Pilt vihmasest pärastlõunast - TON 2002 Keilas

Loodetavasti toimub homne Keila neljapäevak kena ilmaga. See on suur kingitus päevakulistele, eelkõige aga korraldajatele ja rajameistrile. Meil on viimastel aastatel vedanud, vaid paar aastat tagasi algas kõva äike alles siis, kui olin just viimased punktid metsast ära toonud.

Kuid meenub üks erandlik neljapäevak aastast 2002, kui sadas totaalselt vihma ja seda nii enne päevakut kui päevaku ajal. Võistluskeskus oli Ehitajate tee ja Paldiski mnt nurgal, praeguse Keila Tervisekeskuse vastas pargis. Stardikoht aga jupp maad eemal, Tankimäele viiva tee alguses. TONi varustus oli nagu oli, vihma kaitseks oli korraldajatel paar väikest varjualust, kuid võistlejate jaoks, kes pidid ise radu kaardile kandma, ei midagi.

President Valju Tali leidis Harju KEKist mingi suure presentkatte, mille panime kaardijoonistajate jaoks üles (pildil kaugemal). Kuid seal olid augud laes ja kui punane pastakas märjaks sai, siis punktirõngaid kaardile enam hästi ei jäänud. Samas polnud kuulda ka valjuhäälset torisemist.

Kuid sellest päevakust võttis juhuslikult osa EOLi tookordne president Leho Haldna ja seda koos paari välismaalasega. Päevaku järel ilmus o-listi ülikriitiline kiri, eelkõige seotud korralduseks kasutatava varustuse osas, see pidi olema vana, inetu ja amortiseerunud. Tähelepanu keskmes oli päevinäinud koltunud present, mida kasutati infotahvli alusena (ilmselt paljud veel mäletavad seda). Arusaamatu pidi olema ka kogu protsess, mida algaja rajale minekuks tegema peab. Kuid meie, aktiivsed TONi päevakulised, olime harjunud ja vähenõudlikud ega märganud puudusi võõramaalase, kelleks oli ka üks lõunaeestlane, silmade läbi. Võimalik, et peale seda üritust läks lahti diskussioon ühtsete koodide sisseviimise osas kõikidel Eesti o-päevakutel.

Aja jooksul on TONi varustus uuenenud ja muutunud värvikamaks. Korraldajad on aga alati üritust tõsiselt võtnud, sest 600-700 inimese teenindamine on vastutusrikas ülesanne. Loodame, et Mait Tõnissoni vedamisel läheb TONi korraldus edaspidi veelgi paremaks. Mait oli 2002.aastal Keila neljapäevaku rajameister.

Tulemused aastast 2002.

Lisan siia õpetlikud videoklipid orienteerumisest, mis kõik tehtud Keila terviseradadel, homsel võistlusmaastikul.
Elina Pählimägi intervjueerib Sixten Silda:

Mis on orienteerumine
Orienteerumiskaardist
Orienteerumisrada ja kontrollpunkti läbimine

Intervjuu Tarmo Klaariga:
MOBO ehk Mobiilorienteerumine

Offroad Naissaarel ehk Libahundi seiklusrogain 2014

Jälle on suvi. Meri, päike ja tuul. Mets. Kaart ja kompass. Liikumise võlu ja valu.

Seda kõike saigi eile nautida Naissaarel, 6-tunnise Libahundi seiklusrogaini I etapil.  Ma ei tea, mis võib olla veel parem. Mõnele ehk jalgpall, mõnele ...

Kõigepealt aga kiidaks korraldajaid. Jälle. Laevalogistika toimis, rajaplaneering oli keeruline, punktid väga huvitavates ja tehniliselt nõudlikes kohtades. Lisaülesanded olid eriti lahedad. Üldiselt võiksid minu jaoks lisaülesanded ka olemata olla, kuid seekord kaifisin täiega. Aitäh Veiko, Tiiu, Mairolt ja Co.

Raja planeerimisel ajasid segadusse eelkõige punase joonega etapid, mille otseläbimisel võis saada lisapunkte. Keskendusime alguses liigselt nende sissevõtmisele ja head pilti rajast kokku ei saanudki. Aega kulutasime selleks stardis ca 8 minutit ja hiljem raja peal ümbertegemiseks veelgi. Üsna varakult sai selgeks, et meile Marjega pole need etapid läbimiseks ei jõukohased ega ka kasulikud.

Kohe läksime lõunasse, sest hukkunud prantslaste mälestusmärk vajas infotahvlilt leidmist. Inglaste mälestusmärgi asukohta teadsin. Tempo oli alguses üsna korralik, liikusime koos tugeva naisvõistkonnaga Himma-Mets. KP34 võtmise lahendasime erinevalt, peale KP64 läksid meie teed lahku. Hea, et selle kivi metsas kenasti kätte saime, mina olin punktist ca 20m mööda minemas, kuid Marje sattus peale. Üldse juhtus täna nii, et pikad ja olulised suunaetapid kippusid kalduma paremale. Näit 33-34, 36-44 (hiigelsuur viga), 40-51, 27-65 (punkt jäigi leidmata ja sellega seoses võtmata ka 42).

Teiseks iseloomulikuks veaks olid möödajooksud. Näiteks nii KP44 kui KP65 juures lugesin hoolikalt samme ja kui enam-vähem olime õigel kaugusel, selgus peagi, et hoopis kõvasti üle (??). Ka mereäärsetest kividest ja teeradade pöörangukohtadest jooksime palju kordi mööda. Samas polnud powerit ka nii palju, et kiirus kontrolli all poleks olnud. Ilmselt oli kaardimõõt selline "ei liha ega luu" - orienteerumise jaoks väike, rogaini jaoks suur.

Nagu eelpool mainisin, olid lisaülesanded ja mõned punktikohad väga põnevad:

- võimlemisrõngaste viskamine/püüdmine KP71 juures oli nö tavaline ülesanne, mis meil ka kenasti õnnestus

- meremiinide slaalomveeretamist KP83 juures oli kuulda juba kaugelt. Arvasin, et seal toimub laskeülesanne.

- Punktide otsimine lõputu kiviladude alal tundus esilagu bingona, kuid süsteemsemad ja usinamad otsijad leidsid üles kõik 5 punkti. Meile jäi ette 3. Neid "kiviladusid" või hoolikalt laotud alla 1m kõrgusi kivihunnikuid oli kogu saar täis ja paljud ka kaardile kandmata. Müstilised moodustised, mille funktsioon on mulle siiani mõistatus.

- nöörirada rannapatareis (KP82), kus oli koos suurem seltskond korraldajaid eesotsas rajameister Mairolt Kakkoga. Sain aru, et nad nautisid täiega meie ukerdamist kitsastes tunnelites ja käikudes, ronimist mööda seina ja köisredelit. Ja pildistasid. Ise olin sellel ajal juba parajalt pehme, jalad kerges krambiootuses. Ühtegi krambisäutsu polnud veel tekkinud, kuid sisetunne andis juba märku. Vestlesime, sõime jahedat borši, seegi tegevus jäädvustati kaamerasse.


- KP63, kus punkt oli sügaval maa all kahe blindaaži vahelises tunnelis. Sissepääsu pidi ise välja mõtlema.

- Maa-alused laskepositsioonide tunnelid (KP72), kuhu saatsin Marje, sest mul kiskus parem reis krampi. Marje oli seal maa all väga kaua, käis kogu pika tunneli otsast lõpuni läbi, sest esimesel korral ei osanud punkti laest vaadata. Hakkasin juba kartma, et ta on end vigastanud ja lamab veriselt ning oimetuna kusagil pimedas nurgas. Samas järgi minna ka ei saanud, sest pealamp oli Marje käes.  No tegelikult ei viitsinud ka, abivalmiduse näitamiseks hõikasin vaid paar korda, kuid needki jäid vastuseta. Ja ootasin rahulikult edasi.

- kohe peale KP72 tuli lagunenud sõjaväekasiino, kus oli vaja kõik uksed ära lugeda. Olime kindlad, et ükskõik, kui hoolikalt me ka neid uksi ei loeks, kindlasti jääb arvestusse mingi viga sisse. Näiteks Klaar-Kaup lugesid kõik klaarilikult pedantselt üle ja leidsid, et hoopis korraldajad olid uksi valesti kokku liitnud... :) Seega jäime mõlemad seal 4 punktist ilma, meie kulutasime ehk paar minutit vähem.

Kuna lisaülesanded võtsid lõpus palju aega, jäid meil tagasiteel käimata punktid 62 ja 61.

Seega tuli punkte kokku vähe, kuid see polnudki kõige olulisem. Vajalik treening oli kehvas rogainiseisus olevale organismile tehtud, valuläve tõstetud ja pekki põletatud ning samal ajal põhjalikult Naissaarega tutvutud. Kuidas teisiti jõuakski 6-tunniga saare risti-põiki läbi käia ning põnevatel objektidel turnida. Ainult rogainiga, ainult seiklusega!

Tulemused

Konnatahvel, uraan ja Glavlit

Eesti Energia andis nädal tagasi välja uhke raamatu põlevkivist pealkirjaga "Kukersiit ja konnatahvel".

Väike raamatutvustus oli "Ringvaate" saates, Marko Reikop kiitis täiesti siiralt, põhjusega (SIIN, algusega 32:25). Toakaaslane Hardi üritas stuudios tõestada, et põlevkivid põlevad. Põlesid.

Kirjutan aga seepärast, et termin "konnatahvel" ei öelnud mulle kuu-kaks tagasi mitte midagi. Ja seda hoolimata asjaolust, et olin konnatahvlit omal ajal 10 aastat uurinud, lõputuid proove võtnud, purustajas peenestanud, radioaktiivset tolmu suurtes kogustes sisse hinganud, analüüse teinud ja vene keeles aruandeid kirjutanud. Kõik andmed ja aruanded olid salastatud, mõned isegi SS-märgiga (täiesti salajane ehk совершенно секретнo).

Salastatus tuli eelkõige diktüoneema kildas ehk graptoliitargilliidis sisalduva uraani tõttu. Lühikest aega peale sõda toodeti Sillamäel kildast uraani, hiljem toodi tooraine Venemaalt sisse. Ka Rootsis, Ranstadi tehases, on sarnasest kivimist - Alum Shale'ist uraani toodetud ja seda veel 80ndate alguses. Käisin seal tehases 1989.aastal eravisiidi käigus ja kohtusin suure tehase ainsa töötajaga - direktoriga. Kaevanduse tranšeed olid veel avatud ja maa-alused strekid alles.

