Teatejooks – nauditav rada ja põnev võistlus

Pühapäeval siis veteranide ja noorte teade.

Teatejooksud on alati põnevad, eriti EMV-l ja Jüriööl. Võistlusklassis M45-50 oli medalitaotlejaid rohkem kui medaleid, pinget lisasid uued vanad tegijad:

OK Ilves – vanameistrid Tiit Tali ja Raivo Rõõm ning nõrgema lülina teises vahetuses Udo Lüüs
OK Orvand - Rein Rooni ja soomlasest kova mies Timo Asikainen ning viimases vahetuses nõrgema lülina tavarada hästi jooksnud Ülo Viru
OK Kooperaator – Jaanus Reha ja Ando Post ning teises vahetuses nõrgema lülina Vello Post
Hiiumaa OK – Toomas Masti kõrval aeglasemad Kalju Tammeveski ning vanem mees Toivo Saue (M60, parandatud hiljem)
KEK RSK – meilt kõige ühtlasem koosseis: Maido Kaljur, Mati Preitof ja Eduard Pukkonen
Kokku 11 võistkonda.

Vaatepunktis näeb vaatemängu lähemalt (foto Jaan Ainelo)

Rada oli lihtsam ja kiirem kui eile, samas oli aeglasematel jooksjatel võimalik kiirematel sabast kinni hoida. Jooksukiirusega imet teha ei saanud, edu võis tulla raja puhta läbimisega. Seda aga ei juhtunud vist kellegagi.

Esimene vahetus midagi ei selgitanud. Koos tulid lõppu Asikainen (Orvand), Kaljur (KEKRSK), Reha (Kooperaator), Tali (Ilves), Ilves (Kape), 2min hiljem Sune (Rakvere OK) ja Tammeveski (Hiiumaa). Pinge püsis.

Teises vahetuses ootasime Matilt positsiooni parandust, sest pea kõigis võistkondades peale Orvandi oli jooksmas nõrgim lüli. Finišisse tuligi esimesena Rein Rooni, pool minutit hiljem aga väga hea jooksu teinud Toivo Saue (Hiiumaa), kes sai Matist peale vaatepunkti napilt mööda. Neljandana läks viimasesse vahetusse Raivo Rõõm OK Ilvesest, minust 2min hiljem.

Kolmas vahetus pidi siis tooma lahenduse.

Tuiskasin Mastile järgi. Tema pani sihi pealt otse üle soo, minu punkt oli aga kõvasti paremal. Korrigeerisin suunda ja ületasin soisema ala, kuid võsase soo ja võsa piiri ei suutnud tuvastada. Läksin liiga kaugele üle soo ja asi oligi kontrolli alt väljas. Enne õige KP leidmist läbisin veel ühe hajutuspunkti. Mast oli seega läinud, sest viga tuli üle 1,5minuti.


Enne neljandat punkti kohtasin Ülo Viru, kes läks viimasesse vahetusse esimesena. Hea seegi, vähemalt üks medalipretendent on käes. Küsimus oli veel selles, kus on OK Ilves ehk RaivoRõõm. Tõenäoliselt ees.

Neljas punkt oli minul 57, võtsin selle ringiga, kuid Viru jooksis edasi. Kuna selles kohas hajutust ei oodanud, olin kindel, et Viru jättis punkti vahele. Nägin teda uuesti ja viimast korda järgmises punktis. Olin kindel, et Orvand on mängust väljas.

Edasi vajutasin kõvasti ja ka punktid tulid ilusti kätte. Kuid siis tekkis segadus sihtide ja teedega enne KP76 ning olukord muutus nutuseks. Ületasin väikese ojakese, mida kaardilt ei leidnud. Tegelikult oli oja kaardil olemas, kuid otsisin seda hoopis eelmise punkti piirkonnast. Ühesõnaga, asi oli natuke sassis. Läksin suunda, kust tulid noorema võistlusklassi mehed Armo Hiie ja Argo Loo ning sain KP76 kätte. Uhhh.... Viga „ainult“ 2,5 min.

Rõõmu tegi see, et nüüd sain kokku Rõõmuga. Seega polnud asi päris lootusetu. Hoidsin tal kandadel, tempo oli korralik. Enne järgmist punkti sain mööda ja koos põrutasime üles mäkke hajutusse, mida ma jälle ei oodanud. Raivol oli lähem hajutus, punkti oli kaugelt näha. Mina aga vaatasin, et ta võtab vale punkti (mitte KP42) ning seega on veel üks võistkond konkurentsist väljas. Muutusin natuke loiuks ja järgnevas vaarikavõsas väheagressiivseks. Korra seisatasin isegi sirgel teel vaatepunkti.

Vaatepunktis hõikas Marje, et on 40 sekundit. Aga millest, jäi selgusetuks. Arvasin, et kolmandast kohast. Vajutasin kuni lõpuni, kuid allesjäänud lühikesel ringil ei õnnestunud kedagi kohata.

