Epic fail Soontagal, XV TAOK rogainil

Laupäeval toimus järjekordne sügisene rogainijate suurüritus ehk TAOK rogain. Ja seda juba 15.korda. Ise kahel esimesel ei osalenud, huvi tekkis vist alates teisest, kui Hiie-Abram said ülekaaluka võidu. Kuidas aga kolmandaks rogainiks Matiga kokku saime, enam ei mäleta.

Eile olime aga rajal jälle koos Marjega ning seda 5.aastat järjest. Eelmisel aastal võistlus ebaõnnestus, jäime minu krampide tõttu esimest korda pjedestaalilt välja (ja seda ka põhiklassis). Kuid püssi pole veel põõsasse visanud, ehkki viimastel aastatel on selgelt tunda, et ressurssi pingutamiseks on jäänud vähemaks. Sellest tulenevalt planeerime rada ettevaatlikult, nö varukoefitsendiga.

Seekord oli koefitsendiks 1,3, ehkki maastik oli loodetust natuke parema läbitavusega. Ei pidanud tegema ka suuri ümberjookse. Selle koefitsendi sisse mahuvad ka mõned väiksemad vead, kuid see, mis juhtus KP30-s kohe võistluse alguses, oli liig mis liig. Korraldajad said meie GPSi träkki vaadates kõvasti naerda ja imestada, meie aga olime oma asukoha õigsuses kindlad ja kammisime oletatavat punktipiirkonda päris korralikult edasi-tagasi. Olime laia vesist kraavi pidanud jõeks, misjärel keerasime punkti suunas. Ja meil kummalgi ei tulnud kordagi mõttesse, et asusime vales piirkonnas. Seda enam, et orientiiriks olevat lagedat soist ala me ei kohanud.

Kui olime lõpuks juba punkti otsimisest loobunud ja asusime äraminekule, tuli vastu üks naisterahvas, kes oli äsja jõe ületanud ja suundus KP30 poole. Seostasime jõge järgmise kraaviga ja läksime uuesti tagasi tuttava künka peale, kuni väljusime lõunaosast järgmise KP poole. Kui naisterahvast poleks vastu tulnud, oleksime KP30-sse sattunud.

Viga tuli 25 minutit ja jäime ka 3 punktist ilma. Esimese 50 minutiga olime saanud 2 (!) punkti.

Edaspidi vähendasime graafikust mahajäämust ja jõudsime -6 minutini, kuid kuna vajasime planeeritud ringi tegemiseks 8-tunnist 30 min rohkem, siis jätsime kõigepealt välja KP36. Sellega võitsime ajaliselt vähe ja tagantjärgi polnud see ehk kõige parem otsus. Kuid sellel hetkel soovisime sisse võtta 27 ja 46, lootes, et kiire liikumisega edestame piisavalt ajagraafikut.

Kahjuks tundis Marje end 3.tunnil raskelt, ka minul oli kuni 5 tunnini tuim ja kergelt rõhuv enesetunne, kus vastutulevatele kaasrogainijatele erilisi naeratusi ei jaganud.

Kui joostud oli ca 5,5 tundi võtsin endale sisse järgmise menüü: kofeiiniga SISi geeli rasvapõletuse ergutamiseks, Ibumetini võimaliku lihaskanguse ja Magneslife-i krampide vastu.

Möödus 15 minutit ja enesetunne oli selline nagu oleksin just äsja rajale saabunud. Värskus, kergus, nii vaimus kui lihastes ja seda lõpuni. Võtsin Marje kummiga järele ja hoidsime pikalt korralikku kiirust. Punktide 27 ja 46 ärajätmine andis turvalise varu koduteele, ainult väga suur jama oleks ohustanud õigeks ajaks finišisse jõudmist.

Jama aga tekkis. Kummis jooksmine kurnas juba üsna raskes seisus olevat Marjet niivõrd, et lisaks muidu halvale enesetundele lisandusid ka krambid (!). Oleme Marjega palju kilomeetreid koos läbinud, kuid see oli teist korda, kui nägin temal krampe. Esimest korda juhtus see Taevaskoja rogainil, kus õnnestunud võistlus sattus lõpus tõsisesse ohtu.

Õnneks oli meil natuke varuaega kõndimiseks ja ega sellises olukorras saagi muud teha, kui pingevabalt liikuda. Mingil hetkel sai Marje jälle jooksusamme teha ja viimased 600m läks juba kõvaks andmiseks. Üritasime lõpusirgel veel Tiit Riisalole kotti pähe tõmmata, kuid ta leidis endas natuke jõudu eespool lõpetamiseks.

Järjekordne suur seiklus sai läbi, ilm oli olnud suurepärane, sügismaastikku võiks samuti pikalt kirjeldada, kui vaid oskaks (Zazibea oskab). Tunnetes ja mälus on kõik salvestunud ja seda ei saa enam keegi ära võtta. Üks uus paik Eestimaast on koduseks saanud, Soontaga nimi ei seostu enam ainult sovhoosiga, kuhu sai lapsepõlves varahommikuti turuhoone juurest kõplamistööle sõidetud, vaid hoopis millegi enamaga - looduse, seikluse ja sportliku emotsiooniga.

Läbisime 54km, saime kokku 99 punkti, ca 9 punkti läks suure vea tõttu kaduma. Rohkem vigu ei teinud. Kokkuvõttes saavutasime 31.koha, MN40 klassis 5. Kolmandast kohast jäi puudu 3 punkti, lätlaste vastu poleks kuidagi saanud. Siinkohal õnnitlused pronksistele Ilvestele, kes on minu teada  osalenud TAOK rogainidel esimesest üritusest alates.

Tulemused

Foto Heiki Pajustelt

TAOK rogaini eel

Väike kaardiennustus.

Selle aasta TAOK rogain saab olema huvitav, sest piirkond on orienteerujatele üsna tundmatu. Üle 10 aasta tagasi käisin kaardi põhjaosas Ilves-3-l, ka Pikasilla muda-Xdreami rada läks Porijärve juurest läbi.

