Mida päevakut!!!

OK Põlva Kobrase teispäevak Lajavangu Lääs kaardil oli kõige vingem päevak, kus iganes käinud olen. Kohalikud teavad maastikku ja selle kvaliteeti, minu jaoks oli see koht paras üllatus.

Tehniline maastik nõudis hoolikust ja seetõttu õnnestus rada läbida ilma oluliste vigadeta. Suunajooks koos väikeste reljeefivormide lugemisega pakkus kindlustunnet ja naudingut. 

Nädalavahetuse väsimus oli jalgades, kuid hull lugu juhtus hoopis enne KP6, kui astusin mingi ora, tõenäoliselt terava kuuseoksa läbi INOVi tossu jalga. Läks nagu saiast läbi. 

Verd tuli ja valus oli, kuid iga valu on võimalik tuimaks tampida. Nii ka seekord, kuid üllatuseks läks 1-1,5 km enne lõppu vasak labajalg järjest valusamaks ja mida lõpupoole, aina hullemaks. Finišini suutsin siiski longates sörkida, autoni longates käia. Autost väljumine ja pesemine oli juba väljakutse.

Ja siis algas - mitu tundi painavat, lausa iiveldama ajavat valu, kus ei aidanud ka mitu Ibukat. Eelmise aasta märksõna oli mulle "valu", kõik kordus eile õhtul. 

Nüüd hüppan ühel jalal ringi, lootuses, et vähemalt nädalavahetusel saan kõndida. Patarei vangla ekskursioon sise-o näol jääb kolmapäeval muidugi ära.

Veel maastikust. 

KP11-s arvasin selle olevat kunagise metsavendade punkri asukohas. Seal oli nelinurkne lohk soosaare serval. Küsisin kaardi autori Avo Veermäe käest, et kas tema punkrite ja varjamiskohtade andmebaasis on see koht märgitud tõenäolise metsavenna varjumiskohana. Avo on kõikidel enda joonistatud kaartidel registreerinud võimalikud  punkri- ja varjumiskohad, need kaardile kandnud ja korralikult dokumenteerinud (sh pildistanud). 

KP11 oli Avo tabelis nr. 28 - legendi järgi metsavendade asukoht.  

Näitena ka üks pilt Padakõrve kaardilt. 

Koprakarikas Lajavangul ja Kanepis

Kuna pole ammu orienteerumises võistelnud, siis hing lausa ihkas seda. Laupäeval lühirada ja sprint, pühapäeval tavarada. Parim selgub kolme jooksu summas. M60.

Lühirada

Kontrollitud jooks, kuid eelviimase punktiga (KP65) ei kuulanud mõistust piisavalt. 

See ütles nii: "No nii, jõudsid teeraja peale, kuid tõusu pole võtnud. Nüüd pööra rohkem vasakule ja mine üles".

Mingi tihnik tuli ette, paremal sahmis paar orienteerujat. Keerasin sinnapoole, soo servale. Kõrgust ei võtnud. Tegin paranduse, kuid viga peaaegu 2 minutit! Aigu om!

Tiit Tali sai paraja edu.

Tulemused  (kõik)

Sprint

Kanepi alevikus pole võimalik keerulist rada teha, kuid mõningaid otsustuskohti (teevalikuid) saaks tekitada küll. M60 rada oli lihtne, vaid etapil 6-7 pidi kaaluma kahte varianti. Otsustasin minna vasakult (põhja poolt), tundus natuke lühem. Kaks korda jooksid jalad peast kiiremini ja pidin 10-sekundilised seisakud tegema (etapil 5-6 ja 7-8). 

Õnnestus läbida vigadeta ja edestada Tiitu 3 sekundiga.

 

Tavarada  

See oli kõige põnevam minimatš (nagu vehklemises). Tiit oli enne jooksu 3 minutiga ees, kuid Marti ja ja Kaljot edestasin vaid napilt. Maido oli peale kahte ebaõnnestunud jooksu näljane ja läks kindlasti panema. Enne starti ütles Mardile, et too pole kunagi 3 järjestikust head jooksu teinud ja tema mitte kunagi kolme halba. Seega...

Ise läksin tegema kontrollitud sooritust, mistõttu ei võitnud ühtegi etappi. Rada pakkus piisavalt veategemise võimalusi, pidi olema hästi kaardis. 

