Pakri pangaalune

Need imelised päikeselised kevadilmad, mis tõsi küll, algavad ametlikult täna kell 17:33. Mis võib veel ägedam olla, kui jalutada sellel ajal Pakri poolsaare läänepoolse pangaastangu all, kuulata kerget lainete loksumist ja võtta näole päikest. Põnev paik nii maastikuliselt kui ka geoloogiliselt. Viimast siin selgitama ei hakka, väikese ekskursioonijuhi peaks tegema mõnes teises postituses (foto on tehtud 17. märtsil).

Ei mäleta, millal esimest korda seal panga all käisin. Aastal 1984 toimus Eestis 27. Ülemaailmne Geoloogia Kongress, kus tehti ekskursioon ka Pakri panga alla, alamordoviitsiumi Pakerordi lademe stratotüübi ehk tüüpläbilõike juurde. Selleks ehitati sinna kõrge puidust trepp, mille eluiga ei kestnud kaua. Siis ma seal ei käinud, küll aga ühinesin igasugu professoritega Suhkrumäe paljandis.

Paldiskisse polnud võimalik minna, sest sõjaväelinn ja kogu poolsaar oli tavainimesele suletud. Ka palju aastaid hiljem, siis, kui Eesti juba iseseisev oli, käis nö metsikus looduses üldse vähe inimesi. Pangast allasaamise koht jäi üle 2 km poolsaare põhjatipust lõuna poole. 

Hästi ei mäleta, millest see mõte alguse sai, kuid 1996. aastal otsustasime kahe perega minna läänepoolse panga alla jääpurikaid vaatama. Alustasime jalgsimatka Paldiskist, sest meil polnud õrna aimu, kus need purikad olla võivad ja kas hiljem klindist üldse alla saab. Meie Madis oli siis 6 aastat vana, Tiidu ja Marina poeg Sander natuke noorem, Lee ja Kaur vaid 1-2 aastat vanemad.

Ilm oli üsna põhjamaine - jäine, karge ja pilvine. Imestan praegu, et lastel polnud kõndimisel mingit nurinat. Pildistasin kohe alguses oma filmi-seebikaga madalaid vertikaalseid jää- ja lumetriipe, aimamata, mis meid põhja pool ees ootab. Aga ees ootas midagi enneolematut.

Kirsiks tordil oli suur grott põhjatipu all, mille ava oli kaetud mitmekihilise jääkardinaga.   

Kahjuks pole grotti enam ammu, see oli üks esimesi klindilõike, mis  hiljem alla varises. Mõni ohtlik kaljunukk ripub ka praegu, olge ettevaatlikud nendes kohtades.

Tagasiteel leidsime pangaastangult ülesmineku koha. Mehed käisid linnas autodel järel ja lastel jäi pikem jalgsimatk tagasi Paldiskisse tegemata.

Sellest aastast saidki Pakri purikad üheks põhiliseks vaatamisobjektiks. Käisime veel nii Tiidu ja Marinaga kui Kuldevi perega, piltidelt leian ka Hanno pere liikmeid. Mitte igal aastal ei olnud purikaid, meri oli kord rohkem, kord vähem lahti. Igal korral oli midagi teistmoodi, uutmoodi põnevat. 

Pilte on muidugi selle 25+ aasta jooksul kogunenud väga palju. Proovisin teha mingi valiku, kuid panen siia ikkagi tavapärasest rohkem. Et näidata, kui muutlik võib loodus(maastik) olla, ehkki käid kordi samas kohas.

Siin paar pilti mõni aasta hiljem (enne 2000)

2002. aastal tegime Pakri poolsaarel sõprade peredega esimese Fotojahi ürituse. 

Tegin siis pildi Madisest klindi all, mis läks isegi mingisse Harjumaa maastike raamatusse. 

Mõned päevad tagasi tehtud foto on aga samasugune. 

Siis oli põhjatipus väike astang, mille peal puidust tool. Vaatega merele ja loojuvale õhtupäikesele, muidugi.

Oleme käinud nautimas ka tormiseid päevi, kuid põnevust on alati olnud ka väiksema lainetusega.

2003 oli väga hea purika-aasta. Siin mõned pildid kahest külaskäigust.

Ka 2004 leidsime üht-teist.

Aastal 2005 kohtasime juba suuremat seltskonda, fotostatiivide ja korralike kaameratega.

Järgnevatel aastatel ehitati laskumiseks puidust trepp. Enne seda kasutasime laskumiseks statsionaarset, kuid väga niru köit, millega mägedesse ei läheks, kuid pangast sai alla kenasti. Köie all voolas teinekord ojake, seegi lisas põnevust (sellest oli videoklipp, mida üles ei leidnud).

Siin on näide selles poolpalkidest ehitatud trepist. Aasta oli 2011.

Paar pilti ka aastast 2012.

Käisin lastega panga all 2015. aasta jõululaupäeval. Veetase oli kõvasti tõusnud, oli lausa nii kõrge, et pesi kenasti ära graptoliitargilliidi paljandi. Praegu sellist ilusat vaatepilti pole.

Täna läheb pangalt alla kena metallsõrestikuga trepp. Koer on küll läbipaistva põranda tõttu ettevaatlik, kuid ei tõrgu.

