TAOK rogain Karepal - hea sooritus kahtlasevõitu taktikaga

Järjekordne TAOK suurüritus on läbi. Ootused-lootused ilusa ilmaga ilusal maastikul võistelda täies ulatuses ei realiseerunud. Kogenud orienteeruja ja rogainijana on nähtud igasugu kloaake, mille hulka Karepa maastik kindlasti ei kuulu. Kuid vana maanteejooksja Matti Viisimaa sõnad peale esmakordset kogemust: "Ma ei kujutanud varem ette, et Eesti mets võib nii kohutav olla", pani natuke mõtlema. Mõtlema just seda, et mida kuradit need keskkonnaametnikud selles (pool)kinnikasvanud raiesmike, mahalangenud puudega võsades, kobraste poolt üleujutatud kraavides ja sügavate metsaveotraktorite jälgedes kaitsevad???
Eelmise sissekande arutelu taustal tundus kogu see keskkonnakaitse täieliku jaburusena ja 900 inimest sellel maastikul oli nagu tilk ookeanis. Nagu eelmistes kommides juba öeldud oli, polnud lindudest mõtet sügisel rääkida.

Võistlus ise oli huvitav. TAOK rogainile omaselt oli taktika võtmeküsimuseks valik, kas minna esialgu vasakule või paremale. Oandul läksime alguses paremale, tegime valesti. Taevaskojas läksime paremale, tegime õigesti. Nüüd läksime vasakule (st läände), tegime vist valesti.
Toolsest ida poole oli pandud kena punktiparv, mille tahtsime igal juhul ära võtta ja see oleks sobinud alustamiseks. Kuid lõpu jätmine läände oli jälle väike risk - ebaõnne korral poleks tagasiteeks jäänud erilisi valikuid. Seega läksime kõigepealt läände.

Planeerimiseks kasutasime Oandu rogaini andmeid, kus läbisime 59km koefitsiendiga 1,22. Selliste parameetritega sai tehtud planeerimisniit, kus olid kontrollsõlmed iga tunni järel. Füüsiline seisund oli meil Marjega mõlemal väga hea ja oli isegi lootust, et suudame enamat.

Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. Läbitavus oli oluliselt kehvem, mistõttu rammusasse idanurga punktipesasse ei jõudnudki. Hädatapuna võtsime päeva lõpus 3-seid punkte (36, 37), joostes selleks edasi-tagasi etappe. Tavaliselt selliseid asju ei tee. Võistluse alguses läksime ahneks ja lisasime juba planeeritud 59km-le ka KP30. Loodetud ilusa männimetsa asemel saime parasjagu mahalangenud puid ja võsa. Sellega jäime planeeringust 10min maha, mis lääneosa 5-ste etappide vahel suurenes 40min-le. Natukenegi oleks saanud planeeringut päästa lõikega 35-55 läbi Selja jõe, kuid kõrgelt nõlvalt allavaadates tundus jõgi olema lai ja sügav ning ületamisele ei kutsunud.

Füüsiliselt tundsime end paremini kui kunagi varem, vaid 2 tundi enne lõppu hakkas lihasväsimus ja kurnatus mõjuma. Kuid 1,5h enne lõppu võetud Shlehad pühkisid ka selle nõrkusehoo hoobilt minema. Tehniliselt tuli samuti välja suurepärane sooritus - mitte ühtegi olulist viga ja PT ehk persetunne töötas perfektselt. Eriliselt hea meel oli KP53 kättesaamine, mis põhja poolt tulles oli paras pähkel.

Kokkuvõttes läbisime 53.1km (linnulennult 43,0km), mis tegi koefitsiendiks 1,24.

Üks asi jäi hinge kripeldama ka. Olen varem öelnud, et ma ei hakka kunagi kellegi kohta proteste esitama. Kuid see, mida J&T lõpus tegid, oli ikka üle igasuguse mõistuse. Samal ajal, kui üks mees võttis punkti (KP29), oli teine nö koduteel ja meeste vahe komposteerimise hetkel oli üle 500m. Ma oleksin selle teema unustanud, aga kui mehed väitsid korraldajatele, et nad pettust ei teinud ja võtsid välja esikoha auhinna, siis ...
... siis tekib küll kahtlus, et mida veel enne seda tehti.

