Kevadine vasikas

Täna oli siis selle aasta esimene orienteerumine. Loomulikult tähtis, loomulikult tuli panna. Hoolimata nädalatagusel Xdreamil tekkinud väikesele kurguprobleemile ja nädalasele põdemisele, oli minek päris hea. Tehvandi järsud nõlvad polnud hirmutavad.

Sellel aastal osaleb Eesti Energia Spordiklubi esmakordselt Firmaspordi Talispartakiaadil. Ja miks ka mitte, sest tegemist on ikkagi Eesti kõige suurema asutusega (7000 töötajat, kellest 72% Ida-Virumaal), kus vajalikku sportlikku ressurssi peaks ju jätkuma. Asutusi on Talispartakiaadile kokku tulnud päris palju, võistlejaid erinevatel aladel ca 700. Karu, Soosaar jt Firmaspordi tegijad on välja töötanud hea äriidee ja seda mitmes mõttes.

Asutustevahelise ja -sisese suhtlemise ning konkurentsi tekitamine läbi sporditegevuse pole ju paha. NLiidu ajal oli selliseid võistlusi üsna palju, mulle meenuvad ennekõike Moskvale otsealluvate asutuste spartakiaadid, kus osalesin Geoloogia Valitsuse võistkonnas. Aga see on eraldi jutt, jätkaks tänase orienteerumisega.

Orienteerumine oli esimene ala, korralikul maastikul Tehvandi suusahüppemäe ümber, kus rajameister Volli Tasa oli maastikule paigutanud 15KP-d, millest tuli võtta 10. Ilm ja maastik olid tõeliselt kevadised, linnud laulsid, lund metsa all väga vähe.

Minu ees startisid Randy Korb ja Ando Post, ja nagu enamus jooksjaid, valisid ka nemad stardist suuna lõunasse.

Et elu mitte liiga lihtsaks teha, siis ma ei jooksnud mäest alla 34-39, vaid läksin 34-42 ja pärast võtsin korraliku tõusu 46-39. Kuid see polnud veel kõik. Peale KP32 jooksin suure tõusu, laskumise ja uue tõusu järel KP-sse 34, kus selgus, et olin seal juba olnud (esimene punkt). Nüüd jäi üks KP puudu ja pidin võtma KP37 teisel pool hüppemäge, üsna sügaval all. Sealt sai viimasesse KP-sse aga uuesti hüppemäe tippu tõustes ja sealt laskudes KP-sse 45. Seejärel tuli võtta karm finišitõus.

Seega tegin ühe ehk lõputõusu asemel 4-5 suurt tõusu ja sain ajaks ca 20min. Hiljem vaatasin, et väga hea ja tasane variant oli minna ka hüppemäest põhjasuunda, tõenäoliselt oleks sellele läinud alla 15 minuti. Sarnaselt Jelena Glebova lühikava etteastele olümpial tahtnuksin peale etteastet ka oma kava uuesti teha. Aga mis seal ikka, jääb siis järgmiseks korraks.

Tulemused

Kuid vead selle päevaga veel ei lõppenud. Sõidul Otepäält Käärikule, mida olen teinud sadakond korda, sattusin peale ekslemisi lõpuks Arulasse. Sealt lõikasin mööda poriseid metsateid Käärikule, otsemalt, aga palju aeglasemalt kui Sihva kaudu ringi minnes.

Mälumäng ei läinud hästi. Enamuse küsimuste juures oli õige vastus küll lauas, kuid sellest jäi väheks, kui lõpuks paberile ei jõudnud.
  

Võimsussõit läks hästi. Võtsin selga lisakaalu 15-16kg ja oli paras kogus.


Kõik suurepärased pildid on Kaimo Puniste kaamerast: SIIT

Üle mägede - Winter Xdream Haanjas

Seekordset Winter Xdreami ülesannet, 40 Eestimaa kõrgema tipu võtmist 6h jooksul, sai läbi mängida juba kodus. Geoinformaatikute hulgas liikus mitmeid kuid tagasi prof Tõnu Oja analüüs Eestimaa kõrgematest tippudest, mis sai pressis suure tähelepanu osaliseks just Suure Munamäe kõrguse osas. Tõnu kasutas Maa-ameti 5m kõrgusrastrit ja eraldas selle pealt välja 50 mäge. See fail oli veebist allalaetav.

