatel jooksjatel algavad probleemid. Nii ka kahel esikolmikus olnud mehel, kelle jooks praktiliselt peale seda lõppes. Ka kolmanda koha saanud mehe tempo langes seal oluliselt. Ainult kogenud Vennikas (ilmselt Venta ka) oskas oma hetkevormi maratonirajal kõige paremini realiseerida.
Tegelikult oleks õige jooks ikka Tartust Otepääle. Poolel maal oleks jama läbi (ilmetu trass ja pikk tõus), ainult Otepää tõus jääks lõppu nö maasikaks tordil.

Anonymous said...

Neid krambipõhjuseid võiks olla mitmeid teisigi, mõned neist ilmselt isegi tõenäolisemaks põhjuseks kui pakutud, näiteks: -vähe pikki otsi; - vähe asfaldil harjutamist ja koos eelmisega; - vähe vedelikku tarbinud; - "soolade" puudus; - vähene maratonispetsiifilise kiirusega treeninguid, jne.

eduardp said...

"Vähe vedelikku" on krampide juures tavaliselt üks enimmainitud põhjusi. Seekord see minu juures nii polnud, sest eelnevatel päevadel manustasin tublisti Boržommi viinamarjamahlaga ja ka rajal jõin korralikult.

Soolade ehk Mg-puudus võis küll olla, aga see on rohkem geneetiline põhjus. Tõsi Mg-kuur jäi enne jooksu tegemata, alahindasin maratoni võimalikku krambiohtu.

Vähesed eelnevad pikad maanteejooksud põhjustasid eelkõige säärelihaste väsimise, mistõttu lõid krambid kõigepealt sinna sisse. Pärast olid krambid ka reites ja isegi 100m enne finišit seisin 15 sek seljalihase krambi ptõttu. Seega oli tegemist kogu organismi soola- vm puudusega.

Olen teinud palju pikki metsajookse-orienteerumisi (6-24h) ning tempokaid pikki seiklusspordi võistlusi. Alati on krambiprobleem suurim hooaja alguses. Krambilävi, nii nagu ka valulävi, vajab iga hooaja alguses uuesti ja uuesti tõstmist. Ja seda saab teha vaid pikkade kurnavate võistlustega.

Aga maanteejooks on lahe ja loodan, et see uuesti meeldima ei hakka.

Meelis M. said...

Ühe näitena on Soome maratoonari Janne Holmeni harrastajatele koostatud viie kuu treeningplaanist näha kui palju ja kui pikki otsi tuleks teha.

http://www.juoksija-lehti.fi/Default.aspx?tabid=3167

Treeningplaani pdf-i saab tõmmata sealt lehe alt otsast.

eduardp said...

See plaan on üles ehitatud suht korralikule taastumisele peale trenne, sest jookse on vaid 3x nädalas. Seda on üsna vähe. Samas aga 35km-sed otsad lõpupoole...??
See on kindlasti lollikindel süsteem, aga arvan, et 3.15 jookseb ära ka lühemate trenniotstega.

Kunagi kirjutasin, et 1984.aastal jooksin Võidupüha maratoni 2.51-ga ja enne seda polnud jooksnud pikemaid otsi kui 12km (võib-olla oli mõni 17km ka, aga mitte pikemad).

Üleüldse tundub, et kaasaja süsteemid on kõik väga "tervislikud". Aeg-ajalt võiks minna ja panna lihtsalt lambist ka. Ka niimoodi areneb :)

Anonymous said...

Ets, ära hõiska enne õhtut, kui kuu pärast liigesed korras, siis läks sul hästi:)
Ott

Meelis M. said...

Janne Holmen on seal selgitanud ka, et tegu on harrastajate treeningkavaga, tõsiste tegijate treeningkavas on jookse nädalas rohkem kui 3. Aga harrastajatel on asendatud need taastumispäevadega. Samas saab sealt järeldada, et ka kolme treeningkorraga nädalas on võimalik joosta maraton ajaga 2:45!

Anonymous said...

Tervist, Mart

Sai proovitud jah. Jalad krampis ja kurk kuivamas, aga lopuni vedasin, :-).
Eks edaspidi proovin kiiremini.:-)

Aare
atoomist@gmail.com