Siit saab teha ainult ühe järelduse - kõigile medalipretendentidele SI-pulgad randme külge. Kes pulka kätte ei pane, see auhinnalisele kohale tulla ei saa.

Tulemused

Meil siis segade 3. koht ja segaveteranide 2.koht. Polnud paha, oleks ka kehvemini võinud minna, paremini pjedestaalikohtade osas ilmselt mitte. Kaks võistkonda olid tublisti üle, Kaminskis-Liepina said eelmise aasta eest korraliku revanši.


Ennustusest

Paar üllatust oli ka. Kõigepealt Suprema hea esitus (Vahter-Sulg). Teadagi kõvad jooksjad ja Marianne ka hea orienteeruja, kuid arvasin, et taktikalises osas võivad Neeme puudumisel alt minna. Nii see polnud ja suuremaid vigu ilmselt ka sisse ei tulnud.
Siis Tiku, Taku & Tõruke, kus mulle kahe naisterahva nimed palju ei öelnud. Napilt kaotasid kindlatele favoriitidele.
Muljetavaldav oli Salomoni töö, kus vaid üks kahene jäi võtmata! Paistab, et Tasmaania MM-iks on vähemalt kolm meest end väga võimsasse vormi ajamas.

Fotod: Heiki Pajuste (SIIT)

Teiste muljeid:
Zazibea
Männikumägi Team (Asso)
Medisoft
Lauri blogi
Pille
TA
Marta
Kurinurm
HP-Sport Team

Karepa rogain - ennustus

NB! Järgnev jutt on puhas fantaasia!

Karepa TAOK rogain jätkab põhjaranniku tutvustamist ja tänavune maastik peaks sarnanema 2 aastat tagasi toimunud Oandu rogaini maastikuga. Rannikupiirkonnas on kõrgemaid rannavalle ja luiteahelikke, nende vahel esineb üksikuid sooribasid. Vesisem on kraavitatud aladel, karta on, et koprad pole ka sellel aastal maganud. Vainupea ja Selja jõe käänud saavad nii mõnedki punktikohad, kuid kraavikäänakutes ja kraavide otstes leiame KP-sid üsna palju.
Kui kaart ulatub Vainupea neemetipuni loodes, siis Toolse linnuse varemed kirdenurgas kaardile ei mahu. Tegelikult on raske uskuda, et rajameister linnuse juurde punkti ei pane, nii et punast kaardiraami kõrvaloleval pildil võib nihutada ida poole.

Maastikul on palju teid ja sihte, sihivõrk on peamiselt kirde-loode-, lääneservas põhja-idasuunaline. Ilusamad ja paremini läbitavad metsad võiksid olla Corine-maakatte kihil esinevad okasmetsad (tumedam roheline). Seega võistkondadel, kelle kilometraaž ei tule väga pikk, soovitaks liikuda mere lähedalt läände, sealt natuke lõunasse ja siis kaarega tagasi keskusesse, mis asub võistlusmaastiku kirdeosas. Sellest on parajalt kahju, et Keskkonnaamet ei lubanud võistluskeskust teha Rutja lennuväljale, sest viimane oleks paiknenud kaardi keskel ja võimaldanud teha väga erinevaid rajaplaneeringuid.

Küsimusele, kes võidavad, on üsna lihtne vastata:

MM
1. Plains Wanderer (Aadli-Abram-Kraas)
Suurim konkurent on Salomon ACE (Lambot-Lillelaid)

MM40
1. Armo ja Lauri (Hiie-Lahtmäe)
Kõvad konkurendid on Gäng (Pavlov-Väärsi-Pritsik) ning Jaanus & Tiit (Reha, Tali, Sild)

MM55
1. Riga-Peterburg (Kopelevitch-Laveikis)
Konkurendid ISC (Kivikas-Tasa) ja Metsamehed (Männi-Viisimaa). Võitjateks pakun kogenud noorseenioridest rogainijaid, meie mehed on vanemad. Matti Viisimaa on Rihol hea leid, kuid ta oleks pidanud tooma Matti rogainile 10 aastat tagasi. Maanteejooksjal saab metsas raske olema.

