Jäätisemaitseline Koprakarikas

On juba tavaks saanud, et peale Koprakarika raja läbimist pakutakse värska vett ja jäätist. Mõnus, eriti siis, kui temperatuur ulatub 30 soojakraadini. Kui liiga palavaks läks, sai end veel järvevees jahutada, sh enne jooksu. Vesi oli kahekihiline, peal hästi soe, sügavamal külm, rauasisaldusest pruun ja libe.

Joosta polnud eriti raske, sest palavaga on organism juba harjunud. Jahedamas kliimas liiguks küll natuke agressiivsemalt, kuid sama teeksid ka vastased. Seega oli hea võrrelda nädal enne eestikaid jooksuvormi Tiit Tali ja Maido Kaljuriga.

1.päev

Rajameister Mihkel Järveoja pakkus esimesel päeval lihtsat jooksukat, sobivat rada Tallinna päevakulistele. Kiirus tõusis ja seetõttu ei jäänud ka vead tegemata. KP9 võtsin enne KP7-t ja etapp 9-10 läks igas mõttes aia taha. Esiteks ei näinud lihtsat teevalikut paremalt mööda teed, teiseks kaldusin suunast kõrvale ja ei saanud poolel maal, tee peale jõudes üldse aru, kus asun. Tee suund oli miskipärast väga vale. Lisaks tuli viga veel punktivõtuga. Kaardist ei saanud seal hästi aru, soo äratundmisega oli nii mõneski kohas raskusi. Kaotust tuli Tiidule tuli 2 min, kõik oli seega veel võimalik..

2.päev

Tavarada oli paljude teevalikutega huvitav võistlus. Mingit suuremat jama ei korraldanud, kuid mitmed teevalikud ebaõnnestusid ja koperdamisi tuli ka. Kõik vead karistati korralikult, Maidio Kaljurile, kes esimesel päeval ei jooksnud, tuli kaotust 5(!) minutit. See oli Maido jõudemonstratsioon, nii füüsiliselt kui tehniliselt, ka Tiit kaotas talle 2 minutiga.

Graafikult on näha, et kaotasin 2.päeval jooksukiirusega distantsi II pooles.

3. päev

Kombinatsioon esimesest ja teisest päevast, kus oli nii lihtsaid kui ebamääraseid punktikohti. Jooksuvõime testiks oli etapp 2-3, kus kaotasime mõlemad Maidoga Tiidule 36 sek.

Enda jooks oli jälle täitsa ok, ehkki esimese segase punktiga tuli üle minuti viga.  Jooksukiirus oli lõpuni ok, kuid natuke kehvem kui Tiidul. Kolme päeva kokkuvõttes kaotasin Tiidule korralikult, ca 8 minutit, kuid teise koha auhind erinevatest lihasaadustest oli väga maitsev. Eriliselt tahaks reklaamida Lihapagari marineeritud kanaliha fileed kondiga.

Tulemused

Väimela sprint

Laupäeva õhtul sai veel joosta OK Võru korraldatud Väimela sprindil, kus kaardi- ja rajameistriks oli Timo Sild, peakorraldajaks Sixten.
Võrokad pakkusid samuti väga toreda võistluse, auhindadeks arbuusid.

Rada oli lihtne, kuid kiiruse kasvades juhtus nii mõndagi. Tegin  KP6-ga möödajooksu ja läks parajalt aega, et asukohast aru saada. Maido sai KP5-s kokku minut varem startinud M65 klassi mehe Tiit Tatteriga, misjärel mõlemad kihutasid KP6-st mööda, otse KP7-sse.
Ise nägin Tiitu peale KP10 ja arvasin, et saan ta üsna pea kätte. Kuid eksisin rängalt. Vana kihutas koos Maidoga ja isegi pikkadel etappidel 12-13 ja 17-18 ei õnnestunud mul Tiidust kiirem olla. See oli vana mehe võimas jõudemonstratsioon M50 klassi poisikestele.
Meie klubisse tuli sellel õhtul 3 arbuusi - Atsilt, Marjelt ja minult.

Tulemused

Xdreami kullafondi kuuluv etapp Jõelähtmel

Kujutan värvikalt ette, kuidas korraldajad hoidsid kõhtu naerust kinni, kui jälgisid öösel eliittiimide GPS-träkke, eriti esimesel jalgsietapil. Pulli sai seal ikka kõvasti, samas olid punktid õigetes kohtades ja kellelgi nurisemist ei tohiks olla. Ettenägelikult olid korraldajad B-rada lühendanud just sellesama jalgsietapi ärajätmise võrra, vastasel juhul oleks enamus tiime lõpetanud A-rajaga koos või matkaksid siiani võsas.

Kindlasti jääb Jõelähtme öine etapp emotsionaalselt Xdreamide kullafondi, nagu seda olid näiteks Pikasilla või Kärstna. Nii palju vigu ja trahve ei mäletagi, ainuüksi stardiülesanne oli paras pähkel, mida ei hammustanud läbi ka mitu tipptiimi.

Ise (Eesti Energia SK koosseisus Indrek Aarna, Kaido Kaarli ja Eduard Pukkonen) tahtsime seekord teha head sooritust, sest arvasime end olevat natuke tugevamad kui seni saavutatud kohad (2x27.). Tartu etapp läks esimese kohanemise peale, teisel etapil kaotasime lõpus rahalugemisega 10 kohta. Nüüd aga olime tiimina juba natuke kokku töötanud, nõrku kohti järele aidanud. Üheks suuremaks muudatuseks pakkusin enne starti kanuukohtade vahetamist, kus ise läksin ette kühveldama ja punkte võtma ning Kaido proovis esimest korda hakkama saada kanuu tüürimisega. Esialgu läks see veidi konarlikult, kuid üsna pea hakkas paat ka püsivalt õiget suunda hoidma.

Stardiülesanne oli üks keerulisemaid seninähtutest. Nimelt tuli lahendada sudoku ülesanne, millele oli külge poogitud nn hoonete nähtavuse teema. Mõnes mõttes aitas viimane ka ülesannet lahendada, kuid ainuüksi
küsimuse läbilugemine oli võistlustuhinas päris keeruline. Kuid õnneks olid meie tiimi olümpiaadivõitjad koostööna väga edukad ja said ülesandega 11 minutiga hakkama. Ise üritasin ka vahepeal midagi soovitada, kuid pigem segasin teisi. Tegelikult oleksin pidanud tegelema hoopis rajakaardi ettelugemisega. Näiteks endistest tipporienteerujatest koosnev eliitvõistkond Duncan lahendas ülesannet kõik lubatud 30 min ja sai veel vale lahenduse(?) eest otsa 30 min trahvi. Kena händikäp teistele. Meil oli 11.aeg, kusjuures mõned kiiremad olid ülesande lahendamisest loobunud.

Seega saime peale lühikest rattaetappi üsna heal positsioonil metsa (14.), kus koos oli kena hulk võistkondi. Juba teise punktiga (KP4) pani kogu see kamp, peale vana turbavälja, suunaga paremale. Kaart oli pööramata ja 7 kraadi eksitas niivõrd, et tekkis korralik segadus. Ka hilisemad tiimid kaldusid paremale. Sealt siis esimesed valed lohad, mida sellel võistlusel tehti ikka täiega.

Järgnev etapp (4-5) oli meie jaoks nagu paha unenägu, kuid me polnud seal kaugeltki ainukesed ekslejad. Algus läks kenasti, hoidsime suunaga põllu peale. Mingil hetkel möödus VAUDE. Edasi tuli hoida suunda, kindlaks orientiiriks eesootav metsatee. Kui paremale jäi tihe noorendik, mida pidasime kaardil lagedaks heinamaaks, võtsime koos Risto Kiilbergi õpilaste ehk Stiililaboriga suuna läände-edelasse, et kindlalt tee peale jõuda. Mida aga ei tulnud ega tulnud, oli tee. Stiililabor pani veel rohkem läände, meie keerasime lõuna suunas. Sest oli suur kahtlus, et oleme liiga kaugele jõudnud. Usk tee olemasolusse hakkas tasapisi kaduma. Olime nö "in the middle of nowhere", ümberringi peamiselt halva ja väga halva läbitavusega mets. Ütlesin otse välja, mida mõtlesin: "Täitsa perses!"

Ainsaks päästerõngaks sai lõuna pool asuv kraav. Kui teed tulevad ja lähevad, siis kraavid peaksid ju ometi loodusesse alles jääma. Lõpuks kraav tuligi. Suund oli küll natuke imelik, kuid lahti me sellest enam ei lasknud. Vahepeal kraav lõppes ära, mingil ajal tekkis uuesti. Selline koht oli kaardil täiesti olemas, kuid see oli ikka hullult kaugel mõistuspärasest asukohast. Tasapisi, mööda erinevatesse suundadesse viivaid kraave liikudes, sattusime üsna korraliku loha peale. Ehkki selles kohas ei oleks pidanud kuidagi loha olema. GPS-träkkide järgi sai asi selgeks, tõestatud autoriteks olid VAUDE, TV6, Aarain.

Olime langenud 10.kohalt 57-ndaks ehk tagant 3-ndaks. Kuid Kiilbergi õpilased Stiililaborist olid veel 21 min kauem ning jätkasid sealtpeale viimastena.

Etapil 5-6 liikusime esialgu nn tee peal. Kohati isegi mingi jälg oli, kuid suures osas kattis teekohta nii räige võsa, millist selles metsas rohkem ei kohanudki. Sealt võsast me siis üle "tee" läksimegi. Nüüd oli kindlaks orientiiriks Maardu raba lagedapoolsem lõunaserv ja see oli ka looduses täiesti olemas. Liikusime läände, kui ühel hetkel pööras hästi suur loha edelasse. Ilma igasuguse kahtluseta pöörasin selle peale, ehkki Kaido pidas seda natuke varajaseks. GPS-träki järgi on hästi näha, kuidas eliittiimid selle loha valmis treisid, mõned (VAUDE, TV6, Siplased jt) kogusid ühiseid matkakilomeetreid ka Maardu rabas.

Niisiis, seda loha pidi me soovitud lagedale muidugi ei jõudnud. Pöörasime tagasi pöörangukohta raba serval. Vahepeal tuli vastu väga keskendunult liikuv 100kg-ste meeste tiim, milliseid me tavaliselt rajal ei kohta ja kes läksid siis samuti, väga enesekindlalt, karu p-sse. Vaatasin neid mehi ja mõtlesin isekeskis, et oleme ikka väga põhja vajunud. Endast hakkas isegi natuke hale.

Peale korrektuuri Maardu raba servas saime KP kenasti kätte. Motivatsioon oli kadunud, kuid tänu Indreku tempokale liikumisele hoidsime siiski kiirust üleval ja võimalusel isegi jooksime, ehkki neid kohti, kus joosta sai, kohtas haruharva.

KP7 lähedal tuli meile lõuna poolt vastu suur tuledemeri. No midagi ei saanud aru, mille kuradi pärast nad sealtpoolt tulid. Võtsime punkti kenasti ära ja kogu see parv järgnes meile. Ühtäkki olime jälle inimestest ümbritsetud.
GPS-träki pealt on näha, kuidas liidrid ACE Mavic ja A&T vale loha ette tegid. Nike sai kummalise jänesehaagiga teiseks, selles punktis juhtis M-klubi (!).

Etapp 7-8 läks kenasti, leidsin kavala punkti kindlalt. Kogu ülejäänud seltskond järgnes. Samas tegid esiotsa tiimid ka siin tõelist seiklust (vt kaarti).

Edasine tee viis meid teistest lahku. Meie suundusime otse põhja, teised aga loodesse. Ehkki me ei teinud viga, oli selle etapi aeg alles 52.(!), keskmistest tiimidest 20 min aeglasem (??). Kas tõesti sai lääne poolt mingit teed kasutada? Või võttis meil kaardi peale kantud tee läbimine (loe: läbi võsa raiumine) nii palju aega?

Peale jalgsietappi olime 52.kohal, rattaid oli vahetusalasse jäänud üsna napilt. Jäin seal kaardiga kohmitsema, metsa vahel kadus veel ka kaart kaardilaua pealt ära ja pidin tagasi sõitma. Kaaslased olid aga hooga vajutanud kaugele ette, kuid õnneks ootasid suurema tee peal järgi.

Edasi järgnes lühike rattaetapp ja siis kanuusse Maardu Fosforiidi lõunakarjääri. Punktid olid pandud vahvatesse kohtadesse, põhiliselt väikeste, kuid kõrgete saarekeste peale. Mõni oli lausa kaljusaar. Taktikaliseks variandiks oli meil seekord jooksmine 14-15-16, kusjuures kanuu liikus 14-16. Nimelt pidi võtma KP16 koos kanuuga. Meenus Aidu karjääri Xdream, seekord oli võistlus siis pimedas.

