Toru Urmo meistriteos ehk Viimsi Xdream

Viimsit on väisatud nii siit- kui sealtpoolt, ometigi oli rajameister Urmo Liblik leidnud Xdreami jaoks uusi kohti ja lahendanud kogu raja vaheldusrikkalt ning põnevalt. Etteruttavalt olgu öeldud, et ootasin rajalt veel mitmeid tuttavaid kohti, kuid kahjuks jäid need käimata, just seetõttu, et lugesime peale KP9-t valesti legendi ning läksime sealt otse KP20-sse ehk kanuuetapi algusse. Tegemata jäi ratta valikuetapp ja võtmata 10 objekti, millest mõningaid ootasingi kohata sellel võistlusel. Trahv 450 (!) minutit.

Põnevatest ja meeldejäävamatest kohtadest mainiks kõigepealt muidugi maa-alust sadeveetoru, mille pikkus võis ulatuda 260+ meetrini. See tundus lõputu minekuna, kohati lausa uskumatuna, et rajameister võis nii nahhaalne olla. Heas mõttes, muidugi. Raudselt oli tegemist xdriimijate testiga, st uuringuga, millise astmeni võib rahvast viia, et nad veel mässama ei hakkaks. Vähe sellest, et A-rada torusse aeti, selle pidid läbima ka B- ja C-raja võistlejad...

Seal maa all oli raske eelkõige psüühiliselt, rõhus teadmatus, kauaks seda jama veel jagub. Mistõttu torus viibimine tundus topeltpikk ja väljumine eriti meeldiv. Kõik eelnev ununes hetkel, kui pea jõudis maa peale.

Mina kasutasin liikumiseks põlvi, mis lõpus muutusid lainelise torumaterjali tõttu üsna valusaks, samas oli see kõige energiasäästvam liikumisviis. Toru keskel hakkas tiimikaaslane Karmo tagasi tulema, kuna talle tundus, et oli sattunud tupikusse. Õnneks pööras siiski ringi ja nii meie kui ka taganttulnud naiste esitiim eesotsas Piibega jõudsid lõpuks päästva redelini.

Võistlus ise algas meie tiimi (Eesti Energia Spordiklubi I, koosseisus Karmo Kübarsepp, Kaido Kaarli ja mina) jaoks rahulikult, sest mina olin riskimas oma jalaga ja kogu tiimi tulemusega. Teipisin sääred korralikult kinni ja üritasin aeglase elevandisammuga lihaseid soojaks joosta. Kuid vaatamata sörgile oli pulss 150, mis normaalses jooksuvormis seisundi jaoks oleks tähendanud korraliku tempoga liikumist.

Kõigile ühise jooksuetapi lõpus olime 30.kohal, mis meile, jooksjatele, oleks tavaolukorras olnud masendav tulemus. Kuid nüüd oli kogu tiimile kõige tähtsam minu jalg. Aitäh siinkohal kaaslastele.

Jalg pidas esimese etapi vastu.

Järgmise rattaetapiga tõusime 16.kohale, peale "savikarjääris" individuaalorienteerumist olime 18. Ja siis ei leidnud meist keegi kaardilegendist järgnevaid punkte 10, 11 jne.  No ei olnud neid ja põrutasime KP9-st otse KP20-sse.

Üleni mudastena jõudsime mere äärde kanuuetapile ja koos mitmete teiste paatidega suundusime esimese punkti poole. Sealt võtsime teise ja lõpuks suundusime kolmandasse, KP22-e??

Viimaks sain kaardi korralikult reie peale kinnitatud ja natuke pikemalt seda vaadata. Selgus, et olime esimese KP asemel kolmanda võtnud ja teise asemel neljanda. Seejärel alustasime kogu kanuuetappi uuesti.

Enne kuuendat KP-d (26) lähenes tagant NIKEi tiim??? No mida, kas ka nemad olid midagi valesti võtnud? Jäime neile isegi natuke ette, sest kõrgel kail asuva punkti võtmiseks tuli valida sobiv maabumiskoht. Mingil hetkel tulid vastu ka teised esiotsa tiimid ja siis hakkas närima kahtlus, et midagi on mäda. Paadist väljudes, kui olime üldkokkuvõttes 3.kohal :), jõudis kohale, et olime vahele jätnud terve rattaetapi. Külmast lõdisedes ja 8-tunnise ajatrahviga suundusime järgnevale rattaetapile, põhiliselt selleks, et järgnev rada lihtsalt ära teha.  (foto: Alar Mik).

