Vigaderohke lend Taškenti ehk võimalik ainult NLiidus

Veebruar on populaarne mäesuusatamise kuu. Aeg-ajalt tekib probleeme lennuliiklusega, kuid lõpuks jõuavad kohale kõik. 

Väljalennuga Taškenti tekkisid probleemid ka minul, kui 1991. aasta veebruaris läksin esimest (ja senini viimast) korda elus mäesuusatamist proovima. Kursavend Mati Stroom, geoloog EG Keila Geoloogiaekspeditsioonist, organiseeris selle reisi ja kutsus lisaks kolleegidele Anatoli Kuptsovile ja Marinkale ka mind. Tänu Matile sattusin kunagi Kamtšatkale, hääletamisreisile peale Krimmi praksi jm.

Juhtus nii, et pidin neile hiljem järele lendama, ma ei saanud eelnevalt Buhhaarat ja Samarkandi külastada. Polsport'i suusad sain Tuvikese Artsilt,  raamatukogust võtsin ühe prantslase mäesuusatamise tehnika õpiku. Ma ei teadnud, kas oskasin mäesuuskadega sõita või mitte, lihtsalt polnud seda varem proovinud. Mägedes olin suusatanud küll, tõsi raske kotiga seljas. Laskumisel Kaptšali kurult Altais (1984) oli seljas 25 kg kott, kõhu peal Heli 20 kg kott ja nööriga taga Salvo kelk 10 kg varustusega. Pikk laskumine oli paksus lumes kurnav ja Helil tekkisid probleemid südamega. Vähemalt korra kukkusin, eneseleidmine lume alt, kottide maha- ja selgatõstmine - kõik see võttis korralikult ähkima. Kuid alla saime lõpuks kõik.
    Pildil tõus Kutšerla kurule. Laskumine teiselt poolt oli tunduvalt järsem.

Kuna sõber Aksi pere elas Assakul (pilt tehtud Assaku maja ees), siis kasutasin sageli reisile minnes nende teenust, jättes oma auto sinna ootama. Seekord oli Agu ise tööl, kuid Ene oli alla 2 aastase tütre Kadriga kodus. Esialgu oli kõik lihtne ja selge - Ene pakkis Kadri mu punakas-oranži "Žigulisse", sõitsime lennujaama ja Ene tuli minu autoga koju tagasi.
    Pildil Ene Kadriga keskel, minu auto paistab paremal nurgas.

Lennujaamas aga selgus, et Taškent lennukeid vastu ei võta, liiga paks udu oli seal. Väljalennu aeg jäi ebaselgeks, tuiasin niisama ringi kuni lükati veel 2h edasi. Kutsusin Entsiku järgi (koos Kadriga, muidugi), et koduses miljöös natuke mõnusamalt aega surnuks lüüa. Mingil hetkel viskas Ene mind uuesti lennujaama.
    Pildil Tallinna lennujaam aastal 1991, kuid mõned kuud hiljem (pilt Internetist).

Lendu lükati jälle edasi. Igavusest käisin ära 0-korrusel, kus pakivedajate vahel käis korralik venekeelne sõim. Paras bardakk, mõtlesin. Ühel hetkel avastasin, et mul on millegipärast kaks piletit. Ühe müüsin tagasi. Jätkuvalt lükati lendu edasi. Kutsusin Entsiku järgi ja sai aega natukene mugavamalt nende pool veeta. Siis jälle tagasi lennujaama. 

Asi tundus üsna lootusetu. Kogenud Venemaal reisijana teadsin, et kui otse ei saa, siis tuleb minna ringiga. Olin kunagi lennanud Taškendist Moskvasse suure vene aerobussi IL-86-ga. Arvasin, et need lennukid suudavad ka udus maanduda ja lennuliiklus Moskva ning Taškendi vahel toimib. Mõeldud, tehtud - lähen proovin lennata Moskvast. Tallinn-Taškendi piletit oli võimalik kasutada ka Tallinn-Moskva-Taškendi piletina. Istekoha pidi muidugi Moskvast saama.

Jätsin telefoni teel Entsikuga hüvasti (NB! mobiile siis polnud) ja lendasin Moskvasse. Šeremetjevost oli 1-1,5 tundi bussisõitu Domodedovo lennujaama. Bussijuht oli ilmselgelt kõvasti pohmellis ja pidi mitu korda roolis magama jääma. Istusin esimeses reas ja olin kogu tee valmis rooli juurde hüppama. 

Domodedovo lennujaam (pildil), kust väljusid Kesk-Aasia jt lennud, oli rahvast paksult täis. Mitmesse sihtpunkti lennud ei väljunud, sh Taškenti. Tundsin, et nüüd olen parajas pasas. Keegi ei öelnud, millal väljalend tuleb, kuid tundus, et asi oli lootusetu. Piletit (istekohta) ka polnud, kassale ligi ei pääsenud.

Jälle mõeldud, jälle tehtud - sõitsin bussiga tagasi Šeremetjevo lennujaama ja sain seal üsna pea Tallinnasse viivale lennukile. Kohale jõudes helistasin Entsikule. Ta arvas esialgu, et helistan Taškendist, kuid tema üllatuseks vastasin, et ootan sind Tallinna lennujaamas. Jaamas oli teatatud, et väljalend Taškenti ei tule varem kui paari tunni pärast. 

