Suuskadel Keilast Harkusse ja tagasi

Eilse postituse tulemusel ei jäänudki muud üle, kui sõita täna läbi Tallinn-Keila-Tallinn maratoni rada. Lumekoorik oli tugev, libisemine suurepärane ja ilm viimasepeal - türkiissinine taevas ja suur sidrunkollane päike.

Võtsin eesmärgiks sõita Keila Statoili bensiinijaamast Harku mõisani ja tagasi. Harku metsa suusarajad pole atraktiivsed, seal on kõik lihtne ja selge, ainult vajuta.

Algus oli kell 9.15. Kumna juures hoidsin maantee lähedale ja see oli õige. Tagasiteel riskisin ka elamualast otse läbi saada, ebaõnnestunult.

Teel Tutermaale kukkusin elektriliini all pehmesse auku nõnda kehvasti, et püsti tõustes murdsin parema suusakepi pooleks. Maratoni algusest oli möödunud 15-20min, kuid üritamisest loobuda ka ei tahtnud. Rohkem võimalusi sellel aastal ilmselt ei anta ja kes teab, kas järgmistelgi ilmaolud koorikusuusatamist soosivad.

Esimene suurem takistus tekkis Kiial, kui kõrgepingeliini alune siht osutus peale kohalikku teed suuskadel läbimatuks ja suundusin teisele poole maanteed. Kiia kant ongi kõige keerulisem koht Tln-Keila-Tln koorikumaratoniks.

Siledatel põldudel oli ka ühe suusakepiga hea sõita, ehkki peale Vääna jõge muutus koorik miskipärast ebaühtlaseks ja sõita polnud kõige parem.

Teine takistus tekkis peale pikka ja ülimõnusat laskumist Harku mäelt Vääna jõe äärde. Eesti kaardilt 1:50000 lugesin välja, et pikalt on ees lagedad, kuid jõele lähenedes nägin ees vaid metsa. Natuke sõitsin mööda jõge, peale mida üritasin Hüüru elamualast ringiga mööda saada. Jõe ületamise järel ei saanud oma asukohast aga üldse aru. Lageda asemel olid vaid elamud ja võsane mets. Lahenduse leidmiseks võtsin suusad ära ja vantsisin mööda asfaltteed külast välja põllule. Kõik läks jälle paika.

Edasi oli suurepärane sõit, ehkki kell 12-13 andis koorik juba kohati järgi. Harku kandis oli koorikul üsna palju suusajälgi, enamus vanemad, kuid üks värske jäljepaar läks ka otse Keila suunas. Tutermaa lähedal läksid meie rajad lahku.

Kumna elamualast üritasin tagasiteel otse läbi murda, kuid edutult. Jälle jalutasin mööda asfalti suure maantee äärde, sealt oli mõnus ja lühike maa Statoili bensukani.


Päike lõõskas nagu kõrgmägedes ja kuna tuul oli selja tagant, oli ka natuke palav.

Kokku võttis 32km-se ringi läbimine 4h 30min. Lootsin selle tee läbida tunnikese kiiremini, kuid takistusi tuli ette ootamatult palju. Ühe kepiga polnud ka kõige mugavam sõita.

Kuid aeg möödus märkamatult ja väsimuseta, sest põnevust ootamatute ja tundmatute olukordade osas oli  pidevalt. Just see ongi matkamise võlu, kus sihtkoht on küll teada, kuid teekond sinna selgub alles rajal. Ühesõnaga: seiklus.

Lisan siia 2 võimalikku varianti tulevaseks ringiks. Hea on sõita põldudel põhja pool suurt maanteed, kuid mõnus on ka tänane rada Harku mõisast tagasi. Viimane omab potensiaali tulevaseks rahvamatkaks, ehkki suusamaratone on kogu spordikalender paksult täis.

Tallinn-Keila-Tallinn suusamaratoni rada

Mitmel aastal olen ähvardanud seda maratoni läbida, teadmata, kust suusarada tegelikult läks. Ühel korral olen võistlusel osalenud, kusagil 1985 aastal koos Mäses Sveni ja kahe kaaslasega (kellega??), kuid mäletan sõidust vaid ühte hetke maantee ääres.  Siiani on olnud arusaam, et trass kulges suures osas maanteest loodes, kuid see arvamus oli ekslik. Huvitav, et mäletan üsna hästi 1972.aastal 11-aastase poisina läbitud neljapäevaku orienteerumisrada, kuid läbisõidetud Tallinn-Keila suusaraja asukohast pole mitte väiksematki ettekujutust.