Tõenäoliselt on kaart püstine A3, ühel pool Väike-Emajõgi, teisel pool maantee. Palju on metsa, mida jagab ühtlane sihivõrk. Omajagu on ka väiksemaid teid. Samas on piisavalt reljeefimoodustisi, mida rajameister kasutab ära, et võistlejaid teedest ja sihtidest eemal hoida. Kaardi kirdeosas saame võtta punkti kraavide ristist. Kraavitust on seal kõvasti.

Põnevaim piirkond on kaardi lääneosa, paralleelselt Väike-Emajõega kulgeb seljandik uhteorgude ja mikroreljeefiga. Seal peab olema hoolikas, võib kaotada aega. 

Soid on vähe, need jäävad enamasti jõgede ja ojade lammidele. Võistluskeskusest idas on Priipalu raba, seal on KP.

Läbitavust võiks võrreldav Lindora maastikuga. 

Konkurents on kõva, XV klassis esikolmikusse jõudmine oleks õnnestumine.

Ha-ha, sellele sissekandele järgneval hommikul oli rogain.ee lehele lisatud samuti maastiku kirjeldus (SIIN). Saab võrrelda.

Kuna seekordne rogain on ametlikult 15., siis on korraldajad andnud kõigist rogainidest osalenule priipääsme, vähemalt 10-st rogainist osavõtnule lubanud kinkida mingi meene. Tegin kiire arvutuse ja selgus, et olen osalenud 12 korral.

III 2002 Paunküla. Koht: ÜLD 4., MM 4., MM40 1. Esimene rogain ja seda koos Matiga. Hommikul tugev lumesadu, külm, päeva peale hakkas soojem. Positiivne emotsioon ja siit kõik see algaski.

IV 2003 Kolgaküla. Koht: ÜLD 4., MM3., MM40 1. Matiga.

V 2004 Võsu. Koht: ÜLD 6., MM40 1. Matiga

VI 2005 Arbavere. Koht: ÜLD 14., MM40 3. Matiga. Ebaõnnestunud lõpuosa, tühi kojujooks

VII 2006 Kolga. Koht: ÜLD 8., MM40 2. Matiga. Pavlov-Karu vastu ei saanud.

VIII 2007 Jägala-Joa. Koht: ÜLD 6., MM40 2. Matiga. Pavlov-Karu jälle eespool.

IX 2008 Laanemetsa. Koht: ÜLD 257. Perega jalutamas peale Karula MMi võitu.

X 2009 Oandu. Koht: ÜLD 43., MN40 4. Marje ja Matiga. Mati kustumine 2 tundi enne lõppu

XI 2010 Kiidjärve-Taevaskoja. Koht: ÜLD 11., MN 2., MN40 1. Marjega. Õnnestunud võistlus, võit Kaminskis-Liepina üle.

XII 2011 Karepa. Koht: ÜLD 17., MN 3., MN40 2. Marjega. Natuke ebaõnnestunud planeering (valepidi ring)

XIII 2012 Lindora. Koht: ÜLD 14., MN 2., MN40 2. Marjega hea võistlus.

XIV 2013 Jäneda. Koht: ÜLD 41., MN40 8. Marjega. Totaalsed krambid, väga valus võistlus

Suunto Games - suurim orienteerumisvõistlus Eestis

Orienteerumisvõistlusi, kus osalejate arv ulatub 650-ni, pole Eestis peale Suunto Gamesi viimastel aastatel olnud. Seetõttu on see võistlus ahvatlev ka korraldajatele. Sellel aastal oli põhiklassidele SG esimene päev WRE ehk World Ranking Event. Ehkki 2017 toimub orienteerumise MM Eestis, välismaa tipud Eestit veel ei ründa. Täna pakkusid eestlastele konkurentsi lätlased, eesotsas maailmameistri Edgars Bertuksiga. Võitis aga kindlat jooksu teinud Sander Vaher.

Juttu tuleb aga M50 klassi tegemistest. 

1.päev

Olin oma klassis viimane startija. Loosiga on sellel aastal üldiselt vedanud, kuid ühtegi säravat tulemust pole tulnud. Äkki siis täna, sest Kuura maastik mulle meeldib, on keskmiselt tehniline ja normaalselt joostav. Jooksuvorm oli ka konkurentsivõimeline. 

Alustasin keskendunult ja sujuvalt. Kuni 8KP-ni juhtisin võrdsete meeste heitluses, seejärel möödusin ühes soos Leho Haldnast. Soovisin endisele tipptegijale jõudu ja tõstsin natuke kiirust. Kohe varsti jäi ette 4 min varem startinud Mati Preitof. Hoog oli juba sees, kuid tõusnud kiiruse tõttu hakkasin kaarti liialt üldistama ja ei märganud "detaile", isegi suuri sihte. Vaatasin, et pean keerama teise soo tagant punkti poole ja kogu lugu. Ülisobivat sihti ei näinud ja ei osanud seda vaadata ka maastikul. Olin lasknud end häirida kaasvõistlejaist, hea keskendumine kadus.

Ja kohe tuli ka karistus. Keerasin õige koha pealt küll punkti poole, kuid siis jäin kahtlema läbitud vahemaas ning põrutasin edasi. Mati järgnes, ehkki sai aru, et midagi oli mäda. Viga 3,5 minutit. Nii lihtne see oligi. 

Veel, lühikesel etapil 12-13 läks suund täiesti käest ära, viga 1 minut. Ka eelviimane punkt KP16 (75) meelitas ligi minutilise vea välja. 

Jäin 4.kohale, eespool kõik tegijad - Tali, Kaljur, Talver. Kuid vahed pole suured, homme on kõigil võimalusi.    

Tulemused (1.päev)

2.päev

Kõigepelt ei saa mainimata jätta meie klubi suurepärast ööbimispaika - Suhka talu. Hubane maja, suurepärane suitsusaun, tiik, hea toit ja mõnus pererahvas. Ja korralik Wifi. Järjekordselt tekkis mõte, et peaks välja arvutama, palju näiteks on KEKRSK hooaja vältel Lõuna-Eesti turismiettevõtlust toetanud. See polegi väga väike summa, kuid president Valju peaks enne numbrid kokku lööma.


