Spämmirünnak

Del klahv pole ammu nõnda tuliseks läinud.




Tegelikult tahtsin üle-eelmise loo juurde lisada ühe laheda pildi, autor Jaan Ainelo.
Jällegi Ruusmäe geo-geo 1984.

Kõrvemaa maraton - lõpp halb, kõik hea

Selle aasta esimene suusamaraton. Esmakordselt lasin suusad ära määrida. Esmakordselt mõtlesin enne starti, et võiks ju 100 hulka sõita (number oli 95).

Mingit ülevaadet hetkevormist polnud. Trenni on oluliselt vähem tehtud kui möödunud aastal, ühtegi aja peale võistlust pole teinud (va talvetriatlon, kus rattasõit lumerajal nullis pingutuse).

Kartsin teise ringi lõputõuse juba stardis, ja seepärast üritasin kogu aeg kerget pidurit peal hoida. Päris hästi ei õnnestunud.

Kusagil 3-4 km-l möödus Alar Nigul, natuke hiljem Silver Eensaar. Kiire start polnud, teised alustasid vist liiga rahulikult. Pidevalt sõideti mööda, ükski selg ei sobinud. Kuni lõpuks ta tuli - see sobiv, noore naisterahva oma. Mõnus, vot selline suusatamine mulle meeldis. Varsti oli ka pikk rida mehi selja taga, kõik olid rahul.

Ja siis, ühel laskumisel, tüdruk kukkus. Karvane sell hallis kostüümis kukkus tempot tõstma, nägi välja nagu Tiit Idarand (?). Enne oli tüdruku tempoga rahul, nüüd hakkas äkki kiire? Hoidsin järgi, suur punt selja taga jäi maha.

Esimene ring oli OK (102. (tegelikult 114.koht, aeg 1.02.53). Enesetunne oli täitsa hea, kena seltskond ees, tempo sobis.

Mingil hetkel sain kinni ühe Eesti Posti jorsi, mulle sai järele jälle Tiina Idavain (N55!). Täpselt samas kohas kui aasta tagasi. Aga nüüd tundsin end paremini. Eesti Post jäi maha, kaugele maha.

Ja siis tuli väsimus, mis andis tunda just tõusudel. Teise ringi teine pool ennustas halba. Õnneks polnud krampe ja suusk toimis hästi. Idavain läks eest ära ja mitte ainult tema. Paljud läksid mööda ja ka see Eesti Post. Alles finišis selgus, et oli Raivo Pellja. Kuid enne lõppu läksid lennukalt tõusudel mööda veel Tarmo Siimsaare (+10min), Jaak Väärsi (+5min) jpt.

Finišisirgel ilmus ootamatult keegi selja taha, tegin mõned kiiremad sammud ja probleem oli lahendatud. Kuni hetkeni, kui enne finišijoont kukkusin kõhuli ja sell läks mööda ning võttis M50 klassi 3.koha :)



Kokkuvõttes 144.koht, aeg 2.12.53. Seega läks teine ring üle 7 min kauem.

Teoreetiliselt peaks veel mõne maratoni sõitma, sest kuidas seda valuläve ikka muidu tõsta. Esimene maraton on alati raske, samas kõige kasulikum.

Tulemused

Kaks ülemist pilti võetud SIIT
.

Suusamies

Suusamehed on tegelikult need, kes homme Tartu maratonile lähevad. Jaksu neile.

Ise olen uisumees, klassikat pole 25 aastat sõitnud. Täna tegin Keilas natuke pikema otsa - 6x7,5km ringi ehk ca 43,5km. Üllatavalt valutu sõit, ehkki alguses tundsin end üsna väsinult. Viimased kaks ringi läksid lõbusamalt ja tempokamalt, sest värskelt rajale tulnud Ivar, igiammune rivaal geoloogide suusavõistlustelt, tahtis omavahelist taset võrrelda, seda siis 25 aastat hiljem.

Nägin tema madalaid ja õhukesi botas-suusasaapaid - selliseid, millega ka ise kunagi sõitsin. Ai kurask, kuidas siis varbad külmetasid, ka Tartu maratonil. Sisse mahtus vaid 1 paar nailonsokke ja pigistav saabas tekitas varbanärvile kahjustuse, mis annab kitsastes oludes tunda ka täna.

Eile hilisõhtul küsisin EOLi juhatuse koosolekul Mäos Markuselt, et kas geo-geo ikka toimub. Selgus, et eelmisel nädalal oli olnud. Kahju, et sellest midagi ei teadnud, kord juba Põlvamaal olles oleks ehk isegi läbigi hüpanud. Noored, ärge unustage, et vanadele tähendab see üritus väga palju ja seepärast jagage julgemalt infot. Ükskord paneme veel ka vilistlaste võistkonna välja.