Tegelikult hakkas Raivo Rõõm peale hajutuspunkti kahtlema, et äkki olen tema konkurent, Võttis hoo üles ja enne vaatluspunkti sai kätte Toomas Masti (!), kes oli just 2min viga teinud. Lõpusirgel tõigi Rõõm OK Ilvesele kuldmedalid, Hiiumaa sai hõbeda ning meile siis pronks.


Muidugi oli kahju, et kolme tiimi lõpurebimist ei tulnud. Samas poleks seda valu tahtnud taluda ning lõpusirgel kolmandaks jäämine oleks olnud nukram rahuliku lõpuga pronksist.

Kokkuvõtteks oli väga põnev võistlus, hea, mõistliku raskusastmega rada teatejooksuks, kavalate hajutustega, kus kergem punktivõtt oli tasandatud ebamugavama väljajooksuga.

"Vot siin arvasin, et Rõõm võttis vale punkti" (foto Malle Viilma)

Tulemused

EMV tavarada - ajalugu kordus

Nagu juba eelnevalt mainitud, oli tavaraja M45 klassi stardis 34 meest. Vastseliina maastik tõotas tulla keeruline ja halva läbitavusega – minu jaoks mitte parim valik, sest tehnika pole tugev. Aga kõik oli siiski võimalik, eriti seetõttu, et olin stardijärjekorras eelviimane.

Enne starti on kõik võimalik. Paremal valges kilemajas asub sooja veega duširuum.

Rajameister Markus Puusepp andis kohe alguses täiega, kaardisse sisseelamiseks palju võimalusi ei jäetud. Ehkki esimene punkt asus pika kraavi otsas, ei läinud sinna kohalejõudmine sugugi lihtsalt.

Teine etapp oli aga orienteerumise tipptase. Kui päevakulisi liialt palju tekib, siis võiks sinna ka selliseid etappe teha. Pooled jäävadki metsa . Kahjuks ei saa seda kasutada Põhja-Eestis, sest taolisi etappe pole seal lihtsalt olemas.

Teisel etapil tegid peaaegu kõik viga. Seal lihtsalt polnud millegi järgi ega millegi vastu joosta. Minu teejoon on üsna suvaline

Läksin siis suunaga, lugesin samme, soodest suurt aru ei saanud. Mingil hetkel jõudsin väikesele lagedale. Punkti polnud, lagedat kaardil polnud, risti ees oli suur loha.
Mitäs nyt? Paremale või vasakule? Paremalt paistis väike lage. Aga siis tuli Toomas Teekel vasakult ja näitas seljataha, kus 20m kaugusel see punkt oligi. Tänud, Tom. Aga samas kohas oli natuke hiljem ka Tarmo Klaar, tegi uhh-ähh (mõtetes, muidugi) ja tõenäoliselt kasutas nüüd juba mind ära punkti leidmisel.

Edasi läks kenas tempos, sain uuesti kätte Teekeli ja ka Lauri Leppiku ning suundusime 120m pikkusele etapile 71 - 49. Pärast väikest kõrvalekallet vasakule läksin mööda loha madalama lohuni-sookeseni, kuid punkti seal näha polnud. Uuesti lõunasse, nüüd koos Lauri Leppikuga. Teekel oli kadunud ja nagu hiljem ütles, et ei saanud aru, kuhu me sellisel lihtsal etapil kadusime. Pärast väikest võsarallit jõudsime tagasi sama sookese juurde, lihtsalt selleks, et teisel pool asuva lageda serval end paika panna (täpselt sama oli teinud Mati Preitof, aga esimesel katsel). Soos tegi loha pisikese kõveruse (nagu Clintonil), millel punkt asuski. Krt...

Edasi oli oki-doki.

Siis aga rajameistrilt peale väikeseid nikerdusi raja lõpuosas pikk etapp. Psühholoogiliselt üsna vastik, aga ilmselgelt taotuslik.Tegin vale teevaliku, üsna otse ja mööda oja orgu. Kuid kuna läbitavus oli kehv, kaotasin paremale üle 2min.

Kodusel analüüsil leiab lihtsaid ümberjooksu-teevalikuid

Veel parajad vead kahe viimase, näiliselt lihtsa punktiga. Siin oli rajameister jälle oskuslikult paralleelpunkte metsa visanud.

Vigu kokku üle 11min. Ei midagi väga hullu, sest kõik tegid vigu.

Kuid ajalugu kordus, sest mulle tuli jälle 11.koht ning esikolmik peaaegu sama:
1. Mast
2. Pellja
3. Kaljur
Külvik, kes 5 aastat tagasi võitis, oli nüüd 10-s, 12sek minust eespool.

Teine punkt ehk KP42 oli päris valus paljudele esikümne meestele:
Mast – viga 2min, Pellja – 4min, Kaljur – 3min, Tänav - 6min, Tali – 6min, Külvik – 2,5min. Kuid Mati Preitof oli läinud suunaga otse punkti (!). Edaspidi soovitaks talle osalemist Bingo lotos.
Head jooksu oli tegemas Martti Parve, kes oli 15-s KP-s kolmas, kuid pikk etapp ca 7min veaga kukutas ta 15.-ks, kuhu ka jäi.

Tulemused

Rajajoonistamine

Rulluisk ja EMV tavarada

Kuna homme on Vastseliinas EMV tavarada orienteerumises, siis ei saa Keila rulluisuraja avamisele minna. Tugevamatest rulluisutajatest on kohal Eerik Idarand, suusatajatest Andrus Veerpalu, Jaak Mae, Algo Kärp, Madis Vaikmaa, Keila poiss Tauri Tikerpe ja ... ?

Tulemused (lisatud 30.augustil)

EMV tavarada on aga kõige tähtsam võistlus Eestis. Olen viimast aastat M45 klassis ja nagu 5 aastat tagasi, on konkurents kõige ägedam. Meie klassis osaleb 34 orienteerujat, see on rohkem, kui üheski teises võistlusklassis. Kõik tegijad on kohal: Mast, Tali, Külvik, Pellja, Kaljur, Tänav, Rõõm, aga ka Preitof, Post, Ilves, Parve.

Aastal 2004 oli äge võistlus Tabina -Kapera hästijoostaval maastikul (9,88km 14KP):

Hästi alustasid Külvik, Pellja ja Kaljur ning selles järjekorras ka lõpetasid. Ise juhtisin 11KP-s 1,5min Pellja ees, siis aga toimus katastroof. Lõppkokkuvõttes 11.koht.

Kas ajalugu kordub? Vigu saab jälle parandada 5 aasta pärast.

Merivälja sprint - KP46

Eile õhtul kell 21.30. Oli ilus Kataloonia öö - soe, natuke niiske. Tarmakutelt uus Merivälja kaart. Tänavavalgustus tekitas õdusa tunde, mõnus oli olla ja ka kaasvõistlejate nägudelt peegeldus vaid puhas rõõm ja rahulolu. Lauad olid kaetud jookide, söökide ... ning karikatega.

Võistlusest pole palju kirjutada. Kohe stardist kõva tempoga ainsasse parki, seal esimese kahe punktiga (KP44 ja 45) väikesed vead suunajooksul (kaldumine paremale), siis kolmandasse punkti KP46.

Ja siis saigi võistlus otsa, seda punkti polnud võimalik üles leida. Kaks minutit varem startinud Urmas Tammemäe kammis seal samuti, lõpuks käis piiks ja kuulsin Urmase sõnu "Põõsas". Läksin põõsasse, käisin kolm korda ümber selle, ei midagi. Tegin jälle väikese tiiru, KP33 säras juba kaugele, aga seda polnud vaja. Läksin "oma" põõsa juurde tagasi, kuhu tuli 2 min hiljem startinud Raul Hindov. Sebis siia-sinna, ütles, et peaks olema õige koht (mida ma ka kinnitasin), sebis veel natuke ning komposteeris punkti. Ahah, siis seal see rippuski... Aga tähis oli pihta pandud.

Edasi rahulik sörk. KP40 juures oli tädi mobiiltelefoniga, üritas kuhugi helistada. Pahane eraomanik hõikas siis mind ja küsis, et mis toimub. Seletasin pikalt, millega tegemist. Et noh, orienteerumine, peaks ju arusaadav olema. Tema jälle, et kuidas nii võib eraaia külge mingeid vidinaid siduda, tema oli just politseisse helistamas, ikka selleks, et pommirühm kohale tuua.
"Teate küll, mis meil pidevalt toimub".

Ma ei tea, mis neil seal Meriväljal toimub, plahvatab ikka kas Lasnamäel või kesklinnas ja sedagi väga harva. Ei mäleta, et oleksin võistluse keskel kellegagi nii pikalt arutanud, pealegi sprindivõistluse ajal, kus iga sekund on kulla hinnaga.

Aga mis ma jälle kurdan nende öiste osas, kindlasti saab öelda, et oma viga. Näiteks Tarmo Klaar tuli otse punkti, pistis käe põõsasse ja lahkus. Tasuks kolmas koht ja korralik aeg. IT-gurust on saamas ka jooksustaar, punkte läbib ta nagunii veatult.

Tulemused

Keila rulluisurada, vol.3 - AVAMINE

Rulluisuraja (või oli -suusaraja) avamine toimub 29.augustil. Kohal on Veerpalu, Mae jt. - hakatakse vist võidu sõitma.

Täpsem ajakava vt. siit

Punane rada ehk suur ring on siis ajasõiduks.
Eile sain 5.27 (pulss 157). Läheneme tasapisi 5min piirile :)

Maraton

Täna jooksevad Berliinis maratoni naised. Eile panid mehed keskmise kiirusega 3min/km (!). Aafriklased, aafriklased, valgeid pildil polnud.

Konkurents tipus on väga tihe. Nagu kommentaator ütles, konkurents on võrreldav jalgpalliga. Kaks kuninglikku ala.

Kunagi, ühel Tallinna sporditeemalise aruande esitlusel, tõusis kuulajate seast jäähoki jutu peale püsti Lembitu Kuuse ja ütles, et riikide rahvaspordi taset näitab kaks parameetrit: maratoni läbinud inimeste arv (suhtes elanike koguarvu) ning jalgpalliklubide või -harrastajate arv (või oli see jalgpalli tase, enam ei mäleta).

Kunagi olen ka maratone jooksnud, sai vist 7 kokku. Tiit Tali oli siis kõva mees, pani 2.30-ga.

Mina algaja ja hiline alustaja. Aga enesepiitsutamine meeldis vist juba siis.

Paar meenutust.

Võidupüha maraton Tartus (ca 1984).

Treeninud olin sellel ajal vähe, nii ca 3x nädalas ja mitte üle 12km. Võidupüha maratoni rada kulges Raadi pargist Tabiverre ja tagasi, kus ühes suunas oli kolm sügavat auku (pikka langust ja tõusu), tagasi sama. Rada polnud kerge. Aga enesetunne oli üllatavalt hea.

Esimesed 10km püsisin juhtgrupis, sest oli kõva vastutuul ja pundis sees oli hea olla. 10km aeg oli 35.50 (!). Siis lõi häirekell ja võtsin tempot oluliselt alla. Pöördepunktis aeg 1.21. Tagasitee läbisin üksi, lõpuaeg Raadil 2.52. Polnud üldse paha.

EMV Vändras (ca 1985 või 1986).

Treeninud olin kõvasti. Isegi väga, puhkusele voli ei andnud. Enne jooksu olin lugenud, et kana on enne jooksu hea toit. Ajasin hommikul Vändras kõvasti kana sisse. Joogiks tegin ikka tõsise kontsentraadi, mitte mingi lurri. Tuvikese Arts oli ratta ja joogipudeliga rajal kaasas.

Stardist panin muidugi minema juhtgrupis. Kana tahtis ninast ja kõrvadest välja tulla, kõhus oli väga raske tunne. Nii suutsin vastu pidada 5km, siis jätkasin sörgiga. Pöördepunktis 21km-l oli aeg 1.19. Edasi algasid krambid, vedelesin tagasiteel 3-4 korda pikalt selili asfaldil, peale jõin joogikontsentraati. Kuidagi loivasin ikkagi finišisse. Aeg 3.06.

Rohkem maratone ei jookse.

Jah, alati pole olnud paks ja kiilakas nagu praegu.

Rogain, kalapüük ja kergejõustik

Rogainist on varsti nädal möödas. Käib kergejõustiku MM.
Tõmmates paralleele nende kahe tiitlivõistluse vahel, leidis Marje tabavalt, et tunne on natuke nagu Kanteril - medal tuli, aga mitte päriselt see, mida tahtnuks. Sest põhiklassi medal jäi saamata.

Aga bingo tuli hoopis teisipäeva hommikul Hiiumaal Kalana sadama kailt, kust sain spinninguga 1,4kg meriforelli. Tehke järele :)

Üldiselt olen vilets kalamees. Aga olnud omal ajal kõva tegija spinninguspordis (kastingus).
Sellest kunagi hiljem, aga kergejõustikuga seoses tahaks ühte juhtumit meenutada.

Tegime spinningutrenni Tamme staadioni harjutusväljakul. Harjutamine kestis sageli 4-5 tundi päevas. Väljaku tagumises nurgas tegi vasaratreeningut Neinar Seli. Pomm maandus tavaliselt meist ca 30m eemal. Ja siis tuli äkki vise välja. Nägin vasarat lendamas otse meie suunas. Teised poisid olid sel hetkel seljaga, treenides skišši. Vasar tuli kaugelt suure kaarega otse ühe poisi pea kohalt alla ja lõi tal spinningu käest ära...

Vot selline lugu oli. Tuleks mõnel eestlasel ka Berliinis purakas välja.

Rogaini EM Ylläsel, vol. 3 - MULJED

15.-16.augustil 2006

Meie võistkond:

Harju KEK RSK - Marje Viirmann, Mati Preitof, Eduard Pukkonen

Koht: Ylläs, Põhja-Soome
Võistkondi kokku: 240
Üldjärjestus: 24.koht
Segatiimid: 4.koht
Veteranide segatiimid: I koht ja meistritiitel

Punkte: 256

Läbitud tee: 113km (linnulennult 92, koef 1,23)

Võetud kõrgust: 1580m

EMi veebileht
Tulemused
Kaart meie rajaga

Fotode autor: Tarmo Klaar

Eessõna

Osalemine EM-il oli lahtine kuni maikuu lõpuni. Talvine seljaoperatsioon (diski prolaps) oli lisaks teistele kergetele tervisehädadele kindlasti üheks põhjuseks, miks ainuüksi mõte pikale pingutusele tekitas kerge iiveldustunde. Ehkki klubi oli valmis tasuma osalustasu ning Marje ja Mati olid heas füüsilises vormis ning kõva tahtmist täis, lükkasin otsustamist edasi nii palju kui võimalik. Otsus pidi tulema kusagilt seestpoolt, kuid mitte peast. Otsuste tegemine on üldse huvitav teema, millest on põnev artikkel viimases GEO ajakirjas. Ratsionaalne, kõiki plusse-miinuseid kalkuleeriv otsus pole alati kõige õigem ja see oli lohutav teadmine, sest olen ise (võimaluse korral, muidugi) lükanud oluliste otsuste tegemist niipalju edasi kui võimalik. Lootes mingile sisemisele kõhutundele-tajule, mille tekkimiseks on vaja aega.

Niisiis, mai lõpus, ühel hommikusel autosõidul tuli seespoolt ootamatult selge sõnum: osalen. Iiveldustunde asemel oli tekkinud võitlusjanu.

Ettevalmistusest

Jooksmisega oli talvel tekkinud suur lünk, ligi 2,5-3 kuuline paus, millest 1,5 kuud enne operatsiooni. Kuid suuska sai sõidetud, sest talv oli kena ja Keila suusarajad ülihead. Üle 20km jooksuotsi ei teinud, pikematest üritustest öine Xdream Väätsal ning 1 kuu enne EM-i kõvemas tempos Orioni Kõrvemaa 8h rogain. Eriti heas seisus oli Marje – kiire ja vastupidav. Aga tööd oli ta sellise hea vormi saamiseks teinud palju, seda teadlikult ja ennast mittelõhkuvalt. Mati treeningumahud olid korralikud, eriti talvel, kuid tema nõrkuseks on kiiruslike võimete nappus, kõrgem pulss ning suurem energiakulu. Kuid ta on suutnud ära hoida vigastusi. Raskusi talub hästi, ei kaeble-torise kunagi.
Oma kaaslasi kirjeldan seetõttu, et tiimi koosseis ja tiimitöö on rogainis väga oluline. Esiteks peavad kõigil olema ühised eesmärgid, hea enese ning kaaslaste võimete ning tugevat-nõrkade külgede tundmine. Aastate jooksul on meil välja kujunenud teatud võistlusrutiin ja seda ka rajal liikumisel. Kes liigub ees, kuidas teised teda kontrollivad, kuidas tehakse otsuseid ja hinnatakse kaaslaste seisundit, mängitakse tempoga jne.

Sõidust

Kohalesõiduks üritasime leida võimalikult mugava, samas ka võimalikult odava variandi. Teel ööbisime Iin-Sillat kämpingus, kus peale meie reisiseltskonna (+Raul Olesk ja Urmas Tammemäe) olid veel Eensaared ning Kiilberg-Kainel. Korraks nägime ka lätlasi, kes lause “Pikurs-Kaminskis” peale olid meeldivalt üllatunud ja vastasid: “Oo, we are famous” :)

Unejutuks sai teistele ette loetud legendi Toomas Leiusest Mihhail Velleri raamatust “Legendid 2”, mis on eestikeelse “Nevski prospekti legendid” järg. Tegemist on teosega, mis peaks olema kohustuslik igale nõukogude aega tundvale ja heast huumorist lugupidavale inimesele. Ka järgmisel päeval lugesin kaaslastele autos ette Jeltsini ja Hakimoto kalapüüki - kõht oli krampides ja taskurätik pisaratest märg.
Hommikusöögi ajal hotellis kohtasin jälle lätlasi ning ei unustanud tervitamast: “Pikurs-Kaminskis”.

Aga väike jama oli see, et olin pealambi koju jätnud. Õnneks sain Urmaselt hiinlaste seasilma, mis oli täitsa OK.

Rajaplaneering

Selleks oli antud üllatavalt palju aega – 3 tundi. Kaart oli suur (26x22km) ja 60 punktiga ühtlasel kaetud, mistõttu sobiva ja jõukohase raja tegemine polnud esialgu üldse lihtne. Lahtiseks jäi pidevalt küsimus, kuidas lahendada keskusest väljumine ja sissetulek. Viimane ei tahtnud kuidagi väljakujunevatesse skeemidesse sobituda.
Suuri tõuse püüdsime raja alguses vältida ja ei planeerinud sisse KP 96, mis oli Ylläse mäel ja vajas 200m tõusu.

Imestasin ja natuke isegi pilkasin neid, kes selle punkti kohe esimesena sisse planeerisid, sh vanameistreid Tasa-Kivikas. Aga tagantjärgi eksisin rängalt, sest see kinnisidee võttis meilt 9 punkti ja võimaluse saada põhiklassi kolmas koht. Sest KP96 sobis meie planeeringuga, lisaks olime kohe alguses liigseid tõusumeetreid selle punkti suunas teinud. Aega oleks edasi-tagasi käiguks kulunud ca 20min ning rahuliku kõnnakuga poleks kindlasti jalalihastele liiga teinud.
Teiseks kartsime natuke jõgede ületusi, sest üleni märjaks ei tahtnud saada. Mul oli põhiline, et needsamusedki jääksid kuivaks. Mõtlen aluspükse, ikka selleks, et hargivahe hõõruma ei hakkaks. Ainuke külmakartmatu oli meist Mati, kes veel hilisõhtul, paraja vihma ja jahedaga oli vaid orienteerumissärgis.
Kartes külma ja märga, planeerisime idaosa soised etapid päevasele ajale. Ööseks jäi kaardi lõunaosa, teisele päevale lääneosa. Seal oli mitmeid võimalusi ajapuudusel tagasi keskusesse tulla. Kuna punktid asusid hõredalt, siis tuli iga üksiku etapi jaoks arvestada vähemalt 30-40min, mistõttu pidi keskusesse tulekut planeerima paraja varuga. Lisaks kartsime ka läbimatuid soid, sellega hirmutati juba ette.
Rajaplaneering võttis aega vaid 1h 15min. Ühel hetkel tekkis pingelise mõtlemise järel rahulolev vaikus, asi oli paigas. Ükski koht ei logisenud. Planeerisime rohkem kui läbisime, kuid läbitud linnulennulise 92.1km kohta polnud 256 punkti üldse paha. Samas võiks antud planeeringusse lisada ka KP 96 võtmine, mis oleks teinud 1.3km pikema ja 9 punkti suurema summa.

Võistlus

Siin tooks välja mõned mälupildid.

Kellad stardis käima. Oli hea meel, et sain kella kaasa võtta ja erinevate maastikutüüpide läbimise kiirusi kalkuleerida

- Maastik oli mitmekesine ja ilus. Ilu sai enesesse “filmitud” läbi udu, sest oli võistlus. Nüüd, kui väsimus ja suured emotsioonid on taandunud, tulevad ka maastikupildid paremini nähtavale. Aga looduse nautimiseks pole rogain õige koht, vähemalt neile, kes medalite eest võitlevad. Looduse nautimiseks on teised viisid – need, kus stopper pole käima pandud.
- Kohe stardi lähedal kukkus Alida Abola kaaslane tee äärde kraavi. Kuid Abola juhib ükskõik kelle võidule. Ka põhiklassis. Ise 54 aastat vana.
- Ei läinud kaua aega, kui tuli rahet. Üksikuid raheteri päikesega vaheldumisi. Kusagil läänes tuli rahet vist rohkem. Ka päris põder (elk) jooksis eest läbi.
- KP61 juures jäi enesekindlusest väheseks ja sealt esimene viga, ca 5-7min. 20m künkalt edasi ja punkt oleks olnud kohe käes. Aga jäin enne seisma.
- KP 80 ja 88 vahel jooksevad vastu vennad Eensaared ja hõikavad infoks, et saanirajad on head. Natuke hiljem mööduvad veel ühed välejalad (Brouci CZE, 4.koht). Samal etapil puudub kaardile kantud rada soo sees (või oli?). Igal juhul ütleb vastu tulnud TAOK rogaini foorumi sõber Miia naeratades, et rada ei ole.
- KP 80 ja 55 vahel õnnestusid jõeületused nii, et aluspüksid jäid kuivaks
- järveäärne KP 95 oli õiges kohas, ehkki võistluse alguses vist mitte
- kell 18.12 müristas äike
- KP 73 oli keeruline pealeminek, aga õnnestus hästi. Mati oli kaardis.

- Seejärel sadas vihma, aga mitte kõvasti. Kaardi lääneosas tundus olevat väga kõva äike. Meil seega vedas
- KP 98 lähedal tulid järveäärsel laudrajal vastu Minn ja Vettik. Nemad suundusid ööseks sohu. Ei kadestanud. Aga nad tuli jala, ehkki stardis naljatasid, et seda etappi tuleb läbida ujudes. Või kummimadratsiga, nii pidi kiirem olema. Aga nüüd oli käes karm reaalsus ja naeratust näol suurt polnud.
- Natukese aja pärast tulid vastu teised veterankonkurendid – Baiba Ozola ja Peteris Zarins (Mona-X). Näod olid väga mornid, see tekitas Marjes optimismi.

