Friday, August 17, 2012

Vabadus minna ja tagasi koju tulla


Täna, 30 aastat tagasi oli samasugune ilus suvepäev. Õhtul lõin kinni raamatu, olles selle ühe hooga lõpuni neelanud ja nüüd väreles hinges suur rännukihk. Tahtsin ka minna, olla ja seigelda. Näha maailma ja inimesi ning õppida tundma iseennast.

Koolini oli veel aega, raha olin suvepraktikal natuke teeninud ja miskit siduvat ega takistavat tegurit polnud, mille pärast pidanuks äkilist ja tugevat emotsiooni alla suruma. Isegi oma tüdrukut polnud siis.

Paari tunniga oli plaan selge - lähen Alma-Atasse, sealt üle mägede Issõk-Kuli äärde, siis hääletades Kesk-Aasiasse Fergana orgu, pärast Dušanbesse ja Lõuna-Tjan-Šani mägedesse ja ... ja eks siis paistab, kuhu edasi.

Veel samal päeval ostsin järgmisel õhtul väljuvale Moskva rongile Tartu jaamahoonest pileti.

Moskva

Moskvas selgus, et kõik piletid Alma-Atasse olid välja müüdud 7-ks päevaks. Oh-oh-hoo. Ostsin jäätise, istusin maha, sõin seda ühe rögistava ja oksendava eluheidiku kõrval.  Viimane ei häirinud, mina teda ka mitte.

Kusagilt meenus, et mõned tudengid olid ööbinud Moskva Ülikooli ühikates. Seadsin siis sammud Lenini mägede poole, ülikooli ja tõenäoliselt ka ühikate suunas.

Kahest ühikast sain tünga, kuid kolmanda komandant, vanem naine, oli remondi tõttu nõus mind isegi koju majutama. Kuna paar vene noormeest olid sarnaste soovidega veel kohale saabunud, paigutas ta meid ühte ühikatuppa ära. Nüüd oli nädalaks magamiskoht olemas.

Õhtul läksin Kaasani vaksalisse, kell 20.35 väljus Alma-Atasse kiirrong "Kasahstan" (sõitis 64h) ja kell 2 öösel tavaline rong (82h). Kiirrongile polnud siiski mingit võimalust peale saada, seal oli vaid üks platskaartvagun. Räägiti, et hommikul pidid vabanevad piletid müügile tulema, otsustasin jaamas ööbida ja üritada ka öisele rongile peale saada, kasvõi piletita.

Kell 23.50 läksin juba mitmendat korda kassasse ja küsimise peale andis blondiinike väljuvale rongile pileti??! Maailm muutus ühtäkki lihtsaks ja turvaliseks.

Alma-Ata

Rongisõit oli pikk, reede öösel algas ja esmaspäeva pärastlõunal lõppes. Platskaartvagun oli omaette maailm, kus üksikul tudengipoisil oli päris mõnus olla.

Alma-Atas pidin üles leidma hea tuttava Kamtšatka ajast, kuid teadsin vaid tema nime ja et ta on mingi tuumafüüsika instituudi direktor. Ühest avatud aknast, kus asus Kasahhi NSV parteikomitee, sain teada, et see instituut asub Alatau asulas ja et instituudi töötajad elavad sealsamas. Sõitsin Alma-Ata äärelinna Alatausse ja leidsingi tuttava kodu üles. Taaskohtumine oli väga meeldiv.

Mägedesse

Enne, kui mägedesse läksin, täiendasin varustust Alma-Ata poodides ning käisin 3-päevasel kalapüügiretkel Ili jõel Kaptšagai hüdoelektrijaama tammi all asuvas kanjonis. Üksi.

Ja siis, ühel pühapäeva hommikul, siirdusime koos Slava, Rita ja nende tütre Mašaga mägedesse. Ületasime ühe madala mäeaheliku, tegime ilusa vaatega kohas lõunapeatuse ja jätkasime erinevates suundades. Nemad läksid tagasi koju üle Butakovka kuru, mina aga Levõi Talgari orgu, kust edasi Issõk-Kuli järve äärde, plaaniga ületada kaks kõrget mägimassiivi - Zailijski ja Kungei Alatau mäeaheliku. Loomulikult kavatsesin minna üle tehniliselt  kergete kurude, teisiti polekski see mõeldav olnud. Mägikogemusi oli vähe, lõherikkaid liustikke aga igal pool. Tagasi pidin jõudma neljapäevaks.

Ilus oli mäenõlvadel liikuda, jahedam tuul tegi elu mõnusaks ja andis tunda, et suured mäed on lähedal.

All orus kohtusin mitmete gruppidega, Studentšeskaja Poljanal (Tudengite Lagendikul) ei saanud matkajad aru, et miks ma üksi liigun. Poisid aitasid mul telki üles panna ja kui ma supiveega jõe äärest tagasi jõudsin, seisis lõkkeaseme juures kaks liitrist purki, üks supi ja teine kohviga.

Õhtul kutsuti lõkke äärde ja jälle sunniti sööma. No ei jõudnud eriti ja kuidas nad küll siinmail ei tahtnud mõista (nagu ka Slava juures kodus), et inimene lihtsalt ei jõua nii palju süüa.

Üks tüdruk oli omapäraselt kena, saime toredalt jutule. Enne magamaminekut teatas, et 2 päeva tagasi lendas üle helikopter, mis tõi siia rajooni 2 automaatidega sõdurit. Pidid otsima mingit ärakaranud retsi. Olin juba pimedate ööde ja üksindusega harjunud, kartust polnud, küll aga oli suures telgis üksinda külm, temperatuur langes hommikul nullini.

Järgmisel päeval jõudsin kell 11.30 mingi matkagrupi laagripaika. Kusagilt tuli üks mees ja küsis dokumente. Mul polnud. Selgus, et tegemist on KSS ehk kontrollpäästeteenistuse esindajaga, kes ei lubanud mul üksi edasi ülespoole minna. Ajasime sõbralikult juttu, meiega liitus veel teinegi sõbralik instruktor. Selgus, et too oli eelmisel aastal kohtunud siinsamas Jüri Tarmakuga, tundis teisigi eestlasi, sest oli olnud Malõi Almatinka orus "Hukkunud alpinisti hotelli" filmimisel.

Vanem mees tegi ettepaneku nendega liituda ja koos Issõk-Kuli äärde minna. Ei noh, mida paremat ma veel osanuksin soovida!

Tundusid olema üsna sportlikud kujud, mul oli aga raske seljakott - suur telk, magamiskott, õunad, pirnid... Riided olid lihtsad: flanellsärk, dressid, šturma. Päästemeestel aga kõigil puhhid, sest üleval oli hommikuti kuni 10 miinuskraadi.

Zailijski Alatau aheliku ületasime Razvedotšnaja kuru kaudu (4150m, 1B). Lihtne, kuid ilma kassideta oli esimesel mehel parajalt mässamist. Laskumisel jäin huvitavaid kive otsima ja peaaegu oleksime üksteist ära kaotanud. Üksi ületasin kahte mäeahelikku eraldava Tšon-Kemini jõe, mis ülemjooksul oli üsna madal. Süüa tegime kizjakiga, st kuivanud loomapabulatega.

Järgmisel päeval ületasime Zapadnõi Boz-Teri kuru (4150m, 2A).Oli jällegi lihtne lumine tõus, kuid kassideta minekul tuli hulgaliselt astmeid raiuda. Paks Žon pabistas päris kõvasti, eks ta oli üks turistidest selles mõnusas päästjate kambas. Grupi juht, vanem tatarlane Ravil Muhtarõtš oli küll kogenud mägihunt, kuid vanuse ja suure kehakaalu tõttu jäi pidevalt teistest maha, ühel pikal laskumisel isegi 1,5 tundi.

Issõk-Kuli järv - Kanibadami veehoidla

Nende kahe veekogu vahele mahuks palju juttu, aga lühidalt: 3 päeva peesitasime järve ääres turismibaasis, seejärel sõitsime NLiidu kiiruisutamise koondise tüdrukute bussiga  tagasi Alma-Atasse, sealt hääletasin Frunzesse (Bishkekki), edasi usbekkide veoautoga üle Kirgiisia Alatau 4000-liste kurude Fergana orgu. Ööbimised miilitsavalvepunktis, puuvillapõllul, alpilaagris Ferganas... Liiduvabriikidest Kasahstan, Kirgiisia (Kõrgõstan), Usbekistan.