Küsite ehk, et miks seal need purikad tekivad? Aga seetõttu, et lubjakivikihtide vahelt ja alt, glaukoniitliivakivi kohalt, voolab põhjavesi välja. Ja kui on soodsad temperatuurid - mitte liiga külm, samas ka külma ja sula vaheldumine, siis võib näha imelisi jäämoodustisi. 

Kui sinna lähete, siis vaadake ka jalgade ette, ehk leiate mõne põneva fossiili. Kuid nagu alguses mainisin, geoloogiaga siin kedagi tüütama ei hakka. Pildil on nautiloid, ilusa sifooni ja lülidega. 

Faunast ei tea palju. Kuid luikesid näeb seal alati.

XT Talverogain Saue-Laagris kõrvalvaataja pilgu läbi

Isegi kui ise ei osale, on ikka huvitav vaadata, millist menüüd rogainil pakutakse. Eriti veel, kui pereliikmed sellest osa võtavad. 

Laupäevane XT Talverogain toimus Saue-Laagri piirkonnas, mis pole maastiku mõttes muidugi eriline pärl, kuid hea pika varakevadise treeningu jaoks sobiv küll. Ise loodan ehk osaleda Tabina XT Suverogainil juunikuus, kuid sinna on veel palju aega. Hetkel pole tunnine rahulik jalutuskäik mulle enam probleemiks (pilt tänaselt jalutuskäigult).

Madis ja Georg kutsusid oma võistkonda Noored ja Jumalad noorte sõprusringi kuuluva Maria. Võistkonna nimi on tulnud Keiti Vilmsi kalambuuri "Siis kui ma veel noor ja jumal olin" järgi. 

Madis pole eriline jooksutrenni mees, ehkki viimasel kuul pidi 4h rogainiks natuke valmistuma. Rohkem meeldib talle kaljuronimine, kuid seda saab pisipere kõrvalt harva teha. Eelmisel paaril aastal on osalenud mitmel rogainil, kaardilugemisega saab hakkama. Tarkvaraarendaja.

Georg on paaril viimasel aastal päris palju kordi orienteerumas käinud, rogainidel sealhulgas. Viimasel ajal on olnud võimalus rohkem trenni teha Garmini kellatreeneri abil, sest lapsed on juba natuke suuremad. Avalikkuse ees on ta väheke tuntud Eesti tuumaenergeetika skeptikuna (UV Faktor, Uudis+). See nägemus põhineb nii tuumaenergeetika alasele kõrgharidusele kui töökogemusele. 

Maria on teatud spordialal muidugi tuntud tegelane. Tema käes on ka Eesti rekord (9:28:46). Advokaat, hull treenija, samas väga hea blogikirjutaja. Tõsi, viimasest sissekandest on möödas üle 2 aasta, kuid vahepeal pole ka suuri sportlikke tegusid teinud. Kodus kasvab pisitütar. (Foto: Assar Jõepera). Teatud treenituse taseme hoidmine on spordinarkomaani puhul enesestmõistetav. Seetõttu oli tiimi kõige tugevam liige, kuid kaardilugemisega pole tegelenud.

Nägin neil enne rogaini kahte ohtu - raja planeerimist ja liiga kiiret algust. Kuid nad suutsid mõlema ülesandega kenasti hakkama saada. XT rogainil antakse planeerimiseks liiga vähe aega (seekord 10 min), mistõttu pole võimalik kogu rada ette ära planeerida ja ligikaudset pikkust hinnata. Oluline on teha õige strateegiline valik ja rajal olles juba plaani vastavalt edenemisele korrigeerida. 

Kõigepealt suundusid kaardi edelanurka, mis aeglasematele liikujatele oli liiast. Neile aga mitte, sest lõpuks tuli kokku ca 33 km. Alguses oli koperdamist ja üllatuseks märkasid rajal ka KP49 olemasolu, mis sobis alguse rajaplaaniga. 

Plaan tuli ümber teha KP61 piirkonnas, sest liikumine oli kiire ja punkte tuli juurde võtta. Kahjuks, nagu aeg-ajalt juhtub, saab uus plaan valmis siis, kui varasema plaani järgi on juba teisiti joostud. Nii jäi neil võtmata kallima ja lühema variandi punktid 74 ning 41 kaardi loodeosas. 

Lõpus on tulnud tobe punktivõtt KP35-ga, kuid aega oli palju üle ja peale lõpetamist jäi veel 7 min varuks. 

Peale lõpetamist arvasid noored, et said keskpärase tulemuse ja läksid kohe minema. Selgus aga, et tulid üldarvestuses 12. kohale, segavõistkondadest saavutasid II koha (kaotasid 1 punktiga). Kõigi jaoks pakkus ettevõtmine positiivseid emotsioone ja loodetavasti näeb Mariat veel kunagi kaardiga jooksmas. Huvi tal igal juhul on. 

(Foto: Edith Madalik)

Tulemused

Mootor on auto süda ja süda on inimese mootor

See lugu sobib hästi eelmise postituse jätkuks. Siis oli üks sportlik ettevõtmine, mis jäi lõpuni viimata, kuid nüüd, tagantjärele, loen seda lugu hoopis teise pilguga. Kogenumalt.

Eelmise aasta oktoobris sõitsin oma 13 aastat vana Mazdaga Võrumaalt koju. Kui koer on 13 aastat vana, nagu näiteks meie Lumi praegu, siis ta oleks ehk kusagil 70+ kandis, ehkki näeb välja päris nooruslik. Mazda on ilmselt noorem - pakuks nii umbes 61 nagu ise praegu olen.  