PERE
1. Metsakulgur (Alamaa-Alamaa-Tammemäe)
Tuleb vägev võitlus Klanova'ga (Roose-Roose). Timmo abiga viiakse võit Raplamaale

MN, MN40
1. 2 wet shirts (Liepina-Kaminskis)
Kaks konkurenti on ka: Jörgen ja Jenny (Kink-Vaher) ja spordilinn (Viirmann-Pukkonen). Kergelt ei anta selles klassis midagi ära.
Peale Sõmerpalu sportlikku nädalavahetust tegime Marjega täna mõlemad ca 2tundi jooksu. Nüüd jääb üle puhata ja mõnuga sörkida.

NN
1. La leg de frog (Rebane-Vanjuk)
Esikoha auhinna võib enne starti ära anda

NN40
1. Kama 2 (Kink-Vask)
Esikoha auhinna võib enne starti ära anda

NN55
1. ESET (Sulg-Tolm)
Esikoha auhinna võib enne starti ära anda

Sprindilik Suunto Games Sõmerpalus

Täna oli Suunto 1.päev. Ka tore lätlane Vilnis Velkeris ütles enne starti, et meie klassis (M50) on vägev konkurents. Ja nii oligi. Hiiumaa teema läks päris kuumaks ja ootused-lootused Sõmerpalu jaoks olid üles köetud ning ennustused ootasid :)

Suviti olen siinkandis palju olnud, kuid sellesse metsa pole saanud. Kunagi saatsin naise sinna seenele, ise orienteerusin samal ajal teisel pool Võrut. Naine ütles, et mets oli ilus ja seeni oli palju.

Seekord ei näinud ühtegi seent ja selleks polnud ka aega. Tegemist oli pika sprindiga, kus oli vajalik teha kiireid teevalikuotsuseid ning suunaga anda nii nagu "torust tuli".

Esmakordselt panin kella käima 1min enne starti (see jäi meelde Tiit Tali artiklist viimases "Orienteerujas"). See oli hea otsus, sai kohe võistlusesse sisse mindud. Hoog oli hea ja vist isegi liiga, kuni tulid vead.

Etapil 3-4 läksin punktist liiga põhja ja korrigeerisin end poollageda ja tihniku vahelisele kõlvikupiirile, st planeeritud teevalikule. See osutus kehvalt joostavaks piiriks.

Kuid etpp 4-5 oli peaaegu katastroof: suunaga teele, siis lageda lõpust suunaga punkti poole. Äkki olin mingi maja juures, mis pidi olema ca 150m eemal. Kaardiviga?? Olin selles kindel. Ja läksin enne lagedat punktilohku otsima. Sest see pidi enne lagedat/poollagedat olema. Jooksin üles ja siis alla, punkti polnud ning lõpuks jälle see maja... Mis jama??
Siis tabasin, et olin alguses keeranud tee pealt liiga vara ära ja sattunud nö paralleelsituatsiooni peale. Tuli üks vandesõna ja panin punkti poole edasi. Viga ca 1,5min, sellel kiirel rajal peaaegu katastroof. Pool minutit tuli lisaks KP10-ga, kus suutsin jälgida vaid suunda ja lugeda samme, kuid samas ununes reljeef. Vastutulevad võistlejad tõmbasid tähelepanu vasakule ja väike haak oligi reaalsus.

Huvitav oli etapp 11-12. Esialgu tahtsin minna vasakult, siis keerasin paremale, siis vasakule ja olin vastu aeda. Nüüd panin vasakult minema, mõne aja pärast juba kahetsesin. Analüüsimiseks polnud enam aega, tuli vajutada, sh läbi rohelise. Edasi vajutamised jätkusid ja tänu kiirele lõpule tuli selles jooksus parim aeg. Võit lätlase Girts Mamise ees 1sek ja Tiit Tali ees 7sek.
Aga võit on võit ja see oli meeldiv.
Homme uuesti, kohe stardirivi alguses, 2min Tiidu järel.
Tulemused 1.päev

Suurest orienteerumisest täna niipalju, et:
1. Timo Sild sai maailma karikaetapil Liberecis 17.koha, pühapäeval on viitstart.
2. Raido Mitt võitis Rootsis Balti juunioride karika M20 klassi tavaraja!


Suunto 2.päev ehk 1 cm etappide õudus

Miski ei ennustanud sellist tulemust nagu täna tuli.
Füüsis oli hea, närv justkui kontrolli all, ehkki Tiit ütles stardi eel, et kohe algusest tuleb panema hakata. Selge, töötles konkurente :)

Alustasin hoolikalt ja esimeses punktis sain parima aja. Järgmine sentimeeter kaardil oli vaja läbida suunaga, asi tundus lihtne, kuid nii see kahjuks polnud. Nõlva tajusin teisiti kui kaardilt välja lugesin ning punktiauku lihtsalt ei näinud. Viga 20sek. Polnud veel väga hull ja edasi läks normaalselt.

Lähenemise punktile 6 (40) tegin nii turvaliseks kui võimalik, st ründasin teede ristist lõuna poolt. Natuke kaldusin vasakule ja jäin 6 ja 7 KP vahele, kus liikus 3 inimest. Üks neist tundus olema Tiit, jess! (aga tegelikult polnud). Lihtne oli minna sellel 0,5cm lõigul teiste jälgedes 6-sse ja punkt ära võtta.
Kuid punkti polnud. Kaevasin siit ja sealt, ei midagi. Jõudsin KP7-sse ja võtsin suuna 1 cm läbimiseks. Ei midagi. Kõik teised (sh Udo Lüüs) otsisid punkti 76 (?) ja neist polnud abi. Läksin tagasi KP7 juurde ja võtsin jälle suuna. Ei midagi. No selline asi polnud võimalik. Lõpuks seisin lootusetult mingis lohus, kui 5m kauguselt madalate kuuskede tagant ütles Lüüs, et KP 40 on siin. Ahah. Võtsin punkti ära ja tänutäheks näitasin Udole, kus see punkt kaardil asus. Viga üle 3,5min ja lihtsalt seetõttu, et sattusin iga kord punkti vaatama valelt poolt. Edasi panin ärritunult ja tegin teel 8-sse 1cm-se etapiga veel tobeda haagi juurde.

Järgmine 1 cm etapp oli 10-11. No ei saanud kuidagi ninale pihta. Tiirutasin siin ja seal, ei midagi. Pärast legendi lugedes selgus, et punkt polnudki nina otsas vaid kusagil nina keskel. Viga 1,5min.

Ebalevaid minekuid oli veel, kuid otsest viga ei teinud. Lõpu jooksuetapid vajutasin nagu jõudsin, Tiiduga võrdselt ja tänu sellele sain Rein Rooni ees Eesti-Läti liiga koondarvestuses 2.koha (M50). Minu jaoks paras üllatus, nagu ka see, et 2. ja 3. kohad olid auhinnalised. 30-eurone Orienteerumiskauba OÜ kinkekaart polnud üldse paha selle kehva päeva lohutuseks.
Tulemused

Maastik sobis mulle hästi, ehkki rajameister oskas ka nõrgad kohad üles leida.

Sigalahe Hiiumaa

Oli jah!
Kõigepealt oli ilm mõnus. Siis olid Kõpu maastik, rajad ja kaart väga head. Toit Kalana kämpingus, eriti koorene lõhesupp maitses suurepäraselt. Lisaks saun ja ujumine meres.
Üle mitme aasta sain bioloogist sõbra Tiiduga arutada nii maailma, enese, kui lähedastega seotud asju. Uni jäi lühikeseks ja süda tuksus varahommikul kiiresti, kuid sportlik vorm tundus pühapäeval olema ikkagi väga hea. Laupäeval oli raskem olek.
Ja lõpuks oli tagasiteel Heltermaa sadamas maitsev borš ainult 1€ ja praad 1,6€.
Fantastiline!