Selle teadmise sai nüüd Toivo Nuudilt (pildil), Juku Tasalt ja Ülo Vainuralt. Pikaaegne suusatreener Nuudi vastutas maratoniraja ja toitlustamise eest viimased 8 aastat, Juku oli paar korda maratoni läbi sõitnud.

40-45km pikkune Tallinn-Keila-Tallinn suusamaraton sai alguse 1961.aastal Heinrich Kase ideest. Võisteldi 4-liikmeliste võistkondadena, naised ja veteranid ka 3-liikmelistena. Üritus toimus alati Nõukogude armee aastapäeval, so 23.veebruaril. Seetõttu oli kergem saada rahalist jm toetust, sageli tehti suusavõistlusest ka filmiklipp Nõukogude Eesti ringvaatesse. Algusaastatel aeti radu sisse suusatades, hiljem olid abiks traktorid ja lumesaanid (buraanid).

Algusaastatel kulges rada praeguse Nõmme Spordikeskuse juurest mööda tänavaid Harku mägedele, peale Harku mõisat keeras Keila poole. Suusarada läks maantee lähedalt, sealt oli võimalik võistlejaid joota ja ergutada. Keilas suusatati mööda linnatänavaid Keskväljakule kultuurihoone juurde, kus oli puhkepaus 2 tundi. Seejärel anti uus start ja võistkonnad läksid kindlate ajavahemike tagant (3min?) sama rada pidi tagasi Tallinna. Lisan siia pildi stardist Keila kultuurihoone eest (teine mees on Tõnu Odamus, kes on pildil esimene?).

1960ndate II pooles või hiljem tehti edasi-tagasi sõiduks eraldi rajad, kuid puhkepaus 2h säilis esialgu siiski (näit praeguse Statoili bensiinijaama juures). Toitlustuskohad olid pöördepunktis, samuti Harku mõisa juures. Joogid valmistati mingil ajal Nõmme restoranis. Teatud aastast hakati sõitma kuni elektrijaamani, samuti muutus stardi- ja finišikoht. Kui esialgu oli see Nõmme Spordikeskuse juures, siis hiljem viidi start üle Pääskülla Kalda tänavale. Nagu kõrvalolevalt kaardilt näha, muudeti aeg-ajalt trassi asukohta. Jooniseid või kaarte ei koostatud, rajameister planeeris ja sõitis mälu järgi. Seepärast võib kaartidele kantud radade osas vigu olla.

Tallinn-Keila-Tallinn maratoni ajalugu tahaks kindlasti tõsisemat läbiuurimist ja -kirjutamist, tookordseid tublisid korraldajaid ja tugevaid sõitjaid üldjuhul ei teata ega ka mäletata.

Diplom (Valdur Vacht´i Facebookist)

Otepäält Tartusse. Jala

Eile oli siis 40.Otepää-Tartu (või Tartu-Otepää) jooksumaraton. Algusaastatel orienteerujatega seotud jooksuüritust on visalt elus hoidnud Tiit Tali, kes seekord oli kaasanud hulgaliselt abijõudu, mistõttu toimis kõik kenasti.

Olen viimastel aastatel seda maratoni heaks treenimisvõimaluseks pidanud, kus kehv ilm pigem tugevdab vaimu ja annab jooksule värvi juurde kui vastupidi. Otepää-Tartu maraton on kammerlik masoüritus, kus suure osa teest tuleb sageli üksi joosta.

Mingit erilist ettevalmistust maratoniks ei teinud. Pikematest üritustest käisin talvel kahel suusamaratonil, jooksin Winter Xdreamil 4 tundi ja nädal enne maratoni XT Talverogainil samuti 4 tundi. Treeningul olen vaid ühe korra jooksnud pikemat maad, 2 nädalat tagasi rahulikult 23km. Ja kuna viimased jooksud on olnud üllatavalt valutud ja kiire taastumisega, siis lootsin selle maratoni suuremate probleemideta läbida.

Nagu enne esimest jooksuvõistlust ikka, oli seisundi hindamine keeruline. Seepärast võtsin eesmärgiks joosta vähemalt 3.30-ga ja nii ka küsijatele enne jooksu vastasin. Maraton ei ole nii tore asi, et seda teha näiteks 4 tundi ja ma ei tea, kas kunagi nii aeglaselt ka joosta suudan. Küllap vist ikka, kuid sinna on veel aega.

Alustasime Otepäält kell 12. Jooksjaid oli tavapäraselt mittepalju, kuid sellegipoolest tekkis mitmeid gruppe, kes koos vastutuult lõikasid. Minu põhikonkurendiks M50 klassis oli Sergei Lõžin, kes oli sellel aastal läbinud talvise Peterburi Elutee maratoni (3.29) ja käinud veteranide MMil käimises. Haigusperiood enne MMi jättis Sergei küll medalita, kuid visa käimise- ja jooksumees on ta eluaeg olnud. Ja kordan veel, et ta on jalgrattaga 2 korda maakerale ringi peale teinud (!).
(Pilt Tõnu Hendriksonilt)

Kohe alguses sain ja jäin heasse ca 10-liikmelisse punti, mis liikus väga sobivalt. Vahepeal jäime Sergeiga küll 20m taha, kuid kuna grupi tempo oli ebaühtlane, siis saime selle peagi kätte. Grupis oli esialgu ka naisterahvana Siiri Pilt, kaugemal ees jooksis Mari Boikov.

Mingil hetkel neelati eesolijad alla, mõned jäid maha, sh Sergei.

Poolel maal Pangodi mäelt algas laskumine. Kui tasasel maal ja tõusul oli grupi tempo grammikene kiire, siis laskumisel oli olukord vastupidi. Kasutasin seekord uut jooksutehnikat, kus kallutasin ülakeha natuke ette. Samm muutus pikemaks, keha veeres justkui iseenesest mäest alla. Eespool jooksjad jäid jalgu, tagumised hakkasid ähkima. Samas oli endal imelihtne hoida head kiirust. Nüüd sain aru, miks Peeter Vennikas 3 aastat tagasi laskumistel kergelt eest ära lidus.

30km-l oli enesetunne suurepärane, ei märkigi lihasväsimusest ega krambiohust. Pikad tõusud peale Tatra orgu läksid libedalt, kaaskannatajad (sh Mari Boikov) hakkasid tuntavalt maha jääma. Kuid see lõbu ei kestnud kaua, sest ca 35km-l algas hästituttav maratonivalu. Keha tahtis kõndida, kuid tahe sundis jooksma, hästi jooksma.

Uuel teelõigul, mis kulges Võru maanteega paralleelselt, oli hea vaikne joosta, isegi liiga, sest olin üksi. Närivast valust tingituna tempo natuke langes, kuid karkass oli paigas ja lihased toimisid kenasti. Aeg-ajalt tuli siiski meelde tuletada jooksuasendit ja seda äravajumise eest hoida. Viadukti all, ca 3km enne lõppu vaatasin tagasi ja nägin lähenevat jooksjat punases. Oi-oi, nüüd tuli tempot tõsta ja kuna stiimul oli tekkinud, polnudki väga raske. Kannatasin kenasti lõpuni ära ja ainsa rõõmu maratonist, milleks on lõpujoon, sain täiega kätte.

Aeg tuli 3:26:39, mis oli küll uus rekord, st elu kõige kehvem maratoniaeg, kuid jooks oli igati õnnestunud.
Nii väikeste valudega maratoni polegi vist kunagi teinud.
Üldkoht oli 8., M50 klassis 1.

Tempo oli järgmine:
10km     00:47:49    4:47min/km
21,1km  01:41:45    4:54min/km
30km     02:24:31    4:45min/km
F            03:26:39   5:06min/km
Keskm. 4:54min/km

Tulemused (Jooksuportaalis)

Üldkokkuvõttes võitis Erkki Etverk 3:05-ga. See oli talle juba neljas maratonivõit sellel aastal. Meenus kaks aastat tagasi joostud Otepää-Tartu maraton, kus pikalt jooksime koos (Erkki on pildil vasakult teine) ja ise olin krampide tõttu sunnitud lõpus hoogu maha võtma. Grupist hoidis siis viimasena kinni Raivo Alla (taga), kes jäi küll teistest maha, kuid 1,5 aastat hiljem jooksis maratoni juba 2:35-ga (!). Nõnda kiire areng tõi talle pikema vigastuspausi, mistõttu see hooaeg tuleb ilmselt tagasihoidlikum.

