Füüsiliselt nõudlik Peko Kevad

Kahepäevane orienteerumisvõistlus Peko Kevad Obinitsas on läbi. Pikk tee koju, mustad riided pesumasinasse, pilk internetti. Ja varsti ongi see nädalavahetus unustatud. Lihtne ja praktiline.
Kas ikka?

Foto: Gion Schnyder

Tegelikult olime jälle külalised orienteerumispeol, mille seekord korraldasid OK Peko tublid liikmed. Põnev maastik, raskete tõusudega huvitavad rajad, kommentaator, dušš ja kilesaun... Ainult külmapoolne ilm ja kõle tuul tegid elu võistluskeskuses natuke ebamugavaks.

Suurepärane suitsusaun Piusa Ürgoru
puhkemajades

Ise teeme, ise osaleme, väikestest lastest vanuriteni, kohati 7 päeva nädalas ja aasta läbi. Organisatsioon toimib, tipud olemas ja sellel aastal tulemas kodused maailmameistrivõistlused. Usun, et see ongi parim kingitus Eesti 100-le, ilma kampaania ja rahvusliku paatoseta. Toetame kohalikke väike- ja turismiettevõtjaid, sellele eraldi mõtlemata ja suuri sõnu tegemata.

Aga et üritusest jääks väike märk maha ka selles blogiarhiivis, siis natuke juttu võitlusest endast.

1.päev

Pidin startima 2 min peale Tiit Tali, kuid viimast stardis polnud. Seega oli oodata tõsisemat duelli Mart Külvikuga, ülejäänud olid teoreetiliselt natuke nõrgemad. Praktiliselt võib orienteerumises juhtuda mida iganes.

Kohe esimesse punkti jooks oli paras pähkel - kas kasutada ringijooksu mööda teed või proovida kuidagi otse punktini jõuda. Korra keerasin teevariandile nagu ka samal minutil startinud Kirti Rebane, kuid üsna pea pöörasin ringi ja läksin otse sohu. Oli pehme, märg ja raske, liikumiskiirus aeglane. Juba kahetsesin teevalikut, asukohast arusaamine hakkas ära kaduma. Tegin väikese soise lisakaare veel enne seda kui teeraja peale sain. Sealt edasi läks kenasti ja sain parima etapiaja (12.19), 2 sek Mardist kiirema.

Suurim õnnetus juhtus etapil 4-5, kui avastasin end ühel hetkel jooksmas 6. punkti. Enda arust olin juba KP6 lähedal, kui pöörasin tagasi KP5 suunas. Nagu hiljem selgus, olin olnud KP5 juures ja jooksin sealt pikalt tagasi nö "KP5" poole. Kohtusin ühel ninal 6 min hiljem startinud Mardiga. Kõik justkui klappis, kuid punkti polnud. Ka temal oli asi kontrolli alt väljas. Kuna läbitavus oli füüsiliselt raske (üles-alla jooksud, võsa), oli edasiliikumine arvatust oluliselt aeglasem.

Aeg-ajalt lahku minnes liikusime Mardiga koos kuni lõpuni, kus päris lõpus sain jooksuga natuke eest ära. Siiski oli kaotus piisavalt suur (5.40 min), et heietada lootust teisel päeval teda kokkuvõttes võita. Teised olid sellel päeval veel aeglasemad. Ühe minuti kaotasin nii etapil 2-3 kui 11-12. Etapi 11-12 oleks pidanud jooksma ülevalt.

2.päev

Kohal oli ka Tiit, kes startis 2 min peale mind. Mardi stardiaeg oli seekord 6 min enne mind.

Esimene etapp oli pikk sirge teejooks, mille kestel uurisin etapi 3-4 teevalikut. Kui äkki avastasin end teejälgedega soost, ei saanud asukohast enam hästi aru. Midagi oli teeklassidega viltu ja see tekitas segadust. Isegi seisin ja korra jooksin ka vales suunas. Ehkki õnnestus suuremaid vigu vältida, oli jooksukiirus piisavalt ettevaatlik ja Tiit sai mind kusagil 6 ja 7 punkti vahel kätte. Kuid üllatus-üllatus, ka Mart oli selja taha tekkinud (temal suured vead 2. ja 3. KP-ga). Seega oli vaja edaspidi Marti jälgida ja teda mitte üle 20 sek ette lasta.