EMV pikk rada

Ühisstart. Kohe stardist ringijooksule, sest nii oli ka M45 varem läinud. Saja meetri järel ütlesin Tiit Talile, et valesti läksime. Tiit vastas, et pole hullu, sest kõik mehed on koos. Maido Kaljur läks siiski otse ja sai esimese punkti esimesena kätte. Ka M40 meestel oli 1.KP sama ja vist kõigil teistel klassidel ka. Rajameistri Toivo Saue eksperiment, päris lahe.

Edasi oli paras andmine, kusjuures ka üle räga, läbi tihnikute ja vesiste soosiilude (etapp 2-3) oli keskmine aeg alla 7min/km. Üksi poleks meist keegi suutnud sellise tempoga panna, neljakesi aga küll (Tali, Reha, Kaljur ja mina). Mõtlesin, et niimoodi ei suuda lõpuni joosta ja nagu finišis selgus, olid teistel peas samad mõtted.

Etapp 5-6 panime otse, kuid punktipiirkonnas tekkis segadus. "Püksid ja perse" ehk Tali-Reha läksid paremale, mulle tundus õigem minna vasakule. Sain punkti kätte ja konkurentide ees kena edumaa (41 sek). Kahjuks oskasin järgmise punktiga kohe 2,5min viga teha, siis veel ja kohe varsti veel. Raske oli üleminek grupijooksust üksinda orienteerumisele. Ka lühikeste suunaetappidega tegin liigseid ringe.

Ehkki notsukese enesetunne kadus poolel maal ja kiirus justkui tõusis, osutus see mulje petlikuks. Kaardilugemine ja ettevaatlikkus tõmbasid hoo maha ja ka jooksuvõime osutus niruks.

Enne lõppu teadsin, et Tali-Reha on ees, kuid kus on Kaljur? Kahjuks oli ka tema enne mind finišis ja seega tuli pikalt rajalt jälle 4.koht. Seekord siis täiesti teenitult ja vastas hetketasemele. Võidumees Tiit on sellel aastal olnud võimas nii jooksus kui orienteerumises. Vastu ei saa. Ehk siiski Suunto Games'il Sõmerpalus, kus tuleb kiire ja tehniliselt lihtsam(?) rada.
Tulemused

Hiiumaa karikavõistlus

Hea tunne stardis sai kinnitust esimese etapi ülekaaluka võiduga (23 sek Tali ees). Läks edaspidigi hästi ja 4.KP-s olin liider. Siis aga tulid rasked sooületused ja ebalevad reljeefijooksud, takerdumised tuulemurdu jm jama. Praktiliselt veatult joostud etappidel kaotasin konkurentidele kalendriga!?? Väsimus? Ebakindlus?
10.KP-s sai 2min hiljem startinud Antti Roose mind kätte. Ütles veel, et mis koperdad. Tema tuulevarjus läks minugi hoog üles, kiirus oli üsna võimete piiril. Antti oli tegemas fantastilist jooksu - otsusekindlat, kiiret ja veatut. Ja seda eriti sprindilikul lõpuosal. Ise tegin ca minutilise vea KP14-ga, kui "angerjate hirm" Kalle Ojasoo eespool vales suunas liikus.

Finišis jälle neljas koht, vaid 6 sekundit Jaanust Rehast maas. Kolmas koht jäi nööriraja linti, sest peale viimase punkti komposteerimist hakkasin jooksma mööda seda linti tagasi (finišilint ja nööriraja lint läksid enam-vähem samas suunas). Hea, et pildistav Ruth Gutmann (Vähejaus) seda ütles, muidu oleksin veelgi suurema vea teinud.
Tulemused

Neile, kes suuri vigu tegid, panen siia üles ühe laulu. Hea kunagi koos punkti otsides laulda.

Vesine rulluisuvõistlus

Täna (kolmapäeval) oli Keila pikamaasarja viimane ala - rulluisk. Ühtegi ala ei õnnestunud sellel aastal teha, vähemalt rulluisule tahtsin linnukest saada. Sõitnud pole küll palju, kuid rahulikus tempos 2,5km-ste ringide tiirutamine on olnud üsna mõnus.

Ilm oli täna äge. Kell 15.00 oli asfalt kuiv ja rada rullitamiseks suurepärane. Siis hakkas sadama ja kõige ägedamaks läks, kui kell 18.00 seisime stardipaugu ootel. Pikal sirgel oli kõva vastutuul.

Alguses lasksin paljud sõitjad mööda, sest asfalt oli vesine ja kukkumisoht ähvardas. Tasapisi sain aru, et rattad peavad küll ja hakkasin ühte 4-liikmelist punti taga ajama. Lihtsalt rumal oli üksi tugevas tuules rabeleda. Ringi järel sain seltskonna kätte ja edasi kulgesime mitu ringi koos. Mõnus oli, ehkki vahepeal tundus 5% liiga kiire olevat. Ajad olid alla 6min ringile, sellise paadiralli jaoks päris hea. Vahepeal vedasin ka 2km ja kui uus mees etteotsa läks, siis tundus tempo mõnusa oleku jaoks natuke liig. OK, paar ringi oleks vastu pidanud, kuid seejärel oleks koordinatsioon logisema hakanud ja kukkumine lähedal olnud.

Lasin selja sirgu ja sealtpeale sõitsin üksi. Tõeliselt mõnuga, kuid mitte aeglaselt.

Sain sõita 9 ringi, sest Rain Marrandi ja veel 2 meest tegid ringiga ära.

Pildil Marje pikamaasarja punkte kogumas

Nüüd on rataste laagrid bensiini sees ja ei teagi, mida nendega homme teha. Kas lahti lammutada või niisama ära kuivatada.

Tulemused

Ja üks lugu kummitas nii enne, kui pärast rullitamist (leidsin TA blogist):

Ettevaatust, Gäng tuleb

Täna oli Gängi päev.

Tallinna maratonil tegi ca 25-aastase (?) pausi järel comebacki Jaak Väärsi (48) ja tegi seda võimsalt: 3:02.54 (!)

Lääne-Virumaa MV-l pani Sass ehk Aleksander Pritsik M45 klassi kindlalt kinni. Nii et koos Ulvar Pavloviga peaksid nad TAOK roganil olema kõvad tegijad. Kartke!

Pildil on Gäng rogaini EM-l Lätis 2011 (foto Guna Berzina)

Kolmapäeval tekkis minulgi rumal mõte maratoni joosta, õnneks keegi oma numbrit pakkuma ei hakanud. Läksin Ohepallu Lääne-Virumaa MV-le orienteeruma, M21 klassi.

Kaardiga kohanemine võttis parajalt aega, ehk ka seepärast, et kohe alguses läbisin takjavõsa, mille järel olin üleni neid vastikuid moodustisi täis. Pole varem juhtunud, et reite siseküljed hõõrduksid takjatest veriseks.
Läbitavus oli hullem kui oskasin eelnevalt karta. Rohelist ja tumerohelist võiks kaardile kõvasti lisada. Ehkki, mis seal vahet on, kui tead, et valge mets on kõikjal parajalt räige.
Ei olnud täna hoogu seda võsa raiuda, liiga palju ootamatuid takistusi tuli vastu ja alguses tehtud suured vead ei motiveerinud samuti.

Kuid Rakvere poisid ja mehed panid kõvasti, neil on kohalikes metsades paks soomus selga kasvanud.
Natuke imestama pani, et täiesti uue kaardi joonistamisel pole kasutatud LIDARi andmeid. Saab ka niimoodi.