Jooks

Eesmärk oli eriti "originaalne" - tuli teha võimalikult veatu jooks ja mitte hakata panema või kellelegi näitama, kui kiiresti üks vanamees joosta suudab... Nagu eile.

Martin Simpsoni blogi lugedes ohkasin kergendunult, sest ma pole ainuke, kes rajal jooksuväljakutseid võtab ja "littima" kukub :)

Väljavõte:
Näen, kuidas ta ees jookseb. Pealegi samas suunas. Jälitan teda tagant, samal ajal tunnen, kuidas ma pean temast mööda saama. Viiendasse punkti minek on parajalt otse, litingi Pukkonenist mööda, üle teeraja, Pukkonen jääb taha ja nüüd, võsas, saan hetkeks hinge tõmmata ja vaadata, kuhu ma olen jõudnud ka. Õnneks saab olukord kiiresti kontrolli alla.

Kuid ma olen enam kui kindel, et edevaid vajutamisi tuleb veel ja veel, selline hasart on lihtsalt veres.

Lähematest konkurentidest läks Maido täiega panema, tal oli vaja poisi jaoks kompass võita. Tiit, kes eile hüppas otse autost kaardipange juurde, otsustas täna kõigepealt joosta starti nr.2, misjärel kihutas 3km meie starti ja sealt kohe rajale. Andrese tänasest liikumisest oli selge, et selle hooaja M50 klassi kiireim metsajooksja pani täiega, mis päädis kahjuks ühe suure veaga.

Tänane jooks õnnestus hästi. Järg kadus ära etapil 3-4, kuid kahtluse hetkel sain siiski õiges suunas minema. KP9-s sain kokku Andresega, kellelt küsisin stardiaega. Andres lohutas, et startis kõvasti enne mind. See lause rahustas, kolmas koht oli käeulatuses.
Edasi vajutas Andres risuses metsas kõvasti, jäin 20-30 ja enamgi meetrit maha. Samas lahendasin mitu etappi natuke paremini ja sain talle jälle kannule. Enne KP16 tegime sarnase pooleminutilise vea. Mõnes mõttes oli see tühine, kuid Tiidule kokkuvõttes 3 sekundiga allajäämine näitas, et iga sekund on meie vahel oluline.

Maido suutis kiirelt ja üsna veatult raja läbida ning mind täna 38 sekundiga ning kogu võistluse kokkuvõttes võita. Tiit tegi talle mitteomaselt kaks 2-minutilist viga. Kiirus oli ka meist natukene aeglasem.

Tulemused

Lõppu panen foto Simpsoni blogist, sest ma tahtsin esimesel päeval teha võistluskeskusest just täpselt samasugust pilti. Kahjuks ei mahtunud kaader seebikasse. Mart Ostra soovitas küll kahest pildist ühe kokku kleepida, kuid päikese asend oli selleks ebasobiv.

Esmakordselt Tuvi pargis

Öine sprint Tuvi pargi kvartalis. Pime, vihm. Helkivad pealambid. Entusiastlikud korraldajad ja võistlejad.  Ootusärevus. Start.

Rahu, ainult rahu. Kohe graažide vahele kinnijooks. Tagasi. Rahu. Läbipääsu ei näe, kaart veepiiskadega kaetud. Ah jah, seda treppi ma tean. Alla, väravast läbi, tee peale. Punkt.

Kiire jooks, punkt müüri peal. Kas vasakule või paremale? Vasakult ringi. Tegelt pole vahet.

Raamatukogu tagant raamatukogu ette. Üks tüdruk kannul. Kõhklen, tüdruk teab kindlalt, mida teeb. Möödun. Vaatan kaarti. Tüdruk ei vaata, liigub. Möödun jälle.

Väike jänesehaak. Möödun tüdrukust jälle. Tundmatu nägu, aga kindlalt liigub. Kiirelt. Pikal lõpuetapil möödun. Finišis küsin nime. Kairi. Vaatan õhtul veebist - advokaat.

Suurt viga ei teinud, kuid koht M35 klassis alles viies. Rahul, kuid ei ole ka. Peaksin siiski olema, sest öösel joosta ei julge. Aga äkki ei jõua?

Ei, vorm tundus olema hiilgav, maratoniväsimus kadus eile. Pea? Jah, pea töötab aeglaselt. Silmad? Jah, hästi ei näe ka. Kõrvad? Ei, need ei puutu asjasse.

Lihtsalt vana? Jüri Tarmak vaatab pikalt otsa ja ei mõista. Ütleb, et inimene on täpselt nii vana, kui ennast tunneb.

Tal on vist õigus.

Tulemused

PS. Marekilt kvaliteetne kaart ja huvitav rada. Äge.

Korvpallipõrgatuste saatel Tallinna maraton

Olen ammu soovinud sügisel maratoni joosta, kuid orienteerumiskalender pole seda siiani lubanud teha. Ei lubanud ka seekord, kuna päev enne maratoni oli Kanepis Eesti MV pikk rada, mis on alati olnud intrigeeriv ja põnev ühisstardiga jooks. Kuna o-kalender on väga tihe ja vabu nädalavahetusi napib, siis toimub ka järgmisel aastal EMV pikk rada ning SEB Tallinna maraton samal nädalavahetusel. Jama, aga midagi pole teha.

Rõõmustav oli vaadata klubikaaslaste pika raja tulemusi, eriti Ats Sõnajala esimest EMV medalit põhiklassis, samuti Maido Kaljuri võitu M50 klassis ja Taivo Tali pronksi M45 klassis. Marje Viirmanni järjekordne kuld N50 klassis polnud üllatav. Marje kogus hooajal 11 EMV medalit, neist 9 kulda ja võitis esmakordselt kolmandat aastat toimunud Medalijahi võistluse. Selle võidu auhinnaks on 5-grammine kuldplaat, 2. ja 3. kohale untsised hõbemündid.

Kuid nüüd maratonist.

Möödunud töönädal oli olnud väsitav, kuid õnneks sai laupäeval puhata. Pühapäeva hommikul oli Tallinnas tunda suure jooksupeo hõngu, mis päeva peale paisus veel suuremaks.