Kiirteel oli lubatud sõita 120-ga ja võtsin sealt maksimumi, kui ühtäkki oli mootoris kõva kilin-kolin. Õnneks oli kohe tee ääres tasku ja sain auto sinna keerata. Tallinnani jäi 40-50 kilomeetrit. Kutsusin puksiiri ja lasin auto viia Kadaka tee Eurostautosse. Olen seal alati teeninduses käinud. 

Mootoriploki seest tehti pilt ja selgus, et selle mootori eluaeg on läbi - keps või kolb, pole vahet, oli vigastanud silindrit. Jama lugu, sest auto oli muus osas veel päris sõidukõlbulik ja kohe kahju oli teist niisugusena maha kanda. Tahaks ju asjad ikkagi lõpuni ära kasutada. Samas oli ka uue või kasutatud auto ostmiseks väga ebasobiv aeg, sest polnud teisi eriti saadaval, vähemalt mõistliku hinna või kättesaamise aja mõttes.

Kurtsin oma muret ühele tuttavale, kes soovitas asjalikku remondimeest Keilas, mõnesaja meetri kaugusel kodust. Mis seal ikka, läksin kohale ja näitasin talle pilti mootori sisemusest. Mees ei hakanud palju juurdlema, oli tallegi kohe selge, et selle mootoriga pole enam midagi teha. Ja pakkus huvitava diili - vahetame mootori ära! Mootor autolammutusest, kohalevedu ja vahetus kokku alla 1000 euri. 

Tundus päris uskumatu, et kas kõik nii lihtsalt käibki. Varsti oli autol uus mootor peal, 165 000 km vähem sõitnud kui minu vana, väljanägemiselt nagu uus. Mootori hääl oli tihedam ja tõmme parem. Auto sai paar aastat lisaaega ja täiesti korras mootor autolammutusest oma missiooni edasi täita. 

61-aastase mehe süda peaks olema samuti üsna kobe, eriti veel, kui on eluaeg sporti tehtud ja null suitsu tõmmatud. Nagu Tarvo Jõeste ei väsi kordamast, võiks veel "panna" küll.

Kaks aastat tagasi pidin läbi tegema ühe suurema remondi, väga tõsise opi pika taastumisajaga. Aasta hiljem õnnestus siiski spordiellu tagasi tulla. Ja mitte ainult, kõige krooniks oli superveteranide kuld 24h rogaini EMil koos Jaak Väärsiga. 

Möödunud neljapäeval kutsuti EOK ja Spordiveteranide Liidu poolt veteranide tiitlivõistluste medaliomanikud austamisõhtule Toompeale, Teaduste Akadeemia majja. Polegi varem sellist tunnustamist pakutud, ehkki medaleid on kogunenud aja jooksul päris palju. 

Enne Toompeale minekut läksin värskenduseks lühikesele jooksuringile. Polnudki enam ammu jooksnud, sääreprobleem oli takistuseks. Individuaalse Keila 54 km suusamaratoni südameprobleem oli ka justkui lahendatud, sest tegin peale seda Võrumaal imeilusate ilmadega kolm lumekooriku suusatamist. Tõsi, iga väiksemgi pingutus tegi südamepiirkonna raskeks, mistõttu üritasin nautida pingevaba, suurepärase libisemisega sõitu. 

Selline suusatamine on tavaliselt ülinauditav, eriti päikeselise ilmaga kena looduse keskel. Siiski oli täielikust vabaduse tundest midagi puudu, sest korralik piiraja oli peal Seda olin tundnud juba 3-4 viimast kuud. Isegi pisike pingutus on olnud vastumeelne, hea märk sellest, et nüüd on tulnud aeg võtta sporti kergemalt. Normaalne.

Jooksma läksin mõnuga, kuid see tunne kadus üsna kiiresti. Kõris hakkas pitsitama nagu oleksin 800 m jooksu finišisirgel. Siis tuli raskus rindkeresse. Jooksin kergelt edasi kuni Karjaküla tee alguses sai selgeks, et enam ei taha. Kohe üldse ei taha. Jalutasin rahulikult koju. 

Südame kohal olid valud, ootasin, et need mööduvad sarnaselt Keila suusamaratoni järel toimunuga. Ei möödunud. Panin end siiski korralikult riidesse, et vastuvõtule minna, kuid uksest siiski ei väljunud. Liiga ebameeldiv valu oli rinnus. Ja kurk pigistas tugevalt. Naine ja EMO medõest noorem tütar soovitasid tungivalt kutsuda kiirabi. Ei kuulanud neid, sest ei tahtnud end narriks teha põhjuseta väljakutse eest.

Helistasin perearstile ja sain järgmise päeva lõunaks aja. Naine tõi apteegist nitroglütseriini tablette, kuid need ei võtnud valu ära. Hommikuni kestis ebameeldiv tuim valu, mille võttis ära Ibuka tablett. Olemine oli peale seda täitsa ok. 

Perearsti juures tehti kardiogramm ja otsus tuli kiirelt: kohe on vaja kutsuda kiirabi. Ei jõudnud kodus asjugi kokku panna, kui Keila kiirabi ootas maja all. Piinlik oli minna autosse. Loodetavasti naabrid ei näinud, kellele see väljakutse tehti. Naabrimees on ju üle 90, ehk temale.

