WMOC - tavaraja kvalifikatsioonid

Täna oli siis esimene kvalifikatsioon Apuparra kaardil Kõrvemaa keskuses. Võistluskeskus nägi jälle suursugune ja pidulik välja, eriti hästi oli lahendatud finišisirge, mida oli kõigil tore jälgida.

Ma ei tea miks, kuid Apuparra ja põhjapoolsel Paukjärve kaardil olen pea alati halvasti jooksnud. Väikesed lohud/augud on raskusi tekitanud ja sellega ei saanud hakkama ka täna väikesel modeli kaardil.

Jooksma läksin siiski plaaniga ühtlaselt ja rahulikult rada läbida.

Esimesel etapil sain aru, et füüsiline seisund polnud täna kõige parem. Etapp tundus pikavõitu ja alguse jaoks keeruline. Seisin kõrge nõlva peal ja üritasin aru saada allpool asuvatest pinnavormidest ja punktikohast. Oli selge, et sinna orgu oli neid topitud hulganisti. Hästi aru ei saanud, kuid liikusin ettevaatlikult tuldud suunas ja sattusin õnneks õigesse punkti.

(kaart tuleks avada eraldi aknas, parema hiireklahviga)

Teine punkt tundus lihtne ja läksin julgelt nurka lõikama. Jällegi oli minek kuidagi pikk, isegi väga. Vasakult poolt ei tulnud järsku nõlva, ette tuli sügavam lohk, kust lootsin punkti leida. Polnud. Sain aru, et olen mööda jooksnud, kuid kui palju, ei teadnud. Õnneks sattusin 3. KP-sse. Viga ca 2,5 minutit. Uhh!

Etapp 6-7 oli samuti justkui väga lihtne - ühelt saarelt teisele ja kogu lugu. Jooksin ja ootasin teise saare järel sood. Kuid seda ei tulnud ja panin pikalt piki mineraalmaad edasi. Lõpuks tuli vastu nõlv ja lootsin vasakult poolt punktikoha leida, suunda ei vaadanud üldse. Asi tundus kahtlane, sest nõlv oli kuidagi suur ja olin ka liiga palju jooksnud. Läksin tagasi ja alles siis nägin valget mineraalmaa riba kaardil... Teine suur viga, 4,5 minutit.

Ehkki väljusin 10.KP-st, lugesin end 11.-sse ja selle järgi suundusin ringijooksule. Tee tuli kuidagi kiiresti ette ja ümbrus tundus ebanormaalselt reljeefne. Võttis aega, et veast aru saada, lisaks tegin punktipiirkonnas veel väikese ringi. Viga 4 minutit.

Seega tuli 3 punktiga kokku 11 (!!!) minutit viga ja sain ajaga 57.35 60 jooksja seas 21. koha. Kaotasin oma jooksu võitjale 11.55. A-finaali peaks pääsema igast (neljast) jooksust 20 paremat aega. Seega, kui ka homme nii jooksen, olen A-finaalist väljas. See oleks küll kole lugu.

Tulemused (1.kvalifikatsioon)


Kvalifikatsiooni 2. päev - peaga kändu rammimas


Täna oli vaja teha lihtsalt üks keskmine jooks ja koht A-finaali oleks olnud tagatud. Kuid kõik ei läinud nii lihtsalt ja valutult nagu tahtnuks.

Jooksin stardist esimese punkti asemel teise, ilusti vasakult poolt pikka orgu ja suunaga teede risti. Siis nägin ühtäkki, et kaardil on ka 1. KP, misjärel kaotasin pea. Panin end vale (150 m ida pool asuva) discgolfi korviga paika ja läksin KP-d võtma. Ei olnud. Tegin veel tiiru, ikka ei olnud. Alles tee peal rahulikult mõeldes sain kaardile, kõik eelnev tuli meelde ja kihutasin kaugel eemal asuvasse esimesse punkti.

Seis oli kahe päeva kokkuvõttes väga kriitiline, sest viga tuli juurde 3,5 minutit ja langesin oma jooksus 53.kohale.

Järgmise etapi võitsin, kuid enne 3.KP-d läksin kärsituks ja hakkasin punkti otsima natuke vara. Tulemuseks suur lisaring ja ligi 2 min viga. See oli juba katastroof. Nüüd ei jäänud muud üle kui veelgi kiiremini tulistada, õnneks oli füüsiline vorm suurepärane.

