Aastalõpuvõistlus 2010

Kui võimalik, siis sellele võistlusele tuleb ikka minna. Täna oli tavapärasest vähem rahvast (34 võistkonda), aga noh, lumi vist hirmutas nõrgemad ära.
Jooksin ühes võistkonnas koos Matiga, nö vanakeste klassis. Igaks juhuks võtsin rajale ka fotoka kaasa, esimest korda elus orienteerumisvõistlusel. Natuke sai filmitud, natuke pildistatud - nö kogutud materjali otse lahinguväljalt.

Pulli sai ka.
Esimese vahetuse lõpus joonistasin kiiresti Matile kaardi, misjärel ta pani lennukalt minema, esimesena. Ootasin, ootasin, ajasin teistega mõnusalt juttu, kui märkasin, et SI-pulk on minu näpu otsas ...

Kolmanda vahetuse jaoks joonistas Mati mulle natuke segase kaardi. Oli peale kandnud ühe ebavajaliku raja, mis eksitas. Jõudsin valesse punkti, mida kaardil orientiirina polnud. Läks veel hästi. Teisest punktist kolmandasse jooksul lasin sissetambitud rajast ennast mõjutada ja jooksin pikalt-pikalt vales suunas edasi-tagasi. Kokku viga ca 5min.

Viimases vahetuses oli kõik veel võimalik, Rooni-Tammemäe olid ees 3min, kuid Mati suur viga 6 punktiga kukutas meid ka Niina Karniti ja Dima Shvedi taha.

Aga sellest polnud lugu, mets oli väga lahe, rada huvitavalt planeeritud (hajutused, liblikad).
Pärast saun, söök, auhinnaks suur, sellel võistlusel juba traditsiooniline kalender.



PILDID (filmimise kõrvalt tehtud)
Võistluse kodulehekülg (tulemused jm)
.

3x3km üksinda lumes

Lund sadas kogu öö, jätkus ka päeval. Autoga sõita ei riskinud, mistõttu läksin esimest korda jala Keila suusaradadele. See võttis aega oma 10 min. Polnudki väga pikk maa.

Keila Aastalõpuvõistlus

Üllatuseks oli rahvast kogunenud päris palju. Kehrast oli kohale tulnud Marje Viirmann Triine, Riika ja Grethe-Johannaga. Viimsist tulid meie õuele kaklema Mati Preitof ja Hannes Pool. Ja muidugi vanad konkurendid - Savinov, Heinla, Lell jt.


Kuid põhiline oli ikka sotid selgeks saada Matiga. Kes keda :)

Mati startis 1min enne mind ja oli seetõttu päris hirmul. Vajutas esimese ringi kiiresti, teisel andis natuke järele (nagu enamus seda tegid), kolmandas vajutas jälle täiega, sest arvas, et jõuan järele.

Järele ma ei jõudnudki, hoopis kaugenesin pidevalt. Suusk libises küll hästi, kuid lumi oli liiga paks. Kiirust üles ei saanud, väga tugevalt tõugata ei jõudnud. Ennastsäästev sõit oli, ehkki lootsin, et liigun mingiski konkurentsis. Isegi Urmase ja Piibe (Tammemäe) ergutushüüetest viimasel ringil Loodemäel polnud kasu.

Olin nagu Veerpalu täna EMV-l - 4.koht (M50 klassis), kaotust Matile üle minuti, kohalikele konkurentidele veelgi rohkem.


Fotol: peakorraldaja Priit Idarand Matit autasustamas

Tulemused
Ringide ajad

Jõulukuu oreliarvestus

Mitte minul, sest ma ise ei mängi ühtegi pilli. Jama tegelikult. Kuid pilli mitteharjutamise korral oskan pahandada küll. Ja seda ikka juhtub, mitte harva.

Kui klaveril peavad mõlemad käed tegema samal ajal erinevaid liigutusi, siis orelis lisanduvad sinna veel ka jalad. Päris keeruline.

RMK kuuske otsimas

Kuuseostuga oli sellel aastal niruvõitu, eriti ei müüdudki teisi. Seetõttu sai kasutatud esimest korda RMK Kuuseabi teenust. St lähed riigimetsa, otsid sobiva kuuse, maksad mobiiliga ja siis saed.