Tulemused

Järgmisel laupäeval on siis Hiiumaal Kõpus EMV pikal rajal.
Kolmapäeval on Keilas rulluisu 25km. Peaks vist proovima.
.

Tippsportlane

Olen minagi elus "tippsportlane" olnud, Eesti koondisse kuulunud, treeninglaagrites olnud, NLiidus käinud ja toidutalonge saanud. Praegugi peaksid mõned Eesti noorterekordid veel alles olema. Vaevalt, et keegi neid enam lööb, sest seda spordiala Eestis praktiliselt ei harrastata. Või siiski? Maailmameistrivõistlused on aga täiesti olemas.
Ehk alustaks uuesti, sest tegemist oli põneva alaga.

Alustasin spinninguspordiga kooliajal, kusagil 8.klassis. Trenni vedas mind klassivennast fanaatiline harjutaja Peeter Hoppe, praegune tippsõjaväelane, kuid endiselt väga hasartne kalamees. Trennid kestsid Tartu Tamme staadioni harjutusväljakul pikki tunde, ka 5-6-tunnised spinninguloopimised polnud erandid. Omavahel trennis võisteldes toimus areng kiiresti ja meistrikandidaadi järk tuli veel samal aastal. Järgunorm oli üsna madal.

Treeneriks oli Vladimir Poll, kelle tütar Monika Poll oli mingil ajal tubli tegija naisteklassis. Monikast sai peale koloriitset Laine Ese’t Tartu Kalaspordiklubi esinaine. Peeter mingil ajal loobus, nagu ka praegune tuntud südamearst Margus Viigimaa ja Vallo Sarapuu. Kõige tugevamaks tegijaks ja konkurendiks oli ja jäi Raivo Markov, kellega sai aastaid oldud ka Eesti koondises. Meie pildid rippusid kooli parimate sportlaste autahvlil :). Meesteklassis oli kõva mees Olev Kimmel.

Pildil on lendõnge maaletooja ja kastingu "isa" lätlase Janis Stikutsi raamatu kaanepildid. Esikaanel on Raivo Markov, kes heidab Donetski Šahtjori staadionil kaugust, tagakaanel Eesti ja Läti noored (vasakult Mati Kalme, mina ja 2 lätlast), kes vaatavad lendõnge skišši Tartu 17. Kutsekeskkooli staadionil.

Hea ülevaate saab kastingust (spinningu kolmevõistlus + lendõnge kahevõistlus) allolevas klipis:



- 0:10 Ülevaade algab lendõnge skišiga, kus tuleb teha 20 viset erinevatele kaugustele asetatud veega täidetud vannidesse. Lendõnge nööri otsas on ca 1,5m pikkune tamiilist lips, selle otsas väike „putukas“ (trennis kasutasime ka äratõmmatud suitsu filtreid, mida maast leidsime). Õige pikkuse mõõtmine käis õhus ja viske tagajärel pidi putukas lendama vette.

Ühe üleliidulise võistluse eel sain Tallinna treeninglaagris asja nii kätte, et mööda ei osanudki enam visata. Siiski jäin tookord koondisest välja (pildil vasakul servas nö treenerina), sest pikk laager väsitas vaimu nii ära, et katsevõistluse ajaks oli igasugune viskamise isu täiesti kadunud.

- 0:33 Lapsed harjutavad spinningu-skišši, kus on 5 kaldega plaati kaugustel 10, 12, 14, 16 ja 18m. 2 viset korraga, 2 ringi = kokku 20 viset ja 100 punkti. Iga vise 5 punkti. Plastmassist viskekeha kaal oli 7,5g. Maksimumi ehk 100 punkti olen paar korda võistlustel visanud.

- 1:08 Spinningu kaugusheide. Selleks oli spetsiaalne varustus, kus eriti tähtis oli ritv, mille valmistas kõigile treener Vladimir Poll ise. Rull oli suurema pooliga, ülioluline komponent oli tamiil. Viimane pidi olema peenike (0,12-0,10mm) ja tugev. Heitsime 7,5grammist alumiiniumist tilgakujulist raskust.
Ala oli tehniline, sest visata tuli tugevalt, samas ei tohtinud tamiil katki minna ega raskus sektorist välja lennata. Olen visanud ca 70m ja mitu korda ka nulli saanud.