Etapil 3-4 olin jälle kiireim, kuid teel 5.-sse juhtus midagi enneolematut - kukkusin näoga vastu kändu, jõudmata käsi kaitseks ette panna. Nägu tungis kännu sisse, viimasest ei jäänud suurt midagi järele. Õnneks oli tegemist pehkinud puuga, kuid pauk oli tugev ja toibumiseks läks parasjagu aega. Kaelalüli deformatsioonist tingituna läks vasak käsi üleni kuumaks. Konkurendist itaallane (?) tuli kohe appi ja küsis, kas kõik on ok. Ootas veel peale seda, kui vastasin, et on. Vist ei uskunud, sest känd oli ju peaga purustatud.

Vajutasin täiega edasi ja kaotasin sellel etapil parimale ajale vaid 33 sekundiga ja sain 6.(!) aja.

Edasi sain kaks 2. aega ja 2 etapivõitu, enne 10. KP-d sattusin valesse punkti, mis võttis natuke ettevaatlikuks (+ 6 sek).

Ja siis tuli järjekordne pauk. Jooksin etapi 10-11 ringiga, soovides vältida rohelist ja ebamääraseid nõlvu, kuid pöörasin liiga vara sisse, ragistasin rohelises, sattusin valesse punkti. Seejärel võtsin vale suuna ja alles suure tagasijooksu ringiga jõudsin 11. KP-sse. Veel 3 min viga juures, kokku ca 8,5 minutit.

Vajutasin paaniliselt edasi, soos oli üllatavalt kerge joosta ja mujal ka. Kummaline oli aga, et kaotasin 12. etapil parimale 46 sekundiga!??, midagi erilist justkui ei teinud. Ka 18. etapil saadud 1,5 minut kaotust oli arusaamatu, tegin vaid pisikese lisakaare enne punkti.
(Foto: Rene Kundla)

Ehkki jämedaid vigu tuli kokku 9 minuti jagu, sain ajaks ikkagi 53.57, mis tundus esialgu olema piisav edasipääsuks A-finaali. Ja nii oligi, sain 2. jooksus 15. aja ja kokkuvõttes 17.-ndana A-finaali!

No kurat, Pikasaares panen laupäeval ikka täiega, loodetavasti on füüsiline vorm vähemalt sama hea kui täna. Pealegi meeldib Pikasaare maastik mulle palju rohkem.

Tulemused (2. kvalifikatsioon)
KOKKU

Nauditav sprindifinaal Vanalinnas

Vabaduse plats oli täna suurvõistlusele omaselt pidulik, igati MMi finaaljooksude vääriline. SK100 tiim oli ära teinud suurepärase töö ja usun, et kõik need tuhanded osalejad nautisid nii ilusat ilma kui värvikat rõõmsat atmosfääri. Seda oli näha nende nägudest ja kuulda juttudest.
(Kõrvaloleva pildi tegemine püüti kaameramehe poolt kinni)

Valmistusin finaaliks päris põhjalikult - uurisin vanu kaarte ja radu, keerulisemaid kohti, võimalikke teevalikuid, lõkse ning takistusi. Tegin rahuliku soojenduse, sain keha heasse konditsiooni. Ka vaim oli värske, stardis teadsin, mida tegema pean ja üritasin hoida pead külmana.

Ehkki kõik komponendid olid jooksu ajal kontrolli all, ei õnnestunud sellegipoolest tänane finaal kõige paremini. Üks suur viga oli eriti rumal, kuid sellest järgnevalt. Sander Vaher tegi rajameistrina huvitava raja - kiiret otsustamist, hoolikat kaardilugemist ja mitmeid teevalikuid pakkuva. Liiga keeruliseks rada ka ei teinud, see oleks võinud tekitada liigseid ummikuid, mida oli linnas turistide rohkuse tõttu niigi.

Alustasin hoolikalt, kuid jooksu pealt ei saanud täpselt aru, millises trepinurgas 2. KP asub. Ja sealt tuligi kohe esimene viga, jooksin mööda ja olin hetkeks üsna peata. Kehv algus -viga ca 20 sek.

Etapil 2-3 sain parima aja, 5.KP-sse joostes kaalusin natuke kaua kahte varianti, mistõttu kannatas selle all jooksukiirus (+10 sek).

Ehkki olin kodus endale selgeks teinud, et punktist tagasi väljajooksud  võivad olla kasulikud (seda nippi on Vanalinnas hea kasutada), jooksin etapil 6-7 ikkagi edasi läbi Lühikese Jala värava. Viimase juures oli aga mitu suurt turismigruppi, millest läbisaamine võttis paraja aja. Lisaks tuli võrreldes vasakpoolse variandiga 25 lisameetrit ja kaotust parimale ajale kogunes 21 sek. Sain tehtud veast üsna kohe aru, kuid plaani muuta polnud enam mõistlik.

