WRC 2012 eel

Homme läheb lennuks, ülehomme IRFi foorumis aruteluks ja üleülehomme masoks. Reedel kell 12 antakse start 24h rogaini MM-ile Tšehhis, juba paar aastat oodatud võistlusele.

Meie viimasest MMist Karulas on möödas 4 aastat, nüüd on konkurents tõusnud ja vaieldamatuteks liidriteks saanud XV klassis Kaminskis-Liepina. MM-tiitli puudumine peaks neid tegema eriti näljasteks, kuid viimast nimekirja vaadates selgus hoopis, et Valters jookseb koos Guntis Pikursiga meeste põhiklassis ja Anitat polegi rivis?? Kas talvised-kevadised edukat võistlused on oma jälje jätnud? Kahju.

Maastik on põnev, kergelt mägine, kus kõrgused on 490-1018m. On järske kiviklibuseid nõlvu, mis märjalt üsna vigastusohtlikud, 5km2 soid, palju ojakesi ja jõgesid, ei puudu ka raskesti läbitava taimestikuga mäenõlvad. Kaardistajad on ära teinud suure töö, kõik rajad ise GPS-iga kaardile jooksnud-sõitnud.
Kaardimõõt on 1:40 000, kõrgusjoonte vahe 10m ja kogupindala 300km2. Osa maastikust jääb Saksamaale.

Olen planeerinud niidi 105km-le, selle sees peaks võtma tõusu ca 3km. Kuid eks rajal saab asi selgemaks. Ilm tuleb jahe (13kraadi päeval) ja reedel vihmane.

Eestlasi läheb rajale 25 võistkonda, põhiklassis on suurimad lootused  Rain ja Silver Eensaarel. Eriti veel seetõttu, et võistlejate nimekirjast on kadunud Forne-Hagener. Paari nädala pärast on seiklusspordi MM, ehk loobusid selle nimel. Kuid iga medal tuleb hinnaline, olgu see põhi- või muu klassis.

O-dessant Läänemaale

Laupäeval siis järjekordsed 2 medaliala - päeval Haapsalus EMV sprint ja öine EMV Dirhamis.

SPRINT

Haapsalu piiskopilinnus oli justkui loodud sprindi korraldamiseks, ilus päikeseline ilm tegi elu-olu veelgi mõnusamaks.
Õhus oli parajalt intriigi, Tiit Tali tahtis lõpuks ka sellel alal kõva tulemust näidata, sest jooksuvorm on tal hea. Maido Kaljur aga suudab alati ühtlaselt kiiresti kõiki o-distantse läbida. Teisi pidasin natuke nõrgemaks, üheks mustaks lambaks oli meie uus klubikaaslane Kari Lehto, Turun Metsänkävijät asutaja ja üks neist, kes selle Soome o-klubi tippklubiks viis. Klubi on mitmeid kordi võitnud Jukola, ning loomulikult ka Jukola avavahetusi, millest viimane juhtus sellel aastal, kui Edgars Bertuks tuli teiste ees minutilise eduga. Turun Metsänkävijät on nö lätlaste koduklubi, eestlasi pole seal vist olnud.

Enda võiduvõimalusi pidasin suureks, tuli ainult vältida katastroofilisi vigu. Jooks aga näitas seda, et ka väikesed vead läksid kalliks maksma.

Kõige suuremad vead tekkisid kaardijoonise objekti tuvastamisega maastikul. KP4 oli mingi sinaka laigu taga, pidasin seda tiigiks, ülipeene äärejoonega. Laste mänguväljakule jõudes ei saanud mitte millestki aru ja ei osanud ette kujutada, et tegemist on tavalise laste turnimisatraktsiooniga. Ühest ristist oleks ehk piisanud, nagu ka teised mängurajatised olid kaardile märgitud. Asi oleks kohe selge olnud. Viga vähemalt 15sek.

Sarnane asi juhtus päris lõpus (KP13), kus samasugune rajatis oli kujutatud hoonena, seekord natuke paksema äärejoonega. No ei näinud selle kaardimillimeetri sees ühtegi hoonet, ronisin üles müüri äärde, siis alla tagasi, no ei olnud. Lõpuks nägin punktitähist, oleksin pidanud hoopis seda kõigepealt otsima. Aga üks mees ütles, et oli enne võistlust seda KP-d näinud (!?). Peaks vist ka enne starti rohkem ringi luusima.