Metsavenna eri

Viimasel 1,5 nädalal on metsavendadest räägitud päris palju. Põhjuseid selleks oli mitu - Reedopalo ühishaua  tapetute isikute tuvastamisest Puutlipalu punkrilahingu 60.aastapäevani 29.märtsil.

Võtaks selle nädala kronoloogia kokku, sest naise uurimiste tõttu olen ka ise kaudselt selle teemaga seotud olnud.

Kõik algas eelmisel kolmapäeval Pealtnägija saatega, kus Rasmus Kagge andis hea ülevaate võõrvõimu vägivallast ja metsavendlusega seotud lihtsate inimeste kannatustest. Maasikaks sellise ebatavalise loo sissevõtmisel oli KAPO poolt DNA-analüüsidega kindlakstehtud Viglasoo ja Puutlipalu lahingutes tapetud isikud ning intervjuu Puutlipalus hukkunud Richard ja Elsa Vähi tütre Üvi Kuusiga.

Järgmisel hommikul oli Postimehe avalehel Pealtnägija saate järelkajana artikkel Võrumaa metsavendadest ja seda ka inglisekeelses ning venekeelses väljaandes. Viimases olid kommentaarid nagu olid, kuid väikeseks üllatuseks leidus ka mõistvat suhtumist. Viidati vaid KAPO aruandele, ehkki enne artiklit töötati usinalt läbi ka Misso-Vastseliina metsavendade kodulehte.

Venekeelse Postimehe artikli kommentaaridest oli kodulehe viide sattunud ka Vene sõjaajaloo foorumisse, mille järel algasid aktiivsed külastused Venemaa erinevatest piirkondadest ja ka paljudest välisriikidest. Ühel hommikul vaatas pilte isegi France Press :)

Pildil kodulehe viimase 500 kliki statistika

Nädal peale Pealtnägija saadet, 27.märtsil, toimus Vastseliinas metsavendade mälestuskonverents. Peakorraldaja Aare Hõrnale (pildil) oli üllatuseks, et rahvamaja saal oli rahvast täis, kohale oli tulnud üle 100 inimese - kaaskannatajaid, sugulasi, kohalikke, sõjaväelasi ja muidu huvilisi.

Kõik ettekanded ja sõnavõtud olid väga huvitavad, kogu ürituse õhkkond meeldiv ja soe, mis ühendas kindlasti kohalikku kogukonda. Palju jagati informatsiooni minevikust ja nagu  Aktuaalse kaamera uudisest näha võis (alates 5:30), vihjas üks paberitükk ka Saika punkrilahingus hukkunute võimalikule matmiskohale.

Sellest uudisest nägin, et mu pealagi on juustest üsna lage, mida tavalise peegli ees õnneks ei näe.

Konverentsil hämmastas vanade meeste rääkimisoskus, eriti meeldejääv oli Valdur Raudvassari ettekanne kolmest koloriitsest metsavennast, kellega ta koos vangilaagris oli - Robert Heeskast, Karl Helkist ja Alfred Käärmannist.

Mari (pildil) tegi oma elu esimese ettekande, mis tuli väga kenasti välja ja kella vaatamata kestis täpselt 30min (nagu ette nähtud).
Ettekanne on SIIN.

Mauri Kiudsoo teema puudutas metsavendi juba alates XIII sajandist, ka siis olid kasutuses soosaared, koopad, salateed jm.

Haudade otsija ja väljakaevaja Arnold Unt, keda olid nii Tõnismäel kui mujal abistanud Keila sõbrad, rääkis loo, kuidas leidis oma vanaonu poja haua Lükka punkri juurest. Värvikas, põnev ja kohati isegi humoorikas lugu. Ettekande tekst on SIIN.

Pearu Kuusk andis laiema ülevaate põhjustest, miks 1953.aasta veebruaris-mais toimusid suured metsavendade hävitusoperatsioonid. See käsk tuli Moskvast ja puudutas nii Ukraina, Valgevene kui kõiki Baltimaade organeid. Lühidalt mainis ka Reedopalo DNA-teemat, millega KAPO oli viimased 1,5 aastat edukalt tegelenud.

Järgmisel päeval käidi punkrikohti vaatamas, ka seal oli olnud inimesi ca 30. Märkimisväärne hulk ja seda tänu suurepäraselt korraldatud konverentsile ning võib-olla ka Pealtnägija saatele.

Konverentsil tegi intervjuusid ka TV3 (LINK, alates 22:36).

Värskelt on aprillikuu "Kaitse Kodu" ajakirjas ilmunud Mari artikkel Rõuge ja Misso kandi metsavennasalkade võrdlusest.

Aprillikuu alguses sain teada, et ingerisoome poisist Taisto Praksist, kelle süngest saatuses tegin kunagi väikese ettekande, on tehtud kokkuvõtte Rootsi ingerisoome ajalehte INGRIA (2011/4). Väljavõte on SIIN.

12.aprillil ilmus KAPO aastaraamat, kus lehekülgedel 28-32 on kirjeldatud Võrumaal mõrvatud metsavendade haua avastamisest ja uurimisest.

Samuti ilmus 12.aprilli Eesti Ekspressis Pekka Erelti artikkel julgeoleku piinamismeetoditest metsavendade varjajate üle.

13.aprillil kirjeldab Postimees KAPO aastaraamatus toodud metsavendade surnukehade rüvetamist. Sama artikkel on ka venekeelses väljaandes.

Enamus ülalpool mainitud saadetest, uurimustest ega artiklitest pole läbi saanud ilma Misso, Haanja ja Ruusmäe metsavendade kodulehe materjalideta, ehkki viiteid ollakse väga kitsid panema.

Sparta XT Talverogain Tallinnas

Sparta XT Talverogainil olime koos jälle Mati Preitof'i ja Marje Viirmann'iga, noorte penskarite klassis (XV).

Lätist olid kohale tulnud tugevad konkurendid Actins-Lapina, kellele Tšehhi 24h MM-il kaotasime 2 punktiga ja medali, kuid keda sügisel võitsime mõne punktiga TAOK 8h rogainil.

Mati näitas end heast küljest Winter Xdreamil, Marje jooksuvorm oli suur küsimärk, sest ainuke tegevus talvel oli tal olnud suusatamine. Suurest hirmust tänase 4h rogaini (või meie) ees olid ka mõned jooksukilomeetrid eelnevalt tehtud.

Soovisime siiski poodiumikohta, sest  niisama treenima polnud mõtet minna. Ka absoluutarvestuses olid võimalused kolme hulka tulla ja etteruttavalt olgu öeldud, et tulimegi kolmandaks, ehkki mitteametlikult. Kuid lätlaste üle saime jälle napi 2-punktilise võidu ja kokkuvõttes I koha, mis tegi muidugi head meelt.

Planeering ja võistlus

Punktist 57 idapoolsele kaardiosale mineku otsuse jätsime kohapeal tegemiseks. Loogiline oli, et Nõmme punktid tuli ära võtta, sest idapoolne maastikuosa tundus üsna lumine ja räige, pealegi oleks ajapuudusel seal totaalselt kotti jäänud. Seda said tunda nii mõnedki tugevad tiimid ja hävisid hullult.

Esialgu jätsime välja 47, kuid ainuõige otsusena võtsime selle siiski ära. Enne seda oli selge, et läbimurret idaossa ei tule ja kõik punktid tuleb Nõmmel ära võtta võimalikult optimaalset rada pidi. Planeerisime jooksult, kõik õnnestus hästi. Pääsküla rabas olid meie üllatuseks tugevad head rajad ja kuna ilm oli päikeseline ja imeilus, nautisime seda osa täiega.

Lõppu jäi mitmeid variante, sest 23-st oli võimalus võtta lisaks nii 22 kui 59. Aega oli 23-st lõpuni 46 minutit, kalkuleerimisel arvestasin kõige aeglasema liikumiskiirusega (ca 1/3 aeglasema kui läbisime). Seepärast jäi lõppu variant 23-33-22  23-59-22 asemel. Peale võistlust oli selge, et teiseks variandiks  piisas samuti aega (lõpetasime 13 min varem), kuid raja peal polnud see üldsegi nii kindel ja seetõttu loobusin sellest. Kaotasime vähemalt 2 punkti, kuid  õnneks see tulemust ei mõjutanud.

Statistikat:
Läbisime 3:47-ga 34,6km, linnulennult 26,8km (koef 1,29)
Punkte 87
Koht XV klassis I, üldarvestuses 15. (oli üle 100 võistkonna).

Tulemused

Õnnestunud laupäev.

Keila o-öö 2013

Keila o-öö 2013 on tehtud. Osalejaid oli 71, vähem kui möödunud aastal, kuid siiski meeldivalt palju külma, lumise ja tuulise ilma jaoks. Eelregistreerunutest ei tulnud kohale vaid üks (!) võistkond, nimega ELIIT.

Võitja lõpetas ajaga 1.45h, kolmas koht oli juba üle 2h.
Tehnilisemad punktid olid 31 ja 35, samuti 34. Ise sain punktide äratoomisel tünga 31-ga, kuhu rada läks valesti ja paarkümmend korda käidud suunaetapp koerte harjutusplatsilt lõppes 5-6min veaga.

Minu meelest oleks rada võinud olla läbitavuse ja pikkuse osas umbes selline (9,5km linnulennult). 32-34 (7-11) ühendamine oleks teinud raja pikemaks ca 300-400m.



Muljeid:
TutiVaps
Pildid Facebookis (Noortekeskus)

Esikolmik (ülemiselt lingilt):

Tulemused

Kohtunik

Laupäev oli missioonipäev, olin kohtunikuks castinguvõistlusel Tere Tennisekeskuses. Enam kui 30 aastat tagasi võistlesin ja torisesin aeg-ajalt kohtunikega, saamata aru, millist koormust nemad võistlejaga võrreldes taluma pidid.

Eilne võistlus spinningu- ja lendõngeharjutustes oli rahvusvaheline, kuid õnneks mitte suur. Kohal oli  harrastajaid-sportlasi nii Norrast, Rootsist kui Soomest. Eestist muidugi ka, sh mõningaid tuttavaid inimesi 30 aasta tagusest ajast.

Ülemised pildid lendõnge skišist 

Tase oli alla keskmise, kuid oli ka suurepäraseid tulemusi.
Eriti norralase Thorgeir Gustavseni (alumisel pildil) lendõnge skišš, kus ta eelvoorus viskas 100 punkti 100-st. Gustavsen on rahvusvahelise castinguföderatsiooni kohtunike kogu esimees, mis ei tulnud talle seekord kasuks, sest Arenbergi täpsusheite (pildil) esimesel viskel riivas heitekeha viske alguses maad ja ma väänasin talle täie rangusega nulli. See oli väga suur punktikaotus ja mees oli korraks pettunud, kuid vaidlema ka ei hakanud.

Ilus päikesepaisteline päev läks spordi mõttes aia taha, kuid Allan Lahi ponnistused castingut elus hoida on toetamist väärt. Ta suutis seda ala järjekordselt teleekraanile tuua (vt Terevisiooni, 1:24:30), nagu ka eelmise aasta Tallinna MMi ajal.

Purikaluure Pakril

Iga-aastane purikaluure Pakri poolsaare tippu on toimunud aastast 1996, kui läksime Maranitest sõprade ja nelja väikese lapsega jala Paldiski linnast poolsaare tippu, et vaadata, kuidas klint altpoolt välja näeb. Meil kellelgi polnud õrna aimu, kui kõrge see klint on või kas kusagilt vahepealt ka klindiseinast alla saab.

Teekond oli külmas talves päris pikk, kuid lapsed vanuses 5-7 pidasid vapralt vastu. Ees ootas teadmatus ja uudishimu tegi teekonna põnevaks. 

Mida lähemale poolsaare tipule jõudsime, seda rohkem tekkis jääpurikaid. Kulminatsiooniks sai üsna tipu lähedal asuv grott, mille avaust kattis allavalgunud põhjaveest koosnev jääsein (ülemisel pildil). See oli meie jaoks suur ja põnev avastus, võib-olla ka kogu Eesti jaoks, ei tea :). Nüüd seda grotti enam pole, ka mitmest teisest kohast on paeastangu teravad kaljunukid alla varisenud. 

Tavaliselt on ilusa ilmaga seal pildistajaid ja muidu uudistajaid palju, täna miskipärast mitte. Eelmisel aastal sai pangast alla mööda ohtlikku ja jäist treppi, täna aga ootas ees üllatus - uhiuus uhke trepp, mis oli ka ise vaatamisväärsus. 

Purikate osas oli seis vilets, sest vahepealne sula oli vist kõik hävitanud. Meenus kaks aastat tagasi olnud kevad, siis oli vaatamiseks ja pildistamiseks materjali tunduvalt enam (SIIN). Aastal 2011 sai minna kaugemale merele ja lähemale poolsaare tipule. Täna oli vesi üsna varakult ees. 

Kehv aasta.

Hooaeg 2013

Eelmisel nädalavahetusel sai sportliku hoo üles nii, et pühapäeval proovisin maanteel juba "mugavustsoonist väljas" jooksmist. Ja tulemust polnud vaja kaua oodata - juba järgmisel päeval algas võitlus viirusega, mis kestab siiani ja kõik sportlikud tegevused on nädala jooksul olnud välistatud.

Vaikimisi oleks soov joosta Otepää-Tartu maratoni, mis toimub 30.märtsil juba 40.korda. Kui aga on väikegi oht vigastuse tekkeks (näit säärelihased vm), siis loobun.

21.märtsil toimub järjekordne Keila o-öö. Lisaks tavapärastele ja lihtsatele punktidele läheb maastikule ka ca 6 raskemat/kaugemat punkti, väljakutseks kohaletulnud orienteerujatele. Eelmise aasta ürituse sissekanne on SIIN.
Kontrollaeg 3 tundi.

23.märtsil on Sparta XT Talverogain kontrollajaga 4 tundi. Sinna koos Mati ja Marjega. Põhikonkurentideks HD40 klassis jälle Actins-Lapina Lätist.

Aprillis algab orienteerumishooaeg. Kas ka lumi kuu alguseks lahkub, on iseküsimus.

Üsna kindlalt on plaanis Peko Kevad Korsapalos (13.-14.apr) ja Jüriööjooks Elvas (20.apr). Karjalaskejooks Sõmerpalus (6.-7.apr) sõltub lumeoludest jm.

28.aprillil tahaks osa võtta Tallinna Xdream'ist. Võistkonda veel pole.

Mais on muidugi Ilves-3 Koorastes (3.-5.mai) ja EMV lühirada + veteranide teade Koitjärvel (11.-12.mai). Viimase tõttu peab vist loobuma Tartu 23km Jooksumaratonist, mille järel läheb ka stardikoht kaduma.

Väga tahaks joosta Kuura maastikul Balti matšil (18.-19.mail), kergelt mõtetes olnud 48h Extar Ida-Virumaal jääb seetõttu vist ära.

Juunis on Keila neljapäevak (6.juuni), kus tahaks kasutada uut, veel joonistamata maastikuosa.
Osaleme klubiga Jukola teates (15.-16.juuni), jookse tuleb ka Tallinna o-nädala ürituse raames.

KAPA 3 on seekord Ventspilsist põhja pool asuvatel luitemaastikel (?) (28.-30.juuni). Huvi on olemas, kõik muu puudub.

Juuli tuleb rahulikum? ja lõpeb rogaini MMi-ga Alolis Pihkva oblastis.

Üks mure on ka: pole head pikka võistlust enne rogaini MMi. Peab vist juuli alguses midagi ise tegema.

Koorikusõidu päev

Kui ilmataat tekitab nädalavahetuseks tugeva sileda lumekooriku, siis ei tohi seda võimalust kasutamata jätta. Veel eile olid plusskraadid, öösel aga kõvasti üle 10 kraadi külma. Ebatavaline.

Koer vajas jooksutamist ja seepärast ei julgenud Keila-Tallinn-Keila maratoni ette võtta. Kohati tuli ühe käega sõita, koer rihma otsas. Kuid ükskord tuleb see maraton siiski ära teha, mõnusaid põlde on Tallinnani piisavalt. Mitmekesi muidugi mõnusam.

Pildil: lõputu suusaväli

Täna siis Vääna-Posti (Kiia) Tarmo majani ja tagasi. Tagasiteel kaldusin ära, paras ring tuli lisaks!? Aega läks sõidu peale 2,5 tundi, pettumuseks tuli kogupikkuseks vaid 21km.