Katastroof tuli etapil 8-9, kui vaatasin kaardilt, et punkt asub vaateplatvormil. Sinna ka kinnisilmi põrutasin, punkti muidugi polnud. Pisikest punktiõue ei suutnud tuvastada ka tagasijooksul, mistõttu möödusin sellest kohast pikalt. Ja siis jälle tagasi. Oli imelihtne tänavaäärne punkt, kuid viga tuli sellega 1,5 minutit.

Peale viga sain parempoolse variandiga (vasakpoolsest 22 m lühem) jälle parima etapiaja ning nägin enda ees Mihkel Nahkurit, kes startis minust minut hiljem. Ka etapi 11-12 läbisin parima ajaga, Mihkli selg silme ees.

Etapi 12-13 läksin Neitsitorni juurest ja sellega sain Mihklist ette. Taani Kuninga Aia ja Lühikese Jala variante olin eelnevalt analüüsinud kodus. Viga ei teinud, kuid ometi kaotasin parimale 21 sek! Osaliselt jäid turistid ette, trepil ka vanemad võistlejad.

Valearvestus tuli etapil 13-14 ja Mihkel sai minust jälle ette (viga 30 sek).

Edasi tulid täiesti konkurentsivõimelised ajad, etapi 18-19 lahendasin paremalt, sest jooksu ajal ei näinud otseteed. Mihkel jooksis vasakult ja kaotas sellega ca 20 m, ehkki vahemaa oli sealtpoolt 18 m lühem.

Lõpp oli kiire, kuid päästa polnud enam midagi. Koht 44., aeg 16.42, kaotust võitjale 3.34.

Sprindifinaali tegi eriti meeldivaks klubikaaslaste Marje Viirmanni kuld W55 ja Kari Lehto pronks M55 klassis. Marje oli kulda jahtinud kõik need aastad, mil ta on MMidel osalenud ja Karile oli see üldse esimene MMi medal. Selle nimel on ta aastaid tööd teinud. Ja muidugi on hea meel ka teiste Eesti medalinaiste üle: Kirti Rebane (hõbe W40), Airi Alnek (kuld W50), Ilse Uus (kuld W75).

Kõik medalilootustega mehed hävisid.

Tulemused

VIDEOD:
Kokkuvõte
Reporter
Tallinna TV
ETV spordiuudised
ETV (vene k)

PILDID:
WMOC
Postimees
Pealinn

Pidu meie õuel - WMOC2016

Mis seal salata, tõelise suurürituse ehk 3500 osavõtjaga veteranide MMiga orienteerumises on Tallinnas algust tehtud. Orienteerumisriikide korraldajate jaoks kõige ihaldatumaks võistluseks peetud WMOC on siin ja nüüd ei ole enam midagi muud kui see võistlus ilusti ära teha. Tibusid loeme sügisel.

Samas pole see üldsegi enesestmõistetav, et WMOC praegu Tallinnas toimub. Varasemalt on korra selle ürituse korraldamist EOLi poolt taotletud, kuid Lõuna-Eesti oma huvitavate maastikega löögile ei saanud. Polnud piisavalt atraktiivne ja seda turismikohana. Lätlased olid oma maastikke (Liepajat jt) palju kordi (8?) varasemalt pakkunud, kuid ka need väikesed kohad ei võitnud korraldamisõigust. Vaid leedukad viisid 2001.aastal Nida poolsaarel läbi veteranide MMi, kuid Nida on ka turismiatraktsioonina eriline paik.

Mõned aastad tagasi tuli IOFi asepresidendilt Leho Haldnalt EOLi juhatusele ettepanek teha WMOC hoopis Tallinnas. Esimene reaktsioon oli, et mida me siin prügimägede vahel ikka korraldada saame, pole ju maastikke. Tõsi, Tallinna Vanalinn oli sprindiks küll hea tõmbenumber, kuid metsajooksude osas puudus laiem vaade. Ei osanud näha, et näiteks 80-90 km pole pealinnast üldsegi kauge maa ja metsajooksud saab läbi viia Kõrvemaal vm.

4. jaanuaril 2013 hääletati EOLi juhatuses veteranide MMi korraldusõiguse taotlemist ja seejärel saadeti taotlus IOFile ära (ehkki pildil on käed püsti vaid kahel juhatuse liikmel, hääletasid eelnevalt kõik üksmeelselt taotluse esitamise poolt).