Väiksemaid vigu tuli veel, need on kaardi peal kirjas. Õnnestunud etapp oli 13-14, kui läksin kohe üles vallile tee peale ja võitsin allpool olevat nõgeserada läbinud Tiitu 14 sekundiga.

Kohad tulid nagu tavarajal: 1. Tali,  2. Kaljur,  3. Pukkonen. Reha jälle DQ.

Tulemused

Olles natuke hiljem rajameistri tööd põhjalikumalt analüüsinud, peab ütlema, et Markus Puusepp oli teinud väga hea raja.

Etapil 2-3 nägin vaid kahte varianti vasakult, kuid kui olin mõned meetrid väravast mööda jooksnud, seisatasin korraks. Mitmed sekundid läksid kaduma. Üldse ei näinud aga parempoolset varianti, mis võis otsusekindla jooksuga olla isegi mõned sekundid kiirem.
Etapp 3-4. Siin pidi kohe õigesti välja jooksma ja vasakpoolse variandi valima. Enne otsustamist olin veel kahe variandi vahel, jooksin natuke kehvasti välja ja hetkeemotsiooni põhjal keerasin natuke tagasi parempoolse variandi juurde. See oli kaotus.
Etapp 6-7. Alles päev hiljem nägin vasakpoolset varianti (otse mööda teed lääne suunas), kuid see polnud ilmselt kiireim.
Etapp 9-10. See oli mitmete võimalustega etapp. Kõigepealt väljajooks sadamasillalt (kummalt poolt ümber maja) ja seejärel teevalik. Kui olin juba natuke valesti välja jooksnud, oleksin võinud minna juba parempoolsele variandile. Kuid mõte polnud sel hetkel paindlik, ehkki korraks käis see variant peast läbi.
Etapp 10-11. Jällegi hea etapp, kus parempoolne variant jäi keerulise lõpuosa tõttu valimata. Läksin lihtsamale jooksule, kuid tahtsin ühest kinnisest kangialusest varem sisse murda (oleks võinud kaardil olla suletud kangialusena). Sinna läksid mõned sekundid.
Etapp 11-12. Suurepärane etapp, kus paremalt minejad said kõva tünga (paremalt tundus esialgu vaadates justkui lühem maa). Õnneks suutsin ise õigel hetkel ümber pöörata ja viga tuli vaid 10-12 sek. Lossihoovis valisin kohe vallipealse variandi ja see polnud vale, pigem kiirem kui ümberjooksuvariant.
Etapp 13-14. Selle etapiga sai ikka kõvasti võita-kaotada. Kohe jooksin valli peale ja võitsin üle 20sekundi. All vallikraavis oli mitu rada, müüri ääres pidi olema parem joosta.


ÖINE

No ei istu mulle need öised, pole midagi teha. Isegi kui antakse joosta kuivas männimetsas nagu Dirhamis oli, ei ole kiirus piisav ning ootamatud ja oodatud vead varmad tulema. Ei näe lagedaid, ei näe liinisihte, ei näe KP-sid, ei näe ei mitä.

Seekord andis Tenno pärast oma jooksu mulle oma võimsa lambi, kahjuks kustus see poole maa peal ära. Sain aru, kuidas kükloobiga kunagi joosti, kahjuks mina ei näinud sellise valgusega eriti midagi.
Ühel teel joostes põrutasin täiega vastu tõkkepuud, hing oli kinni ja mitu sekundit läks toibumiseks. Tol hetkel polnud hullu, kuid täna on ribid põrutusest valusad ja järjest valusamaks lähevad. See pole enne MMi üldse hea.

Parim punkt oli KP7, mis oli tõeline bingo. Tali kaotas seal kõik (viga üle 8min). Kui võitja Mati Preitof läbis etapi 6-7 ajaga 4:18, siis näiteks Kari Lehto 19:32, Andres Talver 17:41 ja Urmas Tammemäe 16:48. Mina pääsesin veel hästi, vaid 4-minutilise veaga.

Ehkki jooks tuli välja kohutav ja ka lamp kustus poole peal ära, tuli 6. (!!) koht. Lihtne maastik osutus parajaks pähkliks paljudele.