Kõik see, kuidas minuga edaspidi toimetati, näitas Eesti meditsiiniteenuste kõrget taset. Ei läinud palju aega, kui olin PERHis šuntimise laual. Diagnoos: südamelihase infarkt. Dr. Laanoja ajas kubemearterist traadi südame pärgarterisse. Koroonast olin suutnud hoiduda, kuid terminiga "koronaar" tuli nüüd kokku puutuda. Mootori jaoks vajalikust kolmest suurest küttevoolikust oli üks täiesti umbes. Vigastuse suurus ummistuse taga oli selgusetu. Ilmselt oli siin tegemist keerulise otsusega arsti poolt, kes siiski avas selle pärgarteri, surus ballooniga laiali ning asetas sinna stenti. Tegi ta seda kubemearterist, ilma valuta, kaugjuhtimise teel. Kogu kino sain vaadata suurelt ekraanilt. Põnev, ehkki pikaleveninud protseduuri ajal (kestis umbes 2h) oli ka raskemaid hetki. Arst sai selja päris märjaks.

Küsimus: Mis raamat on fotol?

Miks ma seda kõike nii detailselt kirjeldan? Eks ikka seetõttu, et mõni järgmine tervisesportlane teadvustaks teatud sümptome ja poleks nii isepäine. Isegi kerge valuaistingu puhul südame piirkonnas (stenokardia) tuleb kohe EMOsse pöörduda. Iga tund on äärmiselt oluline, sest verevarustuseta, st hapnikuta jäänud südamelihase piirkond kärbub ja ei taastu kunagi. Minul läks juhtunust operatsioonilauale jõudmiseni üle ööpäeva. Kahjustus muidugi tuli, kuid mitte väga suur. Sest probleem oli kestnud ilmselt pikka aega ja kuna oli vaja võistlustel "panna", siis ahenenud pärgarteri kõrvale olid tekkinud lisakapillaarid, mis kütust natukenegi enam mootorisse andsid (nii oletan, eks arst selgitab homme täpsemalt). Seega olin pikalt sõitnud kolme töötava silindriga nelja asemel, kui inimese mootorit autoga võrrelda.

Nüüd läheb mitu kuud aega tavapärase sportliku tegevuse taastumiseni. Ravimeid tuleb aga võtta väga kaua. Eks näis, kui kiiresti taastumine läheb, igal juhul on kaasvõistlejatel sellel aastal üks konkurent vähem. Vist. Samas, äkki hakkavad nüüd kõik neli silindrit tööle ja mootor saab hoopis jõudu juurde. Kriimud on aga silindril peal. Kuna süda on bensiinimootorist vastupidavam, siis, erinevalt autost, ei tule veel meest maha kanda. Kogu lugupidamine osavatele remondimeestele, olgu siis automehhaanikule või invasiivkardioloogile.

TM Keilas

Mõni aeg tagasi kohtusin Keilas koeraga jalutades Jaanus Jõgis'ega, kes jalutas õhtul samuti neljajalgset. Viitsime natuke koerte aega ja vestlesime. Jaanus ütles, et plaanivad sõpradega juba traditsiooniks kujunenud Tartu Maratoni (TM) üritust Keilas, samal päeval, stardiga kell 9 ja 63 km. Kuid vabastiilis. Pilt eelmisest aastast.

Minu viimane TM oli vist aastal 1987, st 35 aastat tagasi. Peale seda jäi TM kolmel aastal ära ja sealtpeale pole enam klassikat sõitnud. Esimese maratoni aastat ei mäletagi, kuid see võis olla enne keskkooli, kui sõber Aksiga matkasime paksus lumes Tartust Otepääle. Vist enne 1975. aastat, kuid pole päris kindel. Tore matkakaaslane, vinge mägimatkaja ja alpinist, tugev suusataja Kalle Kiiranen (68) (pildil), kellest sai TM eelõhtul ETVs tõelise veteransportlase eeskuju (Ringvaade, alates 46. minutist), ütles saates, et tema esimene TM oli 1981. Huvitav, mida ta küll enne seda tegi :) Kuid oluline pole mitte see, millal alustasid, vaid ikka see, millal lõpetad.

Eelmisel aastal uisutasime TMi eelsel päeval Tõnis Vaiksaarega Saaremaale (LUGU). Seekord andis Jaanus hea mõtte teha TMiga samal ajal pikk ots Keila suusaradadel. Kuna tervis on sellel talvehooajal palju jupsinud ja vigastused seganud (joosta ei saa praegugi), siis 63 km läbimine oli minu jaoks suur küsimus. Vastuse saamine oligi tänase Keila TMi peaeesmärk.

Kuna Jaanus oli ise paar päeva tagasi saanud sellesamuse viiruse, siis teda rajal polnud. Pidulikke TM numbreid seljas ei näinud kellelgi. Siiski tegid paar meest koos head tempot ja liikusid minust maratonidistantsil kiiremini. 

Startisin 8:55, seega natuke enne ametlikku TMi starti. Sõitsin loomulikult kogu aja mugavustsoonis, mida võimaldas kenasti suurepärane rada, kerge miinuskraad ja hea libisemine. Mul on välja kujunenud üks 8,2 km ring, kus on sees kõik Keila raja tõusud. Esimese 6 ringiga (49 km) kogunes ligi 500 m tõusu. Teejoomise peatusi tegin 24,5 km (3 ringi) järel. 