Kaks aastat hiljem käisin seal uuesti, koos Taani, Saksa- ja Iirimaa geoloogidega, kuid maastikku enam ära ei tundnud. Kaevandus ja paljandid olid maamunalt kadunud, jäljetult.

1989.aastal ilmus mul diktüoneema kildast esimene artikkel ajakirjas "Горючие Сланцы". Aeg oli põnev, sest tsensuur artiklite üle oli oluliselt vähenenud, peaaegu kadunud. Tekkis esmakordselt võimalus avaldada kilda uraanisisaldus, mis ulatus 1kg-ni tonnis. Varasemalt oli lubatud avaldada vaid  arvu >3 g/t.

Artiklile pidi kõigepealt loa andma Eesti Geoloogiavalitsuse spetsiaalne komisjon, kes kinnitas, et nimetatud artikliga ei tekitata Nõukogude Liidule kahju ja et see ei sisalda salajasi andmeid. Selleks polnud vist suurt julgust vaja, sest tsensuur ehk kõikvõimas Glavlit oli oma mõjuvõimu selleks ajaks kaotanud.

Kuid loa pidin saama ka peageoloogilt Evald Mustjõelt. Mäletan selgelt Pika tänava kõrge laega tuba ja suurt massiivset lauda, mille taga Mustjõgi istus. Ja tema resoluutset vastust, et kui ma uraani sisaldust artiklist välja ei võta, siis seda artiklit ei ilmu. Punkt.

Läksin oma murega ajakirja peatoimetaja, sümpaatse vana mehe Apananski juurde (Leonidi isa). Kongusnina kuulas oma sügavas toolis mind ära, mõtles natuke, ja ütles, et paneme uraani sisse. Panimegi. Võib-olla oli see esimene kord, kui endises NLiidus avaldati artiklis niivõrd suur uraani sisaldus. Võib-olla.

Hiljem selle artikliga mitte mingisuguseid probleeme ei tekkinud, julge samm õigustas end. Kahe aasta pärast sai Eesti vabaks.

Võltsnaeratusteta SEB Tartu Jooksu"maraton"

Tartu Jooksumaratoni 23 km oli ja on igal aastal sobivaks ürituseks kevadise jooksuvormi testiks. Teisi jookse pole ma nii süsteemselt jooksnud, kui neid üldse on tehtud. Orienteerumiskalender on nii tihe, et sinna sisse naljalt järve-, linna-, silla- jm jooksud ning maratonid ei mahu.

Selle aasta jooksuvorm on olnud möödunud aasta seisust, kui olin hädas sapipõiega, parem. Nüüd on see probleem lahendatud, kuid talvistele pikkadele jooksuotstele pole väärikat lisa tulnud. Ka sellel nädalal jäid trennid tegemata, vaid paar korda kontrollisin punktikohti ja korrigeerisin kaarti Keila neljapäevaku jaoks. Viimane saab sellel aastal olema sprindielementide ja rohkete KP-dega kiire jooksukas.

Ehkki eile oli veel veereva põrsakese olemine, siis hommikul tundsin, et keha on võimeline pikka maad jooksma ja isegi pingutama. Öö jäi küll lühikeseks, sest õhtul hilja sattusin üle pika aja teleka ette, kus oli  Eurovisionil üllatusena palju huvitavaid lugusid, millest siiski hilisemat võitjat ei õnnestunudki kuulda. Lemmikuks jäi Ungari laul.

Tänase jooksuga tahtsin eelmise aasta õnnetut tulemust oluliselt parandada, igal juhul joosta teise saja sisse, loodetavasti esimese 150 hulka. Ei soovinud mööda lasta üle ühe roosa "beibe", ka Viffi heale jooksuvormile oli tahtmine konkurentsi pakkuda. Etteruttavalt olgu öeldud, et esimese ülesandega sain hakkama, naisteemadega aga mitte.

Algus läks kiireks. Kui varasematel aastatel olin alati olnud stardikiirendusega raskustes, siis täna oli tempo täiesti talutav. Hirmutas ainult kilomeetriaeg (tublisti alla 4min/km) kuni 5km-ni. Selleks ajaks olid kõik naised 2.-6. kohani koos, mina nende hulgas. Külli Pirksaar oli natuke eemaldunud, Viff jt hakkasid samuti kaugenema peale seda, kui võtsin tempot natuke alla. Soov oli leida oma rütm ja sellega lõpuni vastu pidada.

Pildil: Alguses veel koos naiskonkurentidega. Esimene roosa (Anu Teppo) ja Viff (Viivi-Anne Soots) on veel kontrolli all (foto: Alari Kannel)

Kusagi 6 km-l möödus Silver Eensaar, 1-1,5 km hiljem Rain. Vennad tegid vist peale seiklusspordi EMi pohmelliravi, seegi üks võimalus tagasi kiiremate liigutuste juurde jõuda. Hoopis hilja möödus Rait Pallo, kes tulistas eile 5 tundi XT Kevadrogainil Kehras. Niimoodi karastatakse terast!

Mingil hetkel sain päris hea selja (nr.120, Aimer Peensalu) ja vahe Viffiga vähenes juba 50m-le. Kuid see mees osutus siiski kõvemaks sellel päeval ja kadus eest koos ühe teise seljaga. Viff kadus samuti kaugustesse ning jäigi minuti jagu ettepoole.

