Sunday, March 29, 2015

Rogain ruulib - 2. Tallinna Linnarogain

Rogainijaid jagub igaks nädalavahetuseks. Tänagi, 2.Tallinna Linnarogaini üritusel oli rogainimas ca 125 võistkonda. Nii meiegi Indrek Aarnaga, seekord rattaga võistkonnas spordilinn. Jooksujalga hoian Peko Kevadeks, ehk kosub natuke ja lubab ka pikemaid liigutusi teha. Enne käin veel arsti juures ja teen ühe uuringu.

Et mitte kohe detailidesse süveneda, ütlen välja tänase rogaini emotsiooni: SUPER!

Ja seda järgmistel põhjustel:
1. Suurepärane kaart, mis oli spetsiaalselt selleks ürituseks tehtud.
2. Väga põnev planeerimisülesanne, milleks sai aega ca 20 minutit. Planeerimine on osa rogaini mõnust, kuid loomulikult saab seda protsessi nautida vaid siis, kui rajameister selleks korraliku väljakutse esitab.
3. Jooksjate eest seekord ei räägi, kuid rattameeste jaoks oli nii maastik kui rada ülimalt nauditavad, seda nii teevalikute kui kaardilugemise mõttes.
4. Mõnus finiš, kiire SI-mahalugemine, soe jook, õunad-banaanid jm. Toredad korraldajad.
5. Suurepärane ilm.

Ja mis minu jaoks oli veel oluline, rattasõit ei väsitanud üldse, oleks võinud õhtul trenni minna, kui vaid poleks ajast kahju olnud. Jooksulõike tuli parasjagu nii palju, et jalg vastu pidas (ilma rattata 3km, rattaga natuke rohkem). Rattasõitu sai ca 40km ja üldse kokku 43km.

Planeerisime rada nii, et mina vaatasin Muuga aedlinna ja Indrek algusosa. Kuna võistlusinfos oli öeldud, et linnulennult oli rada 37km, läksime natuke ahneks ja lisasime rajavalikusse ka aeglased, kuid kallid punktid 93, 76, 92. Samas oli rajameister juba mitmendat korda ninapidi vedanud sellega, et pannud punktid enamasti kõik suure väärtusega, vaid keskuse ümber oli rohkem kaheseid ja kolmeseid. Neid me alguses läksimegi püüdma, kiiresti tulid kätte, kuid tulu väike.

Lahendasime Muuga aedlinna nii nagu Erik Aibast ja Tiit Pekk tiimist 40+ (kaardil meie teekond roheline, neil tumelilla). Peab aga ütlema, et meie variant polnud kõige elegantsem. Eelkõige hakkab silma KP85 võtmine ja sellega seotud lähenemine 93-le. Meie kasutasime 93 võtmiseks edasi-tagasi jooksu, 40+ läbis punkti rattaga. Etapi 78-93-56 läbisid nad ligi 7 minutit kiiremini. Me ei tahtnud ka määrdunud veega kraavi sisse minna, seepärast tegime väikese ringi. Hoopis paremini lahendas KP85 ja 93 myracaru (Heiti Hallikma-Erki Erm), kes lähenesid 93-le lõuna poolt (alumisel kaardil on myracarude teekond helelilla).

Meiesugusele keskpärasele tiimile olid punktid 76 ja 92 natuke liigsed, jooksjatest pole mõtet rääkidagi, nii mõnelegi said need etapid kirstunaelaks. Kahtlesin rajal kaugete põllupunktide võtmises, kuid Indrek ei tulnud kahtlusega kaasa ja nii me sõime endal taganemistee ära (võtsime enne 100-ndat ära 69 ja 79). Siin tegid jälle mõistliku valiku myrakarud, loobudes 76-st ja 92-st ning lähenesid 100-le KP56 poolt.

Muuga kabelikivi juurde (KP100) oli 69-st kehv minna, sest igal pool olid keelualad ees. Sõitsime vahepeal isegi piki raudteed, polnudki kõige kehvem. Aibast-Pekk tegid seal teise valiku, mille osas võiks 1mm pärast ehk ka natuke norida.

Edasi võtsime ära ülejäänud Muuga aedlinna punktid, mis tulid peale mättalisi lagedaid harjumatult kiiresti kätte.

Lõpus läks kiireks.

Ja just siis tulid takistused ette. Kõigepealt Botaanikaaia aed, mis ei lubanud otse silla peale sõita. Olime koos Duncaniga (Erkki Aadli ja Alar Abram) seal natuke hädas. Meenus esimene Näärilaks 2012, kus olime Mati Preitofiga samas kohas sama moodi kimbatuses, siis küll pimedas ja lumega. Väikese ringiga jõudsime ka nüüd lõpuks sillani. Näiteks läks teisel Näärilaksul 2013 päris palju aega pimedas Miku Raudkivi leidmisega (KP77), kuid nüüd valges polnud selle hiigelsuure rändrahnu kättesaamisega mingeid probeeme. Deja vu hetki oli teisigi.

Muuga kabelikivi oli samuti tuttav esimesest Näärilaksust, siis jäi KP tähis kivi juurest leidmata (oli kuhugi kõrgele riputatud). Tookord konkureerisime Kristjan Maade ja Arthur Raichmanniga, nagu tänagi, ehkki Arthuri asemel oli täna Martin Kaup. Võistluse alguses liikusime nendega võrdselt samadel etappidel, naljakal kombel oli mõlemal lõpuprotokollis 222 punkti.

Meie lõpp sarnanes põgenemisega Stalingradi alt. Aega oli Pirita silla peal ca 6 minutit ja mingil hetkel ütlesin Indrekule, et nüüd paneme otse finišisse. Indrek läks siiski võtma veel 33-e, millest ma ei saanud aru ja tõmbasin ta 100m enne punkti ära. Otselõige peale seda osutus tupikteeks, kus kaotasime kõvasti aega võsast läbi rammimisega ja pehmel pinnasel sõitmisega. Ei taibanud võtta tee peale jäävat KP32, õnneks sattusime KP23 peale. Minul polnud sellel hetkel olukorrast ülevaadet.

Finišisse hilinesime 2,5 minutit ja kaotasime 3 punkti. Kuid palju rohkem läks kaduma natuke liiga ambitsioonika rajaplaneeringu  ning õigel hetkel rajal muudatuste mittegemise tõttu.

Pildil peakorraldajad: Estonian Ace Adventure Team

Tulemused
GPS träkid (ka meie oma)
PILDID (Meelis Toom)


1 comment:

Timmo Tammemäe said...

Pildid: http://foto.sk100.ee/index.php/Tallinna-Linnarogain-2015