Taotlus oli tehtud, tuli leida potentsiaalne korraldaja, kes võtaks suurema koormuse selle läbisurumise ja kogu korralduse eest enda kanda, EOLi abiga muidugi. Ja kaks julget meest - Timmo Tammemäe ja Jaan Tarmak SK100-st ütlesid, et nemad teevad selle võistluse ära!

Võistluse kontseptsioon siis:

WMOC Eesti kontseptsioon:
Keskus: Tallinna Lauluväljak
Sprindi kvalifikatsioon: Maarjamäe, Kadriorg
Sprindi finaal: Tallinna vanalinn
Tavaraja eeljooksud: Pirita, Läsna
Tavaraja finaal: Kõrvemaa, Jussi järved

2013. aasta mais käis IOFi volinik David May Eestis ja vaatas, kuidas väljapakutud kontseptsioon sobib ja kuidas SK100 saab hakkama o-nädala korraldamisega. 17.mail osales ta o-nädala sprindivõistlusel Kadriorus. Peale seda reisi läks May vaatama teise finalisti, Taani valmisolekut WMOC-i korraldamiseks.

21.juulil 2013 tuli IOF-ist kiri, et Eestile on antud õigus veteranide MMi korraldamiseks.


Täna, ligikaudu 3 aastat hiljem, peeti WMOCi sprindi kvalifikatsiooni võistlused Kadriorus. Osalesin ka ise sellel peol, võistlejana.

Keskendusin enne starti ettevaatlikule ja sujuvale sooritusele. Olin kindel, et suuremate vigade vältimisel suudaksin pääseda A-finaali.

Kokkuvõttes õnnestus joosta nii nagu plaanitud, ehkki oleksin lootnud natuke paremat kohta. Oma jooksus, kus oli 76 osalejat, sain 18. aja, kaotusega võitjale 1:26 (kaardil on ka iga etapi kaotus parimale ajale). Samas olin ilmselt liiga ettevaatlik ja see tõmbas kiiruse nii kõvasti alla, et näiteks 15. KP-s kaotasin Mati Preitofile 8 sekundiga (jooksukiiruse järgi oleksin pidanud juhtima vähemalt minutiga). Kahjuks tegi Mati peale seda rumala vea (jättis punkti vahele ja jooksis tagasi) ning jäi seetõttu A-finaalist välja.

Ehkki hoidsin end pidevalt tagasi, kaotasin lõpus ka ise korraks järje käest. Lugesin 3 viimast etappi ilusti ära, kuid ühel hetkel unustasin, millisesse jooksma pean, kas 16. või 12.-sse... Ilmselgelt oli tegemist keskendumise hajumisega, osaliselt põhjustatuna ka hapnikupuudusest. Mõned sekundid läksid sellega kaduma.
(Foto: Sander Lembra)

Viimase pika nöörilõigu vajutasin üsna kiiresti, 54 sekundiga (olles kõikidest M55 klassi meestest (230) esikümnes), kuid nagu Kuno Rooba kõrvalt nägi, jooksis minust nagu postist mööda Venemaa koondislane Galina Vinogradova. Temal algab peagi päris MM Rootsis, kus ka meil on omad ootused-lootused. Igal juhul oli üks koondislane, Sander Vaher, täna aktiivselt abis võistluse korraldamisel.

Tulemused
VIDEO Facebookis

Homme siis finaalid Vanalinnas, kus viimati sai joostud 20.juunil 2012 (pilt samast võistlusest). Nüüd enam tagasihoidmist ei tule, ehkki lolliks joosta ei kavatse.

Harjutame. Tallinna MV sprindis Majaka kaardil

Ehkki Majaka sprindikaart külgnes peaaegu MMi kvalifikatsiooni Kadrioru kaardiga, oli tegemist siiski täiesti teistsuguse maastikuga - üsna tüüpilise korrusmajade elurajooniga, kus rajameistril oli keerukusi raske välja mõelda.

Peale Koprakarika 4 jooksu ja 2 päeva puhkust olid jalad väga heas seisus, trepiastmeid võtsin kergelt lausa seitsmekaupa. Seega on mägede efekt kohale jõudmas, ehkki piduriks on veel kopsud. Süda suutis sprindi lõpus 169 lööki välja anda, kuid esimesel poolel hästi üle 155 ei läinud. Arenguruumi on sealgi.

Järgmiseks treeninguks jääb pühapäeval toimuv MMi sprindi kvalifikatsioon Kadriorus, peale mida jääb loota, et finaali ajaks on seisund parem.

Tallinna MV jooksust pole palju kirjutada, vajutasin korralikult. Olulisi vigu ei teinud, hekiõuede läbipääse otsides seisatasin paar korda.

Konkurente oma klassis polnud, kuid kaotasin naiste võitjale Kirti Rebasele 17 ja noorukesele Teele Telgmale 4 sekundiga. M45 võitjale Armo Hiiele jäin alla 11 sekundiga.

Tulemused

Sissejuhatus erialasse - Koprakarikas

Koprakarika 3 päeva Eostes ja Himmaste sprint 2. päeva õhtul olid hädavajalikud stardid peale matka ja enne veteranide MMi. Seetõttu jätsin ära Xdreami Pärnu etapi, mille algus õhust vaadates oli üliatraktiivne (SIIN).

Kõik kolm metsajooksu starti olid erinevad.

Esimesel päeval jäin ette poolel maal 6 min hiljem startinud Tiit Talile, mille järel hoidsin talle järele ja vaatasin, kuidas meister hirmkõval kiirusel punkte läbis. Paaris kohas korrigeerisin suunda, kuid Tiidu poolt arendatud kiirusel poleks ma suutnud iseseisvalt orienteeruda. Küll aga püsisin kannul, mis oli iseenesest hea märk.
Tulemused

Teine päev läks täiesti aia taha. Vigade põhjuseks oli eelkõige otsustamatus punktile lähenemisel. Siia-sinna väristamiste tõttu kaotasin suuna ja tegin 3 väga suurt viga. Lihtsalt ei julgenud suunaga otse punkti peale minna.
Tulemused

Kolmandal päeval tegin oma töö puhtalt ära ja võitsin M50/M55 klassi. Ehkki joosta oli raske, sest tõusu anti kõvasti, polnud jooksukiirusel vist häda midagi. Ehkki on selge, et paremate konkurentidega võrreldes on kiiruse ülessaamine nädalaga üsna raske ülesanne. Seda näitas ka Himmaste sprint.
Tulemused

Himmaste sprinti panin täiega, kuid kõrgete nõgeste sees raskesti leitav 6.KP ja sellele järgnev raske läbitavusega põhjapoolne teevalik 7.KP-sse lisasid ajale liigsed 1,5 min. Kiiruse osas polnud ma võrdne ei Tiidu ega Maido Kaljuriga.
Tulemused

Mägedest tagasi. Õpime jooksma ja orienteeruma.

Astusin hommikul kaalule: 76,2 kg! Enne matka olin stabiilselt 81 ja 82kg vahel, sageli ka üle selle. Seega peaks olema väga kerge joosta, eriti veel, kui veri pulbitseb hemoglobiinist.

Tegelikkus oli natuke teistsugune. Üleeile jooksin aeglaselt 50 min, siis andis organism märku, et aitab. Isegi natuke paha hakkas. Ühe tõusu lõpus hingeldasin väga kõvasti, pulss oli 135.

Eile läksin Linnaorienteerumise päevakule Hiiule (foto: Ivo Kraus). Liikusin rahulikult, käisin põõsas, ajasin fotograafiga juttu. Keha ei soovinud teha kiireid liigutusi, aju töötas viimasega tasakaalus. Raja lõpuveerandil jooksis üks Austria klubi o-särk mööda. Esialgu lasksin tal minna, siis aga hakkasin tasakesi kiirust tõstma, et saada selgeks, kas piiras organism tempot või oli asi pigem kõrvade vahel. Jõudsin noormehele järele, viimane aga tundis, et mingi vanamees rühib kannul ja tõstis natuke tempot. Tõstsin minagi ja kuulsin teise mehe hingeldamist. Tõstsin veel tempot ja veel natuke, noormees jäi kaugele maha. Keha toimis kummalises seisus, kus mingit hingeldamist ega väsimust polnud, kuid kiirusepiiraja oli siiski peal. Vajutasingi lõpuetapid ühtlaselt kiirelt, lootes, et nii murran mägedebarjääri kiiremini maha ja saan orienteerumishooajaga alustada. Veteranide MMini oli jäänud alla 2 nädala.

Terskei Alatau mägimatk õnnestus, vaatamata keerulistele ilmaoludele, grupi väga ebaühtlasele tasemele ja väikesele mägikogemusele ning mõningastele väsimuspingetele, väga hästi. Grupi tuumik koosnes toredatest ja kogemustega matkajatest, see oli edu aluseks. Ettevalmistatud matkamarsruudi muudatus ei vähendanud matka sisulist väärtust, lubas ehk hoopis rohkem nautida roheliste imeilusate orgude võlu, kuumaveeallikaid ja ilma raske seljakotita kõrgetel kurudel käimist.