Vähegi sobiva kuuse leidmine polnud sugugi lihtne, sest lumi oli paks ja väikesi kuuski vähe. See-eest sai ilusas metsas tükk aega koos tütardega mütatud.





Ühtlasi otsin kaaslast Aastalõpujooksule. Võimalusel sooviks konkurentsivõimelist tiimi, kas siis HD klassis või MN95 klassis. Viimases oleks vaja juurde 44 aastat.

Samuti olen avatud Winter Xdreami pakkumistele :) Konkurentsivõimeline saab olla vaid segatiim.

Väike samm inimkonnale, suur hüpe...

... Keila inimesele. Eelkõige Keila lapsele, loodame.

Täna lõigati siis linti. Enne seda oli "Balti kett" vanast koolimajast uude. Vahva mõte, ehkki üldsegi mitte lihtne teostada.

Uues koolis peaks õppetöö algama 10.jaanuaril. Ühtegi mööblieset veel sees ei ole!?

Koduuksest koolini on 180 sammupaari. Sügiseks ehitatakse loodetavasti ka muusikakooli tiib valmis. Siis on lapsele kõik vajalik - kool, muusikakool ja trenn Tervisekeskuses vaid 200m kaugusel kodust. Pole paha.

Tänases AK-s küsiti koolilapselt, et mis talle uues koolis kõige rohkem meeldib? Vastus oli, et uued kapid :)

AK klipp

Torustiku läbipesu Rocca al Mares

Aeg-ajalt on vaja lubjastunud veresoontele väikest läbipesu teha ja 6km-ne sprint sobib selleks päris hästi.

Niisiis, DnB Nord Panga 6,3km jooks Rocca al Mares. Taseme poolest sobin hästi võistlema naisteklassis. Seepärast oli ka põhieesmärgiks seatud naisteklassi võit :) Tõsiselt ka :)

Konkurentidest oli kohal Eesti o-koondise paremik (Kirti Rebane, Liis Johanson, Annika Rihma...), 2-kuulisest Keenia treeninglaagrist oli saabunud rastapatsidega Olga Andrejeva.

Siis, kui meie start anti (kell 13.00), olid maratonimehed ja -naised juba -11 kraadises tuulises ilmas 3h jooksnud, üks (Kristo Reinsalu) ka lõpetanud. Tuttavaid nägusid oli mitmeid: Vennikas, Vellerind, Lai, Krabi, Atonen jt. Kõvad mehed!



START
Enesetunne oli kohe alguses hea ja väga halvaks ei tahtnud seda liigkiire tempoga ka teha. Lauri Malsroos veeres tasakesi eest ära ja niiviisi see pidigi olema. Jooksjad olid muidugi kaugel ees.

Juba alguses jäin üsna üksi oma jooksu jooksma, väike grupp oli 20m ees ja teine 20m taga. Kilomeetrid möödusid kiiresti ja kui enne ärapööret näitas silt "3km", oli pool maad läbi. Tõeline sprint.

Metsavahelisel rajalõigul tuli ühest konkurendist ja mitmest maratonijooksjast mööda minna, see häiris rütmi, kuid lubas ka natuke tagasi hoida. Naisi ees polnud, tundus, et seljataga ka mitte.

Kahjuks polnud see nii. Ühel hetkel kuulsin õrnemat hingeldamist ja seal ta oligi - Annika Rihma. Järelikult oli eesmärk õigesti püstitatud. Pulss oli keskmiselt 163, enesetunne rahuldav. Kohati läks isegi heaks, siis vajutasin paar lõiku kiiremini. Aga kohe läks ka raskeks, pealegi polnud Annikal planeeritud maha jääda. Vastupidi, ta tuli toetuseks kõrvale, kuid sellel lumisel teel oli ainult üks parim jooksujoon. Ja siis, 500-600m enne lõppu ta läks, tasakesi, aga kindlalt eest ära. Ma polnud võimeline kiirust tõstma, valulävi oli madal, pulss ei tõusnud kordagi üle 169. Ära jäi vastik lõpuponnistus, sest tagapool polnud kedagi. Annika mineku järel langes pulss 5 lööki, tavaliselt on lõpus vastupidi.
Aeg tuli ca 24:22.1 ja koht 17., Annikale kaotust 15 sek. Olga Andrejeva tuli naistest kolmandaks. Mina olin teine.