Foto: Gion Schnyder

Tekkis paras grupp, kuhu kuulus veel ka Raul Laas. Koos tegime vea KP13-ga, mõlemad Tiiduga ei saanud aru, et punkt asub teisel pool oja.

Kaotasin Tiidule üle 2 min, kuid kokkuvõttes võitsin Marti 40 sek ja tulin esimeseks. Ehkki jooksin omast arust päris kõvasti, võitsin järgmisel aastal N50 klassi jõudvat Jana Kinki ainult sekunditega... See oli väike pettumus, mille kompenseeris auhinnaks saadud suur purk mett ja väikesed terasaiad.

Tulemused  

Kari väljas Tsiantsungõlmaal

Tsiantsungõlmaal ehk eesti keeles Seasongermaal avati 2017 orienteerumise võistlushooaeg. Igati sobiv nimi ja koht Karjalaskevõistluseks, pealegi päikeselise (kuid jaheda) ilma ja täiesti lumevaba metsaga. Selline kevad peaks metsajooksjatele meeldima, ka neile maailma tippudele, kes praegu laagerdavad Lõuna-Eestis, valmistudes juuli alguses siin algavateks maailmameistrivõistlusteks.

Möödunud talv oli minu jaoks eriline mitmes mõttes. Esiteks oli see esimene talv elus, kus kordagi suuski alla ei saanud, teiseks, nii palju ja mõnusat uisutamist pole ka varem olnud. Välja arvatud muidugi jäähokiga seotud lapsepõlv.

Tsiantsungõlmaal olin esimest korda, kuid maastik ei erinenud oluliselt hästijoostavast Sõmerpalu metsast. Tehniliselt lihtne, mistõttu oli kõige olulisem jooksukiirus. Tuli vajutada, et saada ülevaade hetkeseisust, eelkõige võrrelda end Tiit Taliga.

Tegin ikkagi kaks viga. Etapil 4-5 panin end teede ristis valesti paika ja hea veel, et viga vaid 1,5 minutiliseks jäi.

Valentin Novikov ja Sander Vaher
(foto: Külli Leola)

KP14 (74) kõlvikunurka oli kaugelt näha, kahjuks osutus see siiski valeks kohaks. 30 sek viga. Samas kaotasin Tiidule peaaegu 4 minutit. Ei suutnud pehmel samblal piisavalt kiiresti joosta, lõpuosa pikal tee-etapil suutsin siiski kiirem olla.

Seega peaks täna Võru lühiraja sprindil põnev olema, Tiit minuti jagu tagapool selga hingamas. Mart Külvikuga on vahe 55 sek.

Tulemused

Võru sprindil on täna tõeline maailma tähtede paraad, eesotsas maailma nr.2 sprinteri Maja Alm´iga Taanist. Võistlus jälgitav GPS-i träkkidena: mehed, naised.


Sprindilaadne lühirada Võru linnas (Lihavõttesprint)

Kõigepealt vaatasin maailma eliidi jookse, kus mitmekordne maailmameister Helena Jansson Rootsist tegi väga jooksu, kuid valitsev sprindi maailmameister Maja Alm Taanist (pildil) võitis teda 20 sekundiga.

Ise lootsin pakkuda kõva konkurentsi Tiit Talile, kuid üks suurem 1,5 minutiline viga (etapil 15-16) tõmbas heale sooritusele kriipsu peale. Rajal ei saanud arugi, et viga nii suur tuli, kuid esimese poole kiire jooks tõmbas teisel poolel aju hapnikukraanid kinni. Lõpp oli üsna ebamäärane, kuid õnneks olid Tali ja lätlane Eriks Udris kohe ees. Viimase püüdsin minutiga kinni ja läksin möödagi, kuid veel mõni väike viga lubas kiirel lätlasel ette minna. Tali seljast ta lahti ei lasknud, ehkki koos tegid vea 19. KP-ga.  Kiiruses olin Tiiduga täna võrdne.
Jälle kolmas, 5 sek Mart Külvikust eespool ja 47 sek Maido Kaljurist tagapool (Tiidule kaotust 1.01). Kokkuvõttes III koht.