Jooks etapil 14-15 läks kenasti, ehkki algul ei saanud kuidagi vajalikule teele. Samas olid tippmehed (VAUDE ja DUNCAN) selle punktiga ikka kõvasti hädas.

Peale KP15 võtsin aga kaardi valetpidi kätte ja jooksin esialgu 180 kraadi vales suunas - itta. Pikka etappi 15-16 läbisin rahulikult, kuid ikka tulid jänesehaagid sisse ja lõpus ka punktist (KP16) möödajooks. Antti Roose jooksis samuti mööda, aitasin tal õigesse kohta jõuda. Peale kanuud olime ajaliselt 49.kohal.

Siis algas huvitav jalgsietapp, mis viis kõigepealt üle vee. Esimestel meetritel sai rinnuni märjaks (vesi oli väga soe), kuid edasi kõndisime helkurpostide järgi nagu Jeesused vee peal. Seda mainiti ka möödasõitvast kanuust.

Peale KP20 jaotas Indrek järgnevad hajutuspunktid ära, mulle andis 21C. Pimedas tundus, et enne punkti oli ees suurem veekogu ja üritasin alguses minna lõuna poolt ringi. Mingil hetkel siiski loobusin plaanist ja võtsin suuna otse punktile. Kuni ühel hetkel olin tranšeede ristumiskohas, suure vee ääres, kõvasti punktist mööda tulnud. Edasi olin suunaga hoolikam ja sain punkti võsa servast ilusti kätte. Polnud seal ei järve ega muud veekogu. Antti Roose tuli vahetult enne seda punkti kõrvalt 20m mööda ja pani edasi sinna, kuhu ma ei soovitanud tal minna. Kuid see, mida tegi endine tipporienteeruja DUNCANi tiimist KP21C-ga, väärib esiletõstmist (vt pilti). Huvitavam on muidugi vaadata GPS-träkki liikumises. Nii mõnelgi tiimil jäi see punkt leidmata.

Järgnes jälle lühike rattaetapp ja seejärel pikk rulluisuetapp. Kihutasime kenasti, rulluisutaja Indrek tegi vedamisega ära kõva töö. Kahjuks eksisime Iru jaama juures tunneliga, suundusime ringiga hoopis põhja pool asuvasse raudteetunnelisse. Peale rulluisku olime 25. kohal, viimasel pikal rulluisuetapil 29-30 saime 2.(!!) aja (14:08), kaotades vaid Tridensile 3 sekundiga. Kaido, kes Tartu etapil oli esmakordselt uiskudel, liikus nüüd küll tehnikavabalt, samas aga hästi kiirelt. Kasutasime peamiselt üksteisest kinnihoidmise meetodit, st et esimene mees higistas ja hingeldas, teised vilistasid, ajasid juttu ja vaatasid ümberringi nii loodust kui eesolija uiske.

Järgev rattaetapp karjääri põhjaosas läks kenasti, ainult Indrek pidi käima alguses uisu vahetusalas seljakoti järel (6 minutit ajakadu + hulk kaotatud kaloreid).

Suur probleem tekkis valiketapi lõpus, kui sõitsime KP35-st vett täis tranšeede ristumiskohta kinni ja tekitasime niiviisi sinna piirkonda uusi rattasingleid.

Seejärel kihutasime rattaga Ülgase koobastesse. Ja sealt tuli ikka megapauk. Nimelt sõitsime rattaga otse klindi peale ja laskusime sealt otse koopasuu ette. Koopas käisime läbi suurema osa külgstrekke, peastrekist rääkimata. Külgstrekid olid lõpmatult pikad ja lõpus vajasid neljarattavedu, st roomamist. Veetsime koopas ligi 40 minutit, punkti polnud. Ekslejaid oli seal veel, kuid üsna vähe. Juba koopaürituse alguses hakkas Indrek kahtlema õiges kohas, sest polnud näha piiravat linti. Kuid me ei teinud sellest välja, muudkui väisasime neid madalaid tunneleid. Ma olin varem oma 5-6 korda Ülgase koopastes käinud, kuid selliseid süsteeme nägin nüüd küll esmakordselt. Põhjus selgus aga üsna pea.

Nimelt oli keelav lint ja KP tähis viidud hoopis teise koopasse, sinna, kus all olid fosforiidi rikastusvabriku varemed. Sealt saime punkti kohe kätte. Selle etapiga kukkusime 10 kohta (23.->33.) ja kaotasime üle 40 minuti. Nagu hiljem selgus, ei teadnud rajameister Urmo Liblik midagi teise koopa olemasolust. Samas oli kõndimine ja roomamine seal üsna ohtlik, käisime ikka üsna kitsastes urgudes.

Seejärel tuli natuke rattasõitu koos roosade beibedega, Kaido edukas golfi greenilöök, kõikuv rippsild koos 15 järgneva ratturiga ning õudus ise - ühe šumaariga tõus Linnamäe paisu alt üles silla peale. Pakkusin viimast ka kaaslastele, kuid keegi ei näidanud üles erilist entusiasmi. Mul käed nõrgad ja tehnikat pole, teadsin, et see ronimine saab olema väga raske. Isegi kahe šumaariga on raske tõusta, nüüd siis veel ühega ja võistluse 13. tunnil.

Ronimine võttis kõvasti aega, kuid eelnevate apsudega võrreldes oli see mikrokadu.

Jäi veel joonorienteerumine Linnamäe o-kaardil ja rattasõit finišisse. Joonorienteerumine toimus reljeefikaardil, mis oleks korralik treeningharjutus ka tipporienteerujate jaoks (B-rada tegi seda öösel!). Nüüd pidid siis kõik seiklejad selle ülesande sooritama ja joone pealt 4 punkti leidma (kõrvalolevale kaardile on punktikohad hiljem lisatud). Liikusime hoolikalt ja leidsime kõik üles. Samas jättis näiteks VAUDE punkti 73 vahele ja läks peale ülesande sooritust seda kõige kaugemat punkti uuesti võtma.

Peale Jägala joa ületamist ja punkti märkimist läks kõvaks rattasõiduks koos rogainiässadest Ilmäraeksimatute tiimiga. Ilmar Ansko vedas kogu kampa korraliku kiirusega, lootsime, et ehk tekib meil veel võimalus neile ära teha. Mingil hetkel küsis Indrek, et kas meil kellelgi on veel jõudu, et spurti vedada. Kahtlesin. Siiski tundsin enne Kostivere alevikku, et mul seda powerit veel jagub ja spurtisin täiega ette. Järgnesid küll Ansko ja Mirme, kuid kuna omad mehed järele ei tulnud, siis tundus kogu see üritus kasutuna. Ületasin finišieelse jaheda jõe, lõpusirgel üle põldude jõudsin küll esimesena finišisse, kuid kaaslased jäid konkurentide selja taha. Seega võeti meie eest ära traditsiooniline 27.koht, pidime piirduma 28.-ga (seda peale igasuguste trahvide mahaarvutamist). See, et pääsesime igasuguste trahvideta, oli sellel etapil omaette väärtus.

Jutt tuli pikk, kuid Kostivere ehk Jõelähtme Xdream oli seda ka väärt. Meeldiv oli see, et kogu võistluse vältel polnud kordagi väsimuse tunnet või lõpetamise soovi, toitu kulus vähe, jooki polnud samuti palju vaja. Kõige raskem oli minu jaoks Linnamäe šumaaritamine. Peale võistlust olid lihased väga mõnusas seisus, meeldivas toonuses. Midagi sellist pole näiteks peale rogaini võimalik tunda, seal on lihased-liigesed tavaliselt korralikult viga saanud.

Kuid selge on see, et seiklusspordi nautimiseks peab kõigepealt olema hea tiim, kus eesmärgid ja suhtumised on liikmetel sarnased, füüsiline võimekus samuti ning täiendatakse üksteist nõrkade külgede vähendamiseks.
Tundsin, et selline tiim on meil praegu täitsa olemas ja oleksime kindlasti natuke kõrgemaid kohti väärt. Kas oleme, seda näeme 6.septembril Haapsalus.

Tulemused
Pildid (Meelis Toom, põhiliselt B-rada)

Videokokkuvõte

Uhtjärve jooks

Selleks jooksuks valmistasin end "korralikult" ette. Kõigepealt aitasin Contral ja Co-l natuke rada trimmerdada, tasuks maitsvad kiluvõileivad, karaskipannkoogid ja Urvaste kogukonna maitsev ökokama.

Mõned päevad hiljem sõitsin rattaga Nõiariiki ja tegin jooksutiiru ümber järve. Juba olid suured heinamaad niidetud ja purded parandatud. Tegin erinevatest maastikuosadest pilte, riputasin need üles ka FB-sse.

Päev enne jooksu võtsin kergelt, tegin vaid rahuliku sörgi Anni järve äärde, kokku ca 8km. Ilmad olid olnud palavad ja päikeselised, jooksmiseks väga rasked. Rattasõit osutus meeldivamaks tegevuseks.

Margus Konnula ehk Contra oli teinud raja ettevalmistamisel väga suure töö ära. Esimesel korral ei saanud ühes kohas arugi, et kust see rada üleüldse minema pidi, metsaveomasinate sügavad roopajäljed tegid raja jätkamise pea võimatuks. Siiski leidis Contra peale pikemat matkamist variandi, kust sai valutult läbi. Kuid võistluse ajal jäi just see koht natuke kehvasti tähistatud, õigemini jäi sulgemata piki metsaveotee sügavaid jälgi minev lõik. Ja sealt selle suurepärase ürituse üks aps tuli - päris paljud panid rajalt välja, mõned "oskajamad" venitasid oma teekonna üle km pikemaks. Õnneks tugevamad seda viga ei teinud.

Ise kartsin kõige rohkem vastaskaldal, ca poolel maal asuvat pikka tõusu. Seetõttu võtsin algust üsna rahulikult, suuremat hingeldamist vältisin. Lõppude lõpuks oli see ka esimene? kiirem jooksuvõistlus sellel aastal, järvejooksudest olen mõnel korral osalenud vaid ümber Ülemiste jooksul.

Võistlus algas jooksuga kruusateel, kus eespool oli nii sulelisi kui karvaseid, sh väiksemaid lapsi. Niipea, kui rada pööras ebatasasele traktorijäljele, jäi enamus eesolijaid, sh Tatjana Mannima, justkui seisma. Võtsin siis ridamisi skalpe, Mannima oma ka peale ainsat porist lõiku (pildil). Vihaselt vajutas Võrumaa mees Tõnu Hendrikson, ähvardas pidevalt mööduda ja mööduski, misjärel lootsin, et küll ma ta raja teisel poolel uuesti kätte saan. Suur tõus poolel maal pidi aga näitama, kes on täna kes.

Peale seda tõusu, kus tegin ka paar kõnnisammu, lasksin mööda kaks konkurenti, sh ühe noore poisi, kuid vahe eesolijatega palju ei suurenenud. 20m eespool oli Mannima, natuke kaugemal Hendrikson. Siitpeale läks ka hingeldav auruvedur tööle.

Kuid siis tuli see paljudele saatuslikuks saanud rajakäänak. Nimelt oli vaja peale 10m pikkust  roopajälgedega lõiku teha väike pööre vasakule, kuid kõik minu ees jooksvad võistlejad panid mööda roopajälge otse edasi. Hõikasin neile, et see on vale rada, kuid nad ei reageerinud. Hiljem kuulsin, et nad olid hüpanud üle puude ja ramminud läbi võsa. Mõni mees ajas all järve ääres taga metssigu, mõni sai toriseda vene keelt kõnelevalt maaomanikult (kasvatas mingisuguseid madalaid veiseid).

Jooksin nüüd üksi, sest selja taga polnud enne pöörangut kedagi. Kõrge mäe otsast hüüdsin valel rajal jooksvatele kaasvõistlejatele, et "rada on siin", mille peale jooksid mõned üle raiesmiku ka õigele rajale.

Nüüd oli siis tekkinud olukord, kus suur punt oli eest kadunud ja mina küll ei teadnud, kas nad lõikavad kusagilt otse ja kiiremini või mitte. Nädalataguse luure andmed andsid siiski "lootust", et ametlik rada on kiirem.

Mitmes kohas olid pealtvaatajad raja ääres ja pidin neile ütlema, et osa jooksjaid on rajalt eksinud. Sest polnud ju eriti loogiline, et jooksjaterivis oli ühtäkki ca 3-minutiline auk.

Enne eelviimast ojaületust, kus paljud said herilaste-mesilaste käest nõelata (pildil), mõni isegi 20 nõela, tuli võsast välja Tatjana Mannima. Seega oli ta nüüd paarkümmend meetrit tagapool ja olin kindel, et surub veel viimasel kilomeetril mööda. Õnneks seda ei juhtunud ja karmil kaheastmelisel lõputõusul lasksin vaid ühe noorema mehe mööda.