Pandju muuli juures vahetasin ära Karmo ratta õhukummi, käed olid parajalt kanged. Kuid seejärel vihmasadu lakkas ja ilm hakkas soojenema. Kartsin natuke 5,7km-se jooksuetapi pärast, kuid õnneks oli see põhiosas viidud piki looduslikke alasid, mis lubas üle kanna tatsata ja koormust säärele minimaalsena hoida.

Toredad olid kõik lisaülesanded, ehkki, nagu soomlased märkisid, suurendas kahel korral punktide otsimine hoonetest bingo-momenti ehk liigagi.  Ka lõpuosa ülesanne seikluspargis oli lahe ja täispuhutav ronimissein enne lõppu esiotsatiimide jaoks erilise dramaatikaga.

Seina vaadates olin üsna kindel, et mina sealt üles ei saa ja kuna nooremad mehed olid valmis proovima, said nad seda muidugi teha. Karmo mässas tükk aega, tulemuseta, sama ka Kaidoga. Meie ees sai seinast raskusi trotsides üles alpinist Eveli Habakuk, ütles hiljem, et see oli algajale liigagi tehniline. Üritasime tõusta kohe sissepääsu vastas olevast seinast, teisel pool pidi ülesanne natuke lihtsam olema. Samas tõi Erkki Aadli oma tiimile esiseinal kolmanda koha, TV6 ette, kuid ta oli selleks ka valmistunud. Näiteks reedel osales Seiklusministeeriumi BoulderROCK ronimise võistlusel (tulemused, pildid), laupäeval Astangul alpinistide päästetööde võistlusel (tulemused, video). Seega peaksid ka teised xdriimijad leidma tee ronimisseinte juurde ja ehk tuleks seda ka endal mõnikord teha.

Dramaatiline esiotsa tiimide lõpuronimine

Videokokkuvõte


Pildid (Meelis Toom)

Tulemused

Kullapesu

2.mail toimuvad Kohtla Kaevanduspargi territooriumil tuntud mägimatkaja ja giidi Enn Käiss'i eestvedamisel Eesti esimesed kullauhtmise võistlused (teema Facebook'is).

Panin ennastki kirja, sest joosta ei saa ja Ilves 3-le ei lähe. Samas on ka põnev, sest pole õrna aimugi, kuidas taolist võistlust korraldatakse. Soomes, Tankavaaras, on kullapesemise võistlus iga-aastane üritus ja miks mitte seda teha ka Eestis. Kullaliiv tuuaksegi kohale Soomest, ka võistluse peakohtunik on Soomest - legendaarne kullaotsija ja sealsete võistluste korraldaja Kauko Laununen.

Meil, Eestis, pole kulda märkimisväärsetes kontsentratsioonides leitud. On küll üksikuid vihjeid kõrgenenud kullasisaldusest - näiteks Sillamäele salajase uraanirikastamise tehase rajamise üks eestvedajatest M.Althausen on määranud diktüoneema kilda proovis kullasisalduseks 3g/t, kuid hilisematel sadadel analüüsidel pole see leid kinnitust leidnud. Seda, kas Eestis võiks kulda leiduda näiteks sügavates aluskorrakivimites, me ei tea. Kuid see pole sugugi võimatu, sest Soomes on sarnastes kivimites kullaleiukohad olemas. Tõsi, seal on need küll maapinna lähedal.

Kullaleiukoha avastamine pole üldsegi lihtne. Selleks viiakse kõigepealt läbi geoloogiline kaardistamine, mille käigus eraldatakse välja perspektiivsed alad mõne maavara, näiteks kulla olemasoluks. Geoloog kaardistab suurel alal kivimeid ja geoloogilisi struktuure, üritab mõista nende tekkeprotsesse. Huvipakkuvatest kivimitest võtab proove ja saadab need laborisse. Kulla kontsentreerumisel kivimitesse või lõhedesse on omad seaduspärasused, mida peab geoloog teadma. Kaasmineraalide (kvarts, hõbe, antimon, plii, platinoidid jpt) kaudu võib samuti kulla jälile jõuda, kuid seegi tee pole väga lihtne. Suures osas on tegemist teadusliku lähenemisega, kuid vähetähtis pole ka geoloogi intuitsioon.

