Saturday, August 4, 2012

Pohmellimaraton Kolgakülas

Maastikul joostav maraton sobis treeningplaani hästi, sest parem säärelihas ei luba tee peal juba pikemat aega joosta. Mingi jama on sees kevadest saadik.

Seega oli täna Salomoni maastikumaraton Kolgakülas, 42km pehmeid metsaradu ja osoonirikast õhku.

Ettevalmistus maratoniks polnud eeskujulik. Üleeile olid ühe ministeeriumi suvepäevad ja uudishimust osalesin ka seal. Sportlikest üritustest oli kavas vaid võrkpall, mida esialgu ei plaaninud mängida. Samuti lubasin endale, et tarbin veini mõõdukalt ja tantsin tagasihoidlikult.

Aga kõik läks teisiti. Võrkpallis tuli maha pidada 10 võistlusmängu, ülejäänud lubadustega jäi ka nagu jäi: 10-palli süsteemis puhtad nullid.

Eile taastusin, vaatasin (põhiliselt) horisontaalasendis olümpiamänge ja mõtlesin elu üle järele. Süda tuksus keskmisest tunduvalt kiiremini, keha, eriti ülakeha (aga mitte pea) oli väga valulik. Mõtted järgmise päeva maratonist ei tekitanud positiivseid emotsioone.

Aga siis tuli appi hiljuti loetud Ranulph Fiennes'i autobiograafiline teos "Hull, halb ja ohtlik tunda". Tegemist on ühe suurema masohhistiga planeedil, lõputute ja rekordiliste polaarekspeditsioonide korraldaja ja osavõtjaga. Inimene, kes ületas esimesena nii lõuna- kui põhjapooluse omal jõul. Antarktika ületamiseks läks vaja 100 päeva, iga päev pidi tirima üle 200kg kaaluvat kelku vähemalt 16 miili päevas, sh ka ohtlike liustikulõhede ja jäämurdude vahel. Tulemuseks olid mädanevad jalgevahed, mustaks külmunud sõrmeotsad, hemorroidid sealsamuses ja katastroofiliselt langenud kehakaal. Sest toitu oli neil igaks päevaks 5100 kcal, kulus aga 11000.

Fiennes elas masohhistlikele väljakutsetele, 16 nädalat peale tõsist südameatakki alustas koos sõbraga järjekordset hullust - 7 päevaga 7 maratoni 7 kontinendil. Ühel päeval jooksis 2 maratoni. Vanust oli tal sel hetkel üle 52 ja nad tegid selle ränkraske 7x7x7 ära.

Noh, minu olukord oli tema kõrval ju lausa lill. Vajalik läbida vaid üks ilusa ilmaga treeningmaraton.

Maraton

Stardis oli enesetunne normaalne, tempot hoidsin keskmiselt 5min/km. Aeglasemalt ei osanud enam joosta, üks suurem grupp pikamaajooksjaid jäi aga kohe kaugele maha. Eespool oli kümmekond nobejalga.

Joosta oli mõnus, säärelihas ei teinud mingit valu. Mingil hetkel jõudis üks noormees järele, lobisesime pikalt seiklusspordist, rattasõidust ja muust. Jooksime ja jooksime, kui äkki tuli selja tagant hilisem jooksu võitja Kristo Reinsalu. Tohoh? Küsisime, et kas ta on rajalt eksinud. Kusagil 20km-l möödusid meist kaks meest, sh Erki Etverk. Nüüd ütlesid juba nemad, et meie oleme kusagil lõiganud. See pidi nii olema, sest olime jõudnud liiga hea ajaga keskusesse, umbes 15min tegelikust tempost kiiremini. Kurat!

Ütlesin seda Randyle ja Heigole, Randy jäi päris murelikuks. Arutasime pikalt, et kus võis selline aps juhtuda. Üheks võimalikuks kohaks asfalteelt ärapööre.

Ootasin ära heas tempos jooksva Jaak Väärsi ja alustasin koos temaga teist ringi. Tema tempo oli siiski natuke kiire ja peale oksa taha komistamist ning kukkumist läks ta oma teed. Tegin plaani, et jooksen puuduolevat lõiku teisel ringil kaks korda. Aga sellist lõikekohta ei tulnud ega tulnud, kõik kohad olid juba varem joostud.

Mõnus oleks kestis täpselt 2.30h, siis hakkas ligi tükkima vastik maratoniväsimus. Püüdsin esialgu siiski tempot hoida ja geelidega end turgutada. Viimaseid olin võtnud algusest saadik iga 10km järel.

Kui olin aru saanud esimesel ringil läbimata lõigust ja jõudnud kohta, kust oleks pidanud sellele lõigule uuesti minema, siis peale väikest mõtlemist seda siiski ei teinud. Esiteks oli see füüsiliselt kõige raskem lõik, teiseks olid just alanud mõlemas  sääremarjas krambisäutsud, kolmandaks olin sellel hetkel juba üsna läbi. Oleks veaparandus varem tulnud, oleks ära teinud. Oleks.

Lõpuosas läks raskeks nagu maratonil ikka, tempo langes, tõusudel kõndisin. Ühel sellisel tõusul läks hiljuti mägedest tulnud Lauri Lahtmäe kergel sammul mööda. Tundub, et ettevalmistus rogaini MMiks on tal olnud hea.

Lõpus eksisin veelkord rajalt, ehkki korraldajatele seda süüks panna ei saa. Oleks pidanud ise tähelepanelikum olema.

Mittetäielik maraton kestis 3.45. Kuigi hoidsin rahulikku tempot, olin finišis väga väsinud. Huvitav, kuidas oleks enesetunne olnud ilma üle-eilseta? Õnneks või kahjuks ei saa seda kunagi teada :)


No comments: