Ivar

Ivar Puura (1961-2012)

Pilt võetud Postimehest, autor Oive Tinn, seal ka järelhüüe.

Ma ei tea, kuidas praegu, kuid meie ülikooli ajal oli kursus kui üks perekond. Eriti loodusteadustes ja veel rohkem geoloogias, kuhu ühele kursusele võeti vastu vaid 15 tudengit – meil 5 tüdrukut ja 10 poissi. 

Kohe alguses olime nädalaid kolhoosis, Rõuges ja Alatskivil, sest 1978 aasta sügisel oli kohutavalt vihmase ilma tõttu nõukogude põllumajandus katastroofi äärel. Kursusevaim sai tugeva põhja ja omavahelised rollimängud pandi paika juba algusest. Ja need rollid on jäänud siiani ning ei muutu enam kunagi, ükskõik, kas keegi on vahepeal saanud teaduste doktoriks või jäänud elu hammasrataste vahele.

Kõikides loengutes käisime muidugi koos, praktikumides samuti. Mineraale õppisime nõnda, et TÜ geoloogia muuseumis võeti sahtlitest mineraale ning visati kellelegi määramiseks. Pärast õiget vastust lendasid kivid tagasi. Kohati oli paras meteoriidisadu.

Ühikas elati koos, kes elas mujal (nagu mina), käis pidevalt külas. Seltsielu oli aktiivne, pidu pandi ka.

Kohe I kursuse alguses, septembris, pidasime Tõnni ja minu sünnipäeva, mäletan vaid, kuidas koogutasime Ivariga koos kraanikausi kohal, väljastades toitu ja punast meerit. Selline kogemus oli mõlemale esmakordne, olime enne ülikooli olnud korralikud lapsed.

Suviti olid meil praktikad, mis kestsid pea kogu suve. I kursusel Valgutas dots. Vassiljeviga geodeetilisi töid õppimas-tegemas, geomorfoloogiapraks dots. Erna Lõokesega jm.

II kursusel oli kaardistamispraks Viitna kandis Arbaveres, millele järgnes ca 3 nädalat Krimmi poolsaare cuesta-maastiku kaardistamist Trudoljubovkas. Jätkuks geofüüsika praks Kärus. Ikka koos. Üliõpilasmalev polnud reeglina meile.

III kursusel oli Venemaa praks, kursus jagunes Tuva, Altai ja Kamtšatka vahel. Tagasi tulles toimus geoloogiaosakonna traditsiooniline Tuva õhtu, kus räägiti oma suvekogemustest, näidati kaugete paikade pilte ja joodi õlut.

Ülikoolielu vahele mahtusid matkad talvistel ja suvistel koolivaheaegadel, mis aeg-ajalt jäid otsapidi ka kooliaega. Noores eas piisas vaid ühest korralikust matkast, et tekiks eluaegne barjäärivaba suhtlemine matkakaaslastega. Suur väärtus.

Ivariga käisin talvistel suusamatkadel Väikeses ja Suures Kaukasuses, suvel paaditasime kahe inglise naisfilliga Võhandu jõel. Ivar tõi Suur-Kaukasuse matkale mitmeid toredaid ja vaimseid inimesi. Vaimselt aktiivne oli ta kogu aeg, sest nii reaal-kui humanitaarteaduslikku annet oli talle antud palju. Alati positiivne ja  abivalmis, kokkuhoidmist ja lihtsat sõbralikkust propageeriv – selline oli tema elufilosoofia.

Ta oli üliaktiivne mitmesuguste haridus- ja teadusprojektide käivitaja ja läbiviija. Esivõitleja vene gaasitrassi vastases sõjas. Pea ideid täis, sidus ta inimesi erinevatest teadusvaldkondadest. Interdistsiplinaarne ja  rahutu tüüp nagu ta oli, tunnetas ta justkui ette elu lühiajalisust ja mööduvust. Tema tasakaalukas ja elujaatav hoiak tuli eriti välja raskel ajal,  kui Ivar pidi mõni aasta tagasi matma oma toreda ja andeka 20-aastase tütre.

Nüüd siis pole Ivarit enam, välitööl saadud paar herilas- (või mesilas-) torget käivitasid protsessi, kust polnud enam tagasiteed. Paljud inimesed jäid väga kurvaks ja paljud tegemised pooleli. Kuid Ivari sõnadega võiks öelda jälle nii, et see oli suur väärtus, et ta üldse olemas oli, et ta nii palju põnevat ja kasulikku ja ilusat teha jõudis ja et meil õnnestus temaga koos olla.

Pildid:
1. Väike-Kaukasus (Ivar tuleb paremalt)
2. Ivar ja Ax jääl (Väike-Kaukasus)
3. Suur-Kaukasus (Ivar vasakul)

Üks Ivari luuletus:

KUTSE

On hetki, mil kõik äkki peatub
ja vajub vaikuse vatti
ja tee kuhu sammud on seatud
jääb sammude lakates katki
On hetki, mis tahavad öelda
et kuulaksid südame kutset
et peatuksid hetkeks, et mõelda
kas keegi on tulemas uksest
mis alati tolmuga kaetud
ja piitade külge löödud
ja raske vaibaga maetud
sest kõik on siit seismata möödund
Ja äkki sa seisad ja uks
läeb hingede kriiksudes lahti
jääb vaiksemaks südametuks
Sa kuulatad salamahti
neid sealpoolse vaikuse hääli
mis tasaste helide voona
Sul riivavad tunnete keeli
Sul tulevad sõnumit tooma
Sa polegi kunagi märgand
et keegi Sind aina hüüab
nüüd äkki kui lummusest ärgand
neid helisid tabada püüad
Sa pole siin iialgi käinud
kuid leiad siit tuttavaid jälgi
Sa polegi kunagi näinud
et keegi Sind ainiti jälgib
Kus oled Sa, kauguste kaja
kus oled Sa, helendav valgus
kes juhatas mulle raja
ja milleni viib see algus
Sa hingad kesk vaikuse vatti
ja palud et lummus ei murduks
ei puruneks kildudeks katki
ja avanend uks ei sulguks