Kergemad minekud vaheldusid raskematega, kuid mida lõpupoole, sest rohkem väsimus maadligi vajutas ja jätkuvalt fotokaameratesse ei naeratanud. Tõsi, ilus oleks hiljem vaadata fotosid, kus kõik naeratades fännavad üritust, kuid see on pettus. Keegi, vähemalt esimese 200 hulgas, jooksu ajal ei naerata. Kõik teevad oma tööd, võitlevad keskendunult sisepingetega, üritavad mitte alla anda. See on must ja raske tegevus, ilu tuleb alles finišis. Ja seda siis, kui oled oma töö ausalt ära teinud.

Kui joostud oli ca 1.10h, tuli tagant teine roosa "beib", nr.83, Maie Kuusik. Ehkki juba teises nooruses, jooksis tempokalt ja hästi. Hoidsin temast pikalt kinni, kuid ka see osutus viimasel 3 km-l ülejõu käivaks ülesandeks. Seega, lisaks Anu Teppole, seljatas mind ka teine naisterahvas roosas.

Viimased 2 km läbisin omas tempos, ehkki korraliku surve all. Kellegagi otseselt ei võistelnud, mitu meest lasin mööda. Koht kohaks, kuid ellu peab ka jääma. Ehkki meie ajal veel keegi raja kõrval pikali ei olnud, siis natuke hiljem korjas kiirabi päris palju ümberkukkunud jooksjaid ära. Päris kole pilt.

Lõpuprotokollist selgus, et Mari Boikov jäi vaid 16 sek kaugusele, eelmise aasta konkurent Karmen Alnek 30 sek selja taha.

Tulemusega jäin rahule, ehkki salamisi lootsin 1,5-2 min paremat aega. Pole midagi teha, seis on praegu selline ja sealt saab minna ainult paremaks. Järgmisel laupäeval on 6h Libahundi seiklusrogain Naissaarel, seejärel 24.mail eestikate lühirada. Nädal enne 24h rogaini EMi Põlvas toimub Xdream'i Aidu etapp. Elame veel.

174.koht 1:40:03

Tulemused

Ilves-3

Samal ajal, kui Eesti tiim teeb seiklusspordi EM-il Türgis suurt tulemust ja laupäeva õhtul alustavad parimad 10Mila teatejooksu Rootsis, on normaalsed orienteerujad kogunenud Ilves-3-le Paluperasse.

Läksin minagi, ehkki väsimus oli sees ja sportlik enesetunne mitte kõige parem. Oma mõju avaldas selleks nädalatagune Xdream, kui kolmapäevasel jooksul sain aru, et päris taastunud polnud. Neljapäeval läksin siiski neljapäevakule, lootes teha lühikese ja kerge jooksu Saustinõmme kaardil. Üsna lihtsal rajal tuli mitmeid vigu, nii punktipiirkonnas kui pikematel etappidel. Lisaks külm vihm ja kõle tuul.

1.päev

Ilves-3 esimesel päeval olin nagu udus. Kaart ja maastik ei tahtnud esialgu kuidagi kokku minna, punktid tulid raskelt ja ebatäpselt. Kuid hea, et veel niigi läks, võistlus võib jätkuda.

Tulemused


2.päev

Polnud parim tunne ka hommikul, hingamine oli raske, süda tõrkus kaasa minemast intensiivsete liigutustega. Samas olin õhtul korralikult puhanud ja suuremast vaakumist välja tulnud.

Tänane päev oli eilsega võrreldes hoopis teine. Kogu jooks oli 100% kontrolli all ja ei teinud ühtegi viga. Mõnel suunaetapil oleks ju võinud agressiivsem olla, kuid seda polnud vaja. Ühesõnaga, isegi Aivars Mihailovsile tegin 2,5 minutiga ära ja parandasin homseks võimalust Andres Talveriga 2.koha eest võidelda. Vahe on 2,5 minutit.

Eks näis, mis Kääriku kant pakub, lihtne seal Arulas olema ei saa.

Tulemused

3.päev

Öösel vaatasin 10MILA teadet Rootsis, kus suurepärase jooksu tegi Timo Sild (Hiidenkiertäjät). Hästi said hakkama ka Sander Vaher (Rajamäen Rykmentti) ja Peeter Pihl (MS Parma), kes tõid oma võistkonnad välja juhtgrupis. Hiitenkiertäjät said seekord 7.koha, Halden SK põrus, Kalevan Rasti jälle troonil.

Kolmas päev oli Saagjärve-Madsa kaardil. Nii kaardi autor kui rajameister oli Madis Oras.

See oli üks tõsisemaid orienteerumisi viimastel aastatel. Stardist läksin vale suunaga jooksma paralleelse soo serva ja mingil hetkel ei saanud midagi aru. Kohe viga 2 minutit.

Etapp 1-2 oli eriti põnev, kus ühtegi lihtsat või head varianti läbi ei näinud. Kuna tumeroheline oli eriti kehvasti läbitav tuulemurd ja tihnik, siis üritasin rohelist vältida nii palju kui võimalik. Ja parema tee valikul kaldusin lõunasse, kust oli plaan piki kõlviku piiri läheneda punktile lõunast. Pinnavormid polnud hästi tajutavad, 5m joon üldistas maastikku niivõrd, et kohanemine võttis aega. Ründasin punkti vale soo nurgast (see tundus ka väga suur soo olevat) ja ragistasin pikalt tuulemurrus. Kuid etapiaeg polnud teistega võrreldes paha, kõik said hakkama mingi jamaga. Väga hästi alustas jooksu klubikaaslane Maido Kaljur, kes vahepeal edestas mind juba 6 minutiga.