Tulemused

Spordilainel

Kaks nädalat on jäänud rogaini MM-ini, oli veel viimane nädalavahetus midagi pikemat teha. Eelmisel nädalalõpul tuli 5-päevane tsükkel - Koprakarika 3 päeva + ratas/jooks (11/9km, kummi purunemine) esmaspäeval + Raku teisipäevaku kiirem jooks.

Sel laupäeval oli tähtis võistlus - EMV tavarada Koorastes.

Meie klassis (M50) polnud küll palju osalejaid (13), kuid kõik tegijad olid kohal. Maastik oli karm, läbitavus kohati jõhker (16min/km), kuid rada oli meie klassile tehtud suhteliselt lihtne. Kui kuidagi õnnestus võsast läbi raiuda, siis enamuse punktivõtuga probleeme ei tekkinud. Ometigi kaldusin  paaris kohas suunaga ära ja suuremad vead 2+5 min olid valusad noahoobid. Kui 9.punktis olin Tiit Tali ja Maido Kaljuriga veel heas konkurentsis, siis 10.punktiga tehtud 5-minutiline viga võttis võitlusjanu ära. Enam-vähem tempot hoides lõpetasin siiski kokkuvõttes 3.kohaga. Seega läks hästi, esimene EMV medal sellel aastal.
Tulemused

Põhiraja teade oli super. Maastikuga olin juba harjunud, kaart 5m kõrgusjoontega oli suurepärane ja rada väga tehniline. Orienteerumist rohelises anti täiega. Jooksin avavahetust, hoidusin suurematest vigadest, kuid hoolikas kaardilugemine ja pidev pidurdamine võtsid üllatuslikult palju aega - 8,5km ajaga 1.35h. Vähemalt oma klubi jooksjatest tegin parima aja, I võistkonna avavahetuse äss Ats võttis vale punkti.
Tulemused

Täna tegime Marjega XTeam'i 5-tunnise ürituse. Enesetunne oli väga OK, kuid Marje tundus peale eestikaid natuke väsinud. Jooksime 2,5 tundi, kuid rattaetapil jäi 2,5-tunnist väheseks. Sõltumata kaaslasest  olen alati sellel võistlusel finišisse hilinenud. Ei oska rattasõidu kiirust arvestada. Tulid trahvid, lisaks tee äärest võtmata 3+2 punkti ... seega polnud tulemus suurem asi.

Aga see polnudki oluline, hea trenn oli tehtud.

Nüüd siis veel nädala pärast toimuv EMV sprint Haapsalus ja öine Dirhamis. Peamine on terve olla ja tööga end viimasel nädalal mitte üleliia väsitada.

Vabadus minna ja tagasi koju tulla

Täna, 30 aastat tagasi oli samasugune ilus suvepäev. Õhtul lõin kinni raamatu, olles selle ühe hooga lõpuni neelanud ja nüüd väreles hinges suur rännukihk. Tahtsin ka minna, olla ja seigelda. Näha maailma ja inimesi ning õppida tundma iseennast.

Koolini oli veel aega, raha olin suvepraktikal natuke teeninud ja miskit siduvat ega takistavat tegurit polnud, mille pärast pidanuks äkilist ja tugevat emotsiooni alla suruma. Isegi oma tüdrukut polnud siis.

Paari tunniga oli plaan selge - lähen Alma-Atasse, sealt üle mägede Issõk-Kuli äärde, siis hääletades Kesk-Aasiasse Fergana orgu, pärast Dušanbesse ja Lõuna-Tjan-Šani mägedesse ja ... ja eks siis paistab, kuhu edasi.

Veel samal päeval ostsin järgmisel õhtul väljuvale Moskva rongile Tartu jaamahoonest pileti.

Moskva

Moskvas selgus, et kõik piletid Alma-Atasse olid välja müüdud 7-ks päevaks. Oh-oh-hoo. Ostsin jäätise, istusin maha, sõin seda ühe rögistava ja oksendava eluheidiku kõrval.  Viimane ei häirinud, mina teda ka mitte.

Kusagilt meenus, et mõned tudengid olid ööbinud Moskva Ülikooli ühikates. Seadsin siis sammud Lenini mägede poole, ülikooli ja tõenäoliselt ka ühikate suunas.

Kahest ühikast sain tünga, kuid kolmanda komandant, vanem naine, oli remondi tõttu nõus mind isegi koju majutama. Kuna paar vene noormeest olid sarnaste soovidega veel kohale saabunud, paigutas ta meid ühte ühikatuppa ära. Nüüd oli nädalaks magamiskoht olemas.

Õhtul läksin Kaasani vaksalisse, kell 20.35 väljus Alma-Atasse kiirrong "Kasahstan" (sõitis 64h) ja kell 2 öösel tavaline rong (82h). Kiirrongile polnud siiski mingit võimalust peale saada, seal oli vaid üks platskaartvagun. Räägiti, et hommikul pidid vabanevad piletid müügile tulema, otsustasin jaamas ööbida ja üritada ka öisele rongile peale saada, kasvõi piletita.

Kell 23.50 läksin juba mitmendat korda kassasse ja küsimise peale andis blondiinike väljuvale rongile pileti??! Maailm muutus ühtäkki lihtsaks ja turvaliseks.

Alma-Ata

Rongisõit oli pikk, reede öösel algas ja esmaspäeva pärastlõunal lõppes. Platskaartvagun oli omaette maailm, kus üksikul tudengipoisil oli päris mõnus olla.

Alma-Atas pidin üles leidma hea tuttava Kamtšatka ajast, kuid teadsin vaid tema nime ja et ta on mingi tuumafüüsika instituudi direktor. Ühest avatud aknast, kus asus Kasahhi NSV parteikomitee, sain teada, et see instituut asub Alatau asulas ja et instituudi töötajad elavad sealsamas. Sõitsin Alma-Ata äärelinna Alatausse ja leidsingi tuttava kodu üles. Taaskohtumine oli väga meeldiv.

Mägedesse

Enne, kui mägedesse läksin, täiendasin varustust Alma-Ata poodides ning käisin 3-päevasel kalapüügiretkel Ili jõel Kaptšagai hüdoelektrijaama tammi all asuvas kanjonis. Üksi.

Ja siis, ühel pühapäeva hommikul, siirdusime koos Slava, Rita ja nende tütre Mašaga mägedesse. Ületasime ühe madala mäeaheliku, tegime ilusa vaatega kohas lõunapeatuse ja jätkasime erinevates suundades. Nemad läksid tagasi koju üle Butakovka kuru, mina aga Levõi Talgari orgu, kust edasi Issõk-Kuli järve äärde, plaaniga ületada kaks kõrget mägimassiivi - Zailijski ja Kungei Alatau mäeaheliku. Loomulikult kavatsesin minna üle tehniliselt  kergete kurude, teisiti polekski see mõeldav olnud. Mägikogemusi oli vähe, lõherikkaid liustikke aga igal pool. Tagasi pidin jõudma neljapäevaks.

Ilus oli mäenõlvadel liikuda, jahedam tuul tegi elu mõnusaks ja andis tunda, et suured mäed on lähedal.

All orus kohtusin mitmete gruppidega, Studentšeskaja Poljanal (Tudengite Lagendikul) ei saanud matkajad aru, et miks ma üksi liigun. Poisid aitasid mul telki üles panna ja kui ma supiveega jõe äärest tagasi jõudsin, seisis lõkkeaseme juures kaks liitrist purki, üks supi ja teine kohviga.

Õhtul kutsuti lõkke äärde ja jälle sunniti sööma. No ei jõudnud eriti ja kuidas nad küll siinmail ei tahtnud mõista (nagu ka Slava juures kodus), et inimene lihtsalt ei jõua nii palju süüa.

Üks tüdruk oli omapäraselt kena, saime toredalt jutule. Enne magamaminekut teatas, et 2 päeva tagasi lendas üle helikopter, mis tõi siia rajooni 2 automaatidega sõdurit. Pidid otsima mingit ärakaranud retsi. Olin juba pimedate ööde ja üksindusega harjunud, kartust polnud, küll aga oli suures telgis üksinda külm, temperatuur langes hommikul nullini.

Järgmisel päeval jõudsin kell 11.30 mingi matkagrupi laagripaika. Kusagilt tuli üks mees ja küsis dokumente. Mul polnud. Selgus, et tegemist on KSS ehk kontrollpäästeteenistuse esindajaga, kes ei lubanud mul üksi edasi ülespoole minna. Ajasime sõbralikult juttu, meiega liitus veel teinegi sõbralik instruktor. Selgus, et too oli eelmisel aastal kohtunud siinsamas Jüri Tarmakuga, tundis teisigi eestlasi, sest oli olnud Malõi Almatinka orus "Hukkunud alpinisti hotelli" filmimisel.