See oli vahva jooks, eriti sobiv orienteerujatele, seda nii treeninguks kui hetkevormi testiks. Seekord võitis üldarvestuses Ivar Ivanov, Raido Mitt tuli pooleminutilise kaotusega teiseks. Ehkki vahepeal oli Raido juba 50m eest ära saanud. Naistest oli parim Annika Rihma, temal teravaid konkurente polnud.

Ise olin üldkokkuvõttes 17., enne rajalt eksimisi loeti kohaks vist 27.
Raja pikkus oli ca 8,2km, aeg 38.22.

M50 klassi võitsin ja selle eest anti igasugust nänni: ilus medal ja diplom, lillepott, kilekotitäis Eesti Pagari tooteid, sh šokolaadileiba. Ja säärised!

Tulemused
Osa pilte võetud SIIT (autor Külli Leola)

Õhtune ilm oli imeline, suvi jätkub täiega.

Sellel nädalavahetusel tuleb öine Xdream Jõelähtmes, nädala pärast 3-päevane Koprakarikas ilusas ja kiires männimetsas. August on eestikate kuu, selleks ajaks peab vormi saama.

Lajavangu nädalast

Puhkus on ja seda ka blogis. Ilmad on täiega mõnusad, laiskus ruulib.
Lisaks päikesevõtule Võrumaal käisime ka Saaremaal, kus läksime muuhulgas jalgsi Vilsandile. Olin seal esimest korda elus.

Pildil Käkisilm, kõige sügavam koht, kus ristub paadi- ja autotee.

Nüüd Lajavangu nädalast.

Teisipäeval oli Põlva o-päevak, Lajavangu kaardi tehnilisemal osal, mõõtkavas 1:7500. Noored tüdrukud olid rajameistrid, esimest korda elus. Võtsin eliitmaastikul eliidiraja ja nägin kohati kurja vaeva. Rajavalikutega panin mööda, suunaga olin hädas, tumerohelisi kõlvikunurki ei suutnud rohelises kuidagi leida, säärekondid peksin ära nii, et isegi sõnajala puudutus pani valust kiunuma...
Ühesõnaga, oli hea treening, pealegi veel tugevas äikesesajus.

Laupäeval oli Põlva MV tavarada Lajavangu kaardil. Osalesin sellel võistlusel esimest korda. Kohalesõit oli üsna keeruline, sest igal pool toimus ralli. Teed olid kuivad ja tolmused.
Maastikusse suhtusin ettevaatlikult, rohelisest võimalusel hoidusin, jalgu ära ei peksnud. Rajameister Kalle Ojasoo ei andnud aega kaardisse sisseelamiseks. Olin natuke ebakindel, kuid ettevaatlikult sain esimesed KP-d kätte. Edasi jooksin turvaliselt. KP7 juures, kus läks ca 40 sek sihi pealt augu leidmisega, sai mind kätte 2min hiljem startinud Rein Zaitsev. Ja kohe ka 4 minutiga Antti Roose. No see viimane oli küll paras üllatus, küsisin veel, et kas ta pole mõnd punkti vahele jätnud. Tagantjärgi analüüsides kaotasin etapil 5-6 otsemineku ja ärakaldumisega 2 minutit (!) ja see oli üllatav. Etapil 10-11 üritasin tee peal Antti eest ära joosta, natuke ka õnnestus, kuid efekt oli minimaalne. Peale pikemat surumist läks KP12-s kaart 90 kraadi viltu ette ja tuli paras lisajooks. Edasi liikusime Anttiga koos, tema sai keerulise KP14 kätte 15 sek varem. Ja kadus vaikselt ning kiirelt eest ära.
Tulemused

Pühapäevase Põlva MV teatejooksuvõistkonna pani kokku Raul Laas. Võistlesime JOKA all koosseisus Meelis Zimmermann, Raul ja mina.
Meelis tegi hea jooksu, kuid peale pressikat kaevas 5 minutit ebamäärases piirkonnas punkti . Raul tegi oma jooksu ja läksin rajale teisena, Pekost kõvasti taga.

Komistasin esimesega ja tegin korraliku vea teisega. Seal ei pannud kaarti (lagedat) ja maastikku kuidagi kokku. Komistamisi tuli veelgi, mistõttu oli minust 4,5min hiljem startinud Sixten Sild pressipunktis juba ligi 2 minutiga ees. Tema tegi aga pressikast järgmisega punktiga viga nagu Meeliski. Sain Sixteniga kokku ja edasi läks lõpuvõistluseks.

Viimasel kahel etapil võttis ta jalad kõhu alt välja ja vajutas läbi võsa päris kiiresti. Möödamineku võimalusi polnud ja ega poleks ka suutnud. Viimasest KP-st oli finišisse vaid paarkümmend meetrit ja kuna Sixten võttis viimase esimesena, siis olid sellega ka kohad jaotatud. Meile siis 3.koht. Võitis suure ülekaaluga Peko, üks tippsportlaste inkubaatoreid (pildil).

Läheb lahti. Homme!

Homme algavad Itaalias orienteerumise maailmameistrivõistlused. Esimesel päeval on kavas sprindidistantsid, kell 10.00 kvalifikatsioon ja 16.20 finaaljooksud. Eestlasi on rajal 3+3, ootame finaalikohti ja positiivseid üllatusi.

Kuna WOCi programm on koostatud nii, et lisandunud on lisaks individuaalsele sprindile ka sprinditeade, siis lühi- ja pikal rajal kvalifikatsioone ei ole. Riikidele on jagatud kvoote taseme järgi, Eestist saab mõlemal distantsil joosta 2 võistlejat. Nendeks on meestest Timo ja Lauri Sild, naistest Annika Rihma ja Liis Johanson tavarajal ning Liis Johanson ja Evely Kaasiku lühirajal.

Pilt võetud Elo Saue FB-st. Spinterid Veneetsias.

MMi PROGRAMM

Kahjuks homseid jookse jälgida ei saa, sest jookseme Marjega Võsul 6h XT Suverogaini. Treeninguks sobiv. Sportlik vorm on kehvapoolne, loodetavasti paraneb äsjasaabunud puhkuse ajal.

Järgnevatele juulihommikutele mõeldes meenus üks noorusea lemmiklugu - Uriah Heep ja "July Morning". Õnneks seda raadiost eriti ei kuule, ilmselt seetõttu, et täisversioon kestab 11 minutit.

Rõuge ja Viitina piirkonna metsavennad

Paar päeva tagasi sai kodulehele üles abikaasa poolt koostatud järjekordne ülevaade Võrumaa metsavendadest, sedapuhku Rõuge ja Viitina kandi meestest-naistest eesotsas Auleid Toomsaluga.   

www.metsavennad.ee/rouge (toimib ka nutitelefoni versioonina)

Misso ja Vastseliina metsavendade uurimus, mis sai üles ca 2 aastat tagasi, oli suureks abiks 10 maetud metsavenna tuvastamisel ja nende sugulaste otsimisel. Sellest oli ajakirjanduses palju juttu, kokkuvõte on SIIN.

Rõuge kandi noored mehed olid Misso-Vastseliina meestest julgema, ägedama käitumisega ja vägivaldsemad küüditamise organisaatorite, kollaboratsionistide, eriti julgeoleku nuhkide suhtes. Samas oli metsavendadel väga palju toetajaid kohalike elanike hulgas.

Kõik riskisid oma ja perekonnaliikmete eludega, suur osa lõpetas Siberis või halvemal juhul kaotas elu juba kodukandis. Metsavendi võis abistada, võis ignoreerida, üles anda või nende järel nuhkida - kõik oli inimese vaba valik või vaenulike jõudude poolt tekitatud sundseis. Ehkki julgeolekuorganite repressioonidel oli oma tugev mõju, käitusid inimesed siiski erinevalt.

Tekkisid mitmed mõtted:

• Kuidas oleksin ise käitunud nendel keerulistel aegadel?
• Kas ja kuidas oleksin võõrvõimule vastu hakanud? Kui visalt?
• Kui kaua oleksin julgeoleku piinamistele vastu pidanud, kui kiiresti murdunud ja kaaslased üles andnud?
• Kas oleksin reetureid ja nuhke surmanuhtlusega karistanud?
• jne

Rasked küsimused. Selge on aga see, et meie hulgas on inimesi kõikide käitumisviiside jaoks. Oleks hea, kui ei peaks neid tegelikkuses läbi proovima, jäägu halvad iseloomuomadused mugava ja turvalise elu juures varjatuks. 

Ehkki Rõuge kandi metsavendadest teatakse rohkem Simo Pihlapuud ja Auleid Toomsalu, siis üks huvitavamaid inimesi oli hoopis natuke vanem mees Valter Pallo.

Valter Pallo 

Varstu poiss (s. 1907), kes käis Rõuges algkoolis ja peale seda töötas erinevates jahuveskites 21.eluaastani. Abiellus 1932.aastal Tallinna Konservatooriumi muusikaõpetaja, majaomaniku tütre Ottilie Lukk’iga ja avaldas oma väikese luulevihiku. Sündis tütar.

Jätkas õpinguid gümnaasiumis ja Tallinna Elektrotehnikumis, tegi kaastööd

ajalehtedele „Päevaleht“ ja „Rahva Leht“.

Kõik läks kenasti, kuni algas sõda.

Sõja ajal asus Pallo vabatahtlikult tööle Tartu Saksa sõjaväelaatsaretis nr 161, sest oli Eesti sõjaväeteenistust läbides saanud väljaõppe velskrina. Laatsaret evakueeriti 1944. a Berliini, kus sooritas Berliini Sõjameditsiini Akadeemias arsti eksami ja jätkas tööd sõjaväeteenistuses arsti ning assistendina leitnandi auastmes.

Samas sõjaväehospidalis Berliinis jätkas töötamist ka pärast Saksamaa kapituleerumist ja sattus sealt Vene vägede kätte sõjavangi. Teda hoiti sõjavangina kinni Saksamaal Bernaus 2 kuud, Biesenthalis 3 kuud. Leuenburgis sõjavangilaagris haigestus tüüfusesse, mida põdes kuni 1945. a sügiseni. Paranenult saadeti Pallo edasi Poolasse Wrocławi, kus oli 2 kuud, sealt Wołówi kaudu Riiga, kus ta juunis 1946 vabastati.

Vabanenult tuli ta Tartusse ja asus tööle Kiidjärve veskis lihtsa möldripoisina kuni 1947.a juunini. Ta teadis, et ühes ja samas kohas töötades vahistab julgeolek tema kui endise Saksa meditsiiniteenistuse ohvitseri varem või hiljem ning lahkus töölt.

Aastatel 1947-1949 varjas end Võrumaal Tsooru ja Viitina vahel (mingil ajal ka Läänemaal Kullamaal), liikus ühest talust teise, ravis kohalikke (ka metsavendi) ja sai selle eest süüa ning peavarju. Pallo ütles otse välja, et nõukogude korra heaks tema töötada ei taha ja ei hakka tööle enne, kui Eestis on taastatud vana kodanlik kord. 

Juunis 1949 sai Valter Pallo tuttavaks Auleid Toomsaluga, kes oli tollal Simo Pihlapuu „parem käsi“. Simo Pihlapuud pidasid piirkonna metsavennad endi hulgast kõige kogenumaks ja autoriteetsemaks.

Pallo põgenes Pulli talule tehtud haarangust, varjus Luhasoo kandis, sh koos temasse kiindunud Valve Lepaga, kes jäi lapseootele ja lahkus seetõttu 1950. a alguses punkrist tagasi inimasustusse. Varjas end edasi Palli külas Juhansoni juures.

 
Veebruaris 1950, ajal, mil Valter Pallo viibis üksinda oma Luhasoo punkris, tehti sinna haarang. Sõdureid õigeaegselt silmates varjus Pallo metsa enne, kui teda märgati. Ta põgenes üle soo ja järgneva pakaselise öö veetis lumes, lahtise taeva all.

Põgenemisel soos märjaks saanud jalad külmusid läbi. Hommikul läks ta metsast välja Kellamäele tallu, mille peremeheks oli Heino Uibo hea sõber Eduard Allas, kes elas koos tütre Nataliaga, kohaliku meditsiinipunkti töötajaga.

Valter Pallo ütles neile, et on metsavend ja põgeneb jälitavate sõdurite eest. Oma nime ta esimesel kohtumisel ei öelnud. Talle anti süüa ja jalga kuivad vahetussokid, misjärel lahkus tagasi metsa. Tagasi tallu ilmus 3-4 päeva pärast, tõusnud oli kõrge palavik, tugev valu jalgades muutis liikumise võimatuks ja ta palus luba end veidi aega talus varjata.