Etapp 3-4 läks kontrolli alt välja. Esialgu kaldusin vist paremale lageda nurka, seejärel hakkasin trajektoori parandama ja ragistasin jälle pikalt tumerohelises. Kaotust parimale tuli kõvasti - 2.41.

Edasi läks kõik kenasti, ehkki imestan, et etapil 7-8 kaotasin parimale pea minuti. Väike kaar, natuke pidurit ja minut oligi läinud. Nii lihtsalt see käibki.

Kokkuvõttes polnud tulemusel häda midagi, ehkki km kiirus oli 9:25 (eelmisel päeval 7:00). Kokkuvõttes kolmas koht, Andres Talver oli seekord väga hea ja oleks peaaegu ka Mihailovsi üle jooksnud.

Tulemused (3.päev)

TULEMUSED (SUM)

Käisin ka väikeses telksaunas, kuhu mahtus kenasti 6 inimest istuma. Isegi higistada sai. Ilvese klubi on tubli.

Kodulinnas Xdreamil

Tartusse läksin Xdreamile mõnuga, õigemini, Tartusse lähen alati mõnuga, sest just seal möödusid esimesed 23 eluaastat ja vähe on kohti, mis mõne emotsiooniga poleks seotud. Kuid ei hakka neid siinkohal kirjeldama, ehkki enda jaoks on need väga olulised. Eriti nüüd, kui Tartust on eemal oldud üle 30 aasta ja mälupildid nooruspõlvest on säilinud paremini kui eilse päeva tegemised :)

Eesti Energia Spordiklubi tiimi sain kokku töö juures, sest asume kõik lähestikku ühel korrusel. Indrek Aarnaga olen kunagi ammu ühe Xdreami koos teinud (Moostes), Kaido Kaarlile oli see aga esimene seiklusspordi kogemus. Indrek on mitmekülgne spordimees, kelle tugevaimaks küljeks on rulluisk, Kaido aga peamiselt spetsialiseerunud pikamaajooksule. Mõlemad oskasid orienteeruda ja omasid keeruliste mõtlemisülesannete lahendamiseks sobivat ajuehitust.

Sprindietapil määrab palju kiire mõtlemine ja otsustavus, ehkki põhitulemuse annab ikkagi  füüsiline võimekus teha tugevalt võrdselt kõiki alasid. Kui poolel maal olime lähestikku veel tiimidega, kes jõudsid lõpuprotokollis esimese 10 hulka, siis finišis olime seekord 27.kohal. Tegime ühtlaselt hea võistluse, kuid mõned nõrgemad alad, eriti kanuuetapp, vedasid meid 20 hulgast välja.

Algus oli rajameister Tarmo Siimsaarel välja mõeldud väga huvitavalt. Pidi läbima Toomemäe 5 tuntud inimese ausambad nende inimeste eluea pikkuse järjekorras. Selleks tuli kiiresti stardis KP-d omavahel ära jagada, need läbi käia, vanused fikseerida, seejärel ühes kohas kokku saada (Inglisillal) ja siis koos kõik KP-d õiges järjekorras läbi joosta.

Saime kenasti hakkama, ülesandest väljusime 10. positsioonil. Järgneva rattaetapiga natuke langesime, kuid seal oli ka päris suur kamp koos. Üheks lahedamaks kohaks oli suur rehvide mägi, mille tipus oli punkt. Samal ajal, kui paarkümmend võistlejat sealt üles ronis, filmis seda sipelgapesa õhust helikopteri droon. Neid kaadreid tahaks väga näha.

Pika kanuuetapi alguses, vahetult peale kanuuslaalomit, olime 19.kohal. Rattaga kaotasime natuke kohti, samas lisaülesanded õnnestusid (discgolf, tõukeratas jm).

Foto: Mart Kainel

Selle võistluse võtmealaks oli kanuu, sest ratta- ja jooksutasemelt olid esikohatiimid üsna võrdsed, kuid kanuus oli lisaks tuimale tõmbamisele võimalik kasutada ka alternatiivseid liikumisviise. Ja selles viisiks oli seekord jooks.

Vaatasime, et kanuuetapp mööda Emajõge ja lisajõgesid-ojasid tuleb parajalt pikk, mistõttu vahepeal kadus pinge ja lobisesime sõidu ajal ehk liigagi palju. Me ei hammustanud kohe läbi varianti, kus KP 37 vastaskaldale randudes oleks üks liige jooksnud läbi KP35 ja KP36. Teiste tiimide järgi saatsime Kaido, kes pidi seekord ühe-inimese kanuupunkte võtma, jooksuks kaldale. Siis vaatasime, et tal tuleb päris palju ujuda ja kutsusime paati tagasi. Hakkasimegi juba sõitma, kui küsisin Kaido käest, et kas ta on ikkagi valmis ujuma ja seda mitu korda. Peale seda, kui Kaido vastas jaatavalt, saatsime ta punkte jooksuga võtma. Mõtlemise ja otsustamise peale läks aga tublisti minuteid. Ma läksin KP36 juurde, et aidata Kaidol tagasi joosta (kummis), Indrek sai kaldal 20 minutit edasise rajaplaaniga tegeleda.