Pildil õnnestunud Balti matš Bauskas 1977, kus nii isiklik kui võistkonna tulemus sõltus kaugusheite viimasest katsest, sest ees oli 2 nulli. Pingelises olukorras ütles võistkonna kapten Toivo Kullep, et viska nii nagu tavaliselt (mitte lihtsalt üle pea). Panin täiega, viskekeha maandus sektorisse ja supertulemus oli tehtud.

- 1:32 Lendõnge kombinatsioon, milles oli ka lendõnge kaugusheide. Visati lendõnge nööri, kaugusi hästi ei mäleta (ca 30-35m oli vist küll).

- 2:04 Spinningu täpsusheide ehk Arenberg. Erinevatest asenditest (alt, paremalt, üle pea, vasakult) viskamine märklauda, milleks oli lina maas. Punkte sai viske eest 2, 4, 6, 8 ja 10. Olen võistlustel visanud 98 punkti 100-st.

Tugevamad spinninguspordi keskused olid Viljandi, Tartu, Jõgeva/Põltsamaa ja Tallinn.

Viljandi meestest meenub stabiilne tugev tegija Avo Kaur, samuti andekas ja väga mõnus inimene Mati Luht.
Jõgeval olid sellised mehed nagu Ain Meikop, Ants Parot, Aivo Pallo, noorteklassis tegi häid tulemusi hilisem humorist Peep Pedmanson. Ühel EMV-l Tallinnas viskasime mõlemad skišis 100 punkti ja ka Arenberg oli mõlemal kõrge (mul vist 96). Tänu kaugusheitele võitsin, saavutatud tulemusega oleksin meesteklassis hõbeda saanud. Tüdrukutest kasvas tegijaks Põltsamaalt pärit Laile Kotsar, Mustveest oli Lembit Laja.

Tallinnlastest meenuvad Toivo Kullep, Ülo Johanson, Jüri Kanarbik, Arvo Kasema ja Toivo Jakimainen, naistest Malle Penu ning nooruke Tiina Kullep. Toivo Kullep vedas mind kunagi „Kalevi“ alt „Jõudi“. Sellega kaasnes paras intriig, millest ma noorena suurt aru ei saanud. Minu asi oli spinningut visata ja kui lubati paremaid tingimusi, siis vahetasin koos Kullepiga spordiühingut. Aastal 2000 käisid Markov, Kullep ja Johanson MM-il Kalmaris, Rootsis.
Siis, kui olin "suurest spordist" loobunud, sai kõvaks tegijaks Marko Kinusaar, sh ka profiks kalapüügis.

Pildil on Eesti delegatsioon Ukraina noortevõistlustel Donetskis 1976?
Vasakult: Treener Mati Luht, Laile Kotsar, mina, Tõnu Sepp ja esindaja Otto Spitz. Orissaarest pärit Tõnu oli samal ajal ka lootustandev kolmikhüppaja, Otto Spitz kirjutas "Kehakultuuri" ja "Spordilehte" artikleid ning koostas spinninguspordi võistlusmääruste trükise.

Eesti koondis üleliidulistel võistlustel "Рыболовство и рыбоводство" karikale Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosi staadionil Viimsis (1979?).
Vasakult: Avo Kaur, Olev Kimmel, Laile Kotsar, Raivo Markov, Tiina Kullep, Ants Parot, Juhkam?, ?, Toivo Kullep, Jüri Kanarbik.

Spinninguspordist on postitus veel ka SIIN.

Mustla-Nõmme

Hea, et Järva teisipäevaku info o-listi tuli, muidu polekski teadnud, et Mustla-Nõmmel saab täna joosta. Ja nagu loodetud, olid maastik, kaart ja rada suurepärased.
Tