Uisuretk Hiiumaale

Kui meri on kaetud sellise jääkattega nagu praegu on, siis oleks patt see võimalus käest lasta. Aitäh, Silver Eensaar, et kutsusid, koos Erik Aibasti ja Lauri Tarlapiga sai kokku sobiva seltskonna pikema uisusõidu ettevõtmiseks.

Täpselt 7 aastat tagasi sai tehtud ringi ümber Muhumaa, samal aastal ümber Kihnu ja mõned aastad tagasi uisutasime Tõnisega üle mere Saaremaale. Hiiumaa oli veel puudu ja täna sai ka see tehtud.

Eks merele on alati esialgu natuke kõhe minna, ehkki mõned inimesed olid meie marsruudi varem läbi teinud ja turvalisust tõestanud. Aga ikkagi. Jää kvaliteet polnud küll kõige parem, kuid kokkuvõttes võib siiski hinnata 4- -ga. 

Tahtsime külastada Hiiumaast kagus asuvaid laidusid, tee peale jäi keset merd veel mõni väike saareke. Kogu ring tuli kokku 62,4 km. Kuna tuul puhus idast (kuni 5-6 m/s), siis tagasiteel Hiiumaalt mandrile tuli ka 30 km rutiinset vastutuuletööd teha. Allatuult uisutamine oli puhas lõbu.

Väljusime Puisest, kus ma pole kunagi käinud ja paadipõgenike mälestusmärki näinud.

Üsna alguses tuli üks suurem lõhe ette, kus Erik sai jala märjaks.

Natuke näitas end ka päike, kuid kahjuks vaid korraks.

Väiksemaid väheatraktiivseid jäämägesid oli ka.

Ja nii mõnigi jäälõhe ületamiseks veel.

Ahelaidi laiul tegime minnes väikese peatuse.

Laidude rida õhust, meie pisikeste täppidena all merel (Silveri foto). Laidudel nägime kitsi ja rebast. Silver nägi inimest!

Nii algas Hiiumaalt vastutuules tagasisõit. 

Teele jäi väike Langekare, kus kõik puud olid kormoranide pesi täis (Silveri foto).

Kõige pikem ja rutiinsem-töisem etapp oli Langekare ning Kumari saare vahel. See viimane ei tahtnud kuidagi lähemale tulla, ehkki paistis olema siinsamas.

Peale Kumari saart oli juba tšill. Strava ütles, et sõiduaega oli 4h ja 18min, kuid kokku läks 5h 15min.

(DROONI)VIDEO Silverilt

Bahovski mälestusturniir, MP Keilas ja kohustuslik jääjoonis

Nädalavahetusel oli päris mitmeid spordiüritusi. Laupäevaks olin varakult valinud lauamängude nelikturniiri ehk Bahovski mälesturniiri, kus aladeks olid male, kabe, koroona ja lauatennis. Seda võistlust on läbi viidud üle 20 aasta, ise osalesin eelmisel aastal alles esmakordselt.  

Valmistusin arvutis nii kabeks kui maleks, kuid tegelik elu, kus aega mõtlemiseks oli kabes 3 min ja males 5 min, tuli natuke teistsugune. Kui trikid ja kombinatsioonid pole laua taga selgroosse taotud, siis välgutamisega midagi uut mõistlikku ära ei tee. Hea, et mõni väärtuslik vigurit ette ei jää. Kuid juhtus sedagi. Üldiselt oli lauamängude tase päris kõva ja sain sealt natuke alla poole punktidest.

Turniir käis šveitsi süsteemis, kus ühe vastasega tuli mängida kõik alad 2x läbi ja vastavalt kogutud punktidele anti järgmisse vooru sarnase punktisummaga vastane. Kokku oli 6 vooru ja kogu üritus kestis 8 tundi. Kokku sain 24 punkti, seega täpselt 50%. Pinksis ei andnud ühtegi punkti ära. Päris mitmed loobusid mängust, üks kohe peale seda, kui tegin soojendusel esimese löögi :)

Pühapäeval oli Keilas Linnaorienteerumise päevak ja kuna üritus toodi sõna otses mõttes koju, siis tegin üle väga pika aja esimese stardi. Jooksnud ei ole, kuid muid liigutamisi, sh suusatanud, olen küll. Seega oligi huvitav võrrelda liikumiskiirust teistega. 

Võtsin pika raja ja jooksin mitu korda kodumaja kõrvalt mööda. KP19-s vaatasin, et järgmine punkt on Legendsi juures ning rohkem kaarti ei vaadanud. Finišis selgus, et üks punkt (20) oli veel tee peal. Seega MP ehk missing point ja üldtabelis aegu võrrelda ei saa. 