Kui on leitud märke kulla või kaasnevate mineraalide/metallide olemasolust, siis alustatakse väljaeraldatud piirkonnas otsinguid. Kaevatakse tranšeesid, stolle, võetakse hulgaliselt proove. Positiivsete tulemuste korral jätkatakse uuringutega, kus analüüsitakse veelgi põhjalikumalt maagikeha ja hinnatakse varude suurust ning kättesaadavust. Edasi algavad mäetööd ja kaevandamine.

Samas ma ei lobiseks sellest kullapesust ja maavarade otsimisest, kui poleks seda kunagi ise teinud. Kui näiteks Eestis on erinevate maavarade, sh maakide arv "rahulike" geoloogiliste tingimuste tõttu üsna piiratud, siis vulkaanilistes piirkondades, kus kuumadest fumaroolidest ja hüdrotermidest toimuvad maagitekkeprotsessid ka tänapäeval, võib leida kõiksugu huvitavaid maake.

Üheks selliseks põnevaks piirkonnaks on Kamtšatka, kus aastal 1981 osalesin geoloogilisel kaardistamisel. Kolme kuu jooksul pesin paljudest ojadest tuhatkkond rõmmiproovi - so liivast-kruusast väljapestud peent mustavärvilist rasket fraktsiooni (magnetiiti, hematiiti, pürrotiini jpm). Kolmest labidatäiest settematerjalist sai pisikesse paberkotti natuke proovi, mis saadeti hiljem helikopteriga linnalaborisse analüüsimiseks.

Kolme kuu jooksul liikusime hobuste ja telkidega ühest laagripaigast teise ja igas kohas kaardistasime ära suure maa-ala. Kaardistamise juurde käis ka ojadest rõmmi pesemine. Kuna minul olid ribid katki, siis pesin rõmmi (loe: kulda) päris palju.
Eelnevaid lugusid Kamtšatkast saab lugeda siit: Hobused,  Kalamehejutud, Geoloogide päev, 30 a tagasi.

Rõmmi pesemise mõte oli selles, et jõekesed koos lisaharudega pesti iga paarisaja meetri järel läbi, et hiljem huvipakkuvate maakmineraalide leidmisel oleks saanud võimalikku leiukohta täpsemalt piiritleda.

Kas nendes tuhandetes proovides ka midagi huvipakkuvat leiti, ei tea. Kogu suve jooksul ma ise kulda ei näinud.

Kuid me olime kullmaagi mõttes väga põnevas piirkonnas, Kamtšatka keskahelikul. Natuke lõuna pool meie piirkonnast oli aastaid tagasi avastatud suur Aginski kullamaardla. Mäletan, kui õhtul lõkke ääres räägiti, et selle avastuse eest olid nii mõnedki mehed suured preemiad saanud.

Töötas meiegi kaardistusalal kulla otsingurühm ja mingil hetkel olime nende baasis laagerdamas. Rühma ülem oli Miša Sokolkov, kes hämmastas mind esimesel kohtumisel Petropavlovskis, kui küsis väga spetsiifilisi küsimusi meie laulupeo kohta! Kokaks oli neil muheda olemisega vanake Mihhailõtš (vasakul pildil), kes tahtis mulle ühel päeval kullapesemise nippe näidata. Samas ei saanud ma aru, miks peab seda kokk tegema ja entusiasmi puudusest jäi koolitus ära. Pärast kuulsin, et Mihhailõts oli üks paremaid kullapesijaid Kamtšatkal...

Kui nüüd võistluse juurde tagasi tulla, siis pole kindel, et oskan soomlaste taldrikuga rõmmi pesta. Meie kasutasime nn lotokke, mis olid puidust ja pikergused (pildil).

Kuid see polegi oluline, tähtis on, et natuke pulli saaks. Ja tundub, et Enn Käiss on midagi põnevat korraldamas.

Puhatu

Orienteerumisest pole midagi kirjutada, sest Karjalase ja Peko jäid jooksmata, ka Jüriööjooksu jälgin järgmisel laupäeval interneti vahendusel. Kuid Viimsi Xdream'ile kavatsen siiski kahe nädala pärast minna.