49 km-l oli väsimust kogunenud parasjagu ja otsustasin viimase otsa läbida tasasemal 5 km rajal. Peale väikest teejoomist-näksimist läksingi ringile ja nagu peale seisakut ikka, oli esialgu kangem olek. Normaalne. Mis aga polnud üldse hea, oli rõhuva raskuse tekkimine südame piirkonnas, kerge tuima valuga. Võtsin tempo väga aeglaseks ja korra ka aitas, kuid üsna pea oli selge, et see ring oli liiast. Rõhuv tunne ei taandunud. Vaikselt tegin ringi lõpuni ja tänaseks tulemuseks jäi 54 km. Ilm pööras  sulale ja libisemine vähenes, kuid oli jätkuvalt üsna hea.

Kell 11 algas Tankimäel Urmas Paeväli poolt korraldatud Keila suusasarja etapp sprindis. Lapsi oli kohale tulnud päris palju. Meestest võitis Keila radade hooldaja Raido Notton.

Peale enda maratoni oli päris mõnus vaadata ETV2-s ülekantavat Tartu Maratoni otsesaadet. Kaadrisse jäi palju tuttavaid, mõnele anti sõnagi. Igal juhul oli iga TMi lõpetaja väga vinge tegija. Mina sellega hakkama ei saanud.

Siinkohal ka mõnele korraldajale (Urmasele?) mõte, et TM Keila rajal, kus ei puuduks ka mustikasupp ja hapukurk, võiks olla korraldatud igal aastal avaliku üritusena. See oleks väike alternatiiv neile, kes klassikat ei sõida. Igaüks saaks sõita täpselt nii palju kui jaksab, ja kui jaksab rohkem, siis kasvõi 100 km kindla ajaraami sees. Kiirus pole oluline, vaid pikkus.

Jumal on sellel aastal suusaorienteeruja

Sellel talvehooajal pole ära jäänud vist mitte ükski suusaorienteerumise võistlus. Veel enam, ka möödunud aasta suusaorienteerumise EMV sprindid tehti järgi, ehk võiks ka järgmise aasta EMV-d juba ette läbi viia, lumepuudust niipea näha pole.

Minu jaoks oli tänane TONi poolt korraldatud suusa-o sprint Padisel selle aasta esimeseks kaardiga suusatamiseks. Keila superradadel (pildil) olen saanud suusakilomeetreid koguda, kuid suusaorienteerumine on hoopis teine ala. 

Meie klassi rada (M55) oli lihtne, ilma keeruliste teevalikute ja suuremate pööramisteta. Päris palju sai kasutada head laia suusarada. Ole ainult mees ja vajuta. Rajameister Tiit Tatter oli mh ka vana suusaorienteeruja, kohtasin teda nädal varem Keila suusarajal.

Võistlusest pole palju kirjutada. Stardis ei jõudnud 15 sekundiga kaarti planšetile panna. Esimeses punktis kukkusin, ei saanud kohe püsti. Kukkusin lumes ka KP5-st üles ronides, jälle oli raskusi püstisaamisega. Mingit suurt viga ei teinud, lõpus oli rabelemisest isegi kurk "verine" (!??). Kuid kaotasin parimatele 7(!) minutit. Väga ebamugav oli kogu aeg, ei mingit naudingut. Ainult suusk libises hästi.

Kodus vaatasin ka põhiklasside teadet. Tulemustes üllatusi polnud, ehkki liiga erinevate hajutuste tõttu kadus vahetu konkurentsi pinge ära.

Põhiklassi tegijatest on silma jäänud Sander Pritsik, kes on kõigil neljal suusa-o EMV rajal saanud medali. 

Lääne-Harju valla FB-s oli täna selline postitus (pildil). Huvitav, kuhu need 9 tundi Madis Vaikmaal eile kulusid?

Tulemused

Kuidas ma Petsi käest ära sain

Kuulan alati huviga kolme sportlase iganädalast Vestluspäevaku podcast-i. Timo, Sander ja Peeter/Pets on suutnud seda elus hoida juba üle aasta, vaid mõned üksikud korrad on vahele jäänud. Viimane Vestluspäevak kandis numbrit 60.

Kahtlemata on jututoa sihtgrupiks orienteerujad ja üllatuksin, kui huvilisi oleks ka teistelt spordialadelt. Hetkel maailma tipporienteerujate hulka kuuluv Timo Sild on vestluse ankur, hoides ise tagasihoidlikku joont ja püüdes tasakaalustada või ka pehmendada teravaks minevaid teemasid ja kriitilisi seisukohti. Viimaseid kahtlemata tekib ja tänu  Peeter Pihlile, kes esitab oma mõtteid vabalt ning energiliselt, on vestluses nii värvi kui intriigi. Usun, et intriigi tekitamine pole meestel eraldi eesmärgiks, kuid kui kedagi juba hindama-arvustama hakatakse, siis sellest pääsu pole. Seetõttu riivab vestlus nii mõnegi sportlase enesehinnangut või isegi -väärikust, milleks minu arust küll mingit põhjust pole. Mehed teavad seda ja ei unusta muret aeg-ajalt kordamast, ise selle üle itsitades. Sander on ehk kõige rahulikum ja vaoshoitum kaaslane, ilma kelleta võib ka saade toimumata jääda. Kuid ilma Timo ja Petsita ilmselt mitte. Huumorimeel pole võõras ühelegi "kolmest soome tenorist", osatakse mõnusalt improviseerida ja ka iseenda üle nalja heita. Naerda saab sellel üritusel alati ja vahel päris kõvasti. 