Hea tervislik pingutus tuli, nüüd on lausa lust joosta. Jalg on nii kerge nii kerge. Ja veendusin jälle, et mulle ikka väga meeldib jooksmine, eriti, kui kusagilt ei valuta ja kui pole vaja teha lõpuspurti.

Tulemused
.
Teised:
Martin Simpson
Peeter Pihl
.

Vanad makilindid, vol.4

Üks vaikne kurb lugu. Lindistatud väga ammu, mikrofoniga raadiost.

KÜSIMUS: Kes laulab?
Tõenäoliselt raske küsimus, annan 2 punkti.



Panin teise loo ka üles: SIIN

Mälumängu seis enne seda küsimust:

4 TutiVaps
3 Gea
2 TA
2 J.
1 hp
1 Siim
1 LL
1 RR
1 Tenno
1 TimmiT

Detsembrikuu tirimisi

Tasakesi hakkab kätte jõudma hooaeg. Tõsi, mitmed toredad pikemad trennid - suusasõidud ja jooksud jäävad selle tõttu ära, sest väsinud olekus ei tahaks võistlema minna. Kuid kui juba minna, siis võimalikult heas seisus.

Pühapäeval on DnB Nord Panga 6,5km jooks Rocca al Mares. Müts maha nende ees, kes lähevad samal hommikul 11 kraadise külma ja lumega maratoni jooksma. Viimasel ajal on lühemale (6,5km) rajale kogunenud parajal hulgal loomi, nendega muidugi ei konkureeri. Kuid Olga Andrejeva, Kirti Rebase jt naistega võiks ju võidu joosta küll. Kaotada ei tohi.

Võimalik, et 26.detsembril teen esimese suusavõistluse, Keilas, 10km. Ja 31.detsembril orienteeruks Aastalõpuvõistlust. See ka korralik tirimine.

Eile hilisõhtul vaatasin natuke rogaini MMi radade läbimisi. Päris huvitavalt olid andmed Google'iga seotud, seal oli võimalik näha maastikku ning sellel liikumist 3D-kaardil.

Eelkõige pakkus huvi küsimus, et miks Kaminskis-Liepina (KL) ei võitnud. Sest nad on ju loomad.
Nad läbisid linnulennult 109,6km, mis on ca 2km rohkem kui meie Salomoni III koha tiim.
Segavõistkondade võitjad Mäkinen-Silventoinen läbisid 101,8km ja said vaid 30 punkti ehk meie süsteemi järgi 3 punkti rohkem.

KL tegi inimliku planeeringu, 2 ringi, õhtul käisid keskusest läbi. Enne seda polnud kaardi kirdeosas punkti 102 lahendamine mitte just kõige elegantsem, ehkki selle teevalikuga sai vältida rohelist.

Raskused olid neil ilmselt kell 3 öösel punkti 64 leidmisega (101 ja 42 vahel), sinna läks ligi tund viga ja punkt jäigi leidmata. Sellest punktist oleks piisanud võiduks. Punkt 43 jäi vahele ka "kiirteel" 53 ja 50 vahel (seal külmetas vastupidises suunas liikunud Salomon). Ilmselt puhus tuul nii kõvasti tagant, et lausa lendasid sirgjoone kõrval olnud punktist mööda!??

Lõpus läks kiireks, välistati 95(!!) (lõputud aiad?), lõppuminekul jäi ära teeületus R2 ja KP22 (kokku 35 punkti). See oleks olnud risk, mida üliväsinud olekus tavaliselt ei võeta. Jääb ainult fantaseerida, et kui öist tunnist viga poleks teinud, küll siis oleks punkte kokku tulnud (3365?). Oleks, jällegi oleks, mis ei suurenda nende saavutust ega vähenda kellegi teise oma.