Nädal tagasi käisin loodusteadlastega Puhatu rabas. Vaatasime üle Mustaladva oja alguse, kõdusoometsad ja siirdesoo levikualad. Ilm oli lörtsine ja jahe. Kuid sõidud ja käigud said tehtud ja kuhu ise ei jõudnud, sinna lennutasime drooni.

Puhatu on olnud minu jaoks ligitõmbav koht juba ülikooli ajast. Kõige esimese matka tegin kusagil 1979.aastal, matkajuhiks kursavend Pärna Mell.

Läksime siis Iisakust Imatu järve äärde (pildil), piki kõrgeid kriivasid. See oli vapustavalt äge - liikuda kõrgel kitsal seljandikul, kahel pool all lage raba. Imatu järel keerasime Puhatu poole, meenub mingi Agusalu metsavahi silt. Mälupiltides on veel Gorodenka oja, Puhatu järve idakallas, Kurtna järvistu. Fotosid sellel matkal ei teinud.

Järgnevatel kordadel vedasin rahvast sohu juba ise. Petsi, Anto, Anto õe Maie, Ly, Tiide ja Tiiuga jõudsime lõpuks ka Muraka rabasse, kus ööbisime Varessaares. Puhatu soos ületasime mitu soo-oja (pildil), kohati üsna sügavat. Kus täpselt, ei mäleta.

Sõprade Axi, Kommu, Entsiku, Tertsu ja Tiidega forsseerisime Kuningakülast risti soo ja lõpuks jõudsime Iisakusse. Sai testitud ka älvese sügavust (alumisel pildil).

Rosolje jalgpallist, castingust ja muust

Tänase päeva nimi on Raio Piiroja, kompromissitu võitleja jalgpallimurul, väga sümpaatne spordimees.

Erinevate alade tegijad näevad teda juba oma ridades, kes orienteerujana, kes pikamaajooksja või suusatajana. Jürgen kiitles FB-s, et Piiroja hakkab triatlonistiks, kes lubas ka talle ära teha. Anu Välba pühapäevases hommikusaates ütles Raio, et ta on alati tahtnud teha ka teisi spordialasid ja nüüd on see võimalik. Nimetas siis neid: orienteerumine, jooks, suusatamine, rattasõit ja triatlon. Lisaksin ise siia ritta ka rogaini (pilt suvisest XT-rogainist, autor Harry Veide).

Kuid mitte ainult sellest ei tahtnud kirjutada, vaid enda laupäevast, kus seisin 8 tundi järjest kohtunikuna rahvusvahelistel castinguvõistlustel. Kavas oli 9 ala, osales 27 võistlejat viiest erinevast riigist (Norra, Rootsi, Soome, Saksa ja Eesti).

Tegemist on lõhe-, meriforelli- ja forelliõnge alade ning lendõnge ja spinningu viievõistlusega. Arvatavasti olid enamus osalejaist ka fanaatilised kalamehed, sest staadionil tehnika omandamine on heaks baasiks edukale kalapüügile.

Kalapüük pole võõras ka Raiole, kes ütles Välba saates, et niikaua, kui ta ennast mäletab, on kalal käinud. Praegu tegutseb kutselise kalurina Pärnu lahel. Foto FB-st (autor on Ott).

Castinguvõistlus toimus Lilleküla jalgpallihallis, sest ainult seal oli võimalik läbi viia spinningu kaugusheidet. Lõheõnge kaugusheide vajas samuti ligi 100m pikkust ala.

Detailselt ei hakka võistlust kirjeldama, kohtunikutööd olen ka varem korra teinud. Ise võistlesin üle 30 aasta tagasi ja sellest olen samuti juba kirjutanud.

Pildil on eestlasest lendõnge ja kaugusheite spetsialist Dmitri Borovkov, kes on tulnud maailmameistriks spinningu kahekäeheites.

Rootslased kaitsevad end igaks juhuks ainsa vasakukäelise heite eest.

Aleksander Tammert õnnitleb Spordiselts Kalev esindajana Ranel Kõmmitsat, hetkel meie parimat spinninguheitjat. Tammert võrdles spinningusporti kettaheitega ja pidas seda tehniliselt isegi keerukamaks alaks.

Tulemused

Kui päris aus olla, siis hing ihkas samuti platsile võistlema minna. Samas hästi enam ei oska, kuid halvasti teha ei taha. Suhe nagu Piirojal jalgpalliga.

Igatahes teeb Allan Lahi castingu elushoidmisel tubli tööd. Fotode autor on Toomas Kongi.

SIIN rohkem pilte

Rogain ruulib - 2. Tallinna Linnarogain

Rogainijaid jagub igaks nädalavahetuseks. Tänagi, 2.Tallinna Linnarogaini üritusel oli rogainimas ca 125 võistkonda. Nii meiegi Indrek Aarnaga, seekord rattaga võistkonnas spordilinn. Jooksujalga hoian Peko Kevadeks, ehk kosub natuke ja lubab ka pikemaid liigutusi teha. Enne käin veel arsti juures ja teen ühe uuringu.

Et mitte kohe detailidesse süveneda, ütlen välja tänase rogaini emotsiooni: SUPER!

Ja seda järgmistel põhjustel:
1. Suurepärane kaart, mis oli spetsiaalselt selleks ürituseks tehtud.
2. Väga põnev planeerimisülesanne, milleks sai aega ca 20 minutit. Planeerimine on osa rogaini mõnust, kuid loomulikult saab seda protsessi nautida vaid siis, kui rajameister selleks korraliku väljakutse esitab.
3. Jooksjate eest seekord ei räägi, kuid rattameeste jaoks oli nii maastik kui rada ülimalt nauditavad, seda nii teevalikute kui kaardilugemise mõttes.
4. Mõnus finiš, kiire SI-mahalugemine, soe jook, õunad-banaanid jm. Toredad korraldajad.
5. Suurepärane ilm.

Ja mis minu jaoks oli veel oluline, rattasõit ei väsitanud üldse, oleks võinud õhtul trenni minna, kui vaid poleks ajast kahju olnud. Jooksulõike tuli parasjagu nii palju, et jalg vastu pidas (ilma rattata 3km, rattaga natuke rohkem). Rattasõitu sai ca 40km ja üldse kokku 43km.

Planeerisime rada nii, et mina vaatasin Muuga aedlinna ja Indrek algusosa. Kuna võistlusinfos oli öeldud, et linnulennult oli rada 37km, läksime natuke ahneks ja lisasime rajavalikusse ka aeglased, kuid kallid punktid 93, 76, 92. Samas oli rajameister juba mitmendat korda ninapidi vedanud sellega, et pannud punktid enamasti kõik suure väärtusega, vaid keskuse ümber oli rohkem kaheseid ja kolmeseid. Neid me alguses läksimegi püüdma, kiiresti tulid kätte, kuid tulu väike.

Lahendasime Muuga aedlinna nii nagu Erik Aibast ja Tiit Pekk tiimist 40+ (kaardil meie teekond roheline, neil tumelilla). Peab aga ütlema, et meie variant polnud kõige elegantsem. Eelkõige hakkab silma KP85 võtmine ja sellega seotud lähenemine 93-le. Meie kasutasime 93 võtmiseks edasi-tagasi jooksu, 40+ läbis punkti rattaga. Etapi 78-93-56 läbisid nad ligi 7 minutit kiiremini. Me ei tahtnud ka määrdunud veega kraavi sisse minna, seepärast tegime väikese ringi. Hoopis paremini lahendas KP85 ja 93 myracaru (Heiti Hallikma-Erki Erm), kes lähenesid 93-le lõuna poolt (alumisel kaardil on myracarude teekond helelilla).

Meiesugusele keskpärasele tiimile olid punktid 76 ja 92 natuke liigsed, jooksjatest pole mõtet rääkidagi, nii mõnelegi said need etapid kirstunaelaks. Kahtlesin rajal kaugete põllupunktide võtmises, kuid Indrek ei tulnud kahtlusega kaasa ja nii me sõime endal taganemistee ära (võtsime enne 100-ndat ära 69 ja 79). Siin tegid jälle mõistliku valiku myrakarud, loobudes 76-st ja 92-st ning lähenesid 100-le KP56 poolt.

Muuga kabelikivi juurde (KP100) oli 69-st kehv minna, sest igal pool olid keelualad ees. Sõitsime vahepeal isegi piki raudteed, polnudki kõige kehvem. Aibast-Pekk tegid seal teise valiku, mille osas võiks 1mm pärast ehk ka natuke norida.