Nali naljaks, aga ma olin omal ajal geo-geol ikka kõva suusaäss :)

Alguse sai see vist teisest või kolmandast üritusest kusagil Jõgevamaal, aastal ca 1980. Olin oma lennu ankrumees ja esimest korda sain 1m-ste suuskade asemel korraliku pidamisega TRÜ suusabaasist laenatud suusad. Urmas Kaup andis.

Sain rajale kusagil 6-ndana. Ja siis läks lahti - üks skalp langes teise järel kuni olin teine. Sellist libisemist ja pidamist polnud ma veel varem tundnud. Ainult üks mees jäi ette - Tõnu Pani. Temal olid ainukesena plastiksuusad, haruldased eksemplarid tollel ajal. Tõnu sai ka parima aja, mina olin teine.

Järgnevatel aastatel olin äss juba ise. Ikka loodeti viimase vahetuse mehele ja mehetegusid sai tehtud. Lahe tagantjärele mõelda. Mitmetel aastatel sõitsin parimad ajad välja, diplomeid alles pole, karikaid ei antud :)

Peale mitmeid teisi sportlikke tegevusi jätkati õhtul õlle ja mölluga. Hommikul oli raske, oi kui raske. Raske oli hommikul ka suurte tühjade õllevaatide võidu-veeretamine. Praegu selliseid vaate enam ei ole. Paljusid asju pole enam... Aga Tartu maraton on ikka alles.

Pildid: Madis Kaldmäe poolt kogutud (autorid teadmata)

Orienteerumiskaardid Eestis

Katsetan, kuidas selline link blogger-is toimib (avamine võtab natuke aega).
Katsetasin, toimis. Kuid nüüd vaata kaarti SIIT
.

Punktid. Küsimus

Pole ammu küsinud.

Mis punktid need on?
Õige vastus 1 punkt.

Tavarada Kadajal - Taliga võidu

Naljakas asi see suusaorienteerumine. Justkui saaks aru, kohati isegi üsna hästi, siis aga on kõik jälle kontrolli alt väljas. Seda viimast ei olnud täna palju, kuid 2.punktiga tehtud 8 min viga oli natuke liiast.

Teises punktis kohtusin Tiit Taliga. Edasi näitasin talle, kuidas peab suuskadel orienteeruma - ilma kaarti vaatamata hoogsalt 3-ndasse. Lihtne, sest sealt olin just tulnud.

Teel 4-ndasse kadus Tiit selja tagant ära, rapsisin ja panin suurel rajal vales suunas ajama. Õnneks mitte pikalt. Edasi tegin oma sõitu, 5-ndasse üritasin kiirust tõsta. Kuid väike seisak alguses ja lõpus (teeotsast möödasõit) lisasid hulgaliselt sekundeid. Iga väiksemgi mõtlemine või pisem viga - ja minutid kadusid. Ja neid minuteid kogunes palju.

Etapil 11-12 tunnen, et keegi tahab tõusul mööda minna. Pilk selja taha ja ... ohhoo, Tiit-poiss! No kus tema küll vahepeal oli?

Nüüd võtsin Tiidu taha, vaatasin, kuidas meister sõidab. Eile tegi terve raja ühel suusal ja tulemusel polnud vigagi. Tõusu võttis agressiivselt, jäin natuke maha. Libisemisotstel sain ta jälle kätte, mul ikkagi uisusuusk tema klassika vastu. Mitmeid kordi jäin maha seetõttu, et kontrollisin pööranguid liiga kaua, kuid lõpuks sain ta uuesti kätte.

Etapil 14-15 olid pikad tõusud, jäin maha ja vaateulatusest välja. Tegin siiski oma sõitu edasi ja KP18 juures olime jälle koos. Viimast korda kohtusime KP22 juures, Tiit oli ca 60m ees. Punktist väljasõidul tegin vale pöörde, mõtlesin veel natuke ja liigne minut oligi läinud. Rohkem teda ei näinud.

Tulemus oli jälle viimaste hulgas, ehkki omast arust täitsa sõitsin. Kuid see polnudki oluline, kõik oli väga lahe, ilm super ja rajad hästi mõnusad. Kaardilugemist sai kõvasti.

Tulemused
Etapiajad

Pildil: Tõnis Erm eelseisvat rada mällu salvestamas; Stardis
.

Suusa-o EMV Kadajal - sai väheke müratud

Sai täna suusatatud, kaardiga. Rajad olid mõnusad, ilm päikeseline. Temp -18. Vist.



Sprint 2,5km.
Esimese punkti asemel jõudsin teise. Tagasi esimesse läks suurte raskustega. Etapp 3-4 suure ringiga lõunast. Ajuvaba. Etapp 5-6 juba teadlikult ringiga. Ja oligi kõik, viimaseks ei jäänud.

Kui ise ei oska, siis mõni ikka oskab: Eesti meister Daisy Kudre
Tulemused

Lõpuks ometi

... tuli see mõnus suusailm. Ja suusatunne. Kui veel libiseb ka, siis jäägi või sõitma, isegi hilisõhtul.

Täna sain huvitava kogemuse - rääkisin 1,5 tundi ilma hapnikuta. Juhtus see ühes ülikoolis, igavesti uhkes uues majas. Auditooriumi pisikesed aknad olid müüri valatud, ventilatsioon... seda vist polnudki.

Järgmisel nädalavahetusel siis suusa-o EMV-le. Loodetavasti ei juhtu nii nagu aasta tagasi, kus mesilaskärgede radadevõrgus ei saanud vahepeal mitte halligi aru.

Espitsjoon Pakrile

Kõik sai alguse Facebookist, kuhu Taavi oli üles pannud mingi mõttetu pildi a la "Mina ja sammas" või "Sammas ja mina". Vahet pole, peaasi, et sai kokku lepitud pühapäevane matk Pakri saarele.

Liikmeid sai kokku 5: kolm jalameest (Taavi Kainel, Kristjan Maade, Meelis Org), mina suuskadel ja Lumi neljal jalal.

Ilm oli öösel rekordiline, Jõgeval üle -35°C, Keilas üle -26°. Päeval ehk -20°C, kuid puhus suhteliselt tugev lõuna-kagutuul 8,4m/s. Seega oli oodata, et tagasitee Väike-Pakri saarelt Kurkse sadamasse saab olema jahe.
Olime tõenäoliselt sellel aastal esimesed, kes Pakri saartele Kurkse sadamast jala dessandi korraldasid. Väike kõhedus oli esialgu sees, seepärast panin seljakotti ka varuriided. Teised vist mitte. Jää oli kõva, vaid Paldiski poolne meri oli jäävaba. Siiski sai ka seal mere ääres jääribal ohutult liikuda, ehkki jäätükkide vahel oli suuskadega natuke rohkem nikerdamist.

Kokku läks natuke üle 4 tunni. Külm ei olnud, seltskond oli tore, väike naps maitses külmas hästi...
Aga mis ma ikka jahvatan, vaadake parem PILTE.

Leonard Coheni loo video iseloomustab meie tänast käiku kõige paremini. Tõsi küll, Šoti mägiveised jäid nägemata, kuid seevastu kohtasime taksi ja traktorit. Videos on Lumi-sarnane koer, nemad kukkusid läbi jää vette, meie õnneks mitte.


Film ise SIIN

Tubaselt, sh spinninguga

Nädala sees õue sportima ei jõudnudki. Ehkki mõtted selles suunas muidugi liikusid. Külm oli.
Aga esmaspäeval tegin tutvust spordialaga, mis võttis kunagi suure osa ajast ja energiast - spinninguspordiga. Kunagi sai blogisse selleteemaline sissekanne juba tehtud: "Tippsportlane".

Niisiis, 30 aastat hiljem, uuesti ritv käes ja süda sees värisemas. Läks täitsa kenasti, ehkki ridvad olid võõrad ja viskekauguse tunne ebakindel. Vise käiski puhtalt tunde peal, sest kauguses oli kõik udune.
Naljakal kombel olid esmaspäeval, 25 aastat hiljem, kohal kaks naisterahvast - kunagine kõva tegija Tiina (Kullep) ja noorukesena spinningut visanud Riina. Vana arm ei roosteta.


Ehkki kastingu MM toimub 29.aug-1.sept Tallinnas, on alaga tegelejaid Eestis väga vähe, Lätis ei ühtegi. Võistluse peakorraldaja Allan Lahi on aga optimismi täis, vähemalt korralduse osas.


Kuid paar kõva tegijat on ka. Spinninguviskamises on kõrgel tasemel Marko Kinusar, kes kontrollvõistlusel viskas skišši 95p (vaid esimene vise 20-st tripsas mööda) ja arenbergi 94. Mõlemad suurepärased tulemused.

Lendõnge äss Eestis on Dmitri Borovkov, tema teab sellest alast ja varustusest kõike.



Leidsin keldrist vana Kehakultuuri, aastast 1979. Seal oli pikk artikkel hooajast 1978, parimast minu elus. 17-aastase poisina kuulusin siis ka meeste arvestuses tippu. Mäletan, et oli meeldiv lugeda artiklit, kus on sind 14 korda nimetatud. Edevus. Raudselt :)

Panen selle artikli ka siia.
LINK suurelt

Lõpus oli ülevaade üleliidulistest võistlustest Donetskis. Mäletan, et läks kehvasti, aga et nii kehvasti läks kui kirjas, ei mäleta. Kui hakata meenutama, siis mul ei õnnestunud ükski üleliiduline võistlus. Kodus lammutasin, aga suurvõistlusel põlesin läbi. Meenuvad S sõnad Kallisabal, et igaüks polegi võimeline suurvõistlustel tulemust tegema. Kas ka mina kuulusin nende hulka?

Põnev, peab vist uuesti proovima.
.