Vabadus minna ja tagasi koju tulla

Täna, 30 aastat tagasi oli samasugune ilus suvepäev. Õhtul lõin kinni raamatu, olles selle ühe hooga lõpuni neelanud ja nüüd väreles hinges suur rännukihk. Tahtsin ka minna, olla ja seigelda. Näha maailma ja inimesi ning õppida tundma iseennast.

Koolini oli veel aega, raha olin suvepraktikal natuke teeninud ja miskit siduvat ega takistavat tegurit polnud, mille pärast pidanuks äkilist ja tugevat emotsiooni alla suruma. Isegi oma tüdrukut polnud siis.

Paari tunniga oli plaan selge - lähen Alma-Atasse, sealt üle mägede Issõk-Kuli äärde, siis hääletades Kesk-Aasiasse Fergana orgu, pärast Dušanbesse ja Lõuna-Tjan-Šani mägedesse ja ... ja eks siis paistab, kuhu edasi.

Veel samal päeval ostsin järgmisel õhtul väljuvale Moskva rongile Tartu jaamahoonest pileti.

Moskva

Moskvas selgus, et kõik piletid Alma-Atasse olid välja müüdud 7-ks päevaks. Oh-oh-hoo. Ostsin jäätise, istusin maha, sõin seda ühe rögistava ja oksendava eluheidiku kõrval.  Viimane ei häirinud, mina teda ka mitte.

Kusagilt meenus, et mõned tudengid olid ööbinud Moskva Ülikooli ühikates. Seadsin siis sammud Lenini mägede poole, ülikooli ja tõenäoliselt ka ühikate suunas.

Kahest ühikast sain tünga, kuid kolmanda komandant, vanem naine, oli remondi tõttu nõus mind isegi koju majutama. Kuna paar vene noormeest olid sarnaste soovidega veel kohale saabunud, paigutas ta meid ühte ühikatuppa ära. Nüüd oli nädalaks magamiskoht olemas.

Õhtul läksin Kaasani vaksalisse, kell 20.35 väljus Alma-Atasse kiirrong "Kasahstan" (sõitis 64h) ja kell 2 öösel tavaline rong (82h). Kiirrongile polnud siiski mingit võimalust peale saada, seal oli vaid üks platskaartvagun. Räägiti, et hommikul pidid vabanevad piletid müügile tulema, otsustasin jaamas ööbida ja üritada ka öisele rongile peale saada, kasvõi piletita.

Kell 23.50 läksin juba mitmendat korda kassasse ja küsimise peale andis blondiinike väljuvale rongile pileti??! Maailm muutus ühtäkki lihtsaks ja turvaliseks.

Alma-Ata

Rongisõit oli pikk, reede öösel algas ja esmaspäeva pärastlõunal lõppes. Platskaartvagun oli omaette maailm, kus üksikul tudengipoisil oli päris mõnus olla.

Alma-Atas pidin üles leidma hea tuttava Kamtšatka ajast, kuid teadsin vaid tema nime ja et ta on mingi tuumafüüsika instituudi direktor. Ühest avatud aknast, kus asus Kasahhi NSV parteikomitee, sain teada, et see instituut asub Alatau asulas ja et instituudi töötajad elavad sealsamas. Sõitsin Alma-Ata äärelinna Alatausse ja leidsingi tuttava kodu üles. Taaskohtumine oli väga meeldiv.

Mägedesse

Enne, kui mägedesse läksin, täiendasin varustust Alma-Ata poodides ning käisin 3-päevasel kalapüügiretkel Ili jõel Kaptšagai hüdoelektrijaama tammi all asuvas kanjonis. Üksi.

Ja siis, ühel pühapäeva hommikul, siirdusime koos Slava, Rita ja nende tütre Mašaga mägedesse. Ületasime ühe madala mäeaheliku, tegime ilusa vaatega kohas lõunapeatuse ja jätkasime erinevates suundades. Nemad läksid tagasi koju üle Butakovka kuru, mina aga Levõi Talgari orgu, kust edasi Issõk-Kuli järve äärde, plaaniga ületada kaks kõrget mägimassiivi - Zailijski ja Kungei Alatau mäeaheliku. Loomulikult kavatsesin minna üle tehniliselt  kergete kurude, teisiti polekski see mõeldav olnud. Mägikogemusi oli vähe, lõherikkaid liustikke aga igal pool. Tagasi pidin jõudma neljapäevaks.

Ilus oli mäenõlvadel liikuda, jahedam tuul tegi elu mõnusaks ja andis tunda, et suured mäed on lähedal.

All orus kohtusin mitmete gruppidega, Studentšeskaja Poljanal (Tudengite Lagendikul) ei saanud matkajad aru, et miks ma üksi liigun. Poisid aitasid mul telki üles panna ja kui ma supiveega jõe äärest tagasi jõudsin, seisis lõkkeaseme juures kaks liitrist purki, üks supi ja teine kohviga.

Õhtul kutsuti lõkke äärde ja jälle sunniti sööma. No ei jõudnud eriti ja kuidas nad küll siinmail ei tahtnud mõista (nagu ka Slava juures kodus), et inimene lihtsalt ei jõua nii palju süüa.

Üks tüdruk oli omapäraselt kena, saime toredalt jutule. Enne magamaminekut teatas, et 2 päeva tagasi lendas üle helikopter, mis tõi siia rajooni 2 automaatidega sõdurit. Pidid otsima mingit ärakaranud retsi. Olin juba pimedate ööde ja üksindusega harjunud, kartust polnud, küll aga oli suures telgis üksinda külm, temperatuur langes hommikul nullini.