Mul tuli ajaks 36:41, mis polnud paha. Ainult vasak säär ei luba nüüd jälle joosta. 

Natuke piinlik, et pole viimasel ajal uisutamas käinud. Täna oli ilus päikeseline ilm ja proovisin jääd Rummu karjääris. Peegelsiledal jääl kippus uisk kohati sentimeetri võrra läbi jää minema, sest sulavesi polnud veel täielikult külmunud. Konarlikumates kohtades oli sõita  täitsa ok, tugevas pärituules aga lausa super. Siis sai ka õrnematest kohtadest suure hooga üle liuelda.

Muidugi tuli teha ka kohustuslik GPS-joonis, mis Rummus tuleb alati ühesugune.

Närvidest ja tahtmisest

Uhh, lõpuks ometi -5°C ja normaalne suusailm. Laupäevane -14°C oli suusatamiseks üsna ebamugav, külmunud pöidlad valutasid kodus veel jupp aega. Nagu lapsepõlves. No kuidas küll sai kunagi mindud Tartu maratonile alla -20°C kraadiga, jalas sussilaadsed botas-saapad, kuhu sisse mahtus vaid õhuke nailonsokk, püksis ajalehepaber. Või seal Altai suusamatkal, kui külma oli pidevalt alla -30°C. (Foto: Taavi Kainel).

Aga sellest ei tahtnud kirjutada, vaid ühest kogemusest pühapäeval Viljandis, kus toimus lauatennise turniir.

Närvilisi mängijaid olen pinksilaua taga näinud omajagu. Sõimavad, vahel ka sind ennast, karjuvad, loobivad reketit või lausa lõhuvad inventari. Reeglina on muidugi tegemist harrastajatega. Harva juhtub, kui vastase mölisemine muutub nii tüütuks, et kaob mänguisu ja tahaks ära minna. Tulemusele on see üldjuhul  siiski hea, sest taoline tegevus vähendab vastase keskendumisvõimet. Lõpliku murdumiseni, kui tal tahe kaob, on sealt veel palju punkte minna. 

Olin turniiril alles 47. paigutusega (reiting 346), mis tähendas üsna kindlat kaotust esimeses voorus ja edasi juba tasavägisemaid mänge. Ühel hetkel ootasin vastast nimega Väino Kiuru (reiting 140), kuid üllatuseks tuli vastu hoopis 12-aastane pisike kleenuke tüdruk Marii, kes oli Kiurut 3:2 võitnud. 

Mulle sobis, sest noortega on sageli lihtsam kui vanade kogenud mängijatega, nende psüühika ja tahe on nõrgemad. Tõsi, tegemist oli tubli Viljandi trennitüdrukuga, kes eelmisel päeval võitis N13 klassis esikoha ja  selle päeva esimeses mängus sai Antti Luigemaalt (reiting 30) ka ühe seti kätte.

Sain hästi oma tugevusi ära kasutada, st kõva vindiga ebameeldivat servi teha, kus vint jääb veel mitmel löögil pallile sisse. Seetõttu pole vastasel äralöögi jaoks alati head kontrolli palli üle. Ja seetõttu väike Marii ka eksis, vahepeal pühkis juba pisaraid silmist. Kuid mängis edasi ja jäi kaotusseisu 0:2 (mängiti 3 seti võiduni, iga sett 11 punktini). 

Tüdruk hakkas nutma ja endal tekkis vähe hale tunne. Kas õige mängumees oleks just nüüd vastast murdma läinud, näidanud julgust ja enesekindlust, sest sport on julm ja nii peab ka noort sportlast karastama. Või?

On vaja imepisikest muutust suhtumises, kui kohe hakkavad punktid ära minema. Nõnda kaotasin kolmanda seti üsna kindlalt. Seis oli 1:2.

Tüdruk kosus ja mina ka. Neljas sett oli ülimalt tasavägine, kus mul jäi lõpus mitu matšpalli kasutamata. Tüdruk võitis ja seis oli 2:2.

Otsustavas setis jäin alguses pikalt taha, kuid suutsin siiski seisu võrdsustada. Luigemaa mängis kõrvallauas ja jälgis natuke ka meie mängu. Marii setivõit esimeses ringis avaldas talle vist muljet. Ütlesin, et seis on 2:2 ja 8:8. Marii oli paaril korral jälle enda peale tõsiselt pahane, kuid valitses ennast.

Tüdruku eduseisul 10:9 oli pikk ja põnev pallivahetus, kus lõpus eksisin ja kaotasin mängu. Marii oli silmnähtavalt rahul ja mulle see meeldis. Ta oli väga tubli, vaatamata raskushetkedele suutis end kokku võtta ja võita.