Tegin poja kahe kaameraga (Fujifilm X-T1 ja GoPro Hero4) üle 1000 pildi. Esialgse sajase valiku panin Facebooki vaatamiseks. Lisan siia vaid mõned pildid endast, sest neid oli minu kaamerates vaid mõni.

PILDID GOOGLE PHOTO's:
VALIK 1 (115, sama, mis Facebookis)
VALIK 2 (173, lisa)

IT-mees Kaur Virunurm (kõrvaloleva pildi autor) kirjutas matkast vahva lühikese ülevaate, mis koos piltidega on SIIN. Arhitekt Katrin Koov joonistas palju mägesid (FB link), ehitusinsener Marika Stokkeby tegi kogu aeg süüa ja ei vaadanud kunagi, palju lisakilosid ta enda seljakotti võttis. EE töökaaslastest täitis Raivo Attikas täisprogrammi ning kaotas sellega eluskaalust 7 kg, teist korda elus telgis ööbinud Egne Pilt üritas kohaneda tema jaoks ebatavaliste tingimuste ja kohati üliraskete koormustega ning sai kenasti hakkama.

Aitäh kõigile, kes abistasid marsruudi koostamisel (Einar Kivisalu, Kalle Kiiranen) ja laenasid vajalikku mägi- ning matkavarustust (Tarmo All, Einar Kivisalu).

Edaspidisest.

Nädalavahetusel on plaanis joosta Koprakarikal ja Himmaste sprindil. MMi ajaks tahaks heasse konditsiooni jõuda ja mitte palju kaalus juurde võtta. Augusti lõpus on rogaini EM Hispaanias, selle ajani peab mägivormi hoidma. Muul ajal on aga palju tööd.

Naised, naised

Tögamisega saab ka asju ajada.

Inimene teeb plaane, jumal...

Baltikate nädalavahetuseks Veskimõisas tegin suuri plaane - 4 starti 2 päeva jooksul, sh sprint Põlvas ja 3h öörogain Tartus. Jumal naeris selle peale ja tegi plaani ümber.

See juhtus teisipäeval, teisel päeval peale pikka xdreami. Läksin peale tööd EE viimasesse jooksutrenni, et koos teistega jooksuharjutusi teha. Enesetunne oli vägev, soojendusjooksu tegime korraliku tempoga, sprindilõike panin noorematega võrdselt. Treener TT mõtles välja mõned uued harjutused, mh ühel jalal hüpped liivasest nõlvast üles ja siis spurdiga alla. Panin isuga, jõudu oli.
Mis aga juhtub, kui vana inimene hakkab ennast härjana tundma ja täiega panema, eriti harjutustel, mida ta enne teinud pole?

Teine laskumine jäi pooleli, miski rebenes vasaku reie tagaküljes...

Lonkasin minema, meeleolu vilets. Miks ma küll...? Kui ma oleks mõnikord enne sama tark, kui mu naine pärast... jne.

Reedel kõndisin ilma valuta ja otsustasin siiski baltikatele minna. Lõppude lõpuks on üks katkine lihas vaid valu allikas, ei midagi enamat. Sisimas oli ka väike lootus, et ehk oli tegemist ajutise nähtusega, mis jooksmist ei häiri ja nädalavahetuse kogu sportlik programm saab täidetud.

Tartu- ja Põlvamaal oli ilm väga vihmane. Ühelt poolt oli vihm peale pikka põuda ülimalt vajalik, teisalt valis ilmataat selleks väga ebasobiva nädalavahetuse. Rait Ratasepp, kes tegi 5-kordset raudmehe triatloni, pidi lõpuks suunduma rattasõidul sisetingimutesse veloergomeetri peale. Vaprad seiklussportlased (pildil) pidid 24h kannatama külma ja vihma käes. Narva Energiajooks toimus samuti ainsal vihmasel päeval.

Istusime Matiga enne 1.päeva starti autos ja polnud mingit tahtmist välja, veel vähem metsa minna. Jalg oli mul kinesioga teibitud ja valuvaigisti sees, pääsu polnud. Kuid kui lõpuks rajale sain, polnud vihmast sooja ega külma, kogu tähelepanu oli kaardil ja vasakul jalal, et mitte rumalaid jalaasteid teha. Esimene kilomeeter möödus üsna mõnusalt, kuid siis hakkas reis järjest rohkem valu tegema. Hoidsin kogu aeg kergelt tagasi.