Vanem mees tegi ettepaneku nendega liituda ja koos Issõk-Kuli äärde minna. Ei noh, mida paremat ma veel osanuksin soovida!

Tundusid olema üsna sportlikud kujud, mul oli aga raske seljakott - suur telk, magamiskott, õunad, pirnid... Riided olid lihtsad: flanellsärk, dressid, šturma. Päästemeestel aga kõigil puhhid, sest üleval oli hommikuti kuni 10 miinuskraadi.

Zailijski Alatau aheliku ületasime Razvedotšnaja kuru kaudu (4150m, 1B). Lihtne, kuid ilma kassideta oli esimesel mehel parajalt mässamist. Laskumisel jäin huvitavaid kive otsima ja peaaegu oleksime üksteist ära kaotanud. Üksi ületasin kahte mäeahelikku eraldava Tšon-Kemini jõe, mis ülemjooksul oli üsna madal. Süüa tegime kizjakiga, st kuivanud loomapabulatega.

Järgmisel päeval ületasime Zapadnõi Boz-Teri kuru (4150m, 2A).Oli jällegi lihtne lumine tõus, kuid kassideta minekul tuli hulgaliselt astmeid raiuda. Paks Žon pabistas päris kõvasti, eks ta oli üks turistidest selles mõnusas päästjate kambas. Grupi juht, vanem tatarlane Ravil Muhtarõtš oli küll kogenud mägihunt, kuid vanuse ja suure kehakaalu tõttu jäi pidevalt teistest maha, ühel pikal laskumisel isegi 1,5 tundi.

Issõk-Kuli järv - Kanibadami veehoidla

Nende kahe veekogu vahele mahuks palju juttu, aga lühidalt: 3 päeva peesitasime järve ääres turismibaasis, seejärel sõitsime NLiidu kiiruisutamise koondise tüdrukute bussiga  tagasi Alma-Atasse, sealt hääletasin Frunzesse (Bishkekki), edasi usbekkide veoautoga üle Kirgiisia Alatau 4000-liste kurude Fergana orgu. Ööbimised miilitsavalvepunktis, puuvillapõllul, alpilaagris Ferganas... Liiduvabriikidest Kasahstan, Kirgiisia (Kõrgõstan), Usbekistan.

Ühel hetkel tundsin, et elamustepott on täis saanud ja sisse enam midagi ei mahu. See võis olla ka väsimus pidevast ebakindlast olekust (transport, ööbimised jm). Tekkis tungiv vajadus stressivaba,  rahuliku ja turvalise elu järele - st tekkis soov koju tagasi minna. Ja kui see mõte kord pähe lõi, polnud pääsu. Vaba mees suurel kodumaal, tegi, mis tahtis.

Rong Taškenti sõitis aeglaselt ja peatus iga posti juures. Samas polnud mul ka kiiret, vaatasin välja, kus poisikesed saatsid mööduvaid ronge näppudega pihku pekstes. Ja nii igal pool.

Enne keskööd, kui seisime mingis vahejaamas vastutulevat rongi oodates, heitsin pilgu oma 15-miljonilisele matkakaardile (1cm - 150km).  Kuna raudtee läks üsna lähedalt mööda suurest veehoidlast, siis eelistasin magada Taškendi raudteejaama asemel järve ääres. Hüppasin maha ja võtsin suuna põhja poole, ebamäärasesse poollagedasse võssa. Ei läinud paari tundigi, kui jõudsin üksikute lõkete äärde, mille ümber sebivad inimesed vaatasid kohkunult suvalisest võsast väljuvat inimest. Nende hirmunud nägudel oli ka põhjust, sest tegemist oli röövpüüdjatega.

Kokku rändasin täpselt kuu aega. Imetlen siiani inimesi, kes suudavad kauem, mõni isegi mitmeid aastaid. Vabadust minekuks on endal jäänud vähemaks, aga tore, et kunagi ammu oli seda rohkem.