Järgmisel päeval jõudsin kell 11.30 mingi matkagrupi laagripaika. Kusagilt tuli üks mees ja küsis dokumente. Mul polnud. Selgus, et tegemist on KSS ehk kontrollpäästeteenistuse esindajaga, kes ei lubanud mul üksi edasi ülespoole minna. Ajasime sõbralikult juttu, meiega liitus veel teinegi sõbralik instruktor. Selgus, et too oli eelmisel aastal kohtunud siinsamas Jüri Tarmakuga, tundis teisigi eestlasi, sest oli olnud Malõi Almatinka orus "Hukkunud alpinisti hotelli" filmimisel.

Vanem mees tegi ettepaneku nendega liituda ja koos Issõk-Kuli äärde minna. Ei noh, mida paremat ma veel osanuksin soovida!

Tundusid olema üsna sportlikud kujud, mul oli aga raske seljakott - suur telk, magamiskott, õunad, pirnid... Riided olid lihtsad: flanellsärk, dressid, šturma. Päästemeestel aga kõigil puhhid, sest üleval oli hommikuti kuni 10 miinuskraadi.

Zailijski Alatau aheliku ületasime Razvedotšnaja kuru kaudu (4150m, 1B). Lihtne, kuid ilma kassideta oli esimesel mehel parajalt mässamist. Laskumisel jäin huvitavaid kive otsima ja peaaegu oleksime üksteist ära kaotanud. Üksi ületasin kahte mäeahelikku eraldava Tšon-Kemini jõe, mis ülemjooksul oli üsna madal. Süüa tegime kizjakiga, st kuivanud loomapabulatega.

Järgmisel päeval ületasime Zapadnõi Boz-Teri kuru (4150m, 2A).Oli jällegi lihtne lumine tõus, kuid kassideta minekul tuli hulgaliselt astmeid raiuda. Paks Žon pabistas päris kõvasti, eks ta oli üks turistidest selles mõnusas päästjate kambas. Grupi juht, vanem tatarlane Ravil Muhtarõtš oli küll kogenud mägihunt, kuid vanuse ja suure kehakaalu tõttu jäi pidevalt teistest maha, ühel pikal laskumisel isegi 1,5 tundi.

Issõk-Kuli järv - Kanibadami veehoidla

Nende kahe veekogu vahele mahuks palju juttu, aga lühidalt: 3 päeva peesitasime järve ääres turismibaasis, seejärel sõitsime NLiidu kiiruisutamise koondise tüdrukute bussiga  tagasi Alma-Atasse, sealt hääletasin Frunzesse (Bishkekki), edasi usbekkide veoautoga üle Kirgiisia Alatau 4000-liste kurude Fergana orgu. Ööbimised miilitsavalvepunktis, puuvillapõllul, alpilaagris Ferganas... Liiduvabriikidest Kasahstan, Kirgiisia (Kõrgõstan), Usbekistan.

Ühel hetkel tundsin, et elamustepott on täis saanud ja sisse enam midagi ei mahu. See võis olla ka väsimus pidevast ebakindlast olekust (transport, ööbimised jm). Tekkis tungiv vajadus stressivaba,  rahuliku ja turvalise elu järele - st tekkis soov koju tagasi minna. Ja kui see mõte kord pähe lõi, polnud pääsu. Vaba mees suurel kodumaal, tegi, mis tahtis.

Rong Taškenti sõitis aeglaselt ja peatus iga posti juures. Samas polnud mul ka kiiret, vaatasin välja, kus poisikesed saatsid mööduvaid ronge näppudega pihku pekstes. Ja nii igal pool.

Enne keskööd, kui seisime mingis vahejaamas vastutulevat rongi oodates, heitsin pilgu oma 15-miljonilisele matkakaardile (1cm - 150km).  Kuna raudtee läks üsna lähedalt mööda suurest veehoidlast, siis eelistasin magada Taškendi raudteejaama asemel järve ääres. Hüppasin maha ja võtsin suuna põhja poole, ebamäärasesse poollagedasse võssa. Ei läinud paari tundigi, kui jõudsin üksikute lõkete äärde, mille ümber sebivad inimesed vaatasid kohkunult suvalisest võsast väljuvat inimest. Nende hirmunud nägudel oli ka põhjust, sest tegemist oli röövpüüdjatega.

Kokku rändasin täpselt kuu aega. Imetlen siiani inimesi, kes suudavad kauem, mõni isegi mitmeid aastaid. Vabadust minekuks on endal jäänud vähemaks, aga tore, et kunagi ammu oli seda rohkem.


KÜSIMUS: Nimeta sissekande alguses toodud raamatu pealkiri, mis tekitas selle suure rännukihu (saab 2 punkti). Vihjeid esialgu ei anna, ehk tuleb häid lugemissoovitusi.

Lisaksin siia lemmikkaadrid filmist "Sõrmuse vennaskond", aga ei leia enam YouTube'st üles. Päris lõpuosas, kui kääbikud tulid tagasi koju, olles läbi elanud kohutavaid seiklusi ja riskinud eluga maailma päästes, seisis koduküla ikka samasugusena nagu enne ja teised töötasid ja lahutasid meelt nagu ikka enne.

Aga nelja kääbiku jaoks oli maailm teistsugune, vähemalt mingiks ajaks.