Endale seadsin eesmärgiks joosta 3.15 ja 3.20 vahele, kiiremini oleks olnud super ja aeglasemalt pettumus. Esmakordselt kasutasin (3.15) tempomeistri teenuseid, kelleks seekord oli Silveri asemel Indrek Teppo. Vajaliku õhupallini jõudsin 6.minutil, sest startisin üsna tagant.

Joosta polnud raske, ehkki võttis päris korralikult higistama. See oli kehv märk lõpuosa jaoks, sest suurem soolakaotus distantsi alguses viib krampideni lõpus. Seekord ma krampe ei kartnud, lootsin hooajal kogutud treenitusele ja läbitud pikematele rogaini- ning seiklusüritustele. Kahjuks läks natuke teisiti.

3.15 punt oli päris suur nagu ka kõikide teiste tempomeistrite grupid. M50 klassi meestest olid seal sees Urmas Kaljurand ja Hanno Priks, teisi tuttavaid nägusid eriti polnud. Tõsi, jooksin kuni 32km-ni üsna grupi eesotsas, seepärast tagumisi ei näinud. Hiljem selgus, et seal oli ka töö- ja Xdreami-kaaslane Kaido Kaarli, kellega oli ka väike omavaheline võistlus. Viimases osales ka teine töökaaslane Karmo Kübarsepp, kuid tema jooksis grupist eespool.

Samuti jooksis selles grupis suurema osa ajast pallipõrgatav Joosep Mooses, kes lõpetas ajaga 3.14.57 (!) ja püstitas sellega Guinnessi rekordi. Eelmine rekord kuulus mingile ameeriklasele ajaga 3.23.

Esimene ring tundus üsna pikk, sest kerge pinge oli pidevalt sees. Kusagil 19km-l võtsin geeli ning peale esimest ringi igaks juhuks ka Ibumetini. Vasak põlv hakkas natuke valu tegema. Ibumetin on hea ka lihasvalu vastu, see peab ikka kaasas olema.

30km-l oli enesetunne täitsa ok, ehkki mingi jama oli kõhus toimunud juba pikemat aega. Teadsin, et varsti on tulemas WC, kuid selleni ei jõudnud. Lisakaar Pirita parkmetsa oli tõsiasi, esimest korda elus jooksuvõistluse ajal. Kaotasin minuti ja ka õhupalli. Viimane oli metsast väljudes üsna kaugele jõudnud. Esialgu olid jalad kanged, kuid üsna pea hakkas kiirus tõusma, lootsin taastada 3.15 tempot. Kuid selle kiirenduse tulemusel tundsin esimesi krambisähvakuid vasakus sääremarjas.

4km enne lõppu muutusid krambid sääremarjas juba pidevaks, üritasin joosta rohkem üle talla. Järgmisena lõi kramp vasakusse reielihasesse ja see oli ka ühtlase jooksu lõpp. Krambipinge ei vähenenud, kõndisin, venitasin, masseerisin mitmeid kordi reielihast. Ühelt abivalmis jalgratturilt sain Mg-pulbrit ja vett, efekti andis oodata. Möödusid paljud jooksjad, sh Tarmo Siimsaare, Rünno Ruul !?, 2km enne lõppu ka rogaini Euroopa meister Mati Korrol. Ei noh, madalamale enam laskuda ei saanud :)

Ei tea, kas Mg-pulbrist või viimases joogipunktis manustatud soolast, lubasid pikal lõputõusul lihased,  küll kontrollitult, kuid enam-vähem korralikult joosta. Seega läks krampide tõttu füüsiliselt lihtne lõpuosa üle väärikaks maratoni lõpuponnistuseks. Väärtus seegi, ehkki vanainimese pingutused pole kõrvalvaatajale eriti esteetilised. Seega peab hoolikalt valima, millist pilti siin blogis hiljem üldse üles riputada.

Omavahelises võistluses Karmo ja Kaidoga jäin viimaseks. Karmo, kui kõige noorem mees, vajus lõpus küll natuke ära, kuid tal oli piisavalt ajareservi, et lõpetada alla 3.15, Kaido pidi samuti lõpuosas järgi andma ja oma rütmis jätkama, mistõttu sai ajaks 3.17.

Minul tuli 3.21.39, mis oli väike pettumus. Samas kukkusid veel tahapoole sellised tugevad konkurendid nagu Urmas Kaljurand ja Reigo Lehtla.

Et soovitud aega joosta (3.15), peaks minema kolme nädala pärast Tartu maratonile. Kahjuks või õnneks on sellel ajal TAOK 8-tunnine rogain, kus üritame korralikku sooritust koos Marjega. Sellel aastal ei tohiks korduda eelmise aasta krambijama.

Kuid Saaremaa 3-päeva jooksule olen end kirja pannud ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis läbitud Tallinna maraton peaks sellele võistlusele kindlasti positiivselt mõjuma.

SEB maratoni tulemused

Jälle Eestimaad avastamas ehk Xdreami IV etapp Haapsalus

Sellest on juba palju aastaid möödas, kui osalesin hooaja kõigil Xdreami etappidel. Tookord ammu konkureerisime koos Maku ja Tiiduga esikümnes, nüüd on võistkonna ja minu tase natuke teine ja koht esikahekümnes oleks vägagi ok tulemus. Kahjuks pidime ka peale viimast etappi tõdema, et selleks polnud me veel valmis.

Mis siis puudu jäi?

Füüsilise poole pealt oli hooaja alguses piduriks ratas, ka kanuud pole me hästi liikuma saanud. Kuid hoolimata meeskonna küllaltki heast füüsilisest seisundist pole me oma pingutusi suutnud rahuldavaks tulemuseks vormida eeskätt "tänu" ajutööle - seikluslike ülesannete kiirele ja täpsele lahendamisele, õigete taktikaliste variantide leidmisele, orienteerumisülesannete vigadeta sooritamisele. Samas oleme olnud ka alalhoidlikud, püüdes vältida eriti masohhistlikke liikumisvariante.

Kuid tulemus tulemuseks (kokkuvõttes 29.), selle aasta Xdreami rajad olid ikka väga nauditavad.

Esimese etapp Tartus ei pakkunud eriti avastamata kohti, sest olen selles linnas sündinud ja enamus paiku ka läbi käinud, kuid kiire tempo ja alade sage vaheldumine jätsid üritusest meeldejääva mälestuse. Lõpuosas pandi taktikaline vaist proovile, kus me ei saanud kõige paremini hakkama ja kaotasime mitmeid kohti.

Teine etapp Aidus oli Tartu kõrval samuti põhjus, miks tahtsin sellel aastal Xdreami kaasa teha. Ei ole paremat võimalust Eestimaa tundmaõppimiseks, kui seda on seiklusvõistlus. Rajameistrid pakuvad eripäraseid ja põnevaid maastikke ning vaatamisväärsusi nii maa peal kui vees, kloaakidest rääkimata. Rahvas tassib kilomeetrite viisi kanuud, murrab läbipääsmatus võsas, püherdab mudas ja peale seda kõike on veel õnnest joobumas. Huvitav.

Kolmas ehk öine etapp Jõelähtmel sarnanes natuke Aidule, sest kasutusel oli jällegi suletud karjääriala, üsnagi sarnase "maastikukujundusega". Õnneks oli Jõelähtmel kanuud vähem, öine jalgsietapp üllatas oma pikkusega vist ka rajameistrit. Ässad tegid kõvasti vigu, meie veel rohkem. Kaardistasime põhjalikult Ülgase koopaid - uus kogemus seni avastamata maastikul.

Neljas etapp Haapsalus tõotas tulla sprindilaadne, sest ürituse keskuseks oli linn, kus mitmeid kordi tuli läbi käia piiskopilinnusest. Rajameistril, värskel rattaorienteerumise maailmameistril teatesõidus Tõnis Ermil, oli keeruline ülesanne hajutada ühendatud A- ja B-raja võistlejaid. Võiks öelda, et see õnnestus tal hästi, ehkki suur osa ikstriimijaid aeti sõna otseses mõttes "rongi alla" ja väga rahul nad pikas järjekorras seismisega ilmselt ei olnud.

START

Kaart 1  Kaart 2

Ütlen ausalt, et ma ei saanud stardiülesandest kohe aru. Mida tähendas "läbi X+Y+Z KP'd10st" ja lause "X+Y+Z-11, ära tuleta vastust jrk numbri kaudu -11". ?? 

Õnneks olid kaaslased nutikad ja kui me esimese numbri leidsime ja teist otsima läksime, läks näit Raul Kudre võistkond juba jalgsietapile... Imestan neid seiklejate kompuuter-ajusid, hämmastavalt kiired ja taiplikud võivad parimad tiimid olla. Sageli tundub, et neil veab rohkem...

Kui jõudsime jalgsietapile, kus tuli 10st punktist võtta 8, oli suur osa võistkondi juba ees. Jällegi ei osanud ette näha, et meie esimeseks valitud vaatetorni KP46 juurde tekkis järjekord. Ootasime, ka peale Indreku ettepanekut ära minna, ootasime veel natuke, kuniks lõpuks loobusime ja läksime vastupäeva ringi asemel päripäevale. KP46 jäi seega hoopis viimaseks punktiks.

Ratastega väljusime ACE Salomoni järel ja koos jõudsime ka rongijärjekorda. Tundus, et selleks korraks oli võistlus läbi, sest järjekord liikus üliaeglaselt. Tuli pikalt ja mitmes etapis ronida nii rongi all kui rongi peal, tempot kiirendada või mööda minna polnud võimalik.

Kuna aega oli palju, siis selle aja jooksul mõeldi välja järgnevate etappide taktikaid. Näiteks legendiga rattaralli kaotas enamuse jaoks sisu, sest otsitav punkt oli raja lõpus ja ristmiku ning raudtee äratundmisel oli ka lahendus käes. Kui poleks olnud pikka seisuaega, kas oleks jõudnud taolise lahenduseni suurem osa võistkondi? Tänan siinkohal oma kaaslasi, kes optimaalseima variandi välja mõtlesid.

Ratta valiketapil, kus oli vaja võtta 3KP-d 5-st, valisime punktid 52-53-54. See polnud küll kõige parem variant, ehkki kaotust ei tulnud palju.

Hoopis rohkem kaotsime aega järgnevate rattaetappidega. Punkti leidmine 17 ja 19 vahel, kus oli valgel lehel antud asimuut ja kaugus, ei õnnestunud kõige paremini. Teeäärseid lennukiangaaride avausi kaardistades jõudsime üsna kaugele. Tagasi tulles taipasime lõpuks ka lennukirajast kaugemale sõita ja punkti leida.

Ka järgmisest KP19-st kihutasime pikalt mööda, mõistmata, miks inimesed puuvirna otsa ronivad.

Esimene kloaak oli KP20. Rahvast palju, nö sillapuud vee all ja ülekoormatud - tuli sukelduda kaelani haisvasse kraavivette, tagasitulles samuti.

Minek KP21-sse  oli see sama keeruline pöörangulegendiga etapp, mida lahendati vaid lõpuosas. Miskipärast sõitsid kõik tiimid peale raudteed liiga kaugele, nagu ka eliittiimid GPS-idega. Viga tuli siiski mõistlikes piirides.

Kanuuetapp oli seekord üllatus. Ei osanud arvata ega karta, et Haapsalu laht on nii madal. Enamuse ajast ei saanud aerulaba täies ulatuses vette panna, sest põhi oli vastas. Päris palju tuli paadist välja ronida ja mööda mudast põhja kõndida. Nutikamad viskasid kohe kolmanda liikme välja, me kühveldasime ikka kogu ringi täiskoosseisus läbi. Läks päris palju aega. Aga lõbus oli, sest tiime oli ümberringi üsna palju.

Selle kogemuse võrra rikkamatena süvenes kahtlus, et viimane jalgsietapp tuleb mudases kloaagis pilliroo sees. Ja nii see ka oli. Haapsalu vääris mudapealinna tiitlit.

Kuid veel enne seda oli huvitav ülesanne, kus punktide võtmisel võis tiimi peale kasutada rulluiske ja 1 ratast. Indrek, kes on ikstriimijatest üks kõvemaid uisutajaid, sai keskenduda oma lemmikalale. Meie Kaidoga pidime vahetama ratast, et oma punktid kiiremini kätte saada. Detailidesse laskumata meil see üritus ei õnnestunud. Kaido ootas ühes teeristis hirmus kaua minult ratast, samuti ei õnnestunud meil kordagi kahekesi rattaga sõita. Selle etapiga kaotasime palju aega ja kohti.