KÜSIMUS: Nimeta sissekande alguses toodud raamatu pealkiri, mis tekitas selle suure rännukihu (saab 2 punkti). Vihjeid esialgu ei anna, ehk tuleb häid lugemissoovitusi.

Lisaksin siia lemmikkaadrid filmist "Sõrmuse vennaskond", aga ei leia enam YouTube'st üles. Päris lõpuosas, kui kääbikud tulid tagasi koju, olles läbi elanud kohutavaid seiklusi ja riskinud eluga maailma päästes, seisis koduküla ikka samasugusena nagu enne ja teised töötasid ja lahutasid meelt nagu ikka enne.

Aga nelja kääbiku jaoks oli maailm teistsugune, vähemalt mingiks ajaks.

Jää vabaks, Eesti meri

Pühapäeval Kuperjanovi pataljonis esimene külastuspäev. Kuu aega on poisid saanud väga kõva mahvi, vaba aega on minimaalselt, pidevalt on kiire, süüa jõuab vaid õgides.
Kõvasti on olnud väliõpet ja mis kõige olulisem - ka orienteerumist. Viimane on selles kompaniis ülitähtis.
5-päevane rännak oli nagu tõsine seiklussport, und vähe, tuld, vett ja vasktorusid korralikult. Tõsisemad rännakud on veel ees.

Kirjutan aga seepärast, et nende rühma laul on praegu "Jää vabaks, Eesti meri".

Selle lauluga seostuvad kummalised mälestused lapsepõlvest, seosed filmiga "Me olime 18-aastased" (valmis 1965). Kaadrid filmi alguses müstilisest iseseisvast Eestist koos sini-must-valge lipu ja selle lauluga, lisaks koolipoiste polariseerumine võõrvõimu sissetulekul, noorte armastus traagilisel ajal... Evald Hermaküla, Peeter Kard ja Mare Hellaste-Garšnek - mingi valus mälestus kribib siiani.  

Siin selle filmi uhke algus:


Kommentaarid filmile (1996)

Koprakarikas Lajavangul

1.päev - komistan ja kukun, komistan ja kukun

Seda nii otseses kui kaudses mõttes, sest pidevalt komistasin punktivõtuga ja kukkusin näoli vastu maad. Paljud etapid olid lühikesed ja punktivõtt justkui lihtne (objektid olid selged), kuid ebakindlus 15-20m ulatuses hävitas sekundeid ja minuteid. Ei vedanud ka. Suurim viga (ca 2min) kohe 3. punktiga - kõrvalt möödajooks.

Hea lühirada, kus oli vaja enesekindlust, samas ka natuke õnne. Lühikese distantsi teisel poolel tuli väsimus (!?), vist maratoni järelmõjud.
Seis oli kehv, koht 5., kuid kaotust päeva võitnud Maido Kaljurile 7 minutit.

Isegi vanameister Arvo Kivikas (pildil), kes jooksis sama rada, torkas mõnuga, et kaotas vaid 10 sekundiga.

Tulemused (1.päev)


2.päev - kaardiviga ja "appi", muidu OK

Starti oli maad 2,7km, kerge sörk näitas, et jalg oli kerge ja keha kiireks jooksuks valmis. Pea töövõime oli muidugi küsimärk. Nagu alati.

Esimesse punkti minek oli kaardi järgi esialgu lihtne, kuid lagedatel ei saanud ühtäkki mitte midagi aru. Sattusin lageda nurka ja kaardil olev ainuke nurk ei läinud kokku läbitud teepikkuse ja suunaga. Aga uskusin kaarti, panin end seal paika ja jooksin punkti suunas. Vasakul olev lagedamoeline roheline oli tugipuuks ja punkt tuli kenasti. Kahjuks nr.33 (31 asemel). Mitte midagi ei saanud aru. Ei osanud ka kuhugi minna, sest objekte eriti polnud. Lõpuks aitas Janek Lauter ja pääsesin vaid 3-minutilise veaga. Polnud hea algus.

Edasi läks kõik kenasti, tuli mitu etapivõitu.

Vahetult enne 9.punkti võtmist kuulsin hüüet "Appi!". Võtsin punkti ja appihüüe kordus. Jooksin üles mäe peale, kus oli herilastelt korralikult nõelata saanud kopratüdruk. Ta kurtis halba enesetunnet ja palus abi. Esialgu ei osanud midagi teha, siis soovitasin minna 100m kaugusel asuva auto juurde. Ta soovis kaaslast ja õieti tegi. Herilaselt nõelata saanud kursusevend Ivar oli alles hiljuti elu kaotanud. Teiselt poolt lähenes Andrus Sipsaka ja oli nõus tüdrukut saatma. Aitäh Andrusele, minu võiduajamine sai sellega jätkuda. Andrus jooksis hiljem edasi, kuid ajakaotust tuli ca 6 minutit. Minul vaid 30-40 sekundit.

11.KP-s, kui olin ühele tüdrukule näidanud punkti asukohta, sain kokku Igors Bužs´iga. Edasi põletasime koos kuni lõpuni. Üllataval kombel etapivõite ei tulnud (isegi teisi kohti), ehkki toetasime teineteist päris hästi. Igors sai päeva parima aja, mul 4. tulemus, kaotust talle alla 4 minuti.

Pildil koos Igors´iga (pildid on võistluse kodulehelt).

Tulemused (2.päev)

Enne homset on seis eestlane-lätlane-eestlane-lätlane-eestlane-lätlane.
Kolme hulka on raske jõuda. Senini on olnud põnev kaart ja huvitavad rajad.

3.päev - Houston, We`ve got a problem

Kenasti kuni kolmandani, neljandaga minutiline viga. Suund!
Põnev oli pikk etapp 6-7, kus üritasin minna üsna otse. Palju oli keerutamisi , kohati natuke ebakindlust. Punktile lähenesin ida poolt nö kaduvalt rajalt, mida tegelikkuses peaaegu ei eksisteerinud. Rahulik jalutuskäik ja punkt tuli ilma veata. Üllatusega aga kaotust Tiit Talile ligi 4 minutit!? Tema leidis paremalt ümberjooksu variandi (roheline joon), see oli palju kiirem variant.

Etapp 8-9. Selja tagant ei tahtnud ära kaduda Tanel Saue, kelle aitasin viia punkti 7. Natuke kiirustamist, natuke lohakat lugemist, üks enesekindel lätlane veel lisaks ja ühel hetkel oli olukord nagu Apollo 13 meeskonnal : "Houston, We`ve got a problem".
Viga 7 minutit. Kahjuks ei näinud parempoolset lollikindlat varianti (roheline joon), sobinuks hästi. Aga mõte oli rohkem jalgades.

Tiit tegi oma ära, võit. Eilne võitja Igors Bužs hävis täna korralikult, kaotust Tiidule 13 min. Kokkuvõtteks jäin 6 tugevama orienteeruja hulgas viimaseks.
Kõik võimalused nädala pärast toimuvaks EMV tavarajaks on aga olemas, ehkki seal pidi maastik olema kehvema läbitavusega. See mulle ei sobi.

Tulemus (3.päev)
Tulemus (KOKKU)

Pohmellimaraton Kolgakülas

Maastikul joostav maraton sobis treeningplaani hästi, sest parem säärelihas ei luba tee peal juba pikemat aega joosta. Mingi jama on sees kevadest saadik.

Seega oli täna Salomoni maastikumaraton Kolgakülas, 42km pehmeid metsaradu ja osoonirikast õhku.

Ettevalmistus maratoniks polnud eeskujulik. Üleeile olid ühe ministeeriumi suvepäevad ja uudishimust osalesin ka seal. Sportlikest üritustest oli kavas vaid võrkpall, mida esialgu ei plaaninud mängida. Samuti lubasin endale, et tarbin veini mõõdukalt ja tantsin tagasihoidlikult.

Aga kõik läks teisiti. Võrkpallis tuli maha pidada 10 võistlusmängu, ülejäänud lubadustega jäi ka nagu jäi: 10-palli süsteemis puhtad nullid.

Eile taastusin, vaatasin (põhiliselt) horisontaalasendis olümpiamänge ja mõtlesin elu üle järele. Süda tuksus keskmisest tunduvalt kiiremini, keha, eriti ülakeha (aga mitte pea) oli väga valulik. Mõtted järgmise päeva maratonist ei tekitanud positiivseid emotsioone.

Aga siis tuli appi hiljuti loetud Ranulph Fiennes'i autobiograafiline teos "Hull, halb ja ohtlik tunda". Tegemist on ühe suurema masohhistiga planeedil, lõputute ja rekordiliste polaarekspeditsioonide korraldaja ja osavõtjaga. Inimene, kes ületas esimesena nii lõuna- kui põhjapooluse omal jõul. Antarktika ületamiseks läks vaja 100 päeva, iga päev pidi tirima üle 200kg kaaluvat kelku vähemalt 16 miili päevas, sh ka ohtlike liustikulõhede ja jäämurdude vahel. Tulemuseks olid mädanevad jalgevahed, mustaks külmunud sõrmeotsad, hemorroidid sealsamuses ja katastroofiliselt langenud kehakaal. Sest toitu oli neil igaks päevaks 5100 kcal, kulus aga 11000.

Fiennes elas masohhistlikele väljakutsetele, 16 nädalat peale tõsist südameatakki alustas koos sõbraga järjekordset hullust - 7 päevaga 7 maratoni 7 kontinendil. Ühel päeval jooksis 2 maratoni. Vanust oli tal sel hetkel üle 52 ja nad tegid selle ränkraske 7x7x7 ära.

Noh, minu olukord oli tema kõrval ju lausa lill. Vajalik läbida vaid üks ilusa ilmaga treeningmaraton.

Maraton

Stardis oli enesetunne normaalne, tempot hoidsin keskmiselt 5min/km. Aeglasemalt ei osanud enam joosta, üks suurem grupp pikamaajooksjaid jäi aga kohe kaugele maha. Eespool oli kümmekond nobejalga.

Joosta oli mõnus, säärelihas ei teinud mingit valu. Mingil hetkel jõudis üks noormees järele, lobisesime pikalt seiklusspordist, rattasõidust ja muust. Jooksime ja jooksime, kui äkki tuli selja tagant hilisem jooksu võitja Kristo Reinsalu. Tohoh? Küsisime, et kas ta on rajalt eksinud. Kusagil 20km-l möödusid meist kaks meest, sh Erki Etverk. Nüüd ütlesid juba nemad, et meie oleme kusagil lõiganud. See pidi nii olema, sest olime jõudnud liiga hea ajaga keskusesse, umbes 15min tegelikust tempost kiiremini. Kurat!

Ütlesin seda Randyle ja Heigole, Randy jäi päris murelikuks. Arutasime pikalt, et kus võis selline aps juhtuda. Üheks võimalikuks kohaks asfalteelt ärapööre.

Ootasin ära heas tempos jooksva Jaak Väärsi ja alustasin koos temaga teist ringi. Tema tempo oli siiski natuke kiire ja peale oksa taha komistamist ning kukkumist läks ta oma teed. Tegin plaani, et jooksen puuduolevat lõiku teisel ringil kaks korda. Aga sellist lõikekohta ei tulnud ega tulnud, kõik kohad olid juba varem joostud.

Mõnus oleks kestis täpselt 2.30h, siis hakkas ligi tükkima vastik maratoniväsimus. Püüdsin esialgu siiski tempot hoida ja geelidega end turgutada. Viimaseid olin võtnud algusest saadik iga 10km järel.

Kui olin aru saanud esimesel ringil läbimata lõigust ja jõudnud kohta, kust oleks pidanud sellele lõigule uuesti minema, siis peale väikest mõtlemist seda siiski ei teinud. Esiteks oli see füüsiliselt kõige raskem lõik, teiseks olid just alanud mõlemas  sääremarjas krambisäutsud, kolmandaks olin sellel hetkel juba üsna läbi. Oleks veaparandus varem tulnud, oleks ära teinud. Oleks.

Lõpuosas läks raskeks nagu maratonil ikka, tempo langes, tõusudel kõndisin. Ühel sellisel tõusul läks hiljuti mägedest tulnud Lauri Lahtmäe kergel sammul mööda. Tundub, et ettevalmistus rogaini MMiks on tal olnud hea.

Lõpus eksisin veelkord rajalt, ehkki korraldajatele seda süüks panna ei saa. Oleks pidanud ise tähelepanelikum olema.

Mittetäielik maraton kestis 3.45. Kuigi hoidsin rahulikku tempot, olin finišis väga väsinud. Huvitav, kuidas oleks enesetunne olnud ilma üle-eilseta? Õnneks või kahjuks ei saa seda kunagi teada :)