Olingi hästi kaardis, kuid ikkagi tuli 3 minutilist eksimust punktipiirkonnas. 

KP8-s lugesin kaardilt lohu asemel künka ja tegin väikese ülejooksu.

KP13 läksin liialt alla (ei näinud kaardilt hästi kõrgusjooni)

KP15 juures lugesin kaardilt, et punktilohk asub künkal, kuid oli hoopis eraldi lohus.

Fair Play auhinna võiks anda Tiit Talile, kes startis peale mind, kuid andis viimase legendilehe mulle. Meie grupi legendilehed olid kadunud, ehkki Rein Rooni ütles vahetult meie ees, et tema ajal oli taskus lehti piisavalt!??

Tiit on vana strateeg ja oli enesekindel 3-minutilise edu hoidmises. Siiski tegi Mart Külvik täna väga agressiivse ja veatu jooksu ning edestas Tiitu 5 minutiga ning tuli üldvõitjaks. Kaljo Julge reeglina vigu ei tee, kulges ühtlaselt kiiresti ning võitis mind 1,5 minutiga. Sellest piisas kolmandaks kohaks. Maido läks panema, kuid paugutas jälle. Üllatav, et tegi veel viimasel etapil 16-17 2-minutilise vea!?? Seal polnud enam orienteeruda vaja. Tõsi, pidi õiges suunas jooksma. Pikal etapil 15-16 oli Maido aga kiireim. Kas järgnenud vea põhjus?

Olin oma jooksuga rahul ja kohaga samuti. Hea konkurents andis toredale võistlusele lisaboonuse. Hea oli ka see, et seekordne Koprakarikas toimus vaid 20 km kaugusel maakodust.

Tulemused (tavarada)
Tulemused (kokku)

Kui selline on treeningrogain, siis neid ma ainult teeksin. Pähni

Otepääl toimuva 24h rogaini EMi korraldajad Seiklushundist pakkusid välja võimaluse treenimiseks Pähnil. Idee oli hea ja 8h rogaini formaat treeninguks väga sobiv. Raja- ja kaardimeistrid olid samad, kes Euroopa MV-l - Taavi Tatsi ja Markus Puusepp. Ehkki EMil ma hetkel kirjas pole, oli Paganamaaga tutvumine igal juhul suurepärane võimalus. Ja Pähni asus vaid 35 min kaugusel maakodust. 

Hommikul saatis mind ära toonekurg.

Läksin rogainile jälle Matiga. Ilm oli imeilus, võistluskeskus samuti. Isegi kõikide võistejate saabudes oli õhus mõnus kammerlik atmosfäär, rahulik ja pingevaba olemine (foto: Tarvo Jõeste). Kõik läksid justkui treeningule, tegelikult aga võtsid asja tõsiselt nagu tõsiseid treeninguid ikka tehakse. Alati tahaks teha parima ja jõukohase rajaplaneeringu, läbida trassi vigadeta ning hoida hetkeseisu lubavat liikumiskiirust.

Oli oodata huvitavat orienteerumist, teevalikute nuputamist ja selles ei tulnud pettuda. Raja planeerimine läks kiiresti ja tundus, et 50 ja enam km läbivatele võistkondadele oli ülesanne lihtsaks tehtud. Erinevused olid vaid mõnedes detailides. Tegelikkus osutus aga teistsuguseks, sest Paganamaa künkad ja sügavad orud osutusid planeeritust aeglasemaks ning ahvatleva lõunasopistuse läbimise järel hakkas kummitama ajapuudus. Nii mõnigi võistkond pidi üsna tühjalt tagasi finišisse tulema või hilines korralikult. 

Oma plaani kärpimiseks läks ka meil. Esialgu plaanisime võtta kõik kallid lõunapoolsed punktid. Kõigepealt jätsime ära 70 ja 80, seejärel 91, siis 51 ja 48. Saime veel korralike punktidega koju tagasi, ehkki Matil oli 2 viimast tundi üsna raske. Õnneks oli aega piisavalt.

Etapil 46-62 võtsime vaheorientiiriks karjääri, mis osutus justkui kaitsekraavi ja järsu kaitsevalliga kindlustuseks.