Tulemused
Koondtulemus

Peale jooksu läksime kiiresti Antti Roosega Otepääle rogaini jaoks mägitrenni tegema. Jooksime 1,5 tundi, alustasime Linnamäest, käisime ka Tehvandil ja Väikesel Munamäel.

Leidsime ka mõned KP tähised, ilmselt Taani koondise treeningpunktid.

Nostalgialaksudega Seiklushundi rogain Tartus

Seekordne Seiklushundi rogain keskusega Tamme staadionil toimus piirkonnas, kus möödus minu lapsepõlv. Seetõttu olid kõik kohad seotud mälestustega ja seda väga varasest noorusest alates kuni keskkooli lõpuni. Ülikooliaastatel 1978-1983 nihkus elu rohkem linnakeskuse poole - Vanemuise tänava õppehoonest Leningradi maantee ühikateni. Elasin endiselt Väike-Kaare ja Tasuja nurgal.

Foto: Aldis Toome

Arvestasin umbes, et suudame Mati Preitofiga läbida ca 27 km ja tegin selleks 24 km pikkuse nööri (tegelikult olin teinud kogemata 27 km pikkuse nööri!). Mina olin olnud üle nädala haige, just lõpetasin antibiootikumide kuuri, Mati aga eelmisel nädalavahetusel korralikus palavikus. Esialgu välistasime kauged läänepoolsed punktid tühermaal, kuid kuna mõõduniiti jäi päris palju üle, planeerisime peaaegu kõik punktid sisse. See tundus ehk natuke ambitsioonikana, kuid niiti jagus täpselt.

Me ei osanud arvestada, et linnas on linnulennulise ja tegelikult läbitud vahemaa suhe suurema koefitsiendiga kui oleks oodanud. Samuti ei pannud me tähele keelualasid teedel, mis pikendasid oluliselt teevalikut. Ja mis üsna oluline, me ei osanud legendist KP59 juurest vaadata infot, et see punkt Tamme staadioni nurgas on avatud vaid keskmisel tunnil 3-st. Kui aega planeerimiseks on vaid 20 min, siis pole mingit põhjust ega ka vajadust legendi vaadata ja selle vea tegid ka päris paljud esiotsa tiimid. Ma pigem ütleks, et see on apsakas rajameistri poolt. Taoline info peab olema väga selgelt välja toodud ja öeldud, nii punase värvi kui lisainfona kaardil kohe punkti juures. Rogainis peaks olema kõik oluline info välja toodud kaardil. Ruumi selleks oli.

Samas peab kiitma rajameistrit Arvi Antonit, kes tegi huvitavate valikutega raja, ehkki kui oleks teadnud KP59 lahtioleku aega, siis tulnuks üsna kindla kujuga kaheksa ja meie jaoks oleks kauge läänepoolne piirkond jäänud käimata. Oleks olnud isegi lihtsam planeerida ja tulemus tulnuks meile parem.

Nüüd aga läksime planeeringuga kõvasti alt, sest juba esimese tunni lõpus olime 15 min võlas ja kuna olime planeeringu muutmiseks vajalikud punktid 56 ja 55 esimese hooga ära võtnud, ei jäänudki meil muud üle, kui murda end vastutuules poristel ja lagedatel teedel lõuna poole.

Foto: Aldis Toome

Alguses liikusime koos konkurentide Tali-Kaljuriga, kuid peale Maarjamõisa haiglat läksid meie teed lahku. Tempo oli olnud vist liiga kiire, Mati hingeldas ja mingil hetkel jäi aeglaseks. Seega üsna alguses, peale Lõunakeskuse Sportlandi poe punkti (pildil), sidusime end kummipaelaga kokku ja edasi suutsime kuni lõpuni hoida tempot 6 min/km. Mida aeg edasi, seda suuremaks mul koormus läks, kuid üllataval kombel oli füüsiline seisund suurepärane ja krambiilminguid, mida kartsin, ei tekkinud. Tegelikult polnud vahet, kas krambid tekivad või mitte, ilma kummita poleks me nagunii oma ambitsioonikat plaani suutnud täita.

Foto: Sulev Kuuse

Tagantjärgi tark olles oleks pidanud kõigepealt ära jätma kodutänavas paiknenud KP44, samuti läksin lõpus üsna ahneks ja jäime ajahätta. Liigne oli KP34 võtmine, mille tõttu tuli ära jätta KP23. Ligi kolm minutit kulutasime enne lõppu KP42 otsimisele vales tööstushoovis, ehkki ma isegi teadsin seda kohta kohviku juures. Suurimad tüngad saime KP59-ga, mida enam polnud ja hilinemisega, mille eest võeti 6 punkti maha. Raja esimeses pooles jätsime välja KP59 (KP39 olime juba varem plaanist eemaldanud), sest ma ei lugenud kuidagi kaardilt välja sissepääsuvõimalust lõuna poolt. Olime suures ajahädas ja edasi-tagasi jooks põhja poolt oleks läinud liiga kalliks maksma.

Läbisime 30,2 km ja saime kokku tagasihoidlikud 100 punkti. Kuid ma olin väga rahul, sest läbisime 3h-ga korraliku vahemaa, pealegi veel kaaslast kummis vedades. Ja ei kurnatust ega krampe - mis sa hing veel tahad.

Tulemused

Spordivabalt

Viimased kuud on olnud väsitavad, võiks isegi öelda, kurnavad. Tülpimus tegemistest, ehkki nädalavahetusel olen siiski suutnud ka pikemaid trenne teha. Uisutamine on olnud emotsionaalselt väga mõnus.

Ligi kaks nädalat tagasi nägin lennukiaknast ahvatlevat uisuvälja, kus oleks võinud ühes suunas mitu kuud sõita. Kahjuks jäi see koht Eestist kaugele, Gröönimaa ja Kanada vahele.

Eesmärk oli jõuda soojale maale, tõsi küll, mitte puhkamiseks vaid konverentsil osalemiseks, kuid nagu kiuste jõudis ka sinna külm arktiline õhk, kus öösel oli 5-8 kraadi ja päeval 10+ (tavalise 26 kraadi asemel).

Tegime Indrekuga igal öösel trenni, mina 2 korda vähem kui tema. Ei lasknud end uude ajavööndisse pöörata.

Esimese öö kehv enesetunne lõpuks taandus ja suutsin ka mereäärsel asfaldil pikemalt joosta, kuid viimasel ööl/varahommikul oli jälle tugev nõrkus sees ja kõndimine oli suureks abiks. Kõige hullemat ei oodanud, kuid eksisin. Haigena koju, paar päeva tööl. Õnneks lubab nüüd bronhiidi-laadne haigus kodus siiski tööd teha, kuid sporditegemisega on asi kehv - laupäevane Tallinna linnarogain jääb jooksmata. Vorm sulab nagu kevadine lumi. Või pole neid kumbagi olnud.

Ehk õnnestub 1.aprillil Seiklushundi Tartu rogainil käia, kodustaadionil, lapsepõlve mängumaadel.

Üks kuu on jäänud Itaalia rogaini EM-ni, raha pole sealt küsitud, korraldajate poolelt on vaikus.

Muusikat ka:

Uisutalv jätkub - Soodla veehoidla

Nädalavahetusel, kus head spordikaaslased osalesid Vasaloppeti suusamaratonil (Antti 2688.koht ja aeg 5:56:46, medalil) ja Armo ja Reigo Läti 8h rogainil (3.koht), treenisin ise kergelt - laupäeval tegin maanteel poolmaratoni ja pühapäeval uisutades Soodla veehoidlal 25 km (suurim kiirus 32,8 km/h).

Öösel külmetas ja jää veehoidla peal oli hea, mistõttu oli uisutajaid peale meie (Sten-Eric, Erki, Marge, Neeme tütar Lisettega jt) veel. Nike'i "loomad" ehk Tiit, Lauri ja Erik olid ka jääl ning tegid head tempot. Allatuult polnud nendega koos sõita probleem, kuid vastutuules end eriti mugavalt ei tundnud ja väga pikalt konksus ei rippunud. Üks ots oli ca 7,5 km ja tuul idast.