Seetõttu oli ka minul hea andmestik olemas ja tegin üsnagi täpse analüüsi, mille järeldus oli selge: ilma rattata pole seekord mõistlik rajale minna. Sest sõita tuli peamiselt mööda teid, punktipesad asusid üksteisest sobivas kauguses ratta (kaardil kollane joon) ja jooksu (roheline) kombineerimiseks. Eeliseks oli ka lumetu talv, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et Haanjas oli maapind üsna valge ja väiksemad teed kõik lumepudrused ning jäised. Eelanalüüsil sain jooksuks 35km, segavariandil 28km ratast + 20km jooksu. Tagasihoidlike liikumiskiiruste arvestus näitas, et 6-tunniga oli võimalik kõik punktid ära võtta.

Võistkond oli meil aga eksperimentaalne. Kutsusin esmakordselt tiimi ultrajooksja Mari Boikovi, kelle jooksuvõimes polnud mingit kahtlust, kuid suureks küsimärgiks oli tema rattasõit. Tavaliselt pole ratas jooksjate tugevaim külg. Oti (Viirmanni) pärast suurt ei muretsenud, tema on mitmekülgne spordimees. 

Niisiis oli plaan eelnevalt üsna selge ja enam-vähem nii ka selle teostasime. Kuid mõnede agade, vigade ja ootamatute probleemidega. 

Kõigepealt tegin stardis kaks plaani, milles teise viskasin vahetult enne starti välja. Kahjuks osutus just see teine meie tiimi jaoks ideaalseks võimaluseks oma võimeid välja käia. See plaan nägi ette ratta ja jooksuga liikuda põhja- ja idaosa kaudu kagunurka Plaanile, kus oli varustusala ja kuhu sai rattad maha jätta. Nii ka võitjatiim Duncan tegi. Selle võimaluse kohta andis kaudse vihje ka korraldaja, mainides eelinfos, et parim variant võib olla selline, millist pole varem kasutatud (mis muud sellest lausest ikka oskad välja lugeda).

Kuid ma ei saa siiani aru, miks otsustasin kõigepealt Munamäele tormata. Ilmselt paar pikka etappi kaardi lõunaosas hirmutasid jooksuvariandi ära. Tagantjärgi hinnates olid need täiesti tühised etapid, eriti võrreldes sellega, kui aeglaselt me rattaga liikusime. Kuid seda saime teada alles hiljem, rajal olles.

(NB! Kaardi alumine osa on skaneerimisel välja jäänud ja kaarti näeb suuremalt, kui see parema hiireklahviga eraldi aknas avada)

Niisiis panime stardist Munamäe poole, kuid sattusime hoopis KP28 poole suunduvale teele. See oli suur viga, siiski veel parandatav. Võtsime jooksuga kõik Suure Munamäe piirkonna punktid ära ja edasi suundusime lõuna poole viivale musta joonega teele. See oli aga meie jaoks väga aeglane variant. Kuigi tee oli libe, sai auto rattajälgedes siiski küllaltki hästi sõita. Kuid selleks oli vaja rattasõidu kogemust ja julgust. Julgus aga, teadagi, tuleb kogemusega. Ühesõnaga, Mari jäi seal hätta, oli üliettevaatlik, sest kõige vähem tahtis ta end kukkumisega vigastada. Ja õigesti tegi. Mäest üles sõitis kohati kiiremini kui mäest alla.

Plaanil oli veel lootust ära võtta kõik punktid, kuid selleks pidime kiiresti sõitma pärituules mööda asfalteed põhja. Selle plaani rikkus osaliselt ära minu suur viga, kus peale KP39-t ei fikseerinud ära parempööret Purka poole ning ootamatult leidsime end jälle Plaksil. See oli siis kolmas suurem viga, millest esimene ja kõige suurem oli muidugi valesti valitud strateegia stardis.

Nüüd jõudsime Haanja alevikku ja läksime kõigepealt Vällamäe suurele jooksuringile. Peale seda jäi natuke aega üle ja võtsime tee äärest ka KP38. Viimase rattavea tõttu jäi meil ilmselt võtmata üks punkt, KP33, lisaülesandesse kaardi kirdeosas poleks nagunii enam jõudnud.

Teenisime ära lumeilvese diplomid (20 kõrgemat mäge), kuid lumeahmi tiitel (40) jäi seekord saavutamata. Saime 42-st võimalikust 39 punkti (38 mäge) ja vargsi loodetud pjedestaalikohast parajalt kaugele. Vähemalt 4 segavõistkonda kogusid maksimumpunktid, kellest parim oli jooksutiim koosseisus Atonen-Terno-Lehtla. Vihaselt panid, kusjuures Reigo oli T-särgis! 

Oli tore päev toredate kaaslastega, boonuseks veel viimasel tunnil väljatulnud päike. 

Tulemused

Looma jalutamas

Kuidagi sarnased on need viimased sissekanded. Tööväliseid inspireerivaid teemasid on olnud vähe, märkimisväärseid tegusid samuti mitte. Valmistume hooajaks ja selleks väike töö käib.

Täna jalutasin jälle looma, seekord vaid ühte. Eesmärgiks oli joosta Kloogarannast ümber Lohusalu Keila-Joale ja sealt Keilasse. Kuna rada sai paika alles kell 00.00 öösel, ei jõudnud kedagi kaasa kutsuda. Piirkond polnud samuti eriti atraktiivne, ehkki mere ääres on alati hea joosta. Eriti praegu, kui lund peaaegu pole ja liiv jooksmiseks pehme-pehme.

Läbisime Armo Hiiega ehk Hiiekaga 29,8km ajaga 3.14h. Rahulikus tempos, nagu vanainimestele kohane. Loodetavasti on nüüd põhi laotud järgmise nädalavahetuse Xdreamiks, kuhu läheme koos Mari Boikovi ja Ott Viirmanniga. Ultrajooksja Marile on see vist esimene kord seiklusele minna, sealjuures rattaga, Otiga jooksime eelmisel aastal ühes tiimis. Rajaplaneering on valmis, nüüd tuleb see ära teha.

Ei saa siinkohal kirjutamata jätta Mari Boikovi üle-eelmise nädala treeningmahust (info võetud FB-st).

Ta jooksis Rakvere maratoni, kus alguses oli olnud üsna libe, kuid viimased 30km läbis maratoniaja 3.11 tempos. Aeg tuli 3.16, kuid enesetunne oli peale jooksu nii hea, et tegi sellele veel 20km otsa.

Kolm päeva enne maratoni oli ta jooksnud 6,5h ja mõned päevad enne seda 3,5h. Nädala jooksutreeningu mahuks tuli 21h!

Kuid see pole veel midagi. Ultrajooksjate hulgas pidi olema selline mees nagu Rünno Ruul, kelle treeningkilomeetrite kõrval on kõigi teiste mahud olematud, sh Mari omad.

Loomadega looduses

Selle nädalavahetuse pikem treeninguots oli juba ammu plaanis. Ühe variandina pakkusin jooksu Kurksest ümber kahe Pakri saare, kuid sadamavaht ei soovitanud. Meri pidi veel vähe jahtunud olema ja kaugemal asuv must jää tundus ohtlik.

Et mitte jälle tuimalt tampida Keila ümbruse teid, läksime täna, Tartu rahu aastapäeval, kolme loomaga Hatule, et sealt teha ring ümber Tänavjärve. Kokku ca 4-5 tundi ja 30-35km.

Esimene loom oli Ats, kes oli just tulnud Portugali treeninglaagrist ja selleks aastaks endale seadnud tippspordi esimesed sihid.
Teine loom oli Hiiekas, rajameister, kellel käib pidev treeninglaager, lõpmatu hulga treeningtundide ja -kilomeetritega.
Kolmas loom oli Lumi, laika, lambakoera poeg. Tema pidi niisama vabalt ringi jooksma, kuid üsna pea sai selgeks, et seekord ta nii lihtsalt ei pääse.

Plaan oli joosta kogu maa keskmiselt ca 8min/km. Kui olime läbinud 40 minutit, oli keskmine kiirus 6min/km. Raske ei olnud, kuid lõdvaks sörgiks seda nimetada ka ei saanud. Huvi pärast sidusin koera enda külge. Ja elu läks kohe kergemaks, väike vedur tiris päris kenasti. Edasine perspektiiv tundus helge, niimoodi hoidsin parajalt jõudu kokku ja loomade kohatised tempotõstmised olid nagu "härja selga vesi".