Hoolikat suunahoidmist ja kaardilugemist tuli teha pidevalt. Vaid lõpus liikusime rohkem mööda teid ja seda sunnitud teevalikute tõttu.

Etapp 81-34 osutus keerulisemaks ja aeglasemaks eeldatust. Risti ettetulev soo oli läbimatu ja pidi leidma võimaluse ka laiast mudakraavist ülesaamiseks. Mitu korda kukkusin kopraaukudesse, kraavi ületamiseks viskasin sinna kasepalgi. Mati leidis kopratammi, Siim Valgeväli kaaslasega läks tee kaudu ringi. Kerge ilusa sammuga möödus meist pidevalt Triin Jäädmaa tiim, kuid punktides saime jälle kokku.

Nad kasutasid ka meie loha, kui see sinna rohuaasale üldse tekkis.

Esimese vea tegime KP92-ga, kui kohtusime jälle Siimuga. Ta vedas pikemat rongi, kuid hakkas ühel hetkel kahtlema. Nägin läheduses lagedat ja läksin parandust tegema, mis osutus aga väikeseks lisaringiks. Usaldasin eesjooksjat, muutusime vist kõik kaardilugemisel passiivseks ja sealt ka üks vea põhjus. Hakkasime objekti liiga vara ootama. Meie hulgas oli ka Heidi Sild - Veikko Tamlak. 

Ilm muutus palavaks (+27) ja liikumine raskeks. Kohtusime Sääsehirmu Tarvo ja Merlega, kes olid meist (eelkõige minust) palju ärksamad. Tarvol oli suur võimalus seekord ära panna. 

Loomulikult viis rajameister osalejad Raadi mäe torni juurde ja selle lähedal asuvasse sälkorgu (KP35). Sügav Piiriorg ja Paganamaa künklik reljeef pakkusid navigeerimisnaudingut. Metsas polnud ka nii palav.

KP71-s saime kokku meisterpaariga Kaido Hallik - Eduard Taivere, kes jooksid peale seda natuke ringi ja natuke valel rajal. 

Kindlasti tahtsin ära käia Läti sisse ulatuvas taskus, sealtkandist läks paar aastat tagasi läbi ka Korneti-Ähijärve Taliharja Vanakuri, millest ei õnnestunud osa võtta.

Oruveskil Veskijärve ääres oli algamas üks üritus, laud oli kaetud ja rõõmsad inimesed pidulikult riides. Kuid talust läbiminek meenutas natuke Türgit. Kohalik mees ütles küll, et teisel pool pole võimalik liikuda, kuid ta ei teadnud, et me oleme orienteerujad.

Liikusime palju piki piiri, mis oli risust puhas, kuid üsna kõrge sõnajalametsaga.

Mingil hetkel liikusime koos Partsidega. Väikese kõrvalekaldega saime koos kätte punkti 21, järgnevate teede peal kasutasime Matiga ka kummi. 

Jõudsime kenasti finišisse, kus sai Värskat, maitsvat pilaffi, praesardelli tükikesi, paisjärves ujuda ja ka sauna. Mis sa hing veel ihkad. Pole vaja auhindu, veel vähem medaleid. Füüsilise poole pealt olid esimesed 3-4 tundi üsna vaevalised, kuid kui mootor käima läks ja palavus natuke taandus, siis viimased 3 tundi olid mulle väga kerged ja mõnusad.

Tulemused

PILDID (Aldis Toome)

Kääriku lühirada

Pole kunagi osalenud Eesti omavalitsuste suvemängude orienteerumisvõistlustel, muudest aladest rääkimata. See on tundunud mingi külaüritusena ja tähelepanu mitteväärivana. 

Päev enne võistlust sain sellisest üritusest teada ja kuna plaanid natuke muutusid ning liikusin Võrumaa poole, siis oli sobiv läbi hüpata Kääriku lühirajalt, mille rajameister oli Meelis Zimmermann. Stardiprotokolli vaadates tundus, et tegemist tuleb tõelise suurüritusega, kus M55 klassis oli üle 40 osaleja ja samal rajal koos N45 naistega kokku 70 võistlejat.