Nüüd on veel 1,5 kuud aega Itaalia rogaini EMini, ehk jõuab ka mõne pikema jooksuotsa teha. Kahju, et Tiit Tali poolt korraldatav Otepää-Tartu maraton on samal päeval kui Eensaarte ja Co 3,5h Linnarogain Kadriorus - so 25.märtsil. Oleksin mõlemast osa võtnud, kuid nüüd peab valima ühe (ilmselt Kadrioru ehk emotsionaalsema).

Paganamaa maastikud ja aasta esimene o-jooks

Samal ajal, kui tegime möödunud laupäeval Kihnu saarele ringi peale, käisid mu matkasaapad maalilisel Paganamaal.

Eile, vabariigi aastapäeval, vajutasin Kaupoga võidu Linnaorienteerumise päevakul Rahumäel. Hea tirimine oli kuni Kaupo ära kadus. See oli siis selle aasta esimene orienteerumisjooks.

Päeval veel elamuslik Pärt Uusbergi ja RAMi kontsert.

Jääaeg jätkub - Kihnu ring

Jäiseks kisub see blogi, kuid midagi pole teha, sest praegused jää- ja ilmaolud on lihtsalt sellised ja kõik muu tundub ebaoluline. Mis küll ei tähenda, et jooksmas ei käiks või mingit muud sporti ei teeks.

Ilmataat on sellel aastal laupäev, sest viimaste nädalavahetuste puhkepäevad erinevad teineteisest totaalselt - laupäev päikeseline ja väikese tuulega, pühapäev pilves, tuuline või isegi vihmane.

Seetõttu tuli ka sellel laupäeval midagi pikemat ja põnevamat ette võtta, sest varsti on jäälõbu läbi.

Sten-Eric oli jälle see mees, kes vastava taustatöö ära tegi ja ümber Kihnu saare uisutamise idee välja pakkus. FaceBookis oli ka klipp matkajatest, kes eelmisel laupäeval saarele ringi peale tegid, peegelsiledal jääl (!?). Muuhulgas ka seetõttu tundus, et ring tuleb üks mõnus liuglemine nagu ühele puhkepäevale sobiv.

Foto:Arbo Rae

Munalaiu sadamasse kogunes meid 15 inimest, kes kõik olid eelnevalt teadlikud, et mingit suure grupiga matkamist ei tule ja igaüks ise pidi sobiva kiirusega seltskonna leidma. Tegemist oli sportlike ja karastunud inimestega, paljud omavahel koos pikki trennimatku teinud.

Kihnu ring tuli siiski natuke teistsugune kui Muhu chill. Kohe alguses võeti tempo üles ja aeglasemad jäid maha. Isegi väga konarlikul jääl hoiti kiirust, mistõttu pidi kukkumise vältimiseks väga hoolikas olema. Pilditegemisega jäid kohe 30 m maha.

Teekond Kihnu sadamasse oli üsna jõhker, paarsada meetrit polnud võimalik uisutada. Hendri lõhkus oma grafiidist uisu ja ei imesta ka. Need, kes olid lugenud Muhu jääseiklust, lootsid saada mõnusat ja kerget uisuelamust, kuid pidi kogema hoopis midagi muud. Neeme küsis Kihnu sadamas, et mis sa sellest jääst arvad? Tundsin küsimuses väikest pettumust ja pessimismi edasise suhtes. Vastasin, et väga halb jää oli, kuid edasise osas ei oska midagi arvata. Peab lootma parimat, sest jääolud võivad vahelduda totaalselt.

Kihnu sadamast saare lõunatipuni oli "enam-vähem" jää, kuid sealt edasi läks mõnusaks ja lõbusaks. Ja just sellise jää pärast olime merele uisutama tulnud. Tempo oli jällegi korralik, tehti vaid paar peatust. Tuul oli nüüd selja tagant ja sõidukiirus tõeliselt nauditav. Usun, et nendel, kes ees kihutasid, jõudis kiirus kohati 40 km/h-ni, minul oli tubli ja julge Helelyn kummiga taga ja jõudsime samuti 30 km/h lähedale. Vinge kihutamine oli, ehkki aeg ajalt olid pehmed kohad, kus Helelyn korra kukkus. Normaalne, sest ka Heiti oli suurel kiirusel kukerpalli teinud.

