Kui selline on treeningrogain, siis neid ma ainult teeksin. Pähni

Otepääl toimuva 24h rogaini EMi korraldajad Seiklushundist pakkusid välja võimaluse treenimiseks Pähnil. Idee oli hea ja 8h rogaini formaat treeninguks väga sobiv. Raja- ja kaardimeistrid olid samad, kes Euroopa MV-l - Taavi Tatsi ja Markus Puusepp. Ehkki EMil ma hetkel kirjas pole, oli Paganamaaga tutvumine igal juhul suurepärane võimalus. Ja Pähni asus vaid 35 min kaugusel maakodust. 

Hommikul saatis mind ära toonekurg.

Läksin rogainile jälle Matiga. Ilm oli imeilus, võistluskeskus samuti. Isegi kõikide võistejate saabudes oli õhus mõnus kammerlik atmosfäär, rahulik ja pingevaba olemine (foto: Tarvo Jõeste). Kõik läksid justkui treeningule, tegelikult aga võtsid asja tõsiselt nagu tõsiseid treeninguid ikka tehakse. Alati tahaks teha parima ja jõukohase rajaplaneeringu, läbida trassi vigadeta ning hoida hetkeseisu lubavat liikumiskiirust.

Oli oodata huvitavat orienteerumist, teevalikute nuputamist ja selles ei tulnud pettuda. Raja planeerimine läks kiiresti ja tundus, et 50 ja enam km läbivatele võistkondadele oli ülesanne lihtsaks tehtud. Erinevused olid vaid mõnedes detailides. Tegelikkus osutus aga teistsuguseks, sest Paganamaa künkad ja sügavad orud osutusid planeeritust aeglasemaks ning ahvatleva lõunasopistuse läbimise järel hakkas kummitama ajapuudus. Nii mõnigi võistkond pidi üsna tühjalt tagasi finišisse tulema või hilines korralikult. 

Oma plaani kärpimiseks läks ka meil. Esialgu plaanisime võtta kõik kallid lõunapoolsed punktid. Kõigepealt jätsime ära 70 ja 80, seejärel 91, siis 51 ja 48. Saime veel korralike punktidega koju tagasi, ehkki Matil oli 2 viimast tundi üsna raske. Õnneks oli aega piisavalt.

Etapil 46-62 võtsime vaheorientiiriks karjääri, mis osutus justkui kaitsekraavi ja järsu kaitsevalliga kindlustuseks.

Hoolikat suunahoidmist ja kaardilugemist tuli teha pidevalt. Vaid lõpus liikusime rohkem mööda teid ja seda sunnitud teevalikute tõttu.

Etapp 81-34 osutus keerulisemaks ja aeglasemaks eeldatust. Risti ettetulev soo oli läbimatu ja pidi leidma võimaluse ka laiast mudakraavist ülesaamiseks. Mitu korda kukkusin kopraaukudesse, kraavi ületamiseks viskasin sinna kasepalgi. Mati leidis kopratammi, Siim Valgeväli kaaslasega läks tee kaudu ringi. Kerge ilusa sammuga möödus meist pidevalt Triin Jäädmaa tiim, kuid punktides saime jälle kokku.

Nad kasutasid ka meie loha, kui see sinna rohuaasale üldse tekkis.

Esimese vea tegime KP92-ga, kui kohtusime jälle Siimuga. Ta vedas pikemat rongi, kuid hakkas ühel hetkel kahtlema. Nägin läheduses lagedat ja läksin parandust tegema, mis osutus aga väikeseks lisaringiks. Usaldasin eesjooksjat, muutusime vist kõik kaardilugemisel passiivseks ja sealt ka üks vea põhjus. Hakkasime objekti liiga vara ootama. Meie hulgas oli ka Heidi Sild - Veikko Tamlak. 

Ilm muutus palavaks (+27) ja liikumine raskeks. Kohtusime Sääsehirmu Tarvo ja Merlega, kes olid meist (eelkõige minust) palju ärksamad. Tarvol oli suur võimalus seekord ära panna. 

Loomulikult viis rajameister osalejad Raadi mäe torni juurde ja selle lähedal asuvasse sälkorgu (KP35). Sügav Piiriorg ja Paganamaa künklik reljeef pakkusid navigeerimisnaudingut. Metsas polnud ka nii palav.

KP71-s saime kokku meisterpaariga Kaido Hallik - Eduard Taivere, kes jooksid peale seda natuke ringi ja natuke valel rajal. 

Kindlasti tahtsin ära käia Läti sisse ulatuvas taskus, sealtkandist läks paar aastat tagasi läbi ka Korneti-Ähijärve Taliharja Vanakuri, millest ei õnnestunud osa võtta.

Oruveskil Veskijärve ääres oli algamas üks üritus, laud oli kaetud ja rõõmsad inimesed pidulikult riides. Kuid talust läbiminek meenutas natuke Türgit. Kohalik mees ütles küll, et teisel pool pole võimalik liikuda, kuid ta ei teadnud, et me oleme orienteerujad.

Liikusime palju piki piiri, mis oli risust puhas, kuid üsna kõrge sõnajalametsaga.

Mingil hetkel liikusime koos Partsidega. Väikese kõrvalekaldega saime koos kätte punkti 21, järgnevate teede peal kasutasime Matiga ka kummi. 

Jõudsime kenasti finišisse, kus sai Värskat, maitsvat pilaffi, praesardelli tükikesi, paisjärves ujuda ja ka sauna. Mis sa hing veel ihkad. Pole vaja auhindu, veel vähem medaleid. Füüsilise poole pealt olid esimesed 3-4 tundi üsna vaevalised, kuid kui mootor käima läks ja palavus natuke taandus, siis viimased 3 tundi olid mulle väga kerged ja mõnusad.

Tulemused

PILDID (Aldis Toome)