Õnneks sain reservkoha ja startisin võistluse esimese jooksjana. Mulle see sobis - keegi ei häirinud ja sai rahulikult oma tegemistele keskenduda. Õhutemperatuur oli +34 kraadi, selle suve suht normaalne olustik. Põhikonkurendiks oli jälle Tiit Tali, kes oli ilmselt vahepealsest lihasvigastusest paranenud. Ka klubikaaslasel Maido Kaljuril õnnestus viimasel minutil protokolli saada ja kuna ainuke reservkoht oli võetud, siis sai ta koha stardinimekirja lõpus. Tore, et sellist varianti korraldajate poolt võimaldati. Eestikatel poleks see muidugi kõne alla tulnud.

Rada oli vahva, kus oli nii orienteerumist kui rajajooksu. Sellisele üritusele sobiv lahendus. Ise liikusin üsna ettevaatlikult, kõik objektid tulid kätte tunduvalt hiljem. Seetõttu tuli ka suurem viga etapil 2-3, kus läksin punkti võtma liiga vara, kaart ei klappinud ja hea, et sealt vaid 2,5 minutilise veaga välja tulin. Etapi 4-5 panin mööda punast joont ja sain parima etapiaja. 

Ei saanud kaardilt täpselt aru, mis objektil asub KP6, kuid ei raatsinud ka legendi vaadata. Läksin piklikku orgu, kus oligi püsiraja punkt nr 42, kuid SI jaama polnud. Ka üks tütarlaps oli seal nõutu. Siis vaatasin legendi ja selgus, et punkt 42 oli hoopis künkal. Viga vähemalt 30 sek. Väljajooks punktist tuli risu tõttu ringiga ja enne järgmist punkti kaldusin natuke vasakule ka.

Kuumus oli selleks ajaks oma töö teinud ja tahtmine tirida üsna minimaalne. Ka järgnevatel rajajooksudel võtsin asja rahulikumalt ja sealt tuli Tiidu ning Maidoga veel kaotust juurde. 

Väga mõnus suurüritus. Rahvast ja autosid oli meeletult, sportimine käis kõikvõimalikel aladel. Pole ammu näinud korraga nii palju ilusaid sportlike kehadega inimesi. Õhtul pidi vist ka pidu tulema...

Tulemused

Vitipalu ja Astra Zeneca. XT Suverogain.

Orienteerumise tippmaastikule Vitipallu ei satu sageli, kuid sellel aastal juba teist korda. Nali naljaks, mõlemal korral peale Astra Zeneca vaktsiinisüsti.

Aprilli alguses läksin kohe peale 1. süsti saamist  nö individuaalsele koroonapäevakule, kus läbisin pika raja. Kõik oli kena kuni õhtuni, kui hakkas natuke imelik, öösel tõusis palavik ja järgmisel päeval olin täitsa kutu. Sealtpeale oli jälle hästi.

Eile toimus Vitipalus 4h XT Suverogain, üsna palava ja lämbe ilmaga. Ja nagu kiuste, sattus II vakstiinisüsti aeg täpselt päev enne seda üritust. Mis seal ikka, AZi teine süst ei pidanud vaegusi tekitama, seega polnud probleemi. 

Ometi olin reedel natuke uimane, võib-olla väga palavast ilmast (kuni +29°C) või ka süstist. Laupäeval  polnud samuti soovi kiireid liigutusi teha, seega oli Vitipalus toimuv rogain väga sobiv, sest seal mõhnastikus pole mõtet eriti joosta. Oluline oli täpne orienteerumine.

Rajameister ja üks korraldajatest Heigo Põld tegi väga hea raja, kus punkte oli mõhnastikku viidud oodatust rohkem. See oli tõeline maiuspala orienteerujale, kus vähetähtis polnud ka rajaplaneerimise osa.

Oli üsna selge, et kõigepealt tuli võtta ära mõhnastiku punktid ja siis siirduda tasasemale jooksutiirule kaardi põhjaossa. Joosta sai siis nii kaugele kui aega ja jaksu üle oli. 

Tegime vahva ja ilmselt üsna originaalse plaani - kõigepealt võtsime ära mõhnastiku siseringi punktid ja siis suundusime välisringile. Vigu ei teinud, ühel korral vaatas Mati legendi valesti ja ütles künka asemel lohk (KP46). Seal tuli minutiline viga. Künkapunktid olid kõrgel ja lohupunktidest andis välja ronida. See oli hea, et punktid olid selgetel objektidel. 