- Keerulise KP 86 võtsime lõuna poolt kaarega. Õnnestus hästi. Aga enne seda ei saanud kuidagi tee peale. Nimelt oli tee servas 10m laiune läbimatu võsa, seejärel sügav lai kraav. Otsisime parajat kohta ca 100m, lõpuks õnnestus Mati abiga veel suhteliselt hästi kraavist üle saada. Jalad olid roostepruunid koduni, sest peale võistlust ei suutnud end külma veega pesta.

- KP 70 (küngas) oli pimedas ja ida poolt tulles keeruline. Katastroof oli lähedal, aga hoidsime külma närvi ja jõudsime väikeste tõmblemiste ja risu-räsu ületamisega ilusti punktini

- KP 94 arvasin olevat all, kuid oli nina peal. Sattusime pimedas otse punktile. Samal ajal tuli sinna veel kaks võistlejat, keda pimedas ära ei tundnud. Nad ütlesid: “Pikurs-Kaminskis”. See nali oleks mul maksnud punkti mittekomposteerimise, aga Marje tuletas õnneks meelde.
- etapp KP 94-66 oli vahepeal minu jaoks kontrolli alt väljas (liiga vara tulime seljandikult alla). Mati siiski töötas edasi ja suurt viga ei tulnud.
- Nõlvapunkt KP 76. Ehkki altimeetrilt vaatasin kõrgust, tegime siiski suure vea (üle 10min), sest otsisime punktikohta 10m kõrgemalt (mitusada meetrit eemal). Muide, altimeetriga kelli oli lubatud kasutada. Sain seda teada 5 min enne starti, mistõttu jõudsin veel autost kella ära tuua. Aga altimeetri liigne usaldamine pärssis kaardilugemist ja me tegime kõikide nõlvapunktidega parajalt viga (näit KP 51, olematu veekogu)
- KP 85 mäe alt olevast ojast võttis Team VAUDE vett. Küsimusele, kas see vesi on joodav, tuli vastus, et selles seisus on igasugune vesi joodav.
- KP 83 oli seal, kus pidigi olema. Aga võistluse alguses oli 200m lõuna pool. Seepärast oli seal vahva noolega silt: “Drinking water 200m”. Kaardil oli joogitops punkti juures.
- KP 75 – strateegilise otsuse tegemise hetk.

KP 75 on 52-st põhja pool. Väga mõistlik oleks olnud läbida sinisega näidatud rada.

Põhja ei saanud enam minna, aega oli järele jäänud vaid 4 tundi. Kuidas tagasi? Kas otse alla ca 3 tunniga ja 1 tund varuks KP96 võtmiseks. Või üle jõe ja 52-64-65- keskusesse. Lõunasse minekul oli saada 7 punkti + 9 punkti KP96-ga, teisel variandil oli lihtsad 14 punkti ja ajaliselt väike varugi. Aga üle jõe ei tahtnud minna ja kangesti oleks tahtnud ära võtta KP96. Vähemalt mina tahtsin. Valisime esimese variandi. Ja nagu hiljem selgus, oli see vale otsus.
- Ja siis see jama viimane etapp 79-81. Kõrgus oli altimeetri järgi paigas, tuli lihtsalt mööda nõlva liikuda õigele kaugusele ja punkt ära võtta. Aga meie hakkasime punkti otsima ca 1km (!!?) varem, ajades suusaraja ja saaniraja segamini. Viga 20 min ja igasugune lootus KP96-le oli kadunud. Finišisse jõudsime 23min varem.
Pimedale ajale järgnenud aeg ei olnud sama hea kui eelnev – tekkisid vead ja valed otsused, tempo langes.


Kokkuvõtteks

Üldiselt oli õnnestunud võistlus, nii 90%. Tervis (sh selg) pidas vastu. Medal oli suur ja ilus ning La Sportiva Crosslite jooksutossud muidugi hea auhind. Reielihased olid kaks päeva valusad, aga siis valu kadus. Tagasisõit rongis oli väga mõnus. Järgneval neljapäevakul oli jooksuvõime täitsa OK. Mõõtkava muutust justkui polnud, aju töötas kaardilugemisel hästi. Aga Mati oli eriliselt heas hoos.


Teised eestlased

Püüan pealiskaudselt hinnata teiste eestlaste- varasemate medalistide ja EMi üllatajate sooritusi.

Skm! (Rain ja Silver Eensaar) 335p
Väga hea rajaplaneering. Ja suurepärane teostus. Samasugust raja ülesehitust on kasutanud mitmed teised tipud (3., 4. koht jt). Aga mitte võitjad Mononen-Jäppinen (339 p), kes olid oma planeeringusse pannud minu arust täiesti mõttetuid punkte 32, 84,33 ja jooksnud linnulennult 127,7km (Eensaared 118,1 km !). Need mehed on tõelised loomad (sila jest, uma ne nado :)

Salomon Estonia (Karli Lambot, Tõnu Lillelaid) 295p
Need mehed oskasid vältida suurte punktivahedega ja kaugeid sooetappe. Elegante rada ja võimas teostus. Tõestasid, et kaardil polnud nö mõttetuid piirkondi, sest käisid ka keskusest lõuna- ja edelapiirkonnas. Üllatus seepärast, et tulemus tuli nii hea kui tuli. Muidu teada kõvad mehed.