Kõik järgmised mängud võitis Marii seisuga 3:0, kusjuures vastaste reitingud olid 250 juures. Seega oli tal tahtmist kõvasti.

Edaspidi jälgin seda andekat tüdrukut suure huviga. Kuidas küll tema psüühika tagasilöökidele vastu peab ja milliseks kujuneb suuremaks saades iseloom. Kuidas vaimselt tugevamaks saada. Huvitav, et just selline teema tuli täna orienteerujate listi.

2023. Tagasivaade

Ukraina. Loodetud läbimurret lõunarindel Ukraina poolt ei tulnud, värdriigil polnud õnneks samuti edusamme. Kohutaval hulgal surnuid ja vigaseid ning maatasa purustatud linnu - karm elutahte, vastupanusoovi ja väärikuse proovilepanek. Feigin ja Arestovitš lõpetasid koostöö, miskipärast ei tõmba  enam kumbagi kuulama ehkki jätkavad aktiivselt. Feiginile ei heida midagi ette, kuid Arestovitš, kelle  panus sõja esimestel kuudel oli inforindel asendamatu, tegi peale presidendiks kandideerimise soovi ebamõistliku kannapöörde - hakkas liiga otse Ukraina võime kritiseerima ja Venemaaga võimaliku kokkuleppe tegemise mõistlikkusest rääkima. Valel ajal vale jutt sellelt mõtte- ja sõnameistrilt, kes aeg-ajalt ka blufib. Igapäevasesse varahommikusse kuulamisse jääb nüüd Denis Davõdov (ingl keeles), kelle postitus ilmub igal öösel, kusagil 3 ajal. Vahest meeldib kuulata ka Moskva professor Valeri Soleveid, kelle järgi suri Putin juba 26. oktoobril ja teda asendab praegu teisik nimega Vassiljõtš. Ta väidab samuti, et Prigožin tuleb varsti välja... Kuuldavasti on tal hea toetaja-infoallikas kõige kõrgemast võimuladvikust. Ehk seetõttu polegi veel vangi pandud. Kuulan muidugi ka paljusid teisi.

Sport. 2023 oli lauatennise aasta, kus sain tegijaks küll 400+ reitinguga turniiridel, kuid reitingu alla 300 saamine võtab veel aega. Ehkki võin tasavägiselt mängida ka teise saja pinksistidega, kolmanda saja mängijaid ka võita. Lühidalt, eesmärk on nüüd jõuda reitinguga alla 300. 

Mul on vedanud mängukohtadega, sest ühel hetkel sattusin Haibasse, kus Kaljo Põldaru eestvedamisel käib koos heal tasemel tore seltskond. Ja nüüd ei mängi ainult lauatennist, vaid ka igasugu teisi (laua)mänge ning osalen ka Kernu Terasmehe võistlusel. Jaanuaris on tulemas maleturniir (10 min), siis sulgpall ja noolevise ning ujumine (100 m). Harjutan kõiki alasid.

Tänu esisajasse kuuluvale lauatennisemängijale Agnar Pirnpuule olen kenasti vastu võetud ka Väimela ja Mooste mängijate hulka. Kui asun Võrumaal, siis ei taha vahele jätta ühtegi sealset kvaliteettreeningut.

Töö. Sellest ma reeglina ei räägi, kuid detsembris sai täis 10 aastat Eesti Energias. See on olnud huvitav aeg, kus on tulnud süvenenult tegeleda paljude erinevate teemadega. Tõsi, on olnud ka stressirohkeid perioode, kuid tore on see, et igal kuul tuleb palk pangaarvele. Olin kunagi 14 aastat ise endale tööandja ja palga ning maksude maksmine polnud siis kõige meeldivam tegevus.

Geoloogiline uuring Türgis sai läbi, paar kuud tagasi käisin veel järsult mäenõlvalt võtmas 3 tonni kivimiproove. Selleks rajati mäenõlva sisse 800 m pikkune tee! 

NB! Eesti Energia teenis selle tööga ainult raha, st müüs oma oskusteavet.

Nüüd olen rohkem keskendunud põlevkivituhkade kasutusvõimalustele, kus on piisavalt väljakutseid ja ka rahvusvahelist suhtlust. Ühe toreda töölähetuse sain teha Rooma, teise Berliini, kuid nagu ikka, on sellised tööga seotud käimised üsna väsitavad. Berliin päädis ka koroonaga.

Orienteerumine on olnud tagasihoidlik, sest jooksuvorm pole veel hea ja väga kõvasti ei taha ka pingutada. Rattaorienteerumise Eesti MV-l sain lühirajal kulla ja sprindis mängisin ülirumalalt viimase punktiga nii hõbeda kui medali maha. Eesti MV tavarajal Põlulas jäin 4.-ks, sprindis läks medal kaduma ühe aiaaugu ehk kehva nägemise tõttu. Seega hoidsid pinksitreeningud ka teatud jooksuvormi. 