Võtsin telefoni kaasa, et pilte teha. Metsas pildistamine oli mõttetu. Esimene seikluselamus oli soise ala ületamine etapil 61-49. See oli oodatust palju rõvedam - kõrge taimestiku ja sügavate veeaukudega mudane ala. 

Äge oli põhjatusse sügavikku viiv trepp KP72 juures. Seda ränka nõlva võtsime 2 korda, sh ka vahetult enne KP72, peale KP90. 

KP90-sse viis korralik sild.

Suverogaini iseloomustab ehk kõige paremini heinamaa pilt ehkki selliseid kohti polnud palju. Parmusid eriti polnud.

Tegemist oli väga mõnusa mugavustsoonis läbitud rogainiga. Vaid viimasest punktist lõppu vajutasime täiega, et paari tiimi mitte mööda lasta. Roosaare-Klais möödusid kergel sammul, kuid nemad polnud ka konkurendid. Ehkki rogain oli rahulik, ei tundnud ennast õhtul hästi. Kerge palavik ja ebatavaline väsimus.

Kella järgi läbisime 20,7 km, telefoni järgi 21,6 km. Tulemusega võib samuti rahule jääda, Tali-Kaljur jäid seljataha. Tiidul oli lihasvigastus, tegi rajal kepikõndi.

Tulemused

Palavusega joostud lühirada Pokal

Eesti MV lühirajal. Start kell 16:20. Temperatuur +30 kraadi. Tuuletu. Parmud. Kuidas säilitada värskust oluliseks stardiks?

Mul oli lihtsam, võistluskeskusesse oli 40 min autosõitu ja ei pidanud kaua päikese käes küpsema. Ehkki hommikupoolik oli õues töine, suutsin säilitada päris hea enesetunde. Oodata oli tehnilist rada, kus mh ka volinik mainis, et võistluse märksõnad on tähelepanu ja keskendumine. Nii oligi. Vahetult enne starti rõhutas Kiur Erik, et peab hoolikalt kontrollima suunda. Ja nii ka tegin.

Ootused? Eks ikka medal. Viimasel Vestluspäevakul (alates 1:09:10) ennustasid Timo, Peeter ja Sander lühiraja tulemusi. Timo intrigeeris ennustama ka M60 klassi, millest teistel oli pohh. Ilmselt Timol endal samuti, kuid nad tegid seda ikka. Peeter pakkus võitjaks Maido Kaljuri, Sander Tiit Tali, kuid Timo üllatuseks mind... Pani kõrvad muidugi liikuma, kuid pea tuli jahedana hoida. Panna sellel lühirajal ei tohtinud, keskendusin raja vigadeta läbimisele, mistõttu hoog oli üsna tasane. Palava ilma jaoks sobiv.

Tegelikult oli teistega võrreldes kiirust siiski omajagu. Tiit, kes polnud 5. punktini viga teinud, kaotas seal mulle juba 49(!!?) sekundiga. Üllatusena läbis  KP5 teisena Urmas Tammemäe. 

Etapil 5-6 tuli esimene viga. Nägin ainult otseminekuid ja ei pannud tähele punktist 5 lõunasse väljuvat rada. Maido sai sealtkaudu üle 1:30 min kiiremini. Tõsi, ise kaldusin otsesuunast natuke paremale ja läks natuke aega, et õigele poole keerata. 

KP10-s kohtasin tervet punti eespool startinud konkurente - Talverit, Rämmanni ja Reha. Sealtpeale hakkas keskendumine kaduma, jälgisin Andres Talverit, kes pani hooga ees, kuid mitte kõige parema suunaga. Seetõttu kaotasin etapil 11-12 kontrolli täpse asukoha osas. Läbi PT sain õige objekti peale, kuid kuna tegemist oli tumerohelisega ja punkt ei asunud all soo servas, siis olin hetkeks nõutu. Õnneks sattusin siiski punktile, mis pidi olema nina all, kuid 5m joonega nina seal küll ei tajunud. Kaotust Tiidule tuli 1:25. KP12-s oli Maido Kaljo Julgest ees, kuid Mati Preitofist napilt taga. Järgneva punkti jättis Maido võtmata ja Peetri favoriit langes mängust välja.