Palju tuli teejooksu, kuid ei pääsenud ka offroad'ist. Lõpuosas pidi läbima tuimalt pikki teeotsi, pikapeale hakkas ka väsimus tekkima. Hiiekas ainult lobises, nagu poleks 4,5 tundi jooksnudki, Atsi olekust oli tunda kerget väsimust. Kokku jooksime täpselt 4,5 tundi ja läbisime 35,8km.

Nüüd tuleb kenasti taastuda ja nädala pärast uuesti midagi pikemat ette võtta (Tartu maratoni avatud rada?).

Oli kvaliteettreening, mille elasin valutult üle just tänu Lumile. Preemiaks sai ta selle eest karbi sülti.



Eilne rada kaardil.

Tubaselt

Peale pikemaid otsi eelmisel nädalavahetusel võtsin nädala sees asja rahulikumalt ja tubasemalt. Ilmad olid külmad ja rattasõit tahtis natuke järeleaitamist.
Ah, et miks rattasõit?
No eks ikka Winter Xdreami pärast, kus tuleb kõvasti ratast. Plaan on praegu paigas, vahemaad, kiirused ja ajaplaan tahavad täpsustamist. Eks näis, kas panen rajaplaneeringu ka enne veebi üles, ausa konkurentsi nimel. Enda tiim pole veel koos, kokkulepe on olemas ühe tugeva (üllatus)naisjooksjaga, kuid juurde oleks vaja jooksuvõimelist rattameest, kes naisliiget tee peal lükata suudaks.

Paar pilti nädalast.

See pilt pole tehtud piimakombinaadis vaid prügipõletusjaamas. Siit käib läbi kogu Eesti sorteerimata prügi, jääb veel puudugi.








Iru soojuselektrijaama korstnas.

Neljapäeval sai jälle lauatennist mängitud, agressiivsemalt ja enesekindlamalt. Ainult parem õlaliiges on jälle väga valus (paar valesti tehtud eestkäelööki).




Muusikat ka.

Don't Hurry Be Happy - Kõrvemaa maraton

Kuna 40km oli juba suusakilomeetreid kogunenud, siis oli paras aeg maratonile minna. Virule ei läinud, sest see tõstis nahhaalselt oma ärajäänud võistluse Kõrvemaa suusamaratoni päevale ja loomulikult valisin viimase. Mulle tegelikult ei meeldi need Kõrvemaa mäed, eriti siis, kui suusavorm on olematu. Teine ring tuleb tavaliselt raskelt ja krambiseguselt. Suusamõnust on siis asi kaugel. Suusamõnu tunnen üldse harva, ainult siis, kui hästi libiseb, päike paistab ja kiiret pole kuhugi. Suusatamine on reeglina "raske" töö kerge tuleviku nimel.

Täna läksin maratonile rahulike plaanidega. Suureks kergenduseks oli 4 mägise lõigu väljajäämine, sest tasasel maal olen kunn, tõusudel nagu märg lapp.

Üsna alguses tekkis sobiva kiirusega rong ca 30 mehest, hoidsin tahapoole ja rippusin mõnuga konksus. Mööduda oli mõttetu, selleks polnud ka vajadust. Rada oli hea, peaaegu nautisin suusatamist. Esimese ringi lõpus kuulsin kommentaatorilt Ott Viirmanni nime, seega oli Ott üsna lähedal. Teisel ringil tõusin kogu aeg ülespoole, märkamatult möödusin ka Raio Piirojast. Ühel hetkel tekkis sobiv kolmik, veduriks nr.50 - Avo Kirsipuu, tema taga Ott. Alguses tundus tempo üsna paras, kuid mida aeg edasi, seda kergemaks läks. Ott ei tahtnud mööduda ja tempot teha, ise olin kahevahel: sportlane minus oleks tahtnud natuke tirida, tavakodanik tundis mugavustsoonis sõites suurt naudingut.