Kuid kõige huvitavam oli hoopis see, et ACE Salomon pani ühe mehe (Tõnu?) jooksma juba suure silla juurest ja sai sellega paraja edu konkurentide ees. Tõnu on muidugi ka loomjooksja, kuid ka teised kõvad jooksumehed said kanuuetapi lõpus tublisti eduminuteid vormistada.

Kanuuetapp jätkus jooksuga rulluisu juurde. Rulluisuetapp oli Kaido jaoks, kelle uisutamisoskus pole kõige tugevam, kergelt hirmutav. Tegelikult osutus see liikumisviis tema jaoks kõige mõnusamaks alaks, parajaks lebotamiseks, sest ta oli kummiga minu taga, mina aga omakorda hoidsin kinni Indrekust, kes tegi ees kõvasti tööd.

Hea ülesanne oli peale rattaetappi, kus tuli supilinna vahelt joonorienteerumise järgi kolm punkti leida, kusjuures iga liige võis võtta vaid ühe punkti. Lasksime mitmel tiimil selle ülesande ajal endast mööda minna ja ka pidevalt konkureerinud naiste 1.koha tiim, Sandberg Reisid, sai turvalisse kaugusesse ning lõpuks enne meid napilt finišisse.Neil läks üsna palju aega kaarsillalt võrkupidi alla-üles ronimise ja vee kohalt punkti võtmisega.

Meie jaoks oli see aga kenasti kordaläinud võistlus, lisaks suurepärane ilm ja hea korraldus. Meeldis see, et polnud nö bingopunkte. Minu jaoks oli aga oluline, et polnud ühtegi krambiilmingut, ehkki kanuusõidu ajal oleks võinud ju mõni säuts märku anda. Vist oli treenitus piisavalt hea ja tempo paras. Blogi jaoks oli aga etapp igav, sest suuremaid lollusi ei teinud, pulli ei saanud, nalja ka eriti mitte.


Tulemused
TV3 Seitsmesed uudised

Ronimiskaadrid rehvimägedes olidki oodatult ägedad ja lahedalt teostatud (algab 3:10)

Lõpp hea, kõik väga hea. Jüriööjooks Nelijärvel 2014

Tänavune Jüriööjooks, mis leidis aset Nelijärvel, toimus ideaalse ilmaga. SK100, kes võttis seekordse ürituse korraldamise enda peale peaaegu et sunniviisiliselt, sai hakkama suurepärase võistlusega. Nelijärve Puhkekeskus oli ette valmistatud mugavaks ja kompaktseks võistlusareeniks, kus sai lihtsalt jälgida nii rajal toimuvat kui rüübata sooja teed hubases kohvikus.

Kõige olulisem Nelijärve Jüriööjooksu juures oli kindlasti maastik, mis andis võimaluse korralikeks ja tehnilisteks radadeks, mida rajameister Timmo Tammemäe ei jätnud kasutamata. Oli nii lihtsaid jooksuetappe, kus tuli täiega vajutada, kui ka rohkeid  pidurdamise kohti hoolikaks ja kontrollitud kulgemiseks.

Ehkki meie võistkonna keskmine vanus on juba üsna suur, võtame Jüriööd jätkuvalt sportlikult, eesmärgiga saada pjedestaalile veteranide klassis. Kalevipoeg on meil olemas, eelmisel aastal olime kolmandad. Kuid seekord oli tiimide nimekiri aukartustäratav - esikolmiku koht tundus üsna lootusetu. Meie iga-aastaseks probleemiks on olnud teine naisliige Marje kõrval, seda siis, kui Gea on jälle kusagil välismissioonil.

Seekord oli meid nõus aitama Kersti Mardiste, sest Tiina Talisoo oli välismaal ja nooremaid me pimedasse metsa saata ei suuda, ei jõuga ega ka raha eest :)

Esimeses vahetuses läks rajale Maido. Tegi oma jooksu kenasti ära, ehkki oleks soovinud natuke enamat. Kui varasemalt on veteranide üheks põhitegijaks olnud OK Ilves, kelle esimest vahetust jookseb tavaliselt 7-kordne Jüriöö esimese vahetuse võitja Tiit Tali, siis seekord oli Ilves nõrga koosseisuga ja Tiit jalavigastusega hädas. Ta kulges rahulikult ja vigadeta ning tuli metsast välja 2:42 enne Maidot. Samas tegi esimeses vahetuses vinget jooksu JOKA Masters'i esindaja Ilmar Udam, kes tuli välja üldjärjestuse neljandana, meist 14-minutilise eduga. Mercuri Margus Klementsovist jäime maha 10 minutit, teistest vähem.

Teises vahetuses ei läinud Kerstil kõige paremini. Tuli rohkelt vigu, samas polnud Neljärve metsas keegi nende eest kaitstud. Nagu ka hilisem võistluskäik näitas.

Kaotust konkurentidele kogunes enneolematult palju:
JOKA Masters - 37 min
Mercury - 37 min
LSF I - 26 min
SRD-II - 21 min
Põlva Kobras IV - 19 min

Oli üsna selge, et selliseid vahesid enam tagasi ei jookse. Võtsime asja rahulikult ja mõnuga. Kersti põdes natuke, kuid asjatult, sest igaüks on meist öösel suuri vigu teinud, isegi Marje, isegi mitu Jüriööd järjest.