Täiesti jabur viga tuli 14. punktile lähenedes, kus oli vaja vaid otse punkti joosta. Ometi keerasid mitmed orienteerujad varem vasakule sohu ja ka mina läksin sealt natuke edasi sooserva otsima. Jõudsin üllatuseks lagedale (?). Korraks jälle väike segadus, mis tuli täiesti ootamatust kohast. Mati tegi seal sarnaselt vea, aga suure. Mul läks kaduma ca 1 min.

Lintide vahelt üle põllu jooksmine võttis pea vist nii soojaks, et arvasin KP17 olevat finišipunkti ja panin vastassuunas KP17-sse jooksma. Edasi-tagasi jooksuga kaotasin ca 10 sek.

Kokkuvõtteks tuli välja hea kontrollitud jooks ja tasuks hõbemedal Tiit Tali järel.

Tulemused

Õhtul väike ujumine järves, kus
3-nädalasel Iti Loorel kasteti varbad esmakordselt järvevette. 

Lõpp halb, kõik ... - ratta-o EMV

Sportlik vorm on enam-vähem ja tänu Lõuna-Eesti topeltpäevakutele keerukamatel maastikel (Karaski, Rõuge, Veskimõisa jt) ka orienteerumistehniline enesekindlus kasvanud. Pole ammu enam vigu teinud.

Rattaorienteerumise eestikad, mis toimusid sellel nädalavahetusel Võsu kandis, andsid aga enesehinnangule tugeva hoobi. Rajad olid väga lihtsad, ütleks, et lühi- ja tavarada lausa labased, kuid vaatamata sellele tuli pauke igast küljest. Konkurents oli hõre - vaid 4-5 medalinõudlejat meest klassis M60. Kuna see oli kõige vanem vanuseklass, siis tõenäoliselt säästis rajameister vanureid nii tehnilise poole pealt kui tavarajal ka raja pikkuse osas (oli vaid 13 km, põhiklassis näit 33 km).  Foto: Sixten Sild.

Lühirada Käsmus

Kaardi asetamiseks kaardialusele ja raja vaatamisele anti aega 1 minut. Selle aja jooksul sai selgeks, et rajavalikuid suurt pole ja kõik tuleb tehniliselt ülilihtne. See mulle sobis, ehkki sõidukiiruses olin nõrgem nii Martti Parvest, Raul Oleskist kui ka Urmas Tammemäest. Vist. Paul Poopuu oli visam kui olin arvanud.

Enne starti läks Urmase tagumine kumm tühjaks, probleemid ilmnesid ka natuke varem. Ta käis veel pumba järel, kuid seda õhku ei jätkunud rajale kauaks ja suure osa trassist tuli läbida tühja kummiga. Tulemust sealt muidugi ei tulnud.

Esimesel võistlusel hoidsin pea külma, kuid ikkagi keerasin esimesse punkti minnes natuke vara ära ja tegin kiirelt vea. Möödusin 2 min varem startinud Rein Roonist, kes liikus aeglaselt, kuid samuti veaga. 

Täielik müstika toimus etapil 2-3, kui mitmekordse hoolika kaardivaatamisega ei näinud ühte paksu sirget joont. Mitu korda mõtlesin, et kas keegi hakkab ka metsast otse panema. Ise läksin tempokalt ringi ja olin rahul hetkeni, kui Raul näitas peale võistlust autos, et seal oli olemas otsetee (!). 

Etapil 3-4 tegin teevaliku vasakpoolse ringiga. Sõitsin rajaotsast 15 m mööda, kuid tulin tagasi. Valesti tegin, sest see rajajupp rohelises oli tõsine takistusriba, mis algas 3 suure, üksteise peal lebava ümberkukkunud puuga. Rada jätkus paljude lamavate puudega. Sama rajavaliku tegi ka Martti, kuid tegutses seal ilmselt üsna kiiresti, mistõttu ei kaotanudki Raulile palju. Kaardile polnud takistusi märgitud.

Etapid 5-8 läbisin teise ajaga, Martti oli igal pool kiireim. Pikal vajutamise etapil 8-9 kaotasin Marttile ja Raulile 30 sekundiga, Pauliga olime võrdsed.