Edasi võtsime ära ülejäänud Muuga aedlinna punktid, mis tulid peale mättalisi lagedaid harjumatult kiiresti kätte.

Lõpus läks kiireks.

Ja just siis tulid takistused ette. Kõigepealt Botaanikaaia aed, mis ei lubanud otse silla peale sõita. Olime koos Duncaniga (Erkki Aadli ja Alar Abram) seal natuke hädas. Meenus esimene Näärilaks 2012, kus olime Mati Preitofiga samas kohas sama moodi kimbatuses, siis küll pimedas ja lumega. Väikese ringiga jõudsime ka nüüd lõpuks sillani. Näiteks läks teisel Näärilaksul 2013 päris palju aega pimedas Miku Raudkivi leidmisega (KP77), kuid nüüd valges polnud selle hiigelsuure rändrahnu kättesaamisega mingeid probeeme. Deja vu hetki oli teisigi.

Muuga kabelikivi oli samuti tuttav esimesest Näärilaksust, siis jäi KP tähis kivi juurest leidmata (oli kuhugi kõrgele riputatud). Tookord konkureerisime Kristjan Maade ja Arthur Raichmanniga, nagu tänagi, ehkki Arthuri asemel oli täna Martin Kaup. Võistluse alguses liikusime nendega võrdselt samadel etappidel, naljakal kombel oli mõlemal lõpuprotokollis 222 punkti.

Meie lõpp sarnanes põgenemisega Stalingradi alt. Aega oli Pirita silla peal ca 6 minutit ja mingil hetkel ütlesin Indrekule, et nüüd paneme otse finišisse. Indrek läks siiski võtma veel 33-e, millest ma ei saanud aru ja tõmbasin ta 100m enne punkti ära. Otselõige peale seda osutus tupikteeks, kus kaotasime kõvasti aega võsast läbi rammimisega ja pehmel pinnasel sõitmisega. Ei taibanud võtta tee peale jäävat KP32, õnneks sattusime KP23 peale. Minul polnud sellel hetkel olukorrast ülevaadet.

Finišisse hilinesime 2,5 minutit ja kaotasime 3 punkti. Kuid palju rohkem läks kaduma natuke liiga ambitsioonika rajaplaneeringu  ning õigel hetkel rajal muudatuste mittegemise tõttu.

Pildil peakorraldajad: Estonian Ace Adventure Team

Tulemused
GPS träkid (ka meie oma)
PILDID (Meelis Toom)

Pealtvaatajana XT Talverogainil

Joosta ei saa ja seda ilmselt pikalt. Kõike muud aga saab, sh kõndida. Viimast tahakski teha, kuid see pole trenn ja võtab hullult aega.

XT rogainisarja panime end Marjega tükk aega tagasi kirja. Palju sellest endal õnnestub osaleda, on raske öelda. Kõige olulisem on saada augustikuise rogaini MMi jaoks jalg korda.

Niisiis on värskes õhus liikumiseks parima vahend jalgratas. Indrek oli nõus Marjega jooksma, mina sain ringi sõita ja pilte teha. Ilm oli parajalt külm ja tuuline, samas päikeseline. 

Viskasin planeerimise ajal pilgu kaardile ja seal lihtsaid lahendusi polnud. Tundus, et idaosas on kallimad punktid, samas ahvatles lääneosa huvitavama loodusega. Viimasel sekundil otsustati stardist minna Kakumäele.

Kakumäe poolsaare pankrannik on atraktiivne, mistõttu lootsin saada mõne ilusa pildi. Kõigepealt saabusid ratturid - Tiim 30+ (Arno Bachaus ja Indrek Lillsoo) ja Twister (Tiit Tähnas, Marge ja Erki Erm). Rattasingel klindiastangu peal oli kohati üsna terav, kuid jalutamiseks piisavalt turvaline. Sinna peab tagasi minema.

Käisin ära ka punktides 94 ja 56, kuid võistlejaid seal ei näinud. Tegelikult oli jooksjale nende punktide võtmine rumalus. Samuti oleks pidanud kõigepealt ära võtma võistluskeskusest idasse jäävad punktid ja alles seejärel tulema Kakumäe poole. Parimad võistkonnad ka nii tegid.