Aga hea, et niigi läks. Soomlased tegid stabiilse soorituse ning võit tuligi (Seppo Mäkineni ülevaade võistlusest).

Karli jutt rogaini MM-ist

Karli Lambot:
Mulle meeldib vahetevahel kirjutada ning nõnda tegin Uus-Meremaa MMi kokkuvõtliku loo mõnda aega tagasi valmis. Mõtlesin tükk aega, mida sellega teha. Kuivõrd võistluseelsel nädalal suutsime omavahelise läbisaamise raskeks teha ning see jättis jälje võistluselegi, aga kirjutades üle libiseda taolisest ei oska ning asja ilustada ei taha, kuid kõike seda kuskil trükisõnas avalikkusega jagada ka ei sobi, nii et otsustasin pakkuda Etsile vaid mõned katkendid avaldamiseks. Esimesest päevast, ööst ja teisest päevast. Pisut vastuolulised, aga niisugusena see võistlus mulle meelde jäi. Ülejäänud tekst läheb sahtlisse :)
Stardiks võtsime end kokku ja saime kokkuvõttes täiesti õnnestunult hakkama.

Vestlus nõlval

Oleme hästi tulnud ja kontrollajast ligi 2h ees, seega otsustame võtta juurde punktid 65, 70 ja 45. Vedelikku tarbime väga kokkuhoidlikult. KPsse 105, 200m allpool meres oleva suur kaljumüraka juurde laskudes libisevad Tõnu ja Rait mul tasapisi eest ära. Veepuudus hakkab vist mõju avaldama. Langen riske võtmata järsul põõsasnõlval, kui erksalt mööduvad noor mees ja naine. Vaatan neid – kenad saledad inimesed, aga tunnen, et midagi ei klapi. Liigun veel paarkümmend sammu allapoole ja siis saan aru, et neil puuduvad nii numbrid kui kogukamaks tegevad seljakotid. Punkti juurest tagasi üles ronides algatan vestluse.
“Kus teie kotid siis on?”, ei suuda janune inimene sõbralik olla.
“Üleval tee peal”, vastab poiss ladusas inglise keeles.
“Rogainis peate oma asju kogu aeg kaasas kandma.”
“Lugesin reeglitest välja, et varustust ei tohi maastikule täienduseks tuua, aga seljakottide ajutine mahajätmine ei ole keelatud.”
“Ei tea, oleme aru saanud, et varandus peab alati kaasas olema.”
Tüdruk paistab ehmuvat ja ütleb midagi vaikselt poisile. Nende samm on järsku palju aeglasemaks jäänud.
“Siin on igal pool seljakotid maas.”
Tahtsin just julgustada, et pange edasi ja tassige oma kotte edaspidi kaasas ja et meie küll ei protesteeri, kuid niisuguse õigustuse peale jäävad sõnad keelele.
Tõnu lisab: “Numbreid teil ka ei ole.”
Tüdruk vajub veel rohkem longu.
“Kust te olete?”
“Oleme eestlased, aga teie?”
“Venemaalt.”
Mõlemad pooled hakkavad naerma ja see naer jääb küll napilt viisakuse piiridesse. Tundub, et mahajäänud tüdruku entusiasm on saanud löögi. Pärast selgub vaheaegadest, et tegemist oli Etsi (Pukkonen) XO soosikutega Sergei Grushini ja Anastasia Galitarovaga, kellel võistlus vist kõige paremini välja ei tulnud. Kahte kotti nägime tõesti maas vedelemas, aga alles hommikul varavalges. Hiljem kodus loen uuesti reegleid ja saan jätkuvalt aru, et asju maastikule jätta ei tohi, aga Lauri (Leppik) selgitab, et rahvusvahelise alaliidu seisukoht sarnaneb pigem Sergei Grushini arusaamale. Kui nii, siis tülitasime vene kolleege küll suuresti ilmaasjata.

Kõledal harjal

50ndast 43sse jookseme kahe lühikeste pükstega mehe sabas. Oleme tõusnud 400m kõrgusele lagedale harjale ja näkku puhub külm tugev tuul ja olemine on korraliku vihma tõttu läbimärg. Mehed jooksevad kiiresti, meie külmatunde peletamiseks samuti. Ületame ühte sadadest karjaaedadest ja saan järjekordse ergutava elektrilöögi. Karjatan korraks, üks meestest pöördub ümber ja hüüab midagi. Hea inimene, püüab lohutada, läheb süda soojaks. Mõnesaja meetri pärast karjub mees uuesti. Nüüd saame aru: “Do not follow us!”. Kõledas öös midagi lõbusat - me pole kümmetki minutitki koos olnud ja meestel jätkub energiat kõigega tegelemiseks. Erik (Aibast) või vennad Eensaared on meiega niisugustes olukordades küll leplikumad olnud. KP-st 43 suunduvad paljasjalgsed mehed 92e, meie 53sse. Hiljem vaatan vaheaegadest järele, et tegemist oli austraallastest kõrgeima, st viienda koha saanud duoga Philip Whitten ja Joel Mackay.

Pakime Tõnuga end Salomoni Goretex vihmariietesse, väga külm enam ei ole. Rait on aga endasse tõmbunud ja näeme, et tal on õhukeses rattakiles täiesti kehv. Otsustan, et 53sse suundume mitte harjal, vaid nõlva mööda, et tuule eest kaitset leida. Siin on tõesti soojem, aga piisklevas pimeduses osutub läbitud vahemaa hindamine ja asukoha määramine keeruliseks. Hakkan kaugelt liiga vara legendijärgset nina otsima ja varsti ei suuda enam järsul nõlval olles üldse aru saada, kus oleme. Ruttu üles! Harjal on tõeliselt vastik, vihmatuul puhub millegipärast ainult näkku. Jookseme lõunasuunas edasi, kui näen kaugel suurt mitmekümnemeetrist veetankide süsteemi. Kaardil on 53 punktist edasi näha ehitist märkiv must kastike – kas tõesti oleme juba KPst mööda tulnud? Jään seisma ja üritan kaarti lugeda. Märgkülm tuul tahab mõistuse ära viia. Rait võtab kotist ellujäämiskile ja hakkab Tõnu abiga seda endale riiete alla kehale mässima. Jooksen üksinda mõnisada meetrit tagasi, kaugemalt tuleb mitu paari lampe, aga nad kõik paiknevad allpool. Järelikult peaksime olema veel 43 ja 53 vahel, suudan end mõtlema sundida. Jooksen tagasi, Raidu külmetav nägu on tõsine.
“Karli, läheme siit minema!”
“Kui nüüd punkti kätte ei saa, siis läheme otse järgmisse!”
“Jookseme kiiresti, see on ainuke võimalus sooja saada!”
Sörgime hiiglaslikest veetünnidest mööda, neid pole kaardil ja kuidagi siiski tekib kõrgusjoonte põhjal oletus meie asukohast. Harjal saab isegi öösel paremini hakkama, kui piiratud nähtavusega nõlval. Jookseme mööda laskuvat külgnina otsejoones punkti. Ohh, see läks õnneks! Enam me seljandikult ei lahku, kuigi tuul puhub aina laastavamalt. Hüüan teistele, et 10 min pärast saame siit põrgust minema. Rait räägib hiljem, et ta mõtles seal üleval, et peavad nüüd siis teised hakkama niisuguse asja pärast lilli tooma... Söön sooja saamiseks. Ilmselge, et võistluse viimaseks kolmeks tunniks mul enam batoone ja geele ei jätku, aga ikkagi pistan viimase võileiva suhu. Kuidagi tuleb see öö üle elada ja eks siis hommikul vaatab, mis saab.