Kokkuvõtteks III koht, 28 sek Pauli ees. Pronksmedal oli väljanägemiselt kõige ilusam.

Tulemused

Sprint Võsul

Võsu alevik oli imeilusa päikeselise ja sooja ilmaga tõeline kuurort - uhkelt väljaarendatud rannaala, väga palju puhkajaid, seda nii rannas, tänavatel, kui paljudes söögikohtades. Siit sai kätte tunde, et koroonaaeg on läbi ja normaalne elu taastumas. 

Sprindis oli karantiin, kus enne starti avastas Lauri Malsroos, et tagumine rehv on tühi. Rehvipiima  lendas mitmes suunas, kumm sai lõpuks täis pumbatud, kuid õhku siiski kauaks ei jagunud. Kindlalt favoriidilt põhiklassis tuli katkestamine.

Start algas liivas jooksmisega, kuid mitte pikalt. Stardiminuti sees jõudsin neli esimest etappi ära  vaadata ja need läksid kenasti. Pingsalt üritasin etapil 3-4 selgeks saada läbipääsu 4 ja 5 vahel, kuid lilla sakilise joone vahel siiski läbipääsu ei näinud. Siiski sain kõikidel etappidel kuni 5-ni parimad ajad ja juhtisin Rauli ees juba minutiga ning Pauli ees 1:20-ga. Urmasel oli võistlus juba pekki läinud, Martti ei osalenud, sest sõitis Värskasse Xdreamile.

Ja siis lõi pea soojaks. Künkast allasõidul keerasin valele poole, sealt tagasi, siis vale raja peale (tegelikult oli õige), siis tagasi ja nii kokku 1:20 viga. Pagan, ma oleks 5 sekundiga jõudnud vaadata nii selle kui järgnevad etapid ära, kuid aega polnud ja panin hägus siia-sinna. (Foto: Reigo Teervalt)

Üks kaardil mitteolev kruusatänav tuli etapil 7-8, Paul tegi seal sama vea. KP8 oli nii kavalalt nurga taga, et mööda sõites ei näinud seda. Panin 30 m mööda. 

KP9 oli asetatud liiva sisse, mistõttu pidasin korra kinni. Paul aga riskis ja sõitis sealt läbi, sai kahe viimase etapiga 1+1 sekundit edu ja võttis mu ees hõbeda 2 sekundiga. Suuremate vigadeta sõitnud Raul võitis 46  sekundiga. Mulle jälle pronks.

Finiši järel, kui arutasime konkurentidega läbitud sooritust, selgus, et mul on ratta tagumine rehv tühi (!!). Tegemist oli õhukummi praagiga, sest külje peale oli tekkinud lai auk. Seega vedas kõvasti.

Tulemused

Tavarada Ilumäel (Palmse kandis)

Rattasõit ei väsita, seega tundsin end enne starti värskelt ja tugevalt. 

Läksin panema, sest rada oli lühike (13 km). Vastu hambaid sain juba esimese punktiga, kui keerasin läbi metsa natuke hilja punkti suunas. Teisel etapil ei näinud asfalttee sümbolit (Paul samuti), mis on liiga tagasihoidliku värviga ka tava-o kaardil. Sihil nägin 3 min hiljem startinud Rauli ning vajutasin kõvasti, et teda mitte järgi lasta. Hooga panin üle asfaldi kuni keeluala lindini. Täitsa p...s. Raul oli eest läinud.

Ei tundnud ära pöördekohta asfaldilt KP3 suunas. Arvasin, et on veel liiga vara ja nii tuligi paras ring otsa. Jamasid ka edaspidi.

Lõpus oli s...maitse suus, kuid loodetavasti saab sellest varsti üle. Oli ju kõik väga lihtne, ehk liigagi. Kuid nädalavahetus kokku oli väga mõnus, võistlused hästi organiseeritud ja vahva kohtumine oli ka Helges Mändmetsaga, kelle juures me Rauliga ööbisime. 

Nüüd vaja koguda jälle enesekindlust orienteerumisjooksul, kahe nädala pärast on lühiraja eestikad Liival (Pokul). Maastik tuleb karm, mis eriti ei sobi.

Tulemused