15-st alustanust tegi saarele suure ringi peale 11, üks lõhkus algusosas uisu ja üks jäi uduga merele, ilma kompassi ja tühja mobiiliga. Läks õnneks. Poolel teel tagasipöördujad jõudsid tagasi Munalaiu sadamasse hiljem kui suure ringi tegijad, niivõrd hea ja kiire jää oli teisel pool saart.

Läbisime kusagil 44-45 km, kokku alla 3,5h.

Rohkem pilte ja kommentaare FaceBook-is.

Tegime kaare, ümber Muhu saare

ÜKSKORD SUURES VÄINAS
UJUS VÄIKE SÄINAS.
HOOPIS SUUREM SÄINAS
UJUS VÄIKSES VÄINAS.

VÄIKE TEGI KAARE
ÜMBER MUHU SAARE.
ÜMBER MUHU SAARE
SUURGI TEGI KAARE.
...
SÄINALAUL
ENO RAUD

Kui laulusõnu uskuda, siis me polnud esimesed, kes Muhu saarele ringi peale tegid. Ehkki võiks ju arvata, et vähemalt uiskudel pole keegi varem Virtsust ümber Muhu sõitnud. Eelkõige seetõttu, et selleks sobivaid jääolusid just sageli ei pakuta. 

Olen väga tänulik Sten-Eric Uibo´le, kes julges mind oma espitsjoonile kaasa võtta. Heiti Hallikma oli teadagi üleloomulike võimetega orienteeruja-seiklussportlane, pealegi olid nad jää peal palju koos sõitnud (viimati paar päeva varem Keila jõel). Kuna olin ennast varasemalt tõestanud võimeka talisupleja ja rabasjooksjana, seda koos uiskudega, siis võetigi mind tiimi kolmandaks liikmeks. 

Minu üheks unistuseks on olnud päikeselise päevaga heal merejääl uisutamine. Laupäev pakkuski seda kõike ja "maasikaks tordil" oli eespool ootav seikluslik teadmatus. Lühidalt öeldes oli tegemist kvaliteetseiklusega, mis naljakal kombel sai suurema tähelepanu osaliseks, kui oleks iganes arvanud. Kui minusugusele vanale säinale on kõik justkui tavaline ja avalikkuse jaoks ebahuvitav, siis  noorem säinas mõtles teisiti ja pani soorituse "müüki".  Kõigepealt jooksid Sten-Eric´u Facebookis LIVE- klipid soorituse edenemisest, seejärel aeti kohale ERR (Margus Muld), kes meid Väikese väina tammil meeldivalt vastu võttis. Tulemuseks klipp Vikerraadio uudistesaates, meeleolukas lõik AK-s peale ilmateadet ja ehk on tulemas veel ka artikkel "Saarte Hääles".  

Matk ise oli vaheldusrikas. Algusosas oli jää Kesselaiuni ja sealt paar km edasi ideaalne. Seejärel tuli pidevalt otsida paremaid sõidutingimusi, mis olid kohati kaugemal merel, osaliselt jälle kaldale lähemal. Kiirused olid keskmiselt 20 km/h, tuli hüpata üle väikeste jäävallide, olla ettevaatlik ebatasastes kohtades. Kõrvaloleval kaardil näitab rohelise värviga joon suuremat kiirust, punane aeglasemat.

Eriti kiireks andmiseks läks loodenurgas Lõpemerel, seal vajutasime ideaalsel jääl üle 30 km/h (sellest on Sten-Eric´u FB-s hea klipp). 

Kuid pidu polnud kaua, tekkis väike vastutuul ning jääle ilmusid lumekristallidest vaibad. Seal oli libisemine oluliselt kehvem ja pidi kukkumise vältimiseks uiske hoolikalt maha asetama. Samaaegselt käis kogu aeg parema jää otsimine. Seal tundsin, et hakkan teistest natuke maha jääma, seda muuhulgas ka seetõttu, et pildistasin pidevalt ja vähendasin seetõttu kiirust. 

Nooremad mehed jälle vajutasid usinalt tammi suunas, kus ees ootas ERRi reporter ja milleni oli veel ca 10 km minna. 