Kunagi ammu, kui sisenesin orienteerujate ringkonda, kommenteerisin mõningaid teemasid o-listis. Blogi siis polnud, kuid tahtmine üht-teist ära öelda oli siiski olemas. Nii mõnigi ärritus tookord liigsest lobast (näit Mihkel), samas oli ka kaitsjaid (Markus) (NB! naerukoht).  Kui alustasin Etsi blogiga (2009), siis üllatusin kõvasti, kui ärritasin sellega mõningaid inimesi. No ei olnud kriitiline, kohati aus küll, kuid hoidsin siiski sõbralikku joont.

Kirjutamisega on võimalik kriitilist hoiakut pehmendada, kuid selleks tuleb aeg-ajalt nö seedimiseks väike paus teha. Rääkimisel nii ei saa, sest seal oleks vaikimishetk imelik. Ikka usud, et kuna öeldu pole pahatahtlik, siis võetaksegi seda niimoodi. Kuid nii see alati pole, kahjuks sageli pole. Kõigil ei ole sarnane kaitsekilp lõõpimiste ja kriitika suhtes, samasugune huumorimeel. Viimasel aastakümnel on ühiskonnas toimunud suured muutused, peab hoolikamalt mõtlema, mida öelda, sest vastasel korral keegi solvub. Ja kohati täiesti jaburate asjade peale. Veel nõukogude ajast pärit inimesena tunnen, et mida nö kohitsetumaks ja formaal-viiskamaks (st igavamaks) suhtlemine läheb, seda rohkem tahaks ekstra selle vastu end vürtsikamalt ja otsekohesemalt väljenduda. Ei, mitte kurjalt ja mitte labaselt, vaid mitte lumehelbekese stiilis suheldes. Seetõttu mulle meeldib Pets, kes selles osas risti ette ei löö, kuid jääb minu arust viisakuse piiridesse. Silmaring on lai kõigil meestel, üht-teist kasulikku ja põnevat jääb ka kõrvade vahele. 

Ja nüüd pealkirjast. 

Pagana lahe oleks visata nalja nende meeste üle, kuid kahjuks oleme erinevatest põlvkondadest ja  vastasseise pole eriti olnud. Timoga ei mäleta ühtegi, Sandrile näitasin kunagi Jukola esimeses vahetuses põhja suunda (äkki näitasin ka asukohta, täpselt ei mäleta). Ta oli nimelt oma kompassi katki kukkunud.

Kuid Petsiga on tulnud nii mõnelgi korral konkureerida. Aastal 2007 läksime Matiga (47 aastat vana, nagu minagi) miskipärast talvetriatloni võistlusele, lausa Eesti meistrivõistlustele, mis toimusid Lähtel. Enne starti nägin Makut (Margus Marrandit), vilksamisi ka noort Peeter Pihli (22). Viimane oli lõpetanud oma noortespordi karjääri, kuid ei olnud veel sisenenud täiskasvanute maailma. Oli selline "ни рыба ни мясо" tegelane. 

Esimene ala oli 4 km jooks. Vajutasin korralikult ja jõudsin vahetusalasse neljandana. Urmas Utar oli klass omaette. Kõrvalolev protokoll ütleb, et Pets kaotas mulle 4 sekundiga. Ratast olin siis vähe sõitnud ja kaotasin kõvasti kohti, sain isegi Matilt ära. Õnneks oli rattaetapp lühike (7,6 km).

Ja siis tuli suusk. Pagan küll, olid aga Lähtel tõusud! Niisama suudan veel sõita, kuid nendel pikkadel tõusudel oli tõesti raske. Ja ka seal möödus hulk konkurente kuni jäin viimasel ringil üksi sõitma. Mõtlesin, et saan rahulikult lõpuni tiksuda, kuid nagu kiuste ilmus selja taha mingi tüüp. Tõstsin natuke tempot ja viskasin pilgu taha - Pihl, raisk. Pikal laskumisel andsin kõvasti hoogu juurde ja kui rada läks kaheks, pöörasin paremale. Vajutasin ja vajutasin, kuid konkurent oli ühtäkki kadunud. No mida? Hakkasin kahtlema ja läksin tagasi. Olingi pööranguga eksinud ja Petsi käest kotti saanud. 

Samal aastal (2007) toimusid Euroopa meistrivõistlused 24h rogainis Smiltenes. Tulime seal Mati ja Marjega absoluutklassis 3. kohale (üldjärjestuses 9. 162-st), olles parimad eestlased. Karm ilm oli, öösel tegime vihmas tunnise vea, kuid võitlesime lõpuni. Lugu on SIIN, tulemused leiab SIIT. Noored Pihl-Kiilberg panid alguses kõva hooga minema, kuid tegid vaid pool ülesannet, st olid rajal 13 tundi.