Ärakülmunud varvastesse tekkis gangreen, mis nõudis kiiret tegutsemist. Hoolimata kõrgest palavikust opereeris ta end ise, eemaldades oma vasakult jalalt kolm varvast. Valter Pallo kirjutas endale ise välja ravimite retsepte ja Natalia Allas käis nende alusel Rõuge apteegist rohtusid välja ostmas.

1950 a aprilli lõpus lahkus ta Allaste juurest ja rohkem neid ei külastanud. Edasi varjus Valter Pallo mitmes talus. Tsoorus, Adeele Jürisoo juures, ehitas ta endale punkri talu vanasse mahajäetud kaevu. Adeelega sai Pallo hiljem tütre. 

Jätkuvalt ravis ta nii ümbritsevaid inimesi kui ennast. Ravimeid sai Pallo Antsla apteegi meditsiiniõelt Inga Feinastelt (?). 1947-1949 pidas ta sidet ka Tartu raudteehaigla ukrainlasest arsti Ivan Gavrilovitš Potanenkoga, kelle käest ostis samuti vajaminevaid ravimeid.

Igal pool, kus Pallo liikus, püüdis ta kõigisse sisendada usku, et nõukogude võim Eestis ei püsi kaua, peagi kuulutavad Inglismaa ja Ameerika NL-le sõja, ameeriklased oma parema relvastusega võidavad NL-i ning selle käigus vabanevad ka Baltimaad kommunismist ja Eestis taastatakse kodanlik valitsus.

1950. a augustis varjas Valter Pallo end 2 nädalat Karl Juhalo juures, nädal või paar Jaan Puuki juures, Litsmetsas Kristjan Liiberti juures ja oma kauge sugulase Karl Küti heinaküünis. Maikuus 1951 oli ta parajasti Roosi ja Karl Küti juures, kui märkas külas sõdureid. Ta lahkus kiiresti talust metsa ning liikus edasi Antsla suunas. Nädal hiljem, 15. mail 1951 võeti ta ühes tundmatus metsatalus kinni. Temalt saadi automaat PPŠ salvega ja ravimid ning ta viidi Antsla julgeolekuosakonda.

Sõjatribunali kohtuistungi lõppsõnas keeras Valter Pallo valitsevale nõukogulikule elule lõplikult selja, eelistades sellele surma. 

Ta määrati mahalaskmisele. 

90ndate alguses soovis Valter Pallo tütar isa rehabiliteerimist. Eesti Valitsus keeldus sellest.

Jaanid ehk laulupeo peaproov

Lauldud on ikka ja alati, ja palju, kuid seekord kiskus kohati lausa laulupeoks.
Panen blogiarhiivi väikese videoklipi ja mõne Sulevi ning Elari pildi.

Hommikurütmid

Ühtäkki hakkas kummitama ja käis pidevalt ringi hommikusel jooksul. Üritasin ja üritasin välja mõelda, kes küll seda lugu omal ajal, tundlikul noorusajal, mängis. Tulutult. YouTube tõi lahenduse: no muidugi...


Nüüd jaanile, 23.korda koos sõpradega. Eelmisel aastal korraldasime meie, seekord saab chillida.

TOW ehk Tallinna orienteerumisnädal

Võtan nädala kokku, mis polnud tulemuste poolest küll edukas, kuid huvitav ja tore.

Uskumatuna tundub, et TOW, mis sai alguse 100KP jooksust ja laienes suureks rahvusvaheliseks ürituseks, toimus juba 10. korda. Huvitav, palju neid maastikke siin Tallinna ümbruses veel jätkub, kus saaks 100KP jooksu pidada. Järgmisel aastal on vist Nelijärvel.

Esmaspäevane sprint toimus Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Lihased olid eelmise päeva Narva Energiajooksu poolmaratonist valusaks läinud, seetõttu kulus kogu tähelepanu nende töökorda seadmisele. Pika soojenduse peale sain päris heasse seisu. Stardi juurde läksin varakult, kuid sisenesin väravasse hilinemisega (kell taga?). Ja siis selgus, et mul pole rinnanumbrit. Kuna olin ostnud nädala passi, siis minu number asus kaugel keskuses, kuhu poleks enam jõudnud minna. Grete Gutmann oli valmis joonistama paberile uue numbri, kuid kuna minu start juba läks, loobusin nii numbrist kui jooksust endast. Olin häälestunud võistluseks ja stardi ebaõnnestumisel loobusin ka raja läbimisest. Natuke kurb.

Tulemused

Kolmapäeval toimus oodatud Tallinna südalinna pikk sprint. Olemine oli natuke väsinud ja uimane, seda ka kogu eelneval päeval, kuid võistlusärevus värskendas. Tõotas tulla huvitav jooks, mis tegelikkuses isegi ületas ootusi. Rada oli väga põnev ja võistlus jällegi hästi korraldatud.

Esimene suurem viga tuli KP7-ga, kus legendis oli sisenurk ja selle järgi ka sisehoovi jooksin. Seda tegid väga paljud. Siiski oli tegemist õuest väljaspool oleva hoone ja aia nurgaga, mis nõudis legendilugemise kõrgemat pilotaaži.

Etapil 9-10 läksin päris lolliks, jooksin valesse tänavasse ja mitte midagi ei saanud aru. 5 min viga.

Etapp 17-18 oli huvitav, kuid pea võimatu oli välja lugeda hoonete sees olevate läbipääsude sulge. Minu arust olid need liiga peenikesed, takistused võiksid olla läbipääsmatu aia joone paksusega, muidu läheb võistlus nägemistestiks. Jällegi lõputud tiirutamised hoovis.

Tulemused

Reedel oli Keila-Joal lühirada. Nii Keila-Joa kui ka Vääna-Jõesuu pole minu lemmikmaastikud, olen seal tavaliselt reljeefiga hädas olnud. Esimene, ligi minutiline viga, tuli KP2-ga, Timo Sild tegi seal oma ainsa ja suure vea. Paar komistust oli veel, KP13 oli pildi järgi all, tegelikkuses siiski nõlva keskel. Jooksin mööda.

Tulemused 

Laupäevasel 100KP jooksul oli hea stardikoht, 2 min enne Tiit Tali. Olin üsna kindel, et Tiit saab mind mõne vea järel kätte ja edasi oleks tekkinud võimalus paarisjooksule. Kahjuks sain esimese punkti sümbolist kaardil valesti aru. Lugesin välja, et tegemist on kaljuse kaevikuga nõlva peal ja üritasin seda siis ka sealt otsida. Kuid tegemist oli harudega astangu märgiga, millest sain aru alles siis, kui sattusin lähedalasuvatele astangutele. Ja kuna punkt oli astangu all, siis ei saanud kokku ka Tiiduga. Viga üle 3 min.