Margus Muld ERRist oli muhe tegelane, keskustelu tuli välja päris lõbus. Sõime seal natuke batooni, jõime teed peale ja sõitsime edasi, Muld lahkuvaid uisutajaid filmimas.

Mingil hetkel tundsin jälle, et tempo võiks naudingu säilitamiseks natuke madalam olla. Heiti jälle tundis, et tahaks sõita grammikese kiiremini. Nii me siis mõneks ajaks end tirimiskummiga ühendasime. 

Foto: Heiti Hallikma

Tempo sai jälle üles võetud, väike abi tegi minu elu oluliselt lihtsamaks. Ehkki Heiti ei saanud otseselt aru, et koormus oleks tõusnud, selgus hiljem kodus,et pulss oli siiski paarkümmend lööki minutis tõusnud. Tegemist siis sama efektiga, mis mul Matiga Maardu karjääris oli.  

Foto: Heiti Hallikma

Vahepeal läks jää muhklikumaks ja võtsime kummi ära. Võilaiu järel Muhu kagunurgas muutus olukord aga nii räbalaks, et uisutamisest polnud juttugi. Jäätükkidest koosnev väli ulatus silmapiiri taha ja kuna Virtsuni oli veel 10 km maad, siis arvestasime halvimal juhul paari lisatunniga.

Loobusime plaanist minna Kuivastusse, kus reporter meid ees ootas, vaid suundusime otse üle Suure väina Virtsu suunas, lootes, et ükskord see jama lõpeb ära.

Nii oligi. Peale 1,7 km vantsimist panime uisud alla ja üsna pea oli jää jälle ideaalne. Lõpp lähenes lauluga ja isegi natuke kahju oli, et espitsjoon lõppema hakkas. Otsest väsimust justkui polnud, sest uisutamine tundus olema nii lihtne tegevus, eriti võrreldes jooksmisega. Samas oli see tunne siiski petlik, sest uni oli öösel kehv ja hommikul oli olemine kangevõitu. 

Läbisime ligi 5 tunniga 74,5 km, seega keskmiselt 15 km/h ja seda siis koos peatuste, pildistamiste ning 1,7 km astumisega künklikul jääl.

Pildid on Facebookis
Heiti pildid Facebookis

Väikese videoklipi ühe lõhe ületamisest leiab SIIT.

Ja et komplekt oleks täielik, siis SIIN on ka Kristina Herodese artikkel Postimehe Arteris (18.02.2017). Pdf on kättesaadav SIIT.

Ja üks kokkupandud klipp on siin:

Jäärogain Maardu kandis - esimene taoline Eestis

Mõistan neid, kes täna Viljandi järvele VII Mulgi uisumaratonile läksid, mõistan ka neid, kes Tondiraba jäähallis 250 m-sel ringil maratoni jooksid. Isegi oleks teinud. Kuid samas on neist natuke kahju ka, sest võimalust seikluslikult 3-4h uisutada Maardu järvel ja fosforiidikarjääride tranšeedes ei teki igal aastal. Orienteerumiskaart avab ruumi ja kontrollpunktid lisavad seiklust.

Aga mis seal ikka, kõigil vist pole seiklusgeeni ning konservatiivsus, ettevaatlikkus ja oskuste/varustuse puudumine ei anna võimalust end igal pool "vabana tunda". Olen tõesti õnnelik, et lapsepõlves sai tegeldud paljude spordialadega (va tennis) ja nüüd, vanemas eas, saab omandatud oskusi vaid nautida.

4-tunnise Jäärogaini tegemine Maardu ümbruse veekogudel oli ideaalne lahendus - esiteks, linnale lähedal ja, teiseks, piisavalt seikluslik. Korraldajad Silver ja Timmo ACE Adventure tiimist ja nende abilised olid ise kõik veekogud läbi sõitnud ning ohtlikematesse kohtadesse kilelindid ette pannud. Isegi minul ei tekkinud kordagi tahtmist ega võimalust ujumist korrata. Jääaugus uiskudega suplemine käib nüüd vist elu lõpuni kaasas, täna mainis seda vähemalt 5-6 inimest :)  Tegelikult tunnen end uiskudel mugavalt ja naudin täiega hea jää peal sõitmist.