Orienteerumine oli kohe algusest huvitav. Esimene etapp oli väga pikk, kahjuks tegin lõpuosas paraja kaare, no ei tahtnud kuidagi ühte tihedat raiesmikku ületada ja kiskuski paremale.

Etapil 7-8 hoidsin hoolikalt suunda, kuni nägin paremal sood. Selge, olin tublisti paremale kaldunud ja korrigeerisin suuna otse punktile. Viimast kahjuks polnud ja pikkade tiirutamiste peale sain ühel lagedal end lõpuks paika. Viga 5 min. Tagantjärele sood kaardil polnud, ilmselt nägin valesti.

Peale seda hoidsin end veel rohkem tagasi, sest ainus lootus selles jooksus midagi ära teha oli olnud vigadeta jooks. 2-minutiline viga tuli ka etapil 12-13, kus ootasin punkti liiga vara.

Samas näitas 14-minutiline kaotus Tiit Talile, et sellise kiirusega pole metsas mitte midagi teha ja oleks üsna mõttetu valu kannatades veel teisel päeval jooksma minna, ehkki maastik ja rada olid väga põnevad. Õhtune sprindijooks ei tulnud üldse kõne alla, 3h-sel Tartu öörogainil vahetas mind Marje partnerina välja Mati.

Tulemused

Niisiis, polnud mõtet enam Tartusse jääda ja sõidul Tallinna nautisin täiega LuxEkspressi Lounge istekohta. Kogu aeg sadas, ka Tartu 3h-sel öörogainil, kus Mati ja Marje tegid kena jooksu.

Nüüd on pikaks ajaks võistlushooaeg läbi, juuli lõpus on Koprakarikas ja augustis veteranide MM. Hetkel aga vaatan baltikate teatevõistlust.

Rummu Xdream, klassika

Lõpuks ometi toimus üks nö klassikaline Xdream, kus trikiülesanded ei ruulinud vaid oli vaja rutiinset ja tehnilist panemist. Kanuud oli vähe ja jooksu palju, meie tiimi jaoks päris sobiv kombinatsioon.

Päev enne pühapäeva möödus minu jaoks suures osas magades - nii, kui pikali viskasin, magasin. Indrek tegi 42km rulluisu võistluse, Karmo on veel nii noor, et võib ka päev enne võistlust trenni teha.

Niisiis, võtsime stardis võistlust tõsiselt, igal juhul oli oodata head pikka trenni.

Start algas sisuliselt kanuuetapiga. Peale 700 m jooksu saime hea kanuu, kuid kohe kalda ääres pidime peaaegu ümber minema. Õnneks saime kuidagi tasakaalu tagasi, kuid paati tuli kõvasti vett sisse. Jooksu ajal sai selgeks, et viskame Karmo teisele poole järve punkte võtma ja jääme teda ootama 4. KP juures.

Üllatuseks kasutasid peaaegu kõik kanuutaktikat, kuid kuna meie paat oli vett täis, jäi võimalus seda tühjaks kallata peale Karmo maalesaatmist. Sama taktikat kasutasid veel vaid 3 tiimi!? Tõde selgus siis, kui lugesime kaardilt välja, et punktivõtja peab 3. punkti võtmiseks ujuma... Ehkki vesi oli soe, läks ujumisega palju aega, mistõttu lahkusime kokkusaamiskohast üsna lõpuosas. Kaotust eelmistega polnud palju ja lõpus saime veel väikesele grupile järele.

Rummu paesõelmete mäe (mitte aheraine-, veel vähem tuhamäe) juures kohtusime kõigi B- ja vist ka C-raja võistlejatega. Rajameister Marek Karm ja korraldajad said mäe peal ägeda vaatemängu, mida filmiti droonilt ja pildistati paljudest kaameratest, kuid osalejate jaoks tähendas see kahte masendavat troppi.

Esimene oli 8. KP (32) juures, mis lahenes veel üsna valutult.

Kuid teise ehk 13. KP (45) juures oli olukord masendavast masendavam. Seisime meiegi seal 5-7 min, kuid kuna mitte mingisugust progressi punktile lähenemisel polnud, lahkusime minu ettepanekul. Kas sellist võistlust oli meil vaja? Kas meil oli üldse võistelda vaja, piisas ehk võistluse ja füüsilise pingutuse nautimisest? Ehkki arusaadav ja inimlik, oli lahkumise otsus sportlikult mõtlevatele inimestele siiski raske. Ja usun, et isegi neile, kes tunnistasid enne ja pärast avalikult, et võistlema ei tulnud.