Aastal 2007 ühinesin Xdreamil Maku ja Tiit Tähnasega. Esimesel etapil oleks peaaegu pjedestaalile saanud, kui vaid hirmunud Raul Kudre oleks natuke kauem jõe ületusel trossi otsas rippunud (tulemused). Pilt on II etapilt Otepäält.

Maraton 100 näitab, et aastal 2004 olime mõlemad Petsiga jooksnud poolmaratoni. Ja ta võitis mind siis 2 sekundiga.

Vigaderohke lend Taškenti ehk võimalik ainult NLiidus

Veebruar on populaarne mäesuusatamise kuu. Aeg-ajalt tekib probleeme lennuliiklusega, kuid lõpuks jõuavad kohale kõik. 

Väljalennuga Taškenti tekkisid probleemid ka minul, kui 1991. aasta veebruaris läksin esimest (ja senini viimast) korda elus mäesuusatamist proovima. Kursavend Mati Stroom, geoloog EG Keila Geoloogiaekspeditsioonist, organiseeris selle reisi ja kutsus lisaks kolleegidele Anatoli Kuptsovile ja Marinkale ka mind. Tänu Matile sattusin kunagi Kamtšatkale, hääletamisreisile peale Krimmi praksi jm.

Juhtus nii, et pidin neile hiljem järele lendama, ma ei saanud eelnevalt Buhhaarat ja Samarkandi külastada. Polsport'i suusad sain Tuvikese Artsilt,  raamatukogust võtsin ühe prantslase mäesuusatamise tehnika õpiku. Ma ei teadnud, kas oskasin mäesuuskadega sõita või mitte, lihtsalt polnud seda varem proovinud. Mägedes olin suusatanud küll, tõsi raske kotiga seljas. Laskumisel Kaptšali kurult Altais (1984) oli seljas 25 kg kott, kõhu peal Heli 20 kg kott ja nööriga taga Salvo kelk 10 kg varustusega. Pikk laskumine oli paksus lumes kurnav ja Helil tekkisid probleemid südamega. Vähemalt korra kukkusin, eneseleidmine lume alt, kottide maha- ja selgatõstmine - kõik see võttis korralikult ähkima. Kuid alla saime lõpuks kõik.
    Pildil tõus Kutšerla kurule. Laskumine teiselt poolt oli tunduvalt järsem.

Kuna sõber Aksi pere elas Assakul (pilt tehtud Assaku maja ees), siis kasutasin sageli reisile minnes nende teenust, jättes oma auto sinna ootama. Seekord oli Agu ise tööl, kuid Ene oli alla 2 aastase tütre Kadriga kodus. Esialgu oli kõik lihtne ja selge - Ene pakkis Kadri mu punakas-oranži "Žigulisse", sõitsime lennujaama ja Ene tuli minu autoga koju tagasi.
    Pildil Ene Kadriga keskel, minu auto paistab paremal nurgas.

Lennujaamas aga selgus, et Taškent lennukeid vastu ei võta, liiga paks udu oli seal. Väljalennu aeg jäi ebaselgeks, tuiasin niisama ringi kuni lükati veel 2h edasi. Kutsusin Entsiku järgi (koos Kadriga, muidugi), et koduses miljöös natuke mõnusamalt aega surnuks lüüa. Mingil hetkel viskas Ene mind uuesti lennujaama.
    Pildil Tallinna lennujaam aastal 1991, kuid mõned kuud hiljem (pilt Internetist).

Lendu lükati jälle edasi. Igavusest käisin ära 0-korrusel, kus pakivedajate vahel käis korralik venekeelne sõim. Paras bardakk, mõtlesin. Ühel hetkel avastasin, et mul on millegipärast kaks piletit. Ühe müüsin tagasi. Jätkuvalt lükati lendu edasi. Kutsusin Entsiku järgi ja sai aega natukene mugavamalt nende pool veeta. Siis jälle tagasi lennujaama. 

Asi tundus üsna lootusetu. Kogenud Venemaal reisijana teadsin, et kui otse ei saa, siis tuleb minna ringiga. Olin kunagi lennanud Taškendist Moskvasse suure vene aerobussi IL-86-ga. Arvasin, et need lennukid suudavad ka udus maanduda ja lennuliiklus Moskva ning Taškendi vahel toimib. Mõeldud, tehtud - lähen proovin lennata Moskvast. Tallinn-Taškendi piletit oli võimalik kasutada ka Tallinn-Moskva-Taškendi piletina. Istekoha pidi muidugi Moskvast saama.

Jätsin telefoni teel Entsikuga hüvasti (NB! mobiile siis polnud) ja lendasin Moskvasse. Šeremetjevost oli 1-1,5 tundi bussisõitu Domodedovo lennujaama. Bussijuht oli ilmselgelt kõvasti pohmellis ja pidi mitu korda roolis magama jääma. Istusin esimeses reas ja olin kogu tee valmis rooli juurde hüppama. 

Domodedovo lennujaam (pildil), kust väljusid Kesk-Aasia jt lennud, oli rahvast paksult täis. Mitmesse sihtpunkti lennud ei väljunud, sh Taškenti. Tundsin, et nüüd olen parajas pasas. Keegi ei öelnud, millal väljalend tuleb, kuid tundus, et asi oli lootusetu. Piletit (istekohta) ka polnud, kassale ligi ei pääsenud.