Entsik tuli jälle minu autoga järgi, sest nende auto oli Aksi käes. Assakul sai kohv just valmis ja ehkki paarist tunnist oli möödunud vaid 15 minutit, otsustasin siiski helistada lennujaama. Küsimusele, "Millal passadka on?" sain kiire vastuse, et see (boarding/ pealeminek) juba käib!!??

No nüüd läks kiireks. Entsik ei jõudnud Kadrile jalanõusidki jalga panna, tuli kohe lennujaama kihutada. Olin roolis ja kui jõudsin lennujaama estakaadi kalde peale, suri auto mootor välja ja käima enam ei läinud. Kõikide nende edasi-tagasi sõitudega oli bensiin otsa saanud. 

Võtsin oma koti (suusad läksid varem Matiga) ja jooksin lennuki peale, jättes Ene koos 2-aastase Kadri ja minu puna-oranži 21023-ga sinna mäe peale seisma. Tšau!

Varsti olin Taškendis. Kuidas Ene koju sai, seda ta enam ei mäleta. Kuid Taškendist tagasi jõudes oli pere koos ja ka minu auto täiesti sõidukõlbulik.

See juhtus Nõukogude Eesti eksisteerimise viimasel aastal. Elu Usbekistanis oli odav ehkki rublad kehtisid nii siin kui seal. 

Mäesuusakeskus Tšimgan (Chimgan) asus Taškendist ca 90 km idas. Hotelliks oli suur korrusmaja, õues pakuti 1 rubla eest sašlõkki, mis oli meie jaoks väga odav. Kohe hotelli juurest läks mäkke suusatõstuk, kus pulk tuli panna jalgade vahele. Vähe keeruline oli, kuid sain sellega hakkama. Kui üks tross lõppes ära, algas teine. Panin ka seal pulga jalgade vahele ja sõit jätkus. 

Sõidu lõpp asus aga terava mäeharja otsas, kus alguses oli pööramiseks maad mõni meeter, siis 5, siis 10 ja seejärel juba rahulikum (pildil vist rada 7). Olin esimest korda mäesuuskadega kitsal laskumisrajal ja tuli meelde tuletada kogu õpitu, mida olin lennukites raamatust lugenud. See polnud lihtsalt teoreetiline lugemine vaid ma mängisin kõik need raskuskeskme vahetused, jalalt jalale üleminekud jm oma kehas läbi. Tehes seda mitmeid kordi. Nüüd tuli kehamälu kasutada ja üllatus-üllatus, pööramised tulid väga kenasti välja. Nii kui raskuse kannale viisin, nii ka suusk pöörama hakkas, siis teine jalg kõrvale ja sama vastupidi. Kogenud mäesuusatajale naljaks jutt, kuid täiesti algajale vinge värk.

Päevaga sai tunde päris hästi kätte ja peagi oli aeg minna kaugemale - Beldersai radadele. Seal olid juba suuremad tõstukid, kuid ühtegi kinnist küll ei mäleta. Enamus inimesi sõitsid mäe ülemises osas, kus olid laiad mõnusad nõlvad ja spetsiaalne bugrade (moguli) rada. Tundsin ka bugradel end päris hästi, sest raamatus oli vastavat sõidutehnikat kirjeldatud.

Kolm päeva sõidetud ja aeg oli Matiga kiirlaskumisrajal võistelda. Rada oli 3,5 km pikk, kõrguste vahe 800 m (pildil). Siililegi oli selge, et otse sealt alla ei sõida, kuid kogemustega mäesuusatajale tahtsin ikkagi ära teha.  

Kahjuks juhtus kohe alguses aps - kukkusin lihtsal pöördel ja müts jäi 10 m ülespoole. Sinna jõudmine võttis aga nii palju aega, et võita polnud enam võimalik. Laskumisel tuli kiiruse vähendamiseks teha esialgu palju edasi-tagasi pöördeid, eriti ühel väga järsul seinal, kuid allpool sai juba ka otse sõita ja koos kiiruse tõusuga läks kohati üsna kõhedaks. 

Mati jõudis esimesena alla. Inimesi oli selle tõstuki juures vähe, kõik olid üleval. Äkki nägin, et mul on käe pealt kell kadunud. Kell, mille tõi ema kunagi Soomest ja mis oli mulle oluline. Kurb lugu. Jabur, kuid küsisin ühelt noorpaarilt, kes jõudis samuti alla (vist tõstukiga), et ega nad pole käekella leidnud? Ja veel jaburam oli see, et nad olidki minu kella leidnud, kusagil kõrgel üleval, lume seest, sadade suusatajate vahelt. Ja et just nemad samal ajal alla tulid...

Pikalt pole mõtet mäesuusatamisest jahuda, see ju nii tavaline asi. Kuid ühe fakti tahaks küll lõppu lisada: kui hakkasime tagasi koju lendama, selgus, et olin Tallinnas oma tagasisõidu pileti ära müünud. Vabu pileteid polnud.