Pakri pangaalune

Need imelised päikeselised kevadilmad, mis tõsi küll, algavad ametlikult täna kell 17:33. Mis võib veel ägedam olla, kui jalutada sellel ajal Pakri poolsaare läänepoolse pangaastangu all, kuulata kerget lainete loksumist ja võtta näole päikest. Põnev paik nii maastikuliselt kui ka geoloogiliselt. Viimast siin selgitama ei hakka, väikese ekskursioonijuhi peaks tegema mõnes teises postituses (foto on tehtud 17. märtsil).

Ei mäleta, millal esimest korda seal panga all käisin. Aastal 1984 toimus Eestis 27. Ülemaailmne Geoloogia Kongress, kus tehti ekskursioon ka Pakri panga alla, alamordoviitsiumi Pakerordi lademe stratotüübi ehk tüüpläbilõike juurde. Selleks ehitati sinna kõrge puidust trepp, mille eluiga ei kestnud kaua. Siis ma seal ei käinud, küll aga ühinesin igasugu professoritega Suhkrumäe paljandis.

Paldiskisse polnud võimalik minna, sest sõjaväelinn ja kogu poolsaar oli tavainimesele suletud. Ka palju aastaid hiljem, siis, kui Eesti juba iseseisev oli, käis nö metsikus looduses üldse vähe inimesi. Pangast allasaamise koht jäi üle 2 km poolsaare põhjatipust lõuna poole. 

Hästi ei mäleta, millest see mõte alguse sai, kuid 1996. aastal otsustasime kahe perega minna läänepoolse panga alla jääpurikaid vaatama. Alustasime jalgsimatka Paldiskist, sest meil polnud õrna aimu, kus need purikad olla võivad ja kas hiljem klindist üldse alla saab. Meie Madis oli siis 6 aastat vana, Tiidu ja Marina poeg Sander natuke noorem, Lee ja Kaur vaid 1-2 aastat vanemad.

Ilm oli üsna põhjamaine - jäine, karge ja pilvine. Imestan praegu, et lastel polnud kõndimisel mingit nurinat. Pildistasin kohe alguses oma filmi-seebikaga madalaid vertikaalseid jää- ja lumetriipe, aimamata, mis meid põhja pool ees ootab. Aga ees ootas midagi enneolematut.

Kirsiks tordil oli suur grott põhjatipu all, mille ava oli kaetud mitmekihilise jääkardinaga.   

Kahjuks pole grotti enam ammu, see oli üks esimesi klindilõike, mis  hiljem alla varises. Mõni ohtlik kaljunukk ripub ka praegu, olge ettevaatlikud nendes kohtades.

Tagasiteel leidsime pangaastangult ülesmineku koha. Mehed käisid linnas autodel järel ja lastel jäi pikem jalgsimatk tagasi Paldiskisse tegemata.

Sellest aastast saidki Pakri purikad üheks põhiliseks vaatamisobjektiks. Käisime veel nii Tiidu ja Marinaga kui Kuldevi perega, piltidelt leian ka Hanno pere liikmeid. Mitte igal aastal ei olnud purikaid, meri oli kord rohkem, kord vähem lahti. Igal korral oli midagi teistmoodi, uutmoodi põnevat. 

Pilte on muidugi selle 25+ aasta jooksul kogunenud väga palju. Proovisin teha mingi valiku, kuid panen siia ikkagi tavapärasest rohkem. Et näidata, kui muutlik võib loodus(maastik) olla, ehkki käid kordi samas kohas.

Siin paar pilti mõni aasta hiljem (enne 2000)

2002. aastal tegime Pakri poolsaarel sõprade peredega esimese Fotojahi ürituse. 

Tegin siis pildi Madisest klindi all, mis läks isegi mingisse Harjumaa maastike raamatusse. 

Mõned päevad tagasi tehtud foto on aga samasugune. 

Siis oli põhjatipus väike astang, mille peal puidust tool. Vaatega merele ja loojuvale õhtupäikesele, muidugi.

Oleme käinud nautimas ka tormiseid päevi, kuid põnevust on alati olnud ka väiksema lainetusega.

2003 oli väga hea purika-aasta. Siin mõned pildid kahest külaskäigust.

Ka 2004 leidsime üht-teist.

Aastal 2005 kohtasime juba suuremat seltskonda, fotostatiivide ja korralike kaameratega.

Järgnevatel aastatel ehitati laskumiseks puidust trepp. Enne seda kasutasime laskumiseks statsionaarset, kuid väga niru köit, millega mägedesse ei läheks, kuid pangast sai alla kenasti. Köie all voolas teinekord ojake, seegi lisas põnevust (sellest oli videoklipp, mida üles ei leidnud).

Siin on näide selles poolpalkidest ehitatud trepist. Aasta oli 2011.

Paar pilti ka aastast 2012.

Käisin lastega panga all 2015. aasta jõululaupäeval. Veetase oli kõvasti tõusnud, oli lausa nii kõrge, et pesi kenasti ära graptoliitargilliidi paljandi. Praegu sellist ilusat vaatepilti pole.

Täna läheb pangalt alla kena metallsõrestikuga trepp. Koer on küll läbipaistva põranda tõttu ettevaatlik, kuid ei tõrgu.

Küsite ehk, et miks seal need purikad tekivad? Aga seetõttu, et lubjakivikihtide vahelt ja alt, glaukoniitliivakivi kohalt, voolab põhjavesi välja. Ja kui on soodsad temperatuurid - mitte liiga külm, samas ka külma ja sula vaheldumine, siis võib näha imelisi jäämoodustisi. 

Kui sinna lähete, siis vaadake ka jalgade ette, ehk leiate mõne põneva fossiili. Kuid nagu alguses mainisin, geoloogiaga siin kedagi tüütama ei hakka. Pildil on nautiloid, ilusa sifooni ja lülidega. 

Faunast ei tea palju. Kuid luikesid näeb seal alati.