Eespool mainitud roostiku- ja mudajooksu järel pidi linnuse sees veel ühe kaaslase kõrgele üles tõmbama ja siis finišisse spurtima.

Ennustasime enne võistlust oma lõpuajaks 5:45, kuid saime 5:53. Aja panin parima naistiimi (Sanberg Reisid) järgi, kes ennustas ajaks 5:42 ja täpselt nii ka raja läbis. Ja ACE Salomon, eesotsas värske rogaini maailmameistri Timmo Tammemäega, kes koos meiega rongisabas seisis, jõudis lõpuks 5(!). kohale.

Tulemused
Fotod (Meelis Toom)

Eestikad Jõgevamaal Palal

EMV tavarada poolitab orienteerumishooaja kaheks: esimesse poolde jääb ettevalmistus ja lootus heaks sportlikuks tulemuseks (eestikate medaliks), teise poolde aga vaikne rahunemine ning olemasoleva olukorraga leppimine.

Enne eilset tavarada mul EMV medalit polnud. Muidugi pole oluline mitte medal, vaid hea tulemus oma klassis, milleks on esikolmikukoht täiesti piisav.  Meil on lahe võistlusklass, kus võrdseid tegijaid sünniaastaga 1960 terve rida.

Eelinfo järgi ei olnud Pala-Linnumäe maastikult oodata midagi lihtsat, ei füüsiliselt ega tehniliselt. Võsaraiumine pole minu tugevaim külg, eriti reljeefsel maastikul. Oli oodata Käärikut, ehkki leebemas vormis.

Tegelikkuses polnudki asi väga hull. Joosta sai omajagu, ka teedel, kuid ei puudunud ka tahtejõuetapid raskematel maastikuosadel. Tehniliselt oli väga huvitav orienteerumine, kus enesekindlus ja kontsentratsioon olid võtmesõnad. Jälle, nagu kümnetel varasematel kordadel.

Tavarada

Starti läksin rahulikult ja esimese etapi lahendasin samuti kenasti. Kahjuks mitte lõpuni, sest teeraja ots jäi ebaselgeks. Fikseerisin selle küll ära, kuid lasin end siiski häirida teistest jooksjatest ja põrutasin üle. Ei saanud veast ka ettetulnud ebamäärasel teel aru ja panin sellestki üle. Viga 4 minutit ja väga kehv algus oli tõsiasi.

Ka järgmise 4 punktiga tuli igasuguseid vigu, kaotust selle hetke liidrile Andres Talverile oli kogunenud juba 7,5 minutit.

Edasi läks enam-vähem. Etapi 9-10 otsustasin minna piki raba serva, mööda helerohelist metsa. Kahjuks oli võsa raiutud kuni sooni ja ka soos. Kaart ei kajastanud siin olukorda piisavalt hästi. Liikumine oli väga aeglane, kaotust tuli üle minuti võrreldes ümberjooksuga mööda põhjapoolset teed.

Koht tuli kehvapoolne ehk 9. Tiit Tali võitis jälle, klubikaaslane Kari Lehto oli teine.

Tulemused

Ööbisime Kadrina mõisas, mille taastamisega oli üks kohalik pere juba pikemat aega tegelenud. Majutuskohas oli ka väike SPA, kus 3 erinevat sauna, mullivann ja tünnisaun. Mullivann oli jahe, tünnisaun aga liiga kuum. Süüa sai hästi, magada oli samuti mõnus.

Peipsi järve, mis jäi 2,5 km kaugusele, külastasime Matiga hommikul, autoga.


Noorte-veteranide teade

See oli niisiis viimane võimalus sellel aastal EMV medalit saada. Pikale rajale ma ilmselt ei lähe, sest panin end kirja SEB Tallinna maratonile. Ükskord peab proovima ka sügisel maratoni joosta, pole vähematki aimu, milline vorm on hooaja II poolel. Muidugi peab ka maratoniks ette valmistama, eelkõige tahaks natuke kergemaks saada ja paar pikka jooksuotsa teha.

Kuid nüüd teatest.

Jooksin esimeses vahetuses paljude kiirete ja tugevate konkurentidega. Esimene punkt oli kohe hajutus, minul põhiliselt teejooks. Sain kokku Taliga, kes meelitas mind koos Arnicasega teises punktis veale. Nägin, et neil oli suund natuke vale, kuid lasin end kaasa tõmmata. Ja nemad tegid samuti viga.

KP3 oli justkui lihtne, kuid kuidagi ei saanud lohule pihta. Sinna läks kaks minutit.

Etapil 5-6 ei suutnud end otsustavalt tee peale keerata ja ragistasin pikalt oksarägas. Suurem jama oli KP10-ga, kus liikusin punktiaugu ümber 10-20m raadiuses. Mida aga polnud, oli kaardil olev kivi ja punktiauk. Tõmblesime seal koos Antti Roosega, Priit Överus sai punktile otse pihta, punktivõtul köhatas ja oligi läinud. Ainult suur rong Toomas Masti jt-ga näitasid punktiaugu ära. See oli täpselt 10m kaugusel...

Lõpus oli jama väljajooksuga KP11-st (52). Raiesmikule tagasi ei tahtnud minna, kuid ka läbimurre lagedale põhjas oli takistatud hiigelsuure tuulemurruga. Pidin tegima suure ringi. Lõunapoolsetes hajutustes oli punktivõtt kiirem ja väljajooksul sai kasutada teid.

Lõpus tegin koos Priiduga väikese lisahaagi KP13-s, kuid ajakadu polnud seal suur.

Enne KP11 olin 3., kuid finišis 6., kaotusega Tiit Talile 5 minutit.

Pilt: Plaks ja paremkäsi ... vahetus (autor A.Talver)

II vahetuses tegi Mati Preitof väga hea jooksu ja tõstis meid kolmandaks, suure eduga järgnevate ees. Viimases vahetuses olid rivis jällegi kõvemad mehed, kusjuures Kari Lehto suutis vahet Ilvesega (Priit Pääslasega) isegi paarkümmend sekundit vähendada. Kuid kolmandast kohast seekord rohkemat ei tulnud.