Maal olin päris palju, oli soe ja ilus suvi. Ka noorpered olid vahepeal maal, sai lapselapsi pildistada.

Madise pilt.

Kokkutulekud. Aastal 2023 oli mitu kokkutulekut: 45 aastat keskkooli ja 40 aastat ülikooli lõpetamisest. Klassikaaslastega pilt on  tehtud Kakerdaja rabas ja kursusekaaslastega Tolkuse rabas.

Esimest ja ilmselt ka viimast korda käisin kuninga kroonimisel. Torgus.

Jaapan. Ise ei käinud, kuid abikaasa küll, enne maavärinat ja lennuõnnetust. Ilus kauge maa, oma eripärase kultuuriga. 

Kaotused. Selle aasta kõige kurvem osa. Maikuus läks Lumi, tegin temast pildi veel 2 päeva enne lahkumist. Lumi oli 13 aastat vana.

Headest klubikaaslastest, väga toredatest inimestest, ühtlasi ka kunagistest kolleegidest ja majanaabritest, Aarne Mardiste'st ning Helve Luht'ist jäime ilma. Geoloogidest, keda inimesena hindasin ja väärtustasin, surid selle aasta lõpus Tarmo Kiipli ja Mati Rammo ehk Rammokas. Mati lahkumisest sain teada alles mitu nädalat peale ärasaatmist. Temaga koos tegime kunagi läbi "Prince of Persia" mängu, milleks kulus ikka mitu ööd.

Lõpuks blogiarhiivi ka üks jõulueelne perepilt.

Kuidas mu äi Soome suusatas

Mu äi oleks eile saanud 113 (!) aastaseks. Vikipeedia lühiartikkel temast algab nii:

"Mait Maameele (1934. aastani Mart Eiert; 24. detsember 1910 Pada vald, Viru-Nigula kihelkond, Virumaa – 1. veebruar 1987 Tartu) oli eesti kunstnik-dekoraator ja karikaturist ning kujutava kunsti kaugõppekursuste ellukutsuja.

Ma pole ise teda näinud, sest kohtusin oma tulevase abikaasaga vaid paar kuud peale Mari isa surma. Matkagruppi oli tookord vaja naisliiget ja nii sattus juhuslikult üks mägikogemuseta tütarlaps ületama 3A kuru (LUGU).
Edasine on Mari teadmine jutuajamistest ja isa arreteerimistoimikust.  

Mart Eiert töötas 1931-1935 Rakveres ajalehtede „Viru maaleht“ ja Uus Virulane“ juures, 1935-1939 Tallinna ajaleheles „Vaba maa“, 1930-ndate lõpupoole Soomes spordilehe toimetajana, kus võttis nimeks  Mait Maameele (Soome hümnist, mille avasõnad on: Oi maamme, Suomi...). Enne suure sõja puhkemist andis koos kahe soomlasega välja ajakirja „Suomi-Eesti“, mis jõudis ilmuda 3 numbrit. 

Eestisse lõksu jäämine

Mait oli korraks Eestis vanematel külas, kui 30. nov. 1939 tungis Nõukogude Liit Soomele kallale ja algas Soome Talvesõda. Piir suleti päevapealt, tagasi Soome ei lastud. Talvesõja ajal proovis ta 2 korral minna jalgsi üle jää tagasi Soome. Ühel korral Aegna ja ühel Suurupi juurest (kaart on illustratiivne). Mõlemad korrad ebaõnnestusid. Teisel korral jõudis päris kaugele, kuid piirivalve sõitis mootorsaaniga järele ja sundis tagasi, meres olid tekkinud ka lahvandused. 1940 sügisel oli Mait vist organisatsiooni „Põhjakotkas“ liige, mis ehitas mingit raadiojaama.

Järgmiseks katseks Soome jõuda tegi ta vähe pikema plaani. 

12. märtsil 1941 alustas kodust Varudist suusateekonda läbi Läti-Leedu-Poola Saksamaale, et sealtkaudu minna Soome. (Eesti oli okupeeritud NL poolt, kes oli sel hetkel aga suur sõber Saksamaaga). Läti läbis suuskadel 8 päevaga, edasi oli sihtkohaks Memel (Klaipeda) Leedus, kuhu jõudis märtsi lõpuks. Kohapeal kuulis, et NL koondab piirile vägesid ja piiril on koertega 10 km laiune patrullvöönd. Kohalikud soovitasid suunduda lõunasse, et minna läbi Kaunase Mariampoli peale. 