Matile tabeliseisu parandamise osas väga suuri lootusi ei pannud, sest jalg pole tal praegu kõige teravam. Kuid lootsime ikkagi, sest Mati on öösel stabiilne. Siiski suurenes vahe peale Tenno Alamaa head jooksu JOKA-ga  43(!) minutile, Mercuriga 39(!) minutile. Ulmevahed.

Siis aga algas pidu meie õuel. Marje tegi stabiilse ja korraliku jooksu ning tõstis võistkonna üldjärjestuses 8 kohta ettepoole. Konkurentide naised tegid tublisti viga ja vahed vähenesid oluliselt.

Sain rajale 22 min peale Priit Överust Mercurist, 17 min peale Raivo Pelljat JOKA-st, 9 min peale Toomas Tarvet Kobrasest jne. Kõik korralikud ja kogenud orienteerujad, sh öised eksperdid.

Mõtlemata tulemusele, sest sellele polnud vajadust mõelda, tegin agressiivset ja kiiret jooksu. Nautisin keskendumist, tõmbasin vajalikel hetkedel pidurit, kiirendasin pikkadel sirgetel. Nagu peab. Hoolimata ettevaatusest mikroreljeefi pesades, tuli ikkagi parasjagu vigu (KP 5, 12 14), kokku vähemalt 5 min. Ei midagi erilist, sest suuremast ämbrist suutsin hoiduda.

Kui möödusin hooga Priit Överusest, siis tekkis tunne, et nii võib isegi mingi tulemus tekkida. Vajutasin gaasi, kuni peale väikest viga olime Priiduga jälle koos. KP52, mis minul oli järjekorras 16-s, oli üks hajutuspunktidest, kuhu nii mõnedki pikemaks ajaks kaevama jäid. Mul õnnestus see punkt tänu hoolikale suunajälgimisele ja sammulugemisele võtta ca 15 sek veaga, peale seda enam konkurente ei näinud. Väga head ja tehniliselt puhast jooksu tegi 1 min minust tagapool startinud Sander Annus OK TON 1-st, kes mingil hetkel sai isegi korraks ette. JOKA Raivo Pelljale olin saanud 10 min lähemale, kuid 17 min oli liig mis liig. Kahjuks või õnneks kustus Raivol enne lõppu lamp ja ta käis liidrina seda keskuses vahetamas. Tulemuseks esikolmikust väljalangemine ja teistele võimaluse jätmine.

Peale KP16 (52) vajutasin täiega sihile, võtsin kiiruse üles ja lõpupunktid lahendasin hoolikalt ning turvaliselt.

Ja siis tuli finiš. Rahvas seisis, vaikis ja vaatas mind kuidagi imelikult. Marje küsis, et kas ma ikka kõik punktid võtsin? No mida.

Laadisin punktid maha, sain paberilipiku õigete punktidega. Küsisin igaks juhuks Timmo käest, et mitmendad me veteranidest oleme, oli õhkõrn lootus kolmandale kohale.

Timmo uuris tulemusi ja vastas, et veteranidest pole veel keegi lõpetanud !????

See oli ikka eriline tunne, mis sellele järgnes, oeh, ei hakka täpsemalt kirjeldamagi. Teha midagi sellist oma võistkonna heaks ... ja üllatada kõiki... no ikka hullult hea tunne.

Kokkuvõttes 17.koht, veteranidest I.

Tulemused
ETV klipp

Kari väljas vol.2 ehk Peko Kevad 2014

Kui nädalatagune Sõmerpalu oli rohkem võidujooksu moodi, siis Peko Kevade Korsapalo maastik pakkus lisaks füüsilisele pingutusele ka ajugümnastikat. Ja mida suuremaks pingutus läks, seda rohkem ajud välja lülitusid. Nagu tavaliselt, nagu ikka orienteerumises.

Esimesel päeval võistlesin selja taga startiva Tiit Taliga. Kiirus tuli hoida üleval, sh ka tõusudel. Esimese hoiatuse sain 4. KP-ga, tõsise õppetunni aga etapil 7-8. Nimelt jäi kaart 180 kraadi pööramata ja lõikasin nõlva vastassuunas. Viga üle 6 minuti, ei kommentaari.

Lõpuosa punktides jooksis ka juhe paar korda kokku, millest kaine peaga ei ole võimalik aru saada.

Kokku tuli vähemalt 9 min viga, kaotust selle päeva võitjale Toomas Tarvele 3,5 min. Tiitu polnudki rajal.

Peale jooksu saun, söök ja siis 45km kaugusele EOLi üldkogule OK Peko klubimajja Verhulitsasse (Värskasse). Äge Minni ehitatud maja ja vinge klubi, kes selle projekti ellu viis.

Teine päev oli päikeseline, tuuletus metsas mõnusalt soe. Hommikul lugesin Piusa ürgoru puhkemajas GoReisiajakirjast huvitavat artiklit Eesti alpinismi isast Peeter Varepist ja alati väga mõnusalt kirjutava Jane Riga artiklit kahest tipuloost Everesti lähedalt. Puhkemaja kõrval asuv kärestik kohises nagu mägioja, korraks läks mõte kaugele ja kõrgele.