Lõputõusul

Vihmatu koidik tervitab meid lõunaosa tasandikel. Tempo kasvab. Oleme viimastel tundidel plaanist oluliselt kiiremini tulnud ja seega võtame juurde KP61. Süda on paha ja kõht tühi, selg veriseks hõõrdunud ning varvastel villid, mille plaasterdamiseks ei raatsi enam aega kulutada, parempoolne esisäär valusalt paistes ning ainult vasak achilleus valutab õige leebelt. Loetud tundide pärast on see vaid järjekordne mälestus ning praegu tuleb edasi minna. Keha on kannatamist õppinud ja seekord ei lähe isegi valuvaigisteid väga palju tarvis. Erinevalt varasemast ei ole ma tänast võistlust kordagi nautinud, sest pingutus on pidevalt piiripealne, aga tuju on siiski ülev. Eelnevatel võistlustel oleme raskel hetkel üksteist ergutanud, nüüd liigume peaaegu kogu aeg vaikides. Säde Tõnu ja Raidi silmes ei ole kustunud ja seega ei ole tarvidust sõnaenergiat kulutada.

Meie esialgne 85km plaan nägi ette KP22 ja KP10 kaudu finishisse suundumist. Tõnu on kosunud, sest uurib juba pikemat aega kaarti. Tean kogemustest, et midagi ülemäära tervislikku sellele ei saa järgneda.
“Võtame lõpetuseks 46. ja 29. juurde.”
“Sellel plaanil on jumet” - suudan väljapakutu kiiruga üle vaadata.
Tõnu juurdleb kaardi kallal edasi.
“Käime ka 58ndas ära!” – saavutusjanu ei jäta teda kunagi maha. Ammugi siis täna.
“See on üle 200m tõusta!” - nii palju suudan veel kõrgusjooni kokku liita.
Rait ei süti sugugi koheselt: “Minge metsa!”
Jõuame 29ndasse 50min enne lõppu ning ilma ühegi Raidu vastulauseta asume 58 punkti tõusu võtma. Vanem ja elukogenud Ott (Rene Ottesson) on mulle seltsimehelikult valgustanud, et kui naisterahvas ütleb “ei”, siis tegelikult tähendab see “jah”. Nüüd Rait näitab, et ehk oleme kõik ühesugused.

Rõõmsa üllatusena oli Tõnu mulle tund varem pakkunud terve Marsi batooni ja Rait pool geeli. Tundsin, kuidas süsivesikud rakkudes kärmesti glükolüüsi käivitasid ning adrenaliinist vedeldatud veri energia kehas laiali laotas. Lihastes oli hapnikku piisavalt ning nagu tavaliselt polnud piimhappest jälgegi. Olime lõputõusuks valmis. Läksime! All veel hüüan, et nüüd on ületatud viimane aed, poole mäe peal avan karjavärava, Rait teeb jätkuvalt musta tööd ja sulgeb selle ning anname rõõmsasti tuld. 21 minutit ja 220m tõusu lõpupunkti. Meeleolu on suurepärane. Tipus avaneb pastoraalvaade maaliliselt kobrutavatele villatäpilistele karjamaadele ja Õlimäe pildid tulevad meelde. Allatulek on valus, pigem tõuseksin kaks korda, aga kannatan ära. Lõpusirgel tõstame tempot, mille peale Rait küsib, et kas 5 min/km on ikka tarvis. Viimasel 300 meetril ilmuvad kuskilt meie kõrvale soomlased Ulla Silventoinen ja Seppo Mäkinen, peatsed XO võitjad, ja siis läheb tõesti kiireks, sest sarnaselt Ukraina EMle segapaarile alla jääda ei soovi.
Pildid võetud SIIT

NB!
Karli jutu täisversiooni leiab SIIT (avaldatud 4.augustil 2011)
.

Muusikaküsimus

Jooksin pikalt maanteel, eile ja täna. Suusatada ju ei saa, liiga palju lund. Peas kumises üks lugu - Priit Pedajase/Juhan Viidingu "Tuisk on kolmandat päeva". Kodus üritasin seda asjatult vanadelt makilintidelt leida. Ka internetis pole. Hea lugu.

Kuid taasavastasin hoopis ühe teise teose. Lugu, mis allpool kõlab, on YouTube'is olemas, kuid klikitud vaid 2300 korda.

Küsimus:

Kes on muusika autor? Tegemist on väga tuntud heliloojaga, kelle lugusid teavad kõik. Kuid mulle miskipärast tundub, et seda teost eriti mitte.

(Üsna otseseid vihjeid leiab eelmisest sissekandest)