Jää vabaks, Eesti meri

Pühapäeval Kuperjanovi pataljonis esimene külastuspäev. Kuu aega on poisid saanud väga kõva mahvi, vaba aega on minimaalselt, pidevalt on kiire, süüa jõuab vaid õgides.
Kõvasti on olnud väliõpet ja mis kõige olulisem - ka orienteerumist. Viimane on selles kompaniis ülitähtis.
5-päevane rännak oli nagu tõsine seiklussport, und vähe, tuld, vett ja vasktorusid korralikult. Tõsisemad rännakud on veel ees.

Kirjutan aga seepärast, et nende rühma laul on praegu "Jää vabaks, Eesti meri".

Selle lauluga seostuvad kummalised mälestused lapsepõlvest, seosed filmiga "Me olime 18-aastased" (valmis 1965). Kaadrid filmi alguses müstilisest iseseisvast Eestist koos sini-must-valge lipu ja selle lauluga, lisaks koolipoiste polariseerumine võõrvõimu sissetulekul, noorte armastus traagilisel ajal... Evald Hermaküla, Peeter Kard ja Mare Hellaste-Garšnek - mingi valus mälestus kribib siiani.  

Siin selle filmi uhke algus:


Kommentaarid filmile (1996)

Koprakarikas Lajavangul

1.päev - komistan ja kukun, komistan ja kukun

Seda nii otseses kui kaudses mõttes, sest pidevalt komistasin punktivõtuga ja kukkusin näoli vastu maad. Paljud etapid olid lühikesed ja punktivõtt justkui lihtne (objektid olid selged), kuid ebakindlus 15-20m ulatuses hävitas sekundeid ja minuteid. Ei vedanud ka. Suurim viga (ca 2min) kohe 3. punktiga - kõrvalt möödajooks.

Hea lühirada, kus oli vaja enesekindlust, samas ka natuke õnne. Lühikese distantsi teisel poolel tuli väsimus (!?), vist maratoni järelmõjud.
Seis oli kehv, koht 5., kuid kaotust päeva võitnud Maido Kaljurile 7 minutit.

Isegi vanameister Arvo Kivikas (pildil), kes jooksis sama rada, torkas mõnuga, et kaotas vaid 10 sekundiga.

Tulemused (1.päev)


2.päev - kaardiviga ja "appi", muidu OK

Starti oli maad 2,7km, kerge sörk näitas, et jalg oli kerge ja keha kiireks jooksuks valmis. Pea töövõime oli muidugi küsimärk. Nagu alati.

Esimesse punkti minek oli kaardi järgi esialgu lihtne, kuid lagedatel ei saanud ühtäkki mitte midagi aru. Sattusin lageda nurka ja kaardil olev ainuke nurk ei läinud kokku läbitud teepikkuse ja suunaga. Aga uskusin kaarti, panin end seal paika ja jooksin punkti suunas. Vasakul olev lagedamoeline roheline oli tugipuuks ja punkt tuli kenasti. Kahjuks nr.33 (31 asemel). Mitte midagi ei saanud aru. Ei osanud ka kuhugi minna, sest objekte eriti polnud. Lõpuks aitas Janek Lauter ja pääsesin vaid 3-minutilise veaga. Polnud hea algus.

Edasi läks kõik kenasti, tuli mitu etapivõitu.

Vahetult enne 9.punkti võtmist kuulsin hüüet "Appi!". Võtsin punkti ja appihüüe kordus. Jooksin üles mäe peale, kus oli herilastelt korralikult nõelata saanud kopratüdruk. Ta kurtis halba enesetunnet ja palus abi. Esialgu ei osanud midagi teha, siis soovitasin minna 100m kaugusel asuva auto juurde. Ta soovis kaaslast ja õieti tegi. Herilaselt nõelata saanud kursusevend Ivar oli alles hiljuti elu kaotanud. Teiselt poolt lähenes Andrus Sipsaka ja oli nõus tüdrukut saatma. Aitäh Andrusele, minu võiduajamine sai sellega jätkuda. Andrus jooksis hiljem edasi, kuid ajakaotust tuli ca 6 minutit. Minul vaid 30-40 sekundit.

11.KP-s, kui olin ühele tüdrukule näidanud punkti asukohta, sain kokku Igors Bužs´iga. Edasi põletasime koos kuni lõpuni. Üllataval kombel etapivõite ei tulnud (isegi teisi kohti), ehkki toetasime teineteist päris hästi. Igors sai päeva parima aja, mul 4. tulemus, kaotust talle alla 4 minuti.

Pildil koos Igors´iga (pildid on võistluse kodulehelt).

Tulemused (2.päev)

Enne homset on seis eestlane-lätlane-eestlane-lätlane-eestlane-lätlane.
Kolme hulka on raske jõuda. Senini on olnud põnev kaart ja huvitavad rajad.

3.päev - Houston, We`ve got a problem

Kenasti kuni kolmandani, neljandaga minutiline viga. Suund!
Põnev oli pikk etapp 6-7, kus üritasin minna üsna otse. Palju oli keerutamisi , kohati natuke ebakindlust. Punktile lähenesin ida poolt nö kaduvalt rajalt, mida tegelikkuses peaaegu ei eksisteerinud. Rahulik jalutuskäik ja punkt tuli ilma veata. Üllatusega aga kaotust Tiit Talile ligi 4 minutit!? Tema leidis paremalt ümberjooksu variandi (roheline joon), see oli palju kiirem variant.