Olime väga rahul, sest kõik eespool olevad mehed (va Tiit Tali) olid nooremad ja tugevamad.

Tulemused

Kirju nädalavahetus

Kõige olulisem sündmus oli muidugi rogaini MM Lõuna-Dakotas, Black Hill'i küngastel. Meilt osales mitu medalivõimelist tiimi, eesotsas maailmameistrite Silver ja Rain Eensaarega, kes seekord jooksid koos MMi hõbeda ja EMi kulla Timmo Tammemäega.

Samuti oli rajal tugev segavõistkond Mariann Sulg - Karli Lambot ja segaveteranidest Viivi-Anne Soots - Heiti Hallikma, Merike Vanjuk-Neeme Loorits ning superveteranidest vanameistrid Arvo Kivikas - Juku Tasa. Kahjuks pole kõiki osalejaid võimalik praegu, kolm päeva hiljem tuvastada, sest niigi keeruliselt leitav olnud osalejate nimekiri on MMi kodulehelt kadunud (või ei leia seda üles). Kuid mis kõige hullem, pole ka tulemusi.

Pilt on võetud facebookist (ACE AR Team), kus vennad on uhiuue varustusega, sest lennupagas ei jõudnud meestele järele.

Juhtunud on korraldajate jaoks tõeline õudusunenägu. Nimelt pole olnud võimalik finišiarvutist kätte saada korralikke tulemuste faile, vaid Tarmo Klaaril, kelle softi kasutati, on õnnestunud suurte raskustega kokku panna üksikutest tükkidest ca 100 võistkonna tulemused, seda kõikide tiimiliikmete SI-andmeid arvestamata. Meie tipptiime nende andmete hulgas pole. Asi meenutab justkui Malaisia lennuki allatulistamise järel toimunud sündmuste uurimist, põhjuste analüüsi ja üksikute tükkide kokkukogumist ning selle järgi inimeste tuvastamist. Vajalikud failid on siiapoole liikunud väga aeglaselt, põhjuseks ehk olematu interneti- ja mobiililevi võistluspaigas, oskamatus, 9-tunnine ajavahe või ehk ka midagi muud.

Igal juhul on Tarmo jutu järgi seis selline, et vaja läheb SI-jaamade andmeid, mis aga tähendab nende jaamade maastikult äratoomist. Kui meil tehakse see töö tavaliselt ära veel samal päeval-öösel, siis USAs võib kuluda päevi (kui mitte nädal).

Seega on tulemus praegu selline, et MMi tulemusi lihtsalt pole. Tarmo loodud rogaini tarkvara on suurepäraselt toiminud paljudel võistlustel ja seda nii Soomes, Venemaal, Lätis kui Ukrainas. Riistvara (arvutid, SI-jaamad, osa SI-pulki) olid aga kokku kogutud USA-st. Seniks aga on võimalik vaadata võistluskaarti ja Eesti esitiimi GPS-träkki SIIT (kaardipilt üleval).

****************************************
Reedel osalesin Firmaspordi suvespartakiaadi orienteerumisvõistlusel Kolga luidetel Pärnumaal. Startisin kõikidest kõige esimesena ja pidin võtma 10 punkti 15-st. Rajavalik polnud keeruline ja punktidki üsna lihtsates kohtades. Samas aga ei leidnud ühte punkti tee ja jõe ristumiskohas. Otsisin seda igalt poolt ja vaatasin ka sisse tee-alusesse truupi - kuid ei midagi. Selle asemel pidin võtma ühe rõveda punkti jõesoodi saarelt, sumades kaks korda läbi kõrgete kallastega sügavast ojast. Hiljem selgus, et punkt oli olnud hoopis kõrvaltruubis... Legendi aga kaardil polnud. Igal juhul olin kiirem orienteerujatest Korrolist ja Överusest, kuid müstiliselt paremaid tulemusi saavutasid hoopis tundmatud nimed, ilmselt kõvad jooksjad.
Tulemused

****************************************

Reede õhtust pühapäeva hommikuni veetsin Särghaual geoloogide suvepäevadel, kus muuhulgas sai sõidetud 13km kanuuga ning tutvutud Tootsi turbamuuseumiga.

Tõsi, muuseum koosneb praegu rongisõidust turbaväljale ja tagasi, kuid omavalitsuste juhtidel on kindel soov rajada hiigelsuure briketitehase hoonesse korralik turbatööstuse muuseum, seikluspark, teatrilava ja mida iganes veel. Hoone on väärt säilitamist, kuid väljakutse sellele funktsiooni leidmiseks ränk.

Küsimus: Miks on hoonel nii palju aknaid?


****************************************

Pühapäeva pärastlõunal jõudsin Keilasse ja plaan oli teha üks pikem rahulik jooks. Ühendasin kasuliku meeldivaga ja saatsin  ca 30 km raudmehe triatloni tegevat Tõnu Hendriksoni tema viimasel alal ehk maratonijooksul. Keskus oli Keila lauluväljakul ja joosti KEKi aia tagant  Mudaaugu kergliiklusrajale ja tagasi. See oli huvitav vaatemäng, kus vastuliikuvad võistlejad ergutasid üksteist ja kannatasid vaikimisi oma kolgata teed.

Väga vinged mehed-naised, tuntumatest nägudest täispikal Raio Piiroja ja poolpikal Jürgen Ligi. Jürgen jooksis poolmaratoni 1.40-ga, mis oleks ka eraldi joostes olnud täiesti kobe aeg.

Ei tea, kas peaks ka kunagi poolpika triatloni ette võtma, täispikk on kindlasti liiast.
Tulemused

****************************************

Käisin ka Nurja teisipäevakul, Männiku polügoonil. Vahva maastik, tore ilm. Kuid kirjutan seepärast, et etapp 4-5 oli päris huvitavalt planeeritud. Kuidas jookseksid Sina?