Ühel hetkel tundsin, et elamustepott on täis saanud ja sisse enam midagi ei mahu. See võis olla ka väsimus pidevast ebakindlast olekust (transport, ööbimised jm). Tekkis tungiv vajadus stressivaba,  rahuliku ja turvalise elu järele - st tekkis soov koju tagasi minna. Ja kui see mõte kord pähe lõi, polnud pääsu. Vaba mees suurel kodumaal, tegi, mis tahtis.

Rong Taškenti sõitis aeglaselt ja peatus iga posti juures. Samas polnud mul ka kiiret, vaatasin välja, kus poisikesed saatsid mööduvaid ronge näppudega pihku pekstes. Ja nii igal pool.

Enne keskööd, kui seisime mingis vahejaamas vastutulevat rongi oodates, heitsin pilgu oma 15-miljonilisele matkakaardile (1cm - 150km).  Kuna raudtee läks üsna lähedalt mööda suurest veehoidlast, siis eelistasin magada Taškendi raudteejaama asemel järve ääres. Hüppasin maha ja võtsin suuna põhja poole, ebamäärasesse poollagedasse võssa. Ei läinud paari tundigi, kui jõudsin üksikute lõkete äärde, mille ümber sebivad inimesed vaatasid kohkunult suvalisest võsast väljuvat inimest. Nende hirmunud nägudel oli ka põhjust, sest tegemist oli röövpüüdjatega.

Kokku rändasin täpselt kuu aega. Imetlen siiani inimesi, kes suudavad kauem, mõni isegi mitmeid aastaid. Vabadust minekuks on endal jäänud vähemaks, aga tore, et kunagi ammu oli seda rohkem.


KÜSIMUS: Nimeta sissekande alguses toodud raamatu pealkiri, mis tekitas selle suure rännukihu (saab 2 punkti). Vihjeid esialgu ei anna, ehk tuleb häid lugemissoovitusi.

Lisaksin siia lemmikkaadrid filmist "Sõrmuse vennaskond", aga ei leia enam YouTube'st üles. Päris lõpuosas, kui kääbikud tulid tagasi koju, olles läbi elanud kohutavaid seiklusi ja riskinud eluga maailma päästes, seisis koduküla ikka samasugusena nagu enne ja teised töötasid ja lahutasid meelt nagu ikka enne.

Aga nelja kääbiku jaoks oli maailm teistsugune, vähemalt mingiks ajaks.


12 comments:

Anonymous said...

Oh aegu:) Tundus päris põnev reis olevat.

Jah - veel see nö müsteerium (nõiaring) - pileteid ei ole ja kuskilt ikka saad piletid vs pileteid on küll, aga kätte eikka ei saa...

Lugemissoovitus:
J. Pitka, "Kuldsed aastad "Lillyga""
Samuel Bawlf, "Drake"

Silver said...

Lahe retk.

lehtsabaH said...

Kirjeldus on tõepoolest vahva ja kindlasti oli seiklus veelgi toredam.

Pakuks V. Maavara "Mägedest mägedeni"

Anonymous said...

Mere ja taeva üksilduses
TA

Zazibea said...

Pagan, Sul on ikka täiesti unikaalse retkeraamatu jagu materjali. Sellisel ajal sellistes kohtades selliselt rändajad just palju ei ole.
Kahekümneseks (1991) sain ise just sel ajal kui see osa maailmast ära lõigati ja teine osa maailmast veel täieti kättesaamatu oli. Need pidid ikka väga vabad hinged olema, kes noil aegadel seljakotiga rändama käisid.

Ses mõttes on päris huvitav mõelda erinevatele eludele rändamisvõimaluste kontekstis.

Karli said...

Suurepärane lugu!

Paljud meist on siis hilisemast põlvkonnast, kelle jaoks N. Liidu avarused enam nii ei kutsunud ja olid suuresti ka suletud. Aga kihk oli sarnane. Mäletan, et käisin 91. aastal, pööraste valuutakursside aegu ja piiride avanemise aegu, 33 dollari (!!!) eest, see oli siis piletite kulu, lennukite ja rongidega seiklusel Tallinn-Vilnius-Chisinau-Bucarest-Cluj-Napoca-Sofia-Istanbul-Varna-Kiiev-Tallinn. Otsus küpses samuti paari päevaga.