Mariampolini jäi 8 km, kui ta suusatas mööda ühest majast ja vaatas sisse aknast. Punanurgas läbiviidud komsomoli koosolekul märkas keegi teda ja võõrast kahtlustades tuldi Maidule õhtul järele ning võeti kinni 13. aprillil 1941 ühes talus vahetult enne magamaheitmist. 

Seejärel viidi vallamajja, kus oli üks nahktagis tegelane kontoriametnikust daamiga. Miilits tahtis ta esialgu külmkartsa panna, kuid peale seda, kui nahkkuub ajakirja „Suomi-Eesti“ sirvis, käskis viimane selle ajakirja toimetaja ööseks enda poole viia. Kahjuks leiti hilisemal läbiotsimisel ühe õmbluse vahelt raadioside šiffer, mis oli jäänud hävitamata, ja ta anti üle NKVD-le ning viidi Kaunasesse. Kinnipidamise järel istus 2 ööpäeva toolil püssivalve all. Püsti tõusta ei tohtinud, peldikusse ei saanud. Süüa-juua ei antud kuni ülekuulamiseni. Peale seda viibis 3 ööpäeva kartseris, mille põrandal laius vesi. 

Edasi viidi Kaunase keskvanglasse. Seal hoiti kinni 1 kuu, edasi saadeti Riia vanglasse, kus istus 8 päeva. 19. juunil 1941 toodi Tallinna Patarei vanglasse (oli ühes kambris Valga piirivalve kordoni ülema, majoriga, ühe Valga raamatupidajaga ja 4 Eesti sõjaväevormis mehega). 10-12-le inimesele mõeldud kambris oli 70-90 inimest, kelle hulgas palju vargaid. Kambri aknast avanes vaade Sõjasadamale. 

22. juunil algas II maailmasõda ja Saksa lennukid pommitasid Sõjasadamat. Vangid moodustasid salga, et võimaluse korral põgeneda. Valmistuti vastuhakuks, juhuks, kui tullakse mahalaskmisele viima. 2 satsi vange viidi ära ja need teadsid, et ees on sõit Siberisse. Juurde toodi uusi vange ja Mari isa kamber sai teada, et öösel läheb neilgi ärasõiduks. 5. juuli 1941 kell 1-2 öösel aeti vangid Patarei vangla õuele kokku ja suruti seina äärde. Keset õue toodi laud toimikutega. Väljahõigatu pidi minema püssimeeste väravast läbi, laskuma väljaspoole aeda põlvili, käed kuklal (ringi vahtimine oli keelatud). Kui nii koguti kokku 120 meest, aeti need üheskoos vagunisse. Hoiatati –  samm kõrvale, avatakse tuli. Inimesed suruti loomaliku peksmisega vagunisse. Oli surmamõistetu tunne. Samas paistis Tallinna siluett, meri oli vaikne, suveöö soe. 

Loomavaguni uks lükati kinni, viimased tulijad ei saanud liigutadagi. Pimedus, õhupuudus.Vangid tagusid meeleheitlikult vastu seina ja karjusid. Tšekist ähvardas kogu vaguni maha lasta, kui vait ei jää. Lõpuks nõustuti võtma akende eest lauad, uks jäeti suletuks. Mait sai üles lae alla 3. polkale, üks tema naabritest oli leitnant Siht, teine majandustegelane Espe.

Esimene kohtumine Siberiga

Sõit Siberisse kestis kuu aega. Süüa anti soolakala ja lombist ämbriga vett. Rongis tekkis düsenteeria, paraskid ajasid üle ääre. Mari isa mälestused: 2 meest proovisid põgeneda - olid lauad lahti kangutanud ja käänaku peal, kui rong aeglustas, hüppasid rongi katuselt pimedusse. Üks jäi elektritraatidesse kinni, valvur märkas ja lasi põgeneja maha. Rong peatati. Teine visati pekstuna ja oigavana vaguni põrandale, järgmises peatuses lasti temagi puuriida taga maha.

Kirovi lähedal sõitis mööda rong naiste ja lastega. Mehed nutsid.

Irkutskisse kohale jõudes ei kandnud jalad pikast liikumatusest ja näljast. Vagunist alla astudes vajusid vangid põlvili. Püssipäradega peksti püsti. 

Irkutskis oli ta 8 kuud uurimise all, kuni juunini 1942, Irkutski Aleksandrovskaja keskvanglas. Seaduslikku alust (paragrahvi) ega vangistuse tähtaega polnud. Seejärel oli vangilaagris Taišetis kuni juunini 1943, pärast vigaseks peksmist 3 nädalat kolhoosis „Taišet“. Pidev nälg, skorbuut, elu eest võitlemine kriminaalidega. Kuna Mait ei suitsetanud, vahetas oma tubakaportsjonid leiva vastu.

Üksikud juhtumid, millest oli juttu:

- Kriminaalid nõudsid näljapajukist leivast sundosa endale. Kogu kambriga otsustati vastu hakata. Relvadeks haarati naridelt, kes kust mida sai. Kui krimkad nõudma tulid, hakati nari juppidega andma nii, et verd lendas. Krimkad lubasid nad vastuhaku eest maha tappa. Karistuseks aeti vastuhakkajad ööseks kütmata külmkartsa. Üks vanem mees oli seal ära surnud. 

- Baraki ühes otsas oli ahi, mille ümbruse hõivasid blatnoid, kriminaalid. Seinapoolsetel oli nii külm, et öösel külmusid narilaudade külge kinni.

- Ämbritega tõrva kandmisel kukkus üks tilk kriminaali vildi peale, kes tuli talle kallale. Mait, kes oli poksi harrastanud, tõmbas ta lõuahaagiga maha ja päästis end sellega, et hoidis kogukat retsi löökidega siruli maas kuni valvurid tulid vahele. Mait sai karistuseks 10 min lumes istumist (aga temperatuur võis seal ulatuda 50 külmakraadini).

- Vagunist laaditi 50-kiloseid kotte. Öeldi, et kui vagun tühi, lõpeb töö. Siis aga aeti uus vagun ette ja pandi tühjaks laadima vagunit 100-kiloste kottidega. Kott lasti ülevalt õlale, Mait kukkus kurnatusest kokku. Valvur tõmbas jalaga mullale ringi, pani Mari isa keskele. Kott tõsteti õlgadele ja püstol pandi meelekohta - seisku. Kukkus uuesti. Siis peksti jalgadega ja kätega kuni teadvuse kaotuseni. Sai selgroovigastuse. Pärast tööd viisid teised vangid ta laatsaretti. Mitu kuud ei suutnud end sirgu ajada ja kõndis laus küürus. Töötegijat temast sellisena polnud ja määrati kolhoosi valvuriks. Väljaspoolt vanglaväravat tõi põue sees salaja sisse hapuoblikaid  (skorbuudi vastu). Tal oli endalgi skorbuut ja kaotas hambad. Vangla territooriumil polnud ühtegi rohelist liblet. Roheline oli nii hinnas, et seda sai vahetada leiva vastu. Skorbuut ja sellest tulenev hammaste väljalangemine oli üks laagri ränkadest haigustest, mis lõppes sageli surmaga.

Punaarmeega Eestisse

1942 edenesid sakslased ja Stalin lubas taas rahvuskorpuste moodustamist Punaarmee koosseisus. Pärast enam kui 2 aastat vanglapõrgut taotles Mait end Punaarmeesse, mis oli ainus võimalus saada tuhandete kilomeetrite kauguselt tagasi Euroopasse. Juunis 1943 mobiliseeriti Punaarmeesse, Eesti tagavarapolku. Oli sidetöötaja, vedas mingeid kaablirulle.

1945. aasta veebruaris Eestisse jõudes anti 2 kuud puhkust, edasi liikus väeosa Kuramaa lahingutesse. Mait otsustas jääda Eestisse ja deserteerus 11. veebruaril. Tema isa ja ema olid sõja ajal surnud. Ka Maitu ennast peeti kadunuks-surnuks, mistõttu ei osanud keegi teda Eestis oodata. 1942 peeti talle Viru-Nigula kirikus hingepalvegi ära. 

Eestis lasi Mait teha endale sõjaväepileti ja valedokumendid 1940 surnud vend Peetri andmetega, Mait Maameele nimele.

1945 Tallinna jõudes oli linn võrreldes vangistuseelsega 1941 muutunud nagu öö ja päev. Linn oli olnud võõrastav, linnapilt täis Vene sõdureid ja vene keelt.

Pärast deserteerumist vahetas ta sageli elukohti ja ööbis, kus sai. Mais-juunis 1945 ööbis sageli Tallinnas kunstnik Ilmar Ojalo ateljees. Nii kuni arreteerimiseni 19. juunil 1945, kui Ilmar Ojalo ateljee pööningul Suur-Ameerika 18a ärkas näkku suunatud valgusvihu peale. Püssimehed küsisid dokumente, võtsid kaasa nii Maidu kui päeviku Siberisse saatmise teekonna algusest.

Sellesse kodutusse perioodi jäi tõenäoliselt ka juhtum, kui ta ööbis metsavendade juures (Raasiku lähedal?). Hommikupoole ööd oli keegi tormanud sisse, äratanud kõik ja teatanud haarangust, mis käis juba küla teises servas. Ta põgenes ühe kaaslasega, jaamast mindi esimese hommikuse rongi peale. Pärastlõunal tulid nad tagasi olukorda uurima. See hoiataja oli olnud mingi metsavennasalga liige, kes teistele hoiatust tuues jäi ise haarajate kätte. Mait ütles, et mehe tääkidega läbitorgitud surnukeha leiti kuskilt aia äärest, ainult riidetükkide järgi tunti ära.

Teist korda Siberisse

Algas teistkordne sõit orjalaagrisse Siberisse. Seekord Krasnoturinskisse, Bogoslavlagi (Uuralites), kus Eriosakonna otsusega sai 1946 jaanuaris nõukogudevastase tegevuse eest 5 a parandus- ja töölaagrit. Töötas maa all vasekaevanduses, rõskuses, pahkluuni vees. Niiskest šahtist maapinnale tõustes külmusid vangid teel barakki jäise tuule käes kõvaks ja ragisesid nagu vihmaveetorud. Enamik vangidest sai seal poole aasta või aasta jooksul mingi kopsuhaiguse, millesse surid. Mari isa pääses tänu  joonistamisoskusele maa peale kulturnikuks ehk loosungeid joonistama. Kaevandusest pääsemine päästis ta elu. 

(Selles piirkonnas matkasin ka ise kunagi, lugu on SIIN.)

Lõpuks, 1950 vabanedes, oli ta 40-aastaselt paljas nagu püksinööp. Esimese endale kuuluva isikliku asja, milleks oli pruun villane tekk, andis talle Tartus jurist Robert Tasso ema. Endisel vangikaaslasel jäi aga veel aastaid Siberis istuda. 

Elu Tartus

Tartus juhendas ta kunstiringi, kus kohtas tulevast abikaasat Maimut, loogika-psühholoogia osakonna tudengit, kellega abiellusid 1958. Sündisid poeg ja tütar. Mingi aeg juhendas rahvakunstiringi Autoremonditehases, hiljem, kuni surmani oli kunstnik-dekoraator Tartu Vee- ja Kanalisatsioonivarustuses. Tema ateljee asus Vanemuise pargi kõrval veetornis.

Mari isa oli loomult ülirõõmsameelne inimene, mitte iialgi pahur ega mossis. Vene korda ei sallinud, vene keelt ei rääkinud põhimõtteliselt. Loomult oli alati väga abivalmis. Ja armastas palju sõpradega kohvikutes istuda. 

Elu lõpupoole kippus kohvikus napsu võtma ehk natuke sagedamini kui vaja. Tütre etteheite peale liigse napsitamise kohta ütles ükskord: 

„Tead, kui mõtled, millest kõik oled läbi tulnud, millisest külmast ja näljast, siis kusagil baaris, kus on head sõbrad, kus on ilusaid naisi, kus on soe, ja pits konjakit....“

***

PS

Kui Mari läks Vanemuise pargi kõrval asuvasse perekonnaseisuaktide büroosse matuste jaoks isa surmatõendit saama, ei tahetud seda välja anda, sest isa ühes dokumendis oli õige sünniaasta 1910, teises vend Peetri sünniaasta 1907. Ametnikuga pikalt vaieldes vaatas Mari samal ajal seinal rippuvat isa maali, mingid astrid vaasis ja isa signatuur seal all.

Kaval Antsu iseloomu tal küll polnud, kuid Ants Viidalepale sobis.

.

Libahundi Jõulujämm Sussanini lõikega

Rogain üle tee, st Keila metsas ja linnas - see oli justkui kohustuslik ettevõtmine. Põnevamaks tegi ürituse võistluse formaat, kus esimese osa pidi läbima suuskadel ja teise osa jalgsi. Start oli Jõulujämmi 3-tunnise rogaini jaoks üsna hiline (13.00), sest kell 16 oli juba pime. Foto: Valdur Vacht.

Rogainile läksin eesmärgiga võtta asja mõnuga ja rahulikult, kus tulemus polnud üldse tähtis. Ometi vaheldus enesetunne ja motivatsioon sellel lühikesel rogainil üsna kõvasti.

Võistlus algas suusatamisega, kus palju tagasi ei hoidnud. Libisemine oli suurepärane, seda nii kerge plusskraadiga ilma tõttu kui ka määrimisest, mida tegin sellel hooajal esimest korda. Suusad olid täiesti fluorivabad, sest kasutasin kollast Rexi parafiini (+10 - -2°C), mis pidi olema sama hea kui HF. Aga kallis, rsk.
Foto: Valdur Vacht

Suusaraja planeerimine polnud üldsegi lihtne, sest pidi arvestama kindlaid sõidusuundi ja võimalusel juurde haarama ka lähedale jäävaid jooksupunkte. Esimene mõte oli, et küll see Libahunt on sellises formaadis, kus iga aktiivne liikuja võtab kõik punktid ära ja kohad pannakse paika ajaga. Sellest tulenevalt tegin vastava planeeringu, kus läänepoolse ringi lumises metsas jätsin lõppu. 

Peale suusasõitu, mis võttis ca 48 minutit, sai selgeks, et päris kõiki punkte ära ei võta. Polnud vist kõige parem rajavalik, kus kirsiks tordil oli ühe jalgsiraja lõigu läbimine. Sügisel oli see kena lai rada, kus olen palju-palju käinud. Arvasin, et lükkan kohevas lumes end sealt kenasti läbi, sest suusad ju lippasid hästi. Aga see, mis ette tuli, ületas igasuguse fantaasia. Kogu rada oli lume all looka vajunud puid täis, mistõttu pidin põhiliselt ukerdama rada ümbritsevas võsas. See oli tüüpiline Sussanini lõige, kus otseminek osutub oluliselt keerulisemaks ja aeganõudvamaks ringiminekust. Kasutasime seda terminit ülikoolis matkade puhul, kus selle asemel, et orgu pidi ring teha, mindi mäeahelikku nurgast lühemaks lõikama. Kes aga oli Ivan Sussanin, lugege näiteks SIIT.

Jooksu algus oli raskepoolne, sest pulss suusatamise ajal oli olnud üsna kõrge. Harju KEKi tööstusala on nüüd avatud, esmakordselt  ajaloos paigutati orienteerumise KP-sid ka sinna. 

Peale seda ringi läksin võtma planeeritud punkte 5x5 ruudustikus, kus igas reas ja veerus oli 1 punkt. Seega kokku 5. Planeerimise käigus leidsin kaardilt 2 puud, lisasin kivi, teede ja radade ristid. Asi tundus olevat paigas.

Tervisekeskuse juurest Männiku parki jõudes, ei leidnud kivi juurest punkti. Olin ringi natuke lohakalt kaardile kandnud, sest pidin vaatama hoopis puud kivi kõrval (õiged punktikohad on sinise rõngaga). Seega jäi KP leidmata ja kogu plaan läks uppi. Tempolanguse ja passimise peale hakkas kehal külm, vasak põlv tegi ka valu ning kuna motivatsioon puudus, siis mõtted liikusid juba finiši suunas.

Aga enne tuli järgi vaadata, kas teise puu juures ja teede ristis on punktid. Üks oli, teine aga mitte.
- "Oki, longin Vaikse tänava läbi, suure tõenäosusega peab seal KP olema". Punkt oligi olemas. 
- "No võtan ka Jaama juurest ning Keskpargist punktid ära".
- "Aega veel on, võtan veel paar punkti juurde"

Ja siis olin juba Jõepargis ja muud võimalust polnud, kui seal ring ära teha. Tekkis hea rogainija olek, kus keha ei tundnud mingit raskust, oli vaid ühtlane liikumise rutiin. Võtsin ka valgel lehel KP 75 ning siis läks kiireks. Tõusvas tempos joostes jõudsin 7 sekundit (!) enne kontrollaega finišisse. Oli üllatavalt tugev ja tummine olek, mis tekitas tuleviku osas optimismi. Kiitus siinkohal Mairoltile, kes tegi rajameistrina väga hea töö.

Finišivestluses selgus, et punktidel olid ka erinevad kaalud. Ma polnud seda üldse arvestanud. Näiteks kõik 5 ruudustiku KP-d olid 7-punktilised. Oleks teadnud, oleks sinna natuke rohkem aega kulutanud. No mis seal enam, algaja värk niikuinii.

Väsimus oli päris korralik, lõõgastuseks käisin Tervisekeskuses 2x saunas ja selle vahel mullivannis. Ning siis oli aeg minna Libahundi rämmarile Laulasmaal. Polegi varem sinna, endisesse KEVA puhkebaasi sattunud, isegi Rein Siimu ajal mitte. Tiiu Mägi ja Co korraldasid väga toreda ürituse hea toidu, mõtte- ja argumenteerimisülesannete ning tiimidevahelise jõukatsumisega. Jano Järv oli teinud muusikalise slaidiprogrammi Libahundi Bulgaaria rogainireisist, Tiiu reklaamis ka järgmise aasta Rumeenia reisi, mis toimub 19.-25. oktoobril Transilvaania mägedes. Lennukipilet pidi praegu odav olema. Ahvatlev igatahes.

Tulemused