Mingil hetkel läksin siiski ette ja tõstsin kergelt tempot. Ja just siis algasid mäed. Kulutasin end ehk liiga palju, vaid Ott püsis järel. Ja kui Ott läks palumise peale vedama, jäin tõusudel maha. Samas ei tulnud tagant ka kedagi mööda, vaid teise grupi tugevaid sõitjaid pidi aeg-ajalt mööda laskma. Keha toimis ühes tükis, hea oli sõita. Mulle on juba pikemat aega tundunud, et organism toimib peale novembrikuist oppi kuidagi liiga normaalselt, pikad treeningud mööduvad raskusteta ja taastumine on kiire.

Mõned meetrid enne lõppu läks üks mees mööda. Kurat, ma ei pannud teda enne tähelegi. Kuid 73.koht (aeg 1.12.48) polnud ka paha ja ehkki teine ring oli 2 min aeglasem, tõusin 13 kohta.

Oli hea treening, järgmisena võtaks ilmselt ette Tartu maratoni avatud raja. Eelmisel aastal läks sellega kehvasti.

Tulemused

Loodetavasti tuleb ka mõni pilt.

Täna on Vladimir Võssotski sünnipäev. Muidu ei mainikski, kuid eile helistas üks hea meretagune orienteeruja ja tuletas meelde, et ETV2-s käib saade Võssotskist. See oli 1972.aastast, kus ta Mati Talviku saates rääkis teatrist ja lauludest. Jutt oli sorav ja huvitav, kuid kuidagi liiga masinlik. Kolm viimast laulu olid aga väga hästi esitatud.

Sealt tuli ka üks huvitav fakt. Nimelt nii Tagankas, kui ka paaris teises Moskva teatris mängiti ühe Eesti kirjaniku/dramaturgi teost, kuhu Võssotski tegi laule (ise mängis ka), millest üks tuntumaid oli "Ja ne ljublju".

KÜSIMUS: Kes oli see Eesti kirjanik, kellest Võssotski väga lugu pidas?

Sergei Bezrukov laulab Võssotski lugu

Keila Õhk 2014

Sõitsin linnast koju, auto termomeeter näitas -17°C. Tarmo Klaar oli korraldanud puutevaba SI-pulkade testvõistluse Keila Õhk 2014, mis oli ikka täitsa päris suusa-o moodi. Abimeheks radade tegemisel oli Mait Tõnisson.

Läksin kohale, kartsin, et osalejaid tuleb kohale vähe. Oli hiline aeg, pealegi pime ja külm.

Kuid parkimisplats oli autosid täis. Kõik, kes vähegi suuskadel püsisid ja kaarti lugeda oskasid, olid kohal. See oli sellel aastal vist esimene suusa-o Eestis.

Rada oli tasemel, tegin mitu suurt viga ja vale teevalikut. Koduseintest polnud kasu. Näpud külmetasid, lõpus ka varbad. Kuid see oli teisejärguline, sest Viljar Vainolaga oli vaja rebida. Kord oli üks ees, siis teine, lõpuks tehti ärtust ära. Lahendasin etapi 10-11 valesti.

Tulemused
Testimise tulemused

Sellest, mida ei teinud

Laupäeval oli tore üritus plaanis, SKMi loomadega joosta Kõnnult Aegviitu. Kokku kusagil 30+ km ja aega selleks (kuni rongi väljumiseni) ca 3.40.
Ilm oli kena, kohati paistis päike. Hommikul panin ka fotoka Paukjärve laudraja jaoks valmis. (pildi autor Armo Hiie)

Kell oli 8.15, asutasin end Tallinna bussijaama sõitma, kui helistas Hiiekas ja küsis, et kas sa ei tulegi.
- Tulen küll, kohe hakkan sõitma.
- Buss kohe väljub...
Kurask, jätsin vale kellaaja meelde, kell 9 pidi olema start Kõnnust (mitte Tallinnast).

Oma väikese jooksu tegin siiski Keila kandis ära, 2h ja 20+ km. Vähemalt sai koerale normaalse jooksuotsa.

Pühapäeval ähvardasid mõned kodanikud minna Haapsalu lahele uisutama. Asi tundus väga ahvatlev, eriti ilusa päikeselise ilmaga. Kuid sinna ei plaaninudki minna, tundsin vaid kadedust, eriti FB-st pilte vaadates. Egas midagi, tegin Keilas oma esimese suusasõidu, 1,5h.
Rada oli täitsa OK, siiski sõitsin vanade suuskadega.

Laupäeval Kõrvemaa suusamaratonile. Ühe korra tahaks enne veel suusatada, kuid õhtuti on ikka üsna külm. Eks näis, kas seal maratoni jaoks lund veel jagub. Ehk saab jälle kirjutada tegemata tegudest.

Uuele ringile

Eesti Orienteerumisliidu uue juhatuse esimene koosolek oli tavapäraselt pikk ja toimus reede õhtul ning laupäeval. Õhtu läks pikaks, laupäeval käisime vahepeal jooksmas.

Pildil EOLi juhatus koos tegevjuhi Paul Poopuuga.

Teemasid oli palju. Esimesena andsid ülevaate oma tegemistest WMOC2016 ja WOC2017 korraldajad Jaan ja Markus. Ka Leho Haldna oli kohal. Kiireid tegemisi on edaspidi mitmeid, üheks olulisemaks ühise juriidilise isiku moodustamine. Paljud teemad vajavad detailseid tegevusplaane.

Eelarvest niipalju, et Paul on teinud head tööd, EOLi rahakott ei ole tühi.

KÜSIMUS: Kus oli juhatus seekord koos?

Sai joostud esimesel lumel. Kunagi ammu oli vist samuti lumi maas, aga hästi ei mäleta enam.

Kõrvalehüpe

Töö juures on meil päris hea ping-pongi laud ja ühel korral olen seal mänginud. Sellest läks hammas kergelt verele, ehkki toakaaslastest suuri konkurente polnud.

Ostsin Kristiine spordihallis Rein Lindmäe käest reketi, mis tundus esialgu päris korralik, ka hinna poolest, kuid hiljem, nö harrastaja-lauatennisistidega rääkides, oleks sama raha eest saanud vaid ühe kummi.

Egas midagi, alguseks ok, reket oli kerge ja liikus käes hästi. Viimasest tõsisest mängimisest oli möödas ca 25 aastat, võib-olla enamgi. Siis lammutasime Geoloogiakeskuses igal lõunavaheajal, samuti õhtuti ja aeg-ajalt ka nädalavahetusel. Käisin ka mõnedel turniiridel Haibas, kus enamasti sain peksa. Keila ja geoloogia konkurentsis oli tase enam-vähem.

Niisiis, täna õhtul mängisin 2,5h Riisipere lauatenniseklubi liikmetega Turba koolimajas. Polnudki kõige hullem, võeti omaks, st oldi nõus vastu võtma ka järgmisel korral. See oli juba suur tunnustus.

Lauatennisega olen elus kokku puutunud mitmel korral, kahjuks trennis pole käinud ja algtõdesid omandanud. Mis tähendab, et mitte kunagi seda mängu korralikult mängima ei hakka.

Kui olin ca 12-14 aastane, siis mängisime Tartus 7.majavalitsuse taga aias (Riia tn 53 või 55). Mart Siliksaar oli siis majavalitsuse spordimetoodik, Kalle Kaljurand tänavakaaslasena suur konkurent. Siiamaani olen Mardile 1 kasti ehk 20 pudelit limonaadi võlgu. Pinksi sai mängida ka mõnes teises kohas, näiteks 1.majavalitsuse keldris, mis oli tehtud laste mänguruumiks. See majavalitsus, kelle spordimetoodik oli üks vanem naine, asus kusagil Kroonuaia ja Jakobi tn ristmiku lähedal.

Teine etapp algas ülikoolis, Leningradi maantee ühikas. Seal mängiti kõvasti, ka öösiti ja pidude ajal. Kes olid trennis käinud, need staaritsesid, teised arenesid oma loomulikku rada pidi.

Kolmas etapp oli Eesti Geoloogia Valitsuses (Geoloogiakeskuses). See oli kõige hasartsem ja konkurentsitihedam periood. Peeti hulgaliselt turniire, geoloogide vahel, asutuste vahel jt. Tase jõudis geoloogide hulgas paremate lähedale. Päris proffe meie hulgas polnud, mõni oskaja käis alla, mõni sai vanaks, mõni jälle töötas end tihedas konkurentsis üles. Ja mängib siiani.