Etapp 8-9. Selja tagant ei tahtnud ära kaduda Tanel Saue, kelle aitasin viia punkti 7. Natuke kiirustamist, natuke lohakat lugemist, üks enesekindel lätlane veel lisaks ja ühel hetkel oli olukord nagu Apollo 13 meeskonnal : "Houston, We`ve got a problem".
Viga 7 minutit. Kahjuks ei näinud parempoolset lollikindlat varianti (roheline joon), sobinuks hästi. Aga mõte oli rohkem jalgades.

Tiit tegi oma ära, võit. Eilne võitja Igors Bužs hävis täna korralikult, kaotust Tiidule 13 min. Kokkuvõtteks jäin 6 tugevama orienteeruja hulgas viimaseks.
Kõik võimalused nädala pärast toimuvaks EMV tavarajaks on aga olemas, ehkki seal pidi maastik olema kehvema läbitavusega. See mulle ei sobi.

Tulemus (3.päev)
Tulemus (KOKKU)

Pohmellimaraton Kolgakülas

Maastikul joostav maraton sobis treeningplaani hästi, sest parem säärelihas ei luba tee peal juba pikemat aega joosta. Mingi jama on sees kevadest saadik.

Seega oli täna Salomoni maastikumaraton Kolgakülas, 42km pehmeid metsaradu ja osoonirikast õhku.

Ettevalmistus maratoniks polnud eeskujulik. Üleeile olid ühe ministeeriumi suvepäevad ja uudishimust osalesin ka seal. Sportlikest üritustest oli kavas vaid võrkpall, mida esialgu ei plaaninud mängida. Samuti lubasin endale, et tarbin veini mõõdukalt ja tantsin tagasihoidlikult.

Aga kõik läks teisiti. Võrkpallis tuli maha pidada 10 võistlusmängu, ülejäänud lubadustega jäi ka nagu jäi: 10-palli süsteemis puhtad nullid.

Eile taastusin, vaatasin (põhiliselt) horisontaalasendis olümpiamänge ja mõtlesin elu üle järele. Süda tuksus keskmisest tunduvalt kiiremini, keha, eriti ülakeha (aga mitte pea) oli väga valulik. Mõtted järgmise päeva maratonist ei tekitanud positiivseid emotsioone.

Aga siis tuli appi hiljuti loetud Ranulph Fiennes'i autobiograafiline teos "Hull, halb ja ohtlik tunda". Tegemist on ühe suurema masohhistiga planeedil, lõputute ja rekordiliste polaarekspeditsioonide korraldaja ja osavõtjaga. Inimene, kes ületas esimesena nii lõuna- kui põhjapooluse omal jõul. Antarktika ületamiseks läks vaja 100 päeva, iga päev pidi tirima üle 200kg kaaluvat kelku vähemalt 16 miili päevas, sh ka ohtlike liustikulõhede ja jäämurdude vahel. Tulemuseks olid mädanevad jalgevahed, mustaks külmunud sõrmeotsad, hemorroidid sealsamuses ja katastroofiliselt langenud kehakaal. Sest toitu oli neil igaks päevaks 5100 kcal, kulus aga 11000.

Fiennes elas masohhistlikele väljakutsetele, 16 nädalat peale tõsist südameatakki alustas koos sõbraga järjekordset hullust - 7 päevaga 7 maratoni 7 kontinendil. Ühel päeval jooksis 2 maratoni. Vanust oli tal sel hetkel üle 52 ja nad tegid selle ränkraske 7x7x7 ära.

Noh, minu olukord oli tema kõrval ju lausa lill. Vajalik läbida vaid üks ilusa ilmaga treeningmaraton.

Maraton

Stardis oli enesetunne normaalne, tempot hoidsin keskmiselt 5min/km. Aeglasemalt ei osanud enam joosta, üks suurem grupp pikamaajooksjaid jäi aga kohe kaugele maha. Eespool oli kümmekond nobejalga.

Joosta oli mõnus, säärelihas ei teinud mingit valu. Mingil hetkel jõudis üks noormees järele, lobisesime pikalt seiklusspordist, rattasõidust ja muust. Jooksime ja jooksime, kui äkki tuli selja tagant hilisem jooksu võitja Kristo Reinsalu. Tohoh? Küsisime, et kas ta on rajalt eksinud. Kusagil 20km-l möödusid meist kaks meest, sh Erki Etverk. Nüüd ütlesid juba nemad, et meie oleme kusagil lõiganud. See pidi nii olema, sest olime jõudnud liiga hea ajaga keskusesse, umbes 15min tegelikust tempost kiiremini. Kurat!

Ütlesin seda Randyle ja Heigole, Randy jäi päris murelikuks. Arutasime pikalt, et kus võis selline aps juhtuda. Üheks võimalikuks kohaks asfalteelt ärapööre.

Ootasin ära heas tempos jooksva Jaak Väärsi ja alustasin koos temaga teist ringi. Tema tempo oli siiski natuke kiire ja peale oksa taha komistamist ning kukkumist läks ta oma teed. Tegin plaani, et jooksen puuduolevat lõiku teisel ringil kaks korda. Aga sellist lõikekohta ei tulnud ega tulnud, kõik kohad olid juba varem joostud.

Mõnus oleks kestis täpselt 2.30h, siis hakkas ligi tükkima vastik maratoniväsimus. Püüdsin esialgu siiski tempot hoida ja geelidega end turgutada. Viimaseid olin võtnud algusest saadik iga 10km järel.