Kuid tühja sellest, oluline oli hoopis joosta kõvasti, joosta esimeseks, sest kuuma grupi tegelasi seekord stardis polnud.

Esimese punktiga tuli suunaga viga (1min), edasi kulges jooks normaalselt. Polnud õige läbida etapil 5-6 sood kõige laiemast kohast, sest raba oli raskesti joostav. Sealt kaotust, võrreldes ületusega kitsamast kohast, ca 25-30 sek. Sama palju tuli viga ka etapil 14-15.

Järgmisi jooksjaid edestasin 5 minutiga, seega tuli kahe päeva kokkuvõttes, isegi ca 10 minutilise vea juures, võit.

Tulemused

. 

Kari väljas

Karjalaskevõistlus koos Lihavõtte lühiraja ja öise sprindiga on olnud traditsiooniliselt orienteerujate hooaja esimeseks võistluseks. Kui eelmisel aastal jäi üritus lumeolude tõttu pidamata, siis seekord polnud lumest jälgegi.

Sõmerpalu mets on hea joostavuse ja rohkete sihtidega tehniliselt kerge orienteerumismaastik, kus on oluline jooksuvõime. Seepärast oli väga hea, et meie M50 klassi meestest olid kohal kõik tugevamad tegijad eesotsas Tiit Taliga, kes võistluse eel esitas küsimuse, et kas keegi on võimeline teda sellel aastal võitma. Eelmisel aastal sellist meest ei leidunud.

Seega oli Tali kindlasti esmatähtis sihtmärk, kuid nagu orienteerumises ikka, tuleb põhitähelepanu pöörata oma heale sooritusele, misjärel saab alles tibusid lugema hakata. Seekord ei suutnud Tali mind rivist välja lüüa ja keskendumist vales suunas mõjutada.

Esimesel päeval oli 6,9km pikkune rada 11KP-ga. Oluliseks said teevalikud, kus kohati oli mõistlik joosta diagonaalis sihtide suunaga, kohati jälle piki sihte. Ühes kohas ajasin punktile lähenedes kaks sarnast punktikohta segi (KP45 ja 46) ja väike ring veaga ca 1:15 min oligi käes. Sellest piisas, et kaotada Talile, kes tegi lõpus samuti ühe punktist möödajooksu, 27 sekundiga. Lisaks tuli veel kaks kõhklevat hetke, kus tuli hoogu maha võtta ja hoolikamalt kaarti vaadata, mõlemad pidurdused läksid maksma ca 20 sek (vt graafikut). Muidu oli kiirus päris hea.

Teisel päeval tuli joosta vähemalt vigadeta (4km ja 10KP), sest selja taga oli 1 minutiga Mart Külvik ja 2-ga Maido Kaljur.

Jooks läkski peaaegu ideaalselt ja eilsest veelgi parema kiirusega (5:35-5:45min/km linnulennult). Juba tundus, et Tiit on seljatatud, vähemalt täna. Kuid rajameister oli lõppu jätnud kavala punkti (9-56), mis asus krossirajal ühe väikese künka taga.

Krossirajale jõudes läks kaart maastikust lahku, pinnavorme ja raskesti loetavaid kõrgusjooni kaardil ei suutnud kokku panna. Nägin nii kaardil kui maastikul puud, tuttavat punktikohta mõne aasta tagusest Suunto Gamesist ja põrutasin sinna. Jooksin läbi kaks võõrast punkti enne, kui ringiga õige juurde jõudsin. Viga ligi minut ja heal sooritusel oli kriips peal.

Kuid Tiit tegi samuti head jooksu ja enne minu viga juhtis 9 sekundiga.Seega poleks olnud võimalik teda kahe päeva kokkuvõttes kuidagi võita, pool minutit jäi nii või naa puudu.

Tulemused

Võru öine sprint

Kahe eelneva jooksu vahele jäi sprindivõistlus Võru linnas, mis lõppes nagu tänane Ott Tänaku ralli Portugalis.

Vajutasin stardist hea kiirusega minema, vahe lähima konkurendi Maido Kaljuriga suurenes poolel maal 37 sekundile. Huvitav oli etapp 3-4, kus kaalutlesin kahte varianti, suurest majast vasakult või paremalt. Otsustasin parempoolse kasuks, kuid nagu kodus selgus, oli vasakpoolne ca 50m(!!) lühem. Maido läks veelgi rohkem vasakult, kuid see variant oli kõige pikem.

Tänakut tegin etapil 6-7, kus pidin lihtsalt jooksma teisele poole maja ja aia nurgast punkti võtma. Jooksingi, kuid jooks läks natuke pikaks ja seejärel ei saanud suures hoovis enam midagi aru. 20-sekundilisele etapile kulus 3:49min.

Sprindi võitis Andrus Rämmann, kes läks liidriks peale seda, kui Maido jooksis etapil 7-8 hoovi kinni. Seal me Maidoga ka kohtusime, olin ta peaaegu kätte saanud (stardivahe oli 1 min), kuid tema teadis, kuhu läks, mina siis veel mitte.

Tulemused

Pildid: Külli Leola - SIIT (lühirada) ja SIIT (sprint)

Seal

Seal kusagil kaugel on veel talv. Kus?



Üks laul ka.