Mina igatahes ujusin, kuid ajavõitu sellest ei saanud. Ei kaotanud ka.
SI-ajad

EMV sprint Rõuges

Täna tahtsin hästi joosta. SK Mercury poolt läbi viidud Tallinna MV teatesprint kolmapäeval Tabasalus oli tore võistlus, kuid läks aia taha. Jändasin kõvasti legendi lugemisega, kaotasin aega ja lõpu eel jooksin KP11-st mööda. Võistkond sai DQ, nagu viis võistkonda kuuest MN45/50 klassis.

EMV algus oli rabe, kaldusin miskipärast bensiinijaama??, kaotust vähemalt 10 sek. Püüdsin olla hoolikas ja hoida tempot all, kuid mõttetöö polnud sujuv. Siiski läks kõik kenasti, ehkki etapil 5-6 valisin lõunapoolse teevaliku, mis tundus lühem. Kaldusin natuke ära ja lageda peal oli pikk hein veel maha jooksmata. Kaotust Tiit Talile, kes läks põhja poolt, 37 sek. Ootamatu viga tuli etapil 12-13, kui sattusin maja taha, kuhu poleks küll kuidagi pidanud minema. Sealt tuli kadu ca 40 sek, sest kohe ei saanud aru, kus asun.

Aeg tuli 15:18, kuid sellel polnud tähtsust. Finišis sain teada, et KP4 oli vahele jäänud. Kiire pilk kaardile ja avastasin sealt täiesti märkamatuks jäänud KP!??

Seega oli EMV sellel aastal kolmas sprint, kus jätsin punkti vahele. Kuid see polnud veel kõik - ühel võtsin vale kaardi ja ühel ei saanudki startida, sest number ununes ette panemata.

Rein Küttim tuli juurde ja ütles, et psüühika on nõrk. Jalga justkui oleks, kuid närv pole valmis selle kiirusega jooksma. Tal oli vist õigus.

Kuid meeste eliidist võttis esimese sprindivõidu Timo Sild, tema enda hinnangu järgi tänu loodusmaastikule, pehmele pinnasele ja tõusudele.

Tulemused

Kolme tunni pärast öistele. See pole küll minu ala, kuid jookseme ikka. Öös on põnevust.

Jäätisemaitseline Koprakarikas

On juba tavaks saanud, et peale Koprakarika raja läbimist pakutakse värska vett ja jäätist. Mõnus, eriti siis, kui temperatuur ulatub 30 soojakraadini. Kui liiga palavaks läks, sai end veel järvevees jahutada, sh enne jooksu. Vesi oli kahekihiline, peal hästi soe, sügavamal külm, rauasisaldusest pruun ja libe.

Joosta polnud eriti raske, sest palavaga on organism juba harjunud. Jahedamas kliimas liiguks küll natuke agressiivsemalt, kuid sama teeksid ka vastased. Seega oli hea võrrelda nädal enne eestikaid jooksuvormi Tiit Tali ja Maido Kaljuriga.

1.päev

Rajameister Mihkel Järveoja pakkus esimesel päeval lihtsat jooksukat, sobivat rada Tallinna päevakulistele. Kiirus tõusis ja seetõttu ei jäänud ka vead tegemata. KP9 võtsin enne KP7-t ja etapp 9-10 läks igas mõttes aia taha. Esiteks ei näinud lihtsat teevalikut paremalt mööda teed, teiseks kaldusin suunast kõrvale ja ei saanud poolel maal, tee peale jõudes üldse aru, kus asun. Tee suund oli miskipärast väga vale. Lisaks tuli viga veel punktivõtuga. Kaardist ei saanud seal hästi aru, soo äratundmisega oli nii mõneski kohas raskusi. Kaotust tuli Tiidule tuli 2 min, kõik oli seega veel võimalik..

2.päev

Tavarada oli paljude teevalikutega huvitav võistlus. Mingit suuremat jama ei korraldanud, kuid mitmed teevalikud ebaõnnestusid ja koperdamisi tuli ka. Kõik vead karistati korralikult, Maidio Kaljurile, kes esimesel päeval ei jooksnud, tuli kaotust 5(!) minutit. See oli Maido jõudemonstratsioon, nii füüsiliselt kui tehniliselt, ka Tiit kaotas talle 2 minutiga.

Graafikult on näha, et kaotasin 2.päeval jooksukiirusega distantsi II pooles.

3. päev

Kombinatsioon esimesest ja teisest päevast, kus oli nii lihtsaid kui ebamääraseid punktikohti. Jooksuvõime testiks oli etapp 2-3, kus kaotasime mõlemad Maidoga Tiidule 36 sek.

Enda jooks oli jälle täitsa ok, ehkki esimese segase punktiga tuli üle minuti viga.  Jooksukiirus oli lõpuni ok, kuid natuke kehvem kui Tiidul. Kolme päeva kokkuvõttes kaotasin Tiidule korralikult, ca 8 minutit, kuid teise koha auhind erinevatest lihasaadustest oli väga maitsev. Eriliselt tahaks reklaamida Lihapagari marineeritud kanaliha fileed kondiga.

Tulemused

Väimela sprint

Laupäeva õhtul sai veel joosta OK Võru korraldatud Väimela sprindil, kus kaardi- ja rajameistriks oli Timo Sild, peakorraldajaks Sixten.
Võrokad pakkusid samuti väga toreda võistluse, auhindadeks arbuusid.

Rada oli lihtne, kuid kiiruse kasvades juhtus nii mõndagi. Tegin  KP6-ga möödajooksu ja läks parajalt aega, et asukohast aru saada. Maido sai KP5-s kokku minut varem startinud M65 klassi mehe Tiit Tatteriga, misjärel mõlemad kihutasid KP6-st mööda, otse KP7-sse.
Ise nägin Tiitu peale KP10 ja arvasin, et saan ta üsna pea kätte. Kuid eksisin rängalt. Vana kihutas koos Maidoga ja isegi pikkadel etappidel 12-13 ja 17-18 ei õnnestunud mul Tiidust kiirem olla. See oli vana mehe võimas jõudemonstratsioon M50 klassi poisikestele.
Meie klubisse tuli sellel õhtul 3 arbuusi - Atsilt, Marjelt ja minult.

Tulemused