Kui olin aru saanud esimesel ringil läbimata lõigust ja jõudnud kohta, kust oleks pidanud sellele lõigule uuesti minema, siis peale väikest mõtlemist seda siiski ei teinud. Esiteks oli see füüsiliselt kõige raskem lõik, teiseks olid just alanud mõlemas  sääremarjas krambisäutsud, kolmandaks olin sellel hetkel juba üsna läbi. Oleks veaparandus varem tulnud, oleks ära teinud. Oleks.

Lõpuosas läks raskeks nagu maratonil ikka, tempo langes, tõusudel kõndisin. Ühel sellisel tõusul läks hiljuti mägedest tulnud Lauri Lahtmäe kergel sammul mööda. Tundub, et ettevalmistus rogaini MMiks on tal olnud hea.

Lõpus eksisin veelkord rajalt, ehkki korraldajatele seda süüks panna ei saa. Oleks pidanud ise tähelepanelikum olema.

Mittetäielik maraton kestis 3.45. Kuigi hoidsin rahulikku tempot, olin finišis väga väsinud. Huvitav, kuidas oleks enesetunne olnud ilma üle-eilseta? Õnneks või kahjuks ei saa seda kunagi teada :)

Viis nädalat stardini

Täna lõpuks peale nädalast pausi kergelt jooksmas. Polnudki paha. Hea, et ülemöödunud nädalavahetusel sai läbitud 102km, nüüd ei rikkunud pikk lebo füüsilist vormi ära. Lühema maa järel oleks seis kehvapoolne olnud.

Augustikuu plaanid:

4.august - Salomoni maastikumaraton (see sai asenduseks laupäevasele Keila poolmaratonile, ehkki mine seda 28.juuli Keilat veel tea)
10.-12.august - Koprakarikas (Lajavangu) 
18.-19.august - EMV tavarada ja M21 teade (Kooraste)
25.-26.august - EMV sprint (Haapsalu), öine (Dirhami) ja Peraküla 2012
Vahepeal veel pikemaid trenne.

29.august - äralend Tšehhi
31.august-  24h rogaini MM (Přebuz) 


Tartu on ilus linn, lemmiklinn, kodulinn. 
Endise Tempo söökla asemel on nüüd Tsink Plekk Pang, kus saab head vürtsist suppi, mis tapab kõik kahjulikud bakterid. Praeguse Küütri (mis aga oli endine nimi?) tänaval oli  minu jaoks mitu tähtsat ust. Üks viis kinno "Saluut", teine, mis asus 21.juuni (Rüütli) tänava nurgal, aga poodi, kus müüdi...?


KÜSIMUS: Mida müüdi seal nurgapoes (näiteks) aastal 1975?
Sellest siinpoolne uks viis lihapoodi.

Ivar

Ivar Puura (1961-2012)

Pilt võetud Postimehest, autor Oive Tinn, seal ka järelhüüe.

Ma ei tea, kuidas praegu, kuid meie ülikooli ajal oli kursus kui üks perekond. Eriti loodusteadustes ja veel rohkem geoloogias, kuhu ühele kursusele võeti vastu vaid 15 tudengit – meil 5 tüdrukut ja 10 poissi. 

Kohe alguses olime nädalaid kolhoosis, Rõuges ja Alatskivil, sest 1978 aasta sügisel oli kohutavalt vihmase ilma tõttu nõukogude põllumajandus katastroofi äärel. Kursusevaim sai tugeva põhja ja omavahelised rollimängud pandi paika juba algusest. Ja need rollid on jäänud siiani ning ei muutu enam kunagi, ükskõik, kas keegi on vahepeal saanud teaduste doktoriks või jäänud elu hammasrataste vahele.

Kõikides loengutes käisime muidugi koos, praktikumides samuti. Mineraale õppisime nõnda, et TÜ geoloogia muuseumis võeti sahtlitest mineraale ning visati kellelegi määramiseks. Pärast õiget vastust lendasid kivid tagasi. Kohati oli paras meteoriidisadu.

Ühikas elati koos, kes elas mujal (nagu mina), käis pidevalt külas. Seltsielu oli aktiivne, pidu pandi ka.

Kohe I kursuse alguses, septembris, pidasime Tõnni ja minu sünnipäeva, mäletan vaid, kuidas koogutasime Ivariga koos kraanikausi kohal, väljastades toitu ja punast meerit. Selline kogemus oli mõlemale esmakordne, olime enne ülikooli olnud korralikud lapsed.

Suviti olid meil praktikad, mis kestsid pea kogu suve. I kursusel Valgutas dots. Vassiljeviga geodeetilisi töid õppimas-tegemas, geomorfoloogiapraks dots. Erna Lõokesega jm.

II kursusel oli kaardistamispraks Viitna kandis Arbaveres, millele järgnes ca 3 nädalat Krimmi poolsaare cuesta-maastiku kaardistamist Trudoljubovkas. Jätkuks geofüüsika praks Kärus. Ikka koos. Üliõpilasmalev polnud reeglina meile.

III kursusel oli Venemaa praks, kursus jagunes Tuva, Altai ja Kamtšatka vahel. Tagasi tulles toimus geoloogiaosakonna traditsiooniline Tuva õhtu, kus räägiti oma suvekogemustest, näidati kaugete paikade pilte ja joodi õlut.

Ülikoolielu vahele mahtusid matkad talvistel ja suvistel koolivaheaegadel, mis aeg-ajalt jäid otsapidi ka kooliaega. Noores eas piisas vaid ühest korralikust matkast, et tekiks eluaegne barjäärivaba suhtlemine matkakaaslastega. Suur väärtus.