HavannaSport (Risto Kiilberg, Taavi Kainel) 270 p
Natuke kummaline silmusega rajaplaneering. Ütleks, et mitte kõige parem. Läbisid linnulennult 102,3km, samal ajal kui Ken ja Barbie (Loorits-Sulg) samade punktide juures 94,7km. Kuid tegid ettevaatliku soorituse, olid hästi ettevalmistatud ning said positiivse kogemuse pikast kannatamisest.

Ken ja Barbie (Neeme Loorits, Mariann Sulg) 270p
Suurepärane ja suur üllatus. Lihtne ja loogiline rada, mõned keerulisemad etapid, mille olid hästi teostanud. Suuri vigu eriti pole. Mariann on oma nooruse kohta väga vastupidav. Neeme, tuleb välja, hea strateeg ja taktik. Ja visa ka.

Neeme ja Mariann vasakul

NewBalance Team (Timmo Tammemäe, Jürgen Einpaul) 265p
Kindlasti olid ambitsioonid suuremad, kui tulemus tuli. Rajaplaneering polnud kõige õnnestunum (odavad punktid?). Ilmselt jäid ajahätta ja suundusid suurte soopunktide juurest finišisse. Algus kiire nagu noortele kombeks. Kas ei jätkunud lõpuni jõudu?.

Jürgen ja Timmo Balti keti jooksul mõned päevad hiljem. Seal ka Eensaared ja Marje ja ...?

Gäng (Aleksander Pritsik, Jaak Väärsi) 245p
Tegid rajaplaneeringuga kõik, et võistlus ebaõnnestuks: Ylläse mäe nõlvade alahindamine, “tobedate” odavate punktide võtmine keskusest edelas ja lõunas.

Peraküla Krupp (Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik) 233p
Planeerisid end ööseks sohu, kus oli ka ebameeldivaid jõgesid. Motivatsioon polnud vist ka piisavalt kõrge. Said 3.koha, kusjuures teiseks tuli 235 punktiga Tšehhi eksmaailmameistritest vanapaar Hora-Horova, kus mees on 58 ja naine 56 (!) aastat vana.

Bona Fide (Mairolt Kakko, Priit Överus) 221p
Mõned “originaalsed“ etapid (30-84), suhteliselt ebaefektiivsed etapid (77-54) ning suured vead – ebaõnnestunud võistlus stabiilsel kogemusega rogainipaaril.

Hi-Hi (Armo Hiie, Raul Hindov) 185p
Tervisehädad ja alajahtumine, kehv planeering, 18 tundi rajal.

ISC (Arvo Kivikas, Johannes Tasa) 185p
Kohe täiskotiga üle mäe (!?), pikad idapoolsed soo- jm etapid, kus jooksuvõime oli oluline. Valutavad põlved. Seekord läks vanameistritel-maailmameistritel sedamoodi, medalile kahjuks ei tuldud

Teiste muljed:

Risto Kiilberg

Tiit Tähnas

Silver Eensaar

Laevad

Heidi Sild

Rogaini EM Ylläsel, vol.2

Tagasi. Oli füüsiliselt ja vaimselt karm rogain. Suured punktivahed, mäed, sood jm.
Edukas võistlus eestlastele, ehkki konkurents oli kõva. Vennad Eensaared 2. kohal väga vinge punktisummaga, Loorits-Sulg segavõistkondadest esimesed (!!!). Meie olime veteranide segavõistkondadest 1., Minn-Vetik 3., Pritsik-Väärsi meesveteranidest 2.
Kõigest täpsemalt hiljem, nüüd vaja kiiresti minna Hiiumaa praamile.

Iin-Sillat (Iin-Hamina) kämpingus

Oleme 645 km Helsinkist põhjas. Õhtu päikeseline ja soe.
Aga võistluse ajaks lubab Ylläsele külmemat ja vihmasemat ilma. Lätlased Kaminskis ja Pikurs hirmutasid verejanuliste putukatega.


Hommikusel Viking Xpressil oli palju rogainijaid: Ilvesed, laevad, eesnsaared, vauded, kiilbergid jt. Ning loomulikult Hiiekas, kelle kodutööd me põhjalikult analüüsisime.
ÜKS KÕIGI, KÕIK ÜHE EEST!

Nagu näha, on eestlastele EM punktikohad teada ja käib pingeline arutelu rajavalikute osas