Võib-olla lugesid Patrick White' Nobeli auhinnaga pärjatud romaani "Voss"? Mulle tundub, et see on lugemine meiesugustele:). Raamat on reaalselt eksisteerinud sakslasest Leinhardtist, kes üritas esimesena ülatada Austraalisa kontinendi risti pidi, st idast läände. Ürituseks see kahjuks jäigi. (Muidugi, 1982.a. eesti keeles "Vossi" vist veel ei olnud).

Head kirjutamist, Karli

eduardp said...

Aitäh raamatuvihjete eest, pole neist ühtegi lugenud, nüüd panen järjekorda.
Seega õiget vastust veel pole. Tegemist on kõigile hästi tuntud eesti autori teosega.

Zazibea, ma olen ikka vähe ringi käinud võrreldes nii mõnegi teise inimesega tollel ajal. Seepärast üritan hoida madalat profiiti ja kirjutada kuuajalise reisikirja ühele leheküljele. Peaks piisama :)

Enamusele said matkamised alguse ülikoolist, muidugi oli bio-geo selles osas üks aktiivsemaid. Vabadus saavutati sellega, et kõik matkad organiseeriti ise - matkagrupi ja marsruudi kokkupanekust toidugrammide arvestuseni. Mul ei taha käsi kuidagi tõusta rahakoti järele, et maksta mõnele matkakorraldajale, ehkki tänapäeval on see paljudele saanud ainuvõimalikuks viisiks üldse kuhugi kaugemale minna.

Ja teine oluline asi oli see, et me tegime seda kõike noortena, tudengitena. Taluti kõike, kohastuti kõigega, peamine oli liikumine, kuhugi minek, ootamatute elamuste ja põnevuste otsimine.
Vanematele inimestele juba nii kergelt uusi tantse ei õpeta.

Karli, Sul on siis ju palju põnevaid lugusid sahtlis või peas?

lehtsabaH said...

Pakuks siis Lennart Meri ja äkki ta "Virmaliste väraval"

Huvitavat lugemissoovitust tuleb siit kuhjaga :)

Karli said...

August Gailiti "Nipernaaadi" (ei ole ise kahjuks lugenud, nii et ei tea, kas see on "ühe hingetõmbe" raamat) või siis kuus aastat varem ilmunud Lennart Meri "reisikiri" - "Hõbevalge"?

Ei, selle aja kohta ma midagi kirjutanud ei ole. 90-91.a. olid ikka väga segane periood, kusjuures 20-21 aastase noormehe käitumine samuti. Korralikul nõukogude ajal oleks mind ülikoolist kindlasti välja visatud.

Saime sellel lühikesel perioodil ruttu aru, et missugused hiilgavaid võimalusi pakub kombinatsioon N. Liidu sinisest välispassist (parema puudumisel neid jagati Tartu Ülikoolis), naeruväärsetest valuutakurssidest ja vene raudtee ning Aerofloti piletihindadest. Mäletan, et oli hetki, kui näiteks Leningrad-Hamburgi lennukipilet oli odavam kui sõita rongiga ja maksis vist 62 rubla (kaks dollarit?).

Pärast eelpool nimetatud seiklust oli meil plaanis külastada rongiga Pekingit. Piletid olid välja vaadatud ja Linnart Mäll kenasti nõustas meid, kuid Eesti Vabariigi taasiseisvumine täna, 21 aastat, tagasi tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. Nii et omariiklusel on ka varjupool:))))

Tegelikult, kui vahetevahel mõelda nõukogude piirivalvele, vene saatkondadele ja seal resideeruvale KGB-le, kellega reisidel mitmes olukorras pidime kokku puutuma, siis ainuüksi sellest läheb süda pahaks.

Head taasiseseisvuspäeva!

Anonymous said...

Eesti autor rikkus ära plaani soovitada/vastata Adam Bahdai "Matk naeratuse eest" :)

SR

Anonymous said...

Pakun Lennart Meri "Kobrade ja karakurtide jälgedesÄ. Ise fännasin sel ajal Ivar Murdmaa raamatut "Ookean tulerõngas".
Gea

eduardp said...

Vaatamata sellele, et Karli pakkus õige vastuse - "Toomas Nipernaadi", võiksid hilinenud lugejaid siia veel huvitavaid raamatuid pakkuda.