Ivariga käisin talvistel suusamatkadel Väikeses ja Suures Kaukasuses, suvel paaditasime kahe inglise naisfilliga Võhandu jõel. Ivar tõi Suur-Kaukasuse matkale mitmeid toredaid ja vaimseid inimesi. Vaimselt aktiivne oli ta kogu aeg, sest nii reaal-kui humanitaarteaduslikku annet oli talle antud palju. Alati positiivne ja  abivalmis, kokkuhoidmist ja lihtsat sõbralikkust propageeriv – selline oli tema elufilosoofia.

Ta oli üliaktiivne mitmesuguste haridus- ja teadusprojektide käivitaja ja läbiviija. Esivõitleja vene gaasitrassi vastases sõjas. Pea ideid täis, sidus ta inimesi erinevatest teadusvaldkondadest. Interdistsiplinaarne ja  rahutu tüüp nagu ta oli, tunnetas ta justkui ette elu lühiajalisust ja mööduvust. Tema tasakaalukas ja elujaatav hoiak tuli eriti välja raskel ajal,  kui Ivar pidi mõni aasta tagasi matma oma toreda ja andeka 20-aastase tütre.

Nüüd siis pole Ivarit enam, välitööl saadud paar herilas- (või mesilas-) torget käivitasid protsessi, kust polnud enam tagasiteed. Paljud inimesed jäid väga kurvaks ja paljud tegemised pooleli. Kuid Ivari sõnadega võiks öelda jälle nii, et see oli suur väärtus, et ta üldse olemas oli, et ta nii palju põnevat ja kasulikku ja ilusat teha jõudis ja et meil õnnestus temaga koos olla.

Pildid:
1. Väike-Kaukasus (Ivar tuleb paremalt)
2. Ivar ja Ax jääl (Väike-Kaukasus)
3. Suur-Kaukasus (Ivar vasakul)

Üks Ivari luuletus:

KUTSE

On hetki, mil kõik äkki peatub
ja vajub vaikuse vatti
ja tee kuhu sammud on seatud
jääb sammude lakates katki
On hetki, mis tahavad öelda
et kuulaksid südame kutset
et peatuksid hetkeks, et mõelda
kas keegi on tulemas uksest
mis alati tolmuga kaetud
ja piitade külge löödud
ja raske vaibaga maetud
sest kõik on siit seismata möödund
Ja äkki sa seisad ja uks
läeb hingede kriiksudes lahti
jääb vaiksemaks südametuks
Sa kuulatad salamahti
neid sealpoolse vaikuse hääli
mis tasaste helide voona
Sul riivavad tunnete keeli
Sul tulevad sõnumit tooma
Sa polegi kunagi märgand
et keegi Sind aina hüüab
nüüd äkki kui lummusest ärgand
neid helisid tabada püüad
Sa pole siin iialgi käinud
kuid leiad siit tuttavaid jälgi
Sa polegi kunagi näinud
et keegi Sind ainiti jälgib
Kus oled Sa, kauguste kaja
kus oled Sa, helendav valgus
kes juhatas mulle raja
ja milleni viib see algus
Sa hingad kesk vaikuse vatti
ja palud et lummus ei murduks
ei puruneks kildudeks katki
ja avanend uks ei sulguks

Pealtvaataja

Kena jätk Aluksne rogainile - juba viies päev palavikus pöörase köhaga. Üks 24h rogain on selle kõrval köki-möki.
Eile käisin Võru (Lõuna-Eesti) haigla EMO-s, järjekord oli lühike, kuid võttis aega 4 tundi (?). Peab ikka hea tervis olema, et seal nõnda kaua vastu pidada. Aga õde oli omapäraselt ilus ja vanem meesarst sümpaatne.

Orienteerumise MM käib täies hoos ja lätlased on vist edust hullumas. Aluksne kandi mehe Edgars Bertuksi kuld lühirajal oli imeline saavutus, ehkki veel hiljuti meenub tema ülekaalukas võit Jukola avavahetuses. Ja kui otsa tuli veel tavaraja pronks, siis sellise hullumeelse konkurentsi tingimustes nagu orienteerumises on, pead ikka õnnelik inimene olema. Ülitugev loomulikult ka.
Ka teised lätlased on väga heas vormis, nii Kalvis Mihhailovs kui Martins Sirmais, EM-il juba näitasid end teates väga tugevalt.

Foto: Jan Kocbach, worldofo.com

Meie mehed.
Kõige kurvem hetk oli esi(?)orienteeruja Timo väljajäämine lühiraja finaalist. Suurepärane algus ja siis äkki nukker lõpp. Kas jälle füüsis või vead??? Ei teagi. Teistel on tulemused enam-vähem, Lauri võiks lühirajaga muidugi rahul olla. Ehkki me kõik ootasime imet ja mehed ise paremaid tulemusi. Kuid teatevõistlus on laupäeval ees ja sinna minnakse kindlasti kõrge eesmärgiga. Tuleb hirmus tulistamine.

Naistest niipalju, et kui Annika suudaks vigadeta joosta, siis...

Üks nostalgiline lugu ülikooliajast, mille riputas FB-sse üles aasta noorem geograaf TK. Lauldud sai seda tõesti palju, kuid tõesti ei mäleta, kas mõni Eesti ansambel ka lugu esitas. Kus tulid need "linnu ja kodu" sõnad?