Samas said esimeses punktis kokku klubikaaslased Maido Kaljur ja Kari Lehto, kes ka koosjooksu edukalt lõpetasid. Ühe paarina jooksis veel Mati Preitof ja Andres Talver, hea tulemus neilgi. Tiidul jäi miskipärast KP15-s märge saamata (DSQ), kuid aeg oli tal Karist minuti võrra parem. 

Mul tuli vigu veel ja vajalikku agressiivsust ei suutnud nii punktirohkel rajal hoida. Kaotust parimatele tuli omajagu.

Tulemused

Kokku 2 päeva

Ida-Virumaa eri

Möödunud nädal oli täis Ida-Virumaad ja seda mitte ainult arvutis ja paberil, vaid ka päriselt. Kui neljapäeval ja reedel käisin läbi töötavad karjäärid ja kaevandused, samuti õlitehased, siis täna oli sportlik päev Narvas.

Alustan lõpust ehk Narva Energiajooksu poolmaratonist.

See oli mul esimest korda osaleda Narva jooksul. Varasemalt on ikka mõni orienteerumisüritus samale ajale sattunud või pole olnud tahtmist nii kaugele ainult jooksma minna. Olen isegi natuke imestanud, et see üritus on kokku toonud nii palju jooksjaid. Nüüd sai aga selgeks, et tegemist on väga hästi reklaamitud ja korraldatud jooksuvõistlusega, kus rada võiks ehk natuke huvitavam olla, kuid hea konkurents, muusikalised vahepalad, pealtvaatajate toetus lõpus ja nänn kompenseerivad kõik muu.

Poolmaraton oli minu jaoks vajalik eelkõige vormi testimiseks. Nädalataguse 24h ja 118 km mõju oli küll lihastest ja liigestest kadunud, kuid miski sees ei tahtnud kiiresti liikuda. Polnud õrna aimugi, kas suudan joosta 1:27-1:28-ga või läheb selleks tublisti üle 1:30-ne.

Alustasin üsna rahulikult, ehkki esimesed 10km tulid ühtlaselt 4:05-4:10 min/km tempos. Seda kiirust aitas hoida Anastasia Zakharova, kelle heast seljast üritasin iga hinna eest kinni hoida. Enne tõusu ca 14km-l oli ta küll natuke eest ära läinud, kuid selleks ajaks sain järele Annika Vaherile. Tõusu kaifisin täiega, jalad olid heas seisus ja kõrgema pulsiga sain ka mootorisse vajalikku ergutust. Annika jäi natuke maha.

Samas läksid tõusudele järgnevad pikad tee-etapid raskepoolselt, kus tuli lihtsalt kannatada. Ja nii ma siis kannatasin, tempot oluliselt alla ei lasknud, kuid mitmed jooksjad läksid mööda (sh Margit Mälter ja Annika Vaher). Viimasel km-l aga üritasin erksamalt liikuda ja nii mõnigi koht sai parandatud.

Kokkuvõttes tuli hea stabiilne ja korraliku pingutusega jooks. Rahul.

Aeg: 1:29:36    Koht: 125   Tulemused
____________________________________________________

Kui reede õhtul jõudsin Narva karjäärist koju, oli köögilaua peal uus GoReisiajakirja erinumber "Ida-Virumaa üllatab" - uhke kaanepildi ja kirju põneva sisuga number. Ostke kõik, Te ei kahetse, sest Ida-Virumaa ON põnev piirkond.

Alljärgnevalt mõned kohad, kuhu tavaline turist ei satu.

Kõigepealt käisin Estonia kaevanduse aherainemäe otsas ja rikastusvabrikus. Mõlemad olid hiigelsuured moodustised, esimene ca 60m kõrgune lubjakivitükkidest mägi, kuhu kavatsetakse rajada motokrossirada ja teine umbes 7-korruselise maja kõrgune kast, täis igasuguseid mehhanisme  - purusteid, rattaid, magnetiiti, konveiereid jpm.

Estonia kaevandus on aga Euroopa suurim allmaakaevandus, võrreldav Tallinna linna pindalaga. Põlevkivi jagub seal veel 15-17 aastaks, misjärel tuleb kaevandus, mis on töötanud ligi 40 aastat, sulgeda. Pumbad jäävad seisma, kaevanduskäigud täituvad veega.

Narva karjääris on samuti suurem osa põlevkivist välja kaevatud, ehkki tööd peaks seal veel jätkuma ligi 20 aastaks. Kavas on karjääri lõunaosas, kus katendi paksus on suur, samuti turbaaladel, kus põlevkivi pealmaatöödega kaevandada ei saa, juurutada kombainlaava allmaakaevandamise tehnoloogiat. See võimaldab muuhulgas vähendada põlevkivi kadusid.

Praegu toimub karjääris katendi eemaldamine suurte draglainide ehk sammuvate ekskavaatoritega, mille noole pikkus on 90m, kopa maht 15m3. Masin on ise ka nagu suurem hoone, mida masinist pööritab kuni 400 korda tööpäevas. Lubjakivist katendi paksus on 2,8m-se põlevkivikihi peal 20-25m.

Allpool olevas videos on näha, kuidas draglain võtab katendit, tõstab selle puistangusse, siis võtab pinnast ja puistab selle samuti puistangusse lubjakivitükkide vahele. Suurte puistanguvallide taga töötavad kopp ja traktor, mis tasandavad hiljem suuri valle. Tulemust nägime kõik Aidu karjääris joostes.

Kui Narva karjäär suletakse, siis saab sellest 5 korda suurem Aidu koos vett täis kanalite ja metsastatud lainja reljeefiga aladega nende vahel, seega seiklusspordiks igati sobiv maastik. Kuid siis olen kusagil 75-80...

Käisin veel ka õlitehastes, nii Enefit140  kui Enefit280-s. Põlevkiviäri tulevik on õlitootmises, mille kõrvalsaadustest, uttegaasist ja poolkoksist, toodetakse elektrit. Kivist võetakse siis praeguse ca 36% asemel välja 70-72% energeetilist ressurssi ja vähendatakse CO2 heidet 2 korda. On vaja ehitada mitmeid uusi tehaseid ja varustada need põlevkiviga, ja seda pikaks ajaks, vähemalt 40 aastaks.