Hea. et Marje ja Indrek ei läinud neid kaugemaid punkte (94 ja 56) ära võtma. Kehvasti läks aga KP90-ga, kus Indreul ei jäänud märget pulgale. Hoidis küll SI-pulka üsna kaua jaamas, kuid kuna tuul puhus kõvasti ja rahvas sebis ümberringi, jäigi signaal kuulmata. Minu jaoks tuttav lugu. Sama juhtus tal ka KP22-s, kuid seal sai pika ootamise järel siiski piiksu kätte.

Peale Haaberstit otsustasin teha ringi ka Kopli poolsaarel. Seal olid hoopis teistsugused vaatamisväärsused, kuid väärsused needki, maiuspalaks muidugi Kopli liinid.

KP52 lähedal kohtasin jälle Marjet ja Indrekut. Neil oli lõpuni üle 35 min aega ja otsustasid minna 52-53 ning koju. Mulle tundus, et KP82 ärajätmine oli suur viga, samas ei saanud ka 100% kindel olla, sest mõõtmisi polnud kaardi peal teinud ja KP53-st keskusesse mineku aeg oli ebaselge. Taganjärgi võib siiski öelda, et see oli viga, sest finišisse jõuti 10 min varem, lisaring oleks olnud 1,2km pikem. Seega läks lihtsalt kaduma 17 punkti. Hoolimata sellest, et liiguti kenasti (4 tunniga 33km), oli kogutud punktisumma tagasihoidlik. 

Võitjaks tulid Heiti Hallikma ja Viivi-Anne Soots, kes tegid väga kõva jooksu, 4 tunniga läbisid ligi 45(!) km (GPS träki järgi). Tundub üsna uskumatu. 

Tulemused

GPS-träkid

Minu pildid Facebookis (42 pilti)

Vähe kära palju villa - "Vehkleja"

Hilisõhtune elamus kinost, no ei saa mitte kuidagi vaiki olla.

Vähe on "Vehkleja" ümber meediakära tekitatud, ka Märt Avandi on oma intervjuudes olnud mõnusalt tagasihoidlik. Kui on sündinud midagi tõeliselt head, on nauditav hoida madalat profiili.

Kadestan vehklejaid, kes said endale sellise spordifilmi. Või oli see hoopis film inimhinge soojusest külmal ja julmal ajal, film armastusest. Ma ei tea, aga hinge läks ja silmad said mitu korda märjaks, ilus ja liigutav elamus. Edu "Vehklejale" festivalidel.

See pole küll antud juhul oluline, kuid olen tänulik, et käisin omal ajal päris palju vehklemistrennis ja seda viievõistluse sees.Viis aastat tagasi tegin ka lühikese sissekande blogisse.

Seega pole vehklemine võõras ala, nagu ka nr.4 kaitse või flešš (Flèche), millega väike Marta oma tähtsa matši lõpetas. Ilus spordiala.

Pikem lugu Endel Nelisest: SIIN

Alternatiivtreeningud

Praegu on imelised ilmad jooksmiseks ja orienteerumiseks. Kahjuks ei saa seda teha, sest parem säär (säärelihas?) on järjekordselt tuksis. Eelmisel korral võttis paranemine aega 3 kuud, nüüd on aga nädala pärast XT rogain. Kas kinesioteip teeb imet? Mis üldse saab?

Eks peab siis ratast sõitma, ujuma ja sõudma. Täna võtsime ette tavalisest pikema jalutuskäigu. Päike kõrgel, lumi läinud, hing lausa laulis sees. Vaated olid uhked, kuid pildi peale ei jäänud midagi. Mõned siiski panen siia enda jaoks.

Küsimus esimese pildi kohta: Mis koht?

Uus treeningpolügoon?

Eile siis esimest päeva uues majas.

Töökohalt on isuäratav vaade suuremale metsaalale, mis sobiks nii orienteerumiseks kui lihtsalt metsajooksuks.

Mis mets?





Naistepäev on läbi, nüüd võib:

Uisuparadiis Aidu

Aidu karjäär on praegu suurepärane koht uisutamiseks.


Kuna karjääri lõunaservas puudub veel taimestik, siis kohati on tunne, et oled mägedes.

Ei puudu ka tüüpiline liustiku servamoodustis - kaldamoreen.