“Hash house planeering” ehk Läti MV 24h rogainis

Ettearvatult oli Läti MV 24h rogain vinge, seda nii maastiku, kaardi kui ka orienteerumisülesannete osas. Rajameister Raimonds Lapins pakkus igasugu maastikku – ilusatest kõrgetest männimetsalistest kuppeltippudest üliräigete läti võsside ja ülekasvanud lagedateni. Loomulikult ei puudunud ka pikemad lõigud metsas, kus maharaiutud ja risti-rästi vedelevad lepad panid mitmeid kordi kurjalt vanduma. Õnneks on Eestis taolist metsahooldust tehtud vähem. 

Läksin Matiga rogainile eelkõige Tšehhi-eelse treeningu pärast. Kuna oli puhkus ja elamine ajutiselt Võrumaal, siis sobis see üritus plaanidesse hästi. Töönädalate vahel, nagu Mati seda tegi, poleks 24h rogainile ilmselt läinud.

Pildil võistluseelne ja -aegne toit

Eelinfos oli öeldud, et “Hash house” ehk toitlustus- ja varustuskoht asus kusagil maastikul. Tegelikkuses oli kaardi edelaosas, ilusa järve kaldal mõnusas puhkekohas. Seega oli meie jaoks kõige olulisem planeerida rada nii, et saaksime 8-10 tunni vahel sooja süüa ja ööseks vajaliku varustuse ja toidu kaasa võtta. Ainuke paha asi oli see, et sellist taktikat sai planeerida vaid lõuna poolt alustades, kus tundusid olema küll ilusamad maastikud, samas aga odavamad punktid.

Kusagil 8-ndal tunnil oleksime pidanud jõudma söögikohta. Vastupidises suunas ringi alustades, nagu seda tegid praktiliselt kõik võistkonnad, poleks me söögikohani jõudnud enne varahommikut. Olen veendunud, et tegime sellega enda elu palju mõnusamaks ja valutumaks. Järjest enam kinnistub arusaam, et põhiline söömine tuleb teha esimese 7-8 tunni jooksul, hiljem reageerib organism toidule üsna virilalt. Mati toppis toitu 10-ndal tunnil sisse, magu aga reageeris selle peale üsna ägedalt.

Niisiis alustasime lõunast. Olin planeerinud mõõteniidi 80km-le, mis koefitsiendiga 1,25 tegi kokku 100km reaalset läbimist. Esialgne tempo oli selline, et iga läbitud 2 tunniga  hoidsime kokku täpselt pool tundi. Seega läbisime 6 tunniga planeeritud 8. Ja selleks, et mitte liiga vara Hash house’i jõuda (avati kell 19), otsustasime sisse võtta kaugel soos asuva punkti 99. Üllatuseks oli edelanurga soo kuiv mõnus metsaalune ja punkt tuli kätte valutult. Juba tekkis ahvatlus minna ka 101 järele, kuid mingil hetkel pöörasime tagasi. See oli viga, sest teekond sinna punkti ja tagasi oli olnud hea.

Hash house’is pakuti tulikuuma suppi, otse lõkkelt, mistõttu võttis söömine palju aega. Kuna Mati sõi veel 2x aeglasemalt ja tellis lisagi, siis venis puhkus 28-minutiliseks. Lõppude-lõpuks olingi ju puhkusel ja siia sai tuldud eelkõige treenima. Kuid viimase lausega ei taha lugejat siiski petta, tegime ikka oma parimat, vaid väikese piduriga, st jooksu oli mõnevõrra vähem kui tiitlivõistlusel.

Ööetappi me ei planeerinud, selleks jäi kaardi loodeosa. Valik õnnestus, mööda teid ja sihte liikudes oli seal orienteerumist vähe.

Kaardi põhjaosas tegime väikese korrektiivi planeeringusse, 98-100 asemel läbisime asfaltteel etapi 98-109. Jooksime seal enamus ajast. Muudatus osutus õnnestunuks, sest ka kardetavat etappi 100-85 ühendas mõnus siht.

Kusagil nelja ajal hakkas koitma. Vaim oli juba parajalt nüristunud, sest liikumist oli olnud üle 15 tunni ja ees ootas veel 9 tundi rutiinset tööd. Aga kus häda kõige suurem, seal abi...

Kell 5 tuli selline äike, et raske oli tekkinud pimeduses kaarti lugeda. Panime kiirelt õhukesed 10-kroonised polüetüleenkiled selga ja olime kui ahju taga soojas. Samas pidi olema väga ettevaatlik, kile võis kergesti rebeneda. Siis oleks elu läinud väga niruks, kohati tuli vihma sellise hooga, et lugemiseks tõstetud kaart plaksus piiskadest kui plekk-katus.

Ühelt poolt värskendas tugev ja pikaajaline padukas vaimu, teisalt tekitas kuidagi sissetõmbunud ja passiivse oleku. Õnneks oli Mati sel hetkel aktiivne ja juhtis lohade järgi kenasti ülikeerulistesse punktidesse 88 ja 74. Ilma vastutulevate lohadeta oleks nende punktide leidmine olnud paras müstika. Etapil 74-89 kadusid võsades lohad ära ja kuna põhieesmärk oli kilesid mitte lõhkuda, siis läksime punkti hiigelsuure põhjapoolse ringiga, jõudes peaaegu jälle punktini 88. Edasi hakkas vigu ja valesid otsuseid aina juurde tulema, isegi teeäärse punktiga 34 kaotasime 4-5 minutit. Täiesti ajuvaba ka seetõttu, et nägime otse enda ees ühte võistkonda punkti minemas ja sealt kohe tee peale välja tulemas.