Jälle mõeldud, jälle tehtud - sõitsin bussiga tagasi Šeremetjevo lennujaama ja sain seal üsna pea Tallinnasse viivale lennukile. Kohale jõudes helistasin Entsikule. Ta arvas esialgu, et helistan Taškendist, kuid tema üllatuseks vastasin, et ootan sind Tallinna lennujaamas. Jaamas oli teatatud, et väljalend Taškenti ei tule varem kui paari tunni pärast. 

Entsik tuli jälle minu autoga järgi, sest nende auto oli Aksi käes. Assakul sai kohv just valmis ja ehkki paarist tunnist oli möödunud vaid 15 minutit, otsustasin siiski helistada lennujaama. Küsimusele, "Millal passadka on?" sain kiire vastuse, et see (boarding/ pealeminek) juba käib!!??

No nüüd läks kiireks. Entsik ei jõudnud Kadrile jalanõusidki jalga panna, tuli kohe lennujaama kihutada. Olin roolis ja kui jõudsin lennujaama estakaadi kalde peale, suri auto mootor välja ja käima enam ei läinud. Kõikide nende edasi-tagasi sõitudega oli bensiin otsa saanud. 

Võtsin oma koti (suusad läksid varem Matiga) ja jooksin lennuki peale, jättes Ene koos 2-aastase Kadri ja minu puna-oranži 21023-ga sinna mäe peale seisma. Tšau!

Varsti olin Taškendis. Kuidas Ene koju sai, seda ta enam ei mäleta. Kuid Taškendist tagasi jõudes oli pere koos ja ka minu auto täiesti sõidukõlbulik.

See juhtus Nõukogude Eesti eksisteerimise viimasel aastal. Elu Usbekistanis oli odav ehkki rublad kehtisid nii siin kui seal. 

Mäesuusakeskus Tšimgan (Chimgan) asus Taškendist ca 90 km idas. Hotelliks oli suur korrusmaja, õues pakuti 1 rubla eest sašlõkki, mis oli meie jaoks väga odav. Kohe hotelli juurest läks mäkke suusatõstuk, kus pulk tuli panna jalgade vahele. Vähe keeruline oli, kuid sain sellega hakkama. Kui üks tross lõppes ära, algas teine. Panin ka seal pulga jalgade vahele ja sõit jätkus. 

Sõidu lõpp asus aga terava mäeharja otsas, kus alguses oli pööramiseks maad mõni meeter, siis 5, siis 10 ja seejärel juba rahulikum (pildil vist rada 7). Olin esimest korda mäesuuskadega kitsal laskumisrajal ja tuli meelde tuletada kogu õpitu, mida olin lennukites raamatust lugenud. See polnud lihtsalt teoreetiline lugemine vaid ma mängisin kõik need raskuskeskme vahetused, jalalt jalale üleminekud jm oma kehas läbi. Tehes seda mitmeid kordi. Nüüd tuli kehamälu kasutada ja üllatus-üllatus, pööramised tulid väga kenasti välja. Nii kui raskuse kannale viisin, nii ka suusk pöörama hakkas, siis teine jalg kõrvale ja sama vastupidi. Kogenud mäesuusatajale naljaks jutt, kuid täiesti algajale vinge värk.

Päevaga sai tunde päris hästi kätte ja peagi oli aeg minna kaugemale - Beldersai radadele. Seal olid juba suuremad tõstukid, kuid ühtegi kinnist küll ei mäleta. Enamus inimesi sõitsid mäe ülemises osas, kus olid laiad mõnusad nõlvad ja spetsiaalne bugrade (moguli) rada. Tundsin ka bugradel end päris hästi, sest raamatus oli vastavat sõidutehnikat kirjeldatud.

Kolm päeva sõidetud ja aeg oli Matiga kiirlaskumisrajal võistelda. Rada oli 3,5 km pikk, kõrguste vahe 800 m (pildil). Siililegi oli selge, et otse sealt alla ei sõida, kuid kogemustega mäesuusatajale tahtsin ikkagi ära teha.  

Kahjuks juhtus kohe alguses aps - kukkusin lihtsal pöördel ja müts jäi 10 m ülespoole. Sinna jõudmine võttis aga nii palju aega, et võita polnud enam võimalik. Laskumisel tuli kiiruse vähendamiseks teha esialgu palju edasi-tagasi pöördeid, eriti ühel väga järsul seinal, kuid allpool sai juba ka otse sõita ja koos kiiruse tõusuga läks kohati üsna kõhedaks. 

Mati jõudis esimesena alla. Inimesi oli selle tõstuki juures vähe, kõik olid üleval. Äkki nägin, et mul on käe pealt kell kadunud. Kell, mille tõi ema kunagi Soomest ja mis oli mulle oluline. Kurb lugu. Jabur, kuid küsisin ühelt noorpaarilt, kes jõudis samuti alla (vist tõstukiga), et ega nad pole käekella leidnud? Ja veel jaburam oli see, et nad olidki minu kella leidnud, kusagil kõrgel üleval, lume seest, sadade suusatajate vahelt. Ja et just nemad samal ajal alla tulid...

Pikalt pole mõtet mäesuusatamisest jahuda, see ju nii tavaline asi. Kuid ühe fakti tahaks küll lõppu lisada: kui hakkasime tagasi koju lendama, selgus, et olin Tallinnas oma tagasisõidu pileti ära müünud. Vabu pileteid polnud.