Jah, tegime inimliku ja normaalse lahenduse, kuid mott oli läinud. Liikusime küll endiselt hoogsalt edasi, kuid agressiivsus oli kadunud ja iga vahetus või mõtteseisak võttis oluliselt rohkem aega. Sest kiiret polnud.

Jalgsi valikuetapil valisime alguses ujumise, sest lõpus, enne ratast, oleks külm hakanud. Ilm ei olnud sel päeval soe, lühikeste käistega särk polnud parim variant, ehkki neid oli mul seljas isegi kaks.

Esimese tagasilöögi saime KP59-ga, teise ja väga suure (ca 25+ min) 62-ga. No ei olnud seal millestki kinni võtta peale lõunas asuva kraavi. Punktikohaks olev rannavall oli üsna väike ja punktikoht bingolik (läbisime seda mitu korda).

Keeruka luidetevaheliste edelapoolsete punktide asemel valisime punktid kaardi kaguosas (19-st 2 võis välja jätta), kus õnnestus samuti üks rumal viga (edasi-tagasi jooks) teha.

Olime nö oma grupist maha jäänud ja jooksule järgnenud rattaetapil liikusime ihuüksinda või aeg-ajalt koos tiimiga nr. 20.

Rattaetapp võttis üllatavalt palju aega, oli tunne, et kõik teised olid juba ammu kodus või Keila Tervisekeskuses kümblemas (ehkki viimane suleti kell 19.00).

Kuid see etapp oli põnev, algusosa singel eriti vahva leid. Sama saaks öelda ka jalgsietapi ning Rummu mäe punktide kohta. Hea tunde rikkusid aga rüselemised KP 32 ja 45 juures, sellest ülesaamine võttis rajal päris palju aega. Kahju, sest kogu etapp oli tegelikult tore.

Teiseks tõrvatilgaks oli aeraatoritega liikumine. Sain minagi naelad jalanõudesse, kuid õnneks olid Icebugi tallad üsna tugevad ja kuna jooksusammu ei teinud, naelad labajala sisse ei tunginud.

Vahva oli ka viimane ujumise-sukeldumise ülesanne. Minu ülesandeks oli pildistamine, millesse süvenesin niivõrd, et unustasin punkti 71 komposteerida.

See oli niisiis kolmas kord GoPro-ga pildistada ja võin öelda, et päris õige riistapuu piltide tegemiseks see ei ole. Peab oskama arvestada päikese peegeldust, võimalikku mustust ja veeauru karbil jm. Kuid mõned pildid panin siia siiski üles.


Tulemused

VIDEO

Selle nädala märksõna on "Rummu"

Rummu nädal, mis lõpeb Xdreami Rummu etapiga, sai alguse juba nädal tagasi (23.05), kui ETV Ringvaade tegi klipi "EKA tudengid otsivad Rummu karjäärile lahendusi".

Üleeile (30.05) ilmus Maalehes artikkel "Maailmakuulus tipprattur valis järgmiseks võttepaigaks Rummu karjääri".

Hiljuti (varakevadel?) oli Rummu paesõelmete mägi veel juurdepääsetav, nüüd on ala suletud ja viimaseks võimaluseks seal käia on osaleda Xdreamil.

Kuid mitte selle pärast ei lähe pühapäeval Xdreamile, ehkki põnevaks võib minna nii mäe peal kui vee all. Lisaks niisama uitamisele, pereliikmete ja tuttavatega, olen varasemalt mäe pealt punkte otsinud vähemalt kahel korral: 2012 augustis XTeami üritusel (link Lauri blogist) ja sama aasta oktoobris Libahundi jälje rogainil. Nendelt linkidelt leiab mäe ja lähipiirkonna kaarte ning punktikohti, ehk mõni etapp kordub ka nüüd.

Ühe lühikese sissekande olen Rummust ka varem teinud (SIIN), sealt ka see foto (autor Mait Metsur). Sissekandest leiab lingi allveefotodele.

Kui keegi tahab mäge 3D-mudelina iga külje pealt uurida, saab seda teha SIIT.

Kunagi ammu võitis Ida-Virumaa fotograaf Karel Kravik USA-s toimunud fotokonkursi kõrvaloleva pildiga. Natuke hiljem selgus, et käisime samas kohas mõned päevad hiljem ja betoonplaat, kus siis lapsed istusid, oli alla kukkunud...

Fotograaf Kaupo Kalda lisas 2.juunil FB-sse (YouTube'i) lingi "Droonilend üle Rummu tuhamägede". Ühes lõigus on näha ka betoonplaati.