Kusagil 20-ndal tunnil andis juba võistluse alguses tekkinud tugev kurguvalu järele. Kas ligi ööpäevane töö oli tervise korda teinud? Kahjuks oli optimism siiski liiga varajane.

Lõpus muutsime natuke plaani ja eelistasime 49-51-64 asemel 49-87-64?. Teel 87-ndasse üllatas jällegi kaart olematute teede, raielankide ja ebamäärase reljeefiga. Kohati oli reljeef üsna suvaline, siis tuli appi võtta kõlvikupiirid ja suunaga liikumised. Lapins ütles, et oli reljeefi joonistamiseks kasutanud ka USA satelliitinfot (!?).

Ettevaatliku ajakalkulatsiooni tõttu me 64-ndasse siiski ei läinud, ehkki sinna lähedale viis tee. Idaosa etapid tundusid kaardil kuidagi ebameeldivad ja seda nad ka reaalselt olid. Seal anti igasugu rõvedust ikka täiega. Ise kasutasime lohasid, mis kõik tulid eranditult meie liikumissuunale vastu. Olime päripäeva ringil vist tõesti ainukene võistkond. Ei kadestanud enamikke võistkondi, kes said muda, vett, risu ja tihedat võssi kohe võistluse alguses. Paljud tegid peale idaosa läbimist plaanidesse korrektiive, sest kõik oli olnud liiga aeglane. Silver Rebenits võrdles 6h võistlusel lõuna ja idaosa planeeringuid ja ütles, et pikkus tuleb sama, kuid idaosas on punkte ca 2x rohkem. Ja läksid põhja/itta. Raul Olesk valis oma kaaslasega lõunaosa ja seda just ilusama maastiku pärast. Punkte said mõlemad võistkonnad üsna võrdselt, kuid elamus oli ilmselt totaalselt erinev.

Finišisse saabusime rahulikult, ca 25min varem. Lihased olid tip-top, ei mingit kangust ega valu. Mõni liiges andis käimise ajal natuke tunda, kuid see oli pisiasi. Kõik oli lõpus mõnus, ehkki sooja vett pesemiseks polnud. Lätlased olid teinud suurepärase töö, rada oleks sobinud kindlasti palju suuremaks tiitlivõistluseks.

Saime kokku 380 punkti ja üldarvestuses 8.koha. Läbisime linnulennult 82km, tegelikkuses 102km. Hiiekas ja Reigo võtsid 394 punktiga meie eest ära veteranide III koha. Me jätsime planeeringust välja ülikalli soise punktiringi kaardi loodeosas (97-103-104-68), see lihtsalt tundus liiga rõve. Ilma nende punktideta oli aga raske väga head tulemust saavutada.
Õhtul oli palavik, kurk oli paks ja kare. Järgmisel päeval võitles organism haigusega, kuid lõpuks kaotas. Nüüd tuleb end terveks ravida.

KAART meie teekonnaga (2,5Mb)

Tulemused

Lühike lahe videoklipp

Mõtetega mägedes

Paar päeva tagasi läks välja ekspeditsioon Pamiiri, sooviga taaskord tõusta Tartu Ülikool 350 mäetippu (6350m). Tipp asub 77km pika Fedtšenko liustiku ülaosas ja on tehniliselt raske (5A). Ekspeditsiooni juhib töökaaslane ja seiklussportlastele tuntud inimene Andres Hiiemäe. Täpselt 30 aastat tagasi tõusid sellesse tippu esmakordselt alpiklubi FIRN alpinistid, nüüd siis uuesti.
Pilt 1982.aastast (võetud SIIT)

Sündmuste käiku saab jälgida SIIT (alpinism.ee AJAVEEB)

Eile läks Alpidesse grupp tuntud orienteerujaid Neeme Looritsa juhtimisel, kelle eesmärgiks on läbida Haute Route ülemine rada Zermattist Chamonix'sse. Füüsis on kõigil tugev, kuid mägikogemused enamusel puuduvad. Loodetavasti on ilm mägimatka soosiv ja plaan saab tehtud. Lineaarse marsruudina (st et iga päev tuleb kogu elamist kaasas kanda) pole see lihtne, paar teravamat kohta on ka, liustikel on lõhesid. 
(Minu pildid ja kaart aastast 2008).

Lõpus on ahvatluseks Mont Blanc. Mind on see mägi natuke ära hirmutanud ja põhjuse leiab sellest artiklist (Mont Blanc - ilus ja lihtne, kuid mitte ohutu). Just neil päevil hukkus 9 mägironijat Mont Mauditi mäel lumelaviinis. Ka eestlastega juhtus seal sünge õnnetus, millest saab samuti lugeda viidatud artiklis.

Õnne on elus vaja, eriti mägedes. Et seda siis oleks.

Homme algab orienteerumise MM Lausanne'is, Šveitsis. Ehk tuleb mõni särav etteaste. Peab tulema.

Homme Lätti 24h rogainile. Tuleb vist märjavõitu ööpäev.

Kvaliteettrenn Nõval

Pühapäeval, Euroopa meistritega, Tänavjärve soos ja Nõva metsades. Kokku 4h19min ja 30,7km.
Raske õppustel, kerge lahingus (A.Suvorov)

Kaart ja mõned PILDID