Päev enne võistlust oli üsna selge, kuidas rogain kulgema hakkab. Mõelda jäi vaid kahe variandi vahel - kas alustada uiskudel Maardu järvel või joosta kõigepealt Maardu põhjakarjääri. Otsustasime Matiga uisutamise kasuks, sest sinnapoole läks eeldatavalt rohkem rahvast. Ja Madise droon oli ka suure tuulega õhus. Pealegi leidsime, et kergem on suusasaapaid lõpus jooksujalatsite vastu vahetada kui neid algusosas peale jooksuetappi jalga panna. Lõpus oli ka ainuke kord, kui jalatseid vahetasime, ülejäänud maismaaetapid läbisime suusasaabastel ja see polnud üldse paha.

Mati hakkas väsima

Maardu järve jää oli väga hea, välja arvatud mõned topeltjääga kohad. Korra jäin koperdama, kuid täna ei kukkunud. Mati sõitis kenasti, ehkki oli vaid paar päeva tagasi uisud ostnud.

Lõunakarjäär oli tuttav koht eelmisest aastast. Sõita sai palju ja heal jääl, jooksmist oli vähe. Kuid Mati hakkas väsima ja tempo langes oluliselt. Natuke vara küll, kuid polnud hullu.

Lõunakarjäärist jooksime põhjakarjääri koos Piibe ja Urmas Tammemäega, kellega liikusime ka edaspidi lähestikku. Nemad jätsid kummalisel kombel lõuna poolt ühe punkti võtmata ja olid jooksujalatsites. Laskumiskoha leidmine põhjakarjääri tranšeesse polnud lihtne, pikalt liikusime piki võsastunud kaljupealset, et sobivat kohta leida. Ühel üleminekul ilmusid äkki Heiti ja Reeda, Silver oli ka teetammil meid pildistamas.

Asusime Heitit ja Reedat püüdma 

Kuna liikumiskiirus läks üsna madalaks, siis meenus, et rogaini seljakotis on ju rogainikumm! Jess, edasi oli tempo hoopis teine ja tundsin ka tuharalihaste olemasolu. Kahju, et kumm varem meelde ei tulnud, sest uisutamisel oli sellest tohutult kasu.

Viimases punktis (45) panime tossud jalga ja jooksime ca 1,4 km finišisse. Täielik kaif kogu üritusest. Lõpus sai tänu kummile ka natuke trenni tehtud, vorm on juba üsna hea.

Kokku läbisime 31,2 km, aeg oli 2:54.

TULEMUSED, mis pole üldse olulised

PILDID: Silver Eensaar

Madis tegi ka väikese droonivideo, mida on parem vaadata YouTube-ist

Soomes toimus 12h jäärogain eelmise aasta veebruaris (LINK). Sellel aastal korraldatakse jäärogain 18.märtsil Kesk-Soomes (LINK). Küll on kahju, et sinna minna ei saa.

Rummu for ever

Tundub, et Rummuta ei pääse kuidagi, ikka ja jälle tuleb minna, tõsi küll, vabatahtlikult.

Nii ka selle pühapäeva hommikul, kui ajasime ka Madise ja Liisi Tallinnast kohale, et päikese ja drooniga uisutama jõuda. Uisutamist ei tulnud seekord kokku palju, kuid väikese droonivideo katsetuse tegime ära. Õigemini, Madis tegi.

Harjutasin ise ka drooni juhtimist, mis on üsna lihtne. Tõsi, lendamise ja filmimise ühildamine pööretel vajab suuremaid kogemusi. Film sai ka FB-sse üles, sinna tuli hulgaliselt kommentaare.

Nüüd jääb loota, et Silver ja Co teevad nädalavahetusel mõne laheda ürituse, näiteks esialgu mõttesse tulnud kombineeritud jooksu- ja uisurogaini... Põnev pikk trenn nädalavahetusel oleks aprillikuu eesmärki silmas pidades parim valik.

Ja üritus toimubki - esimene Jää-Rogain Maardu karjääris ja järvel, pühapäeval kell 12-16.

Videot soovitaks vaadata YouTube-ist, kõrgema (HD) resolutsiooniga (valida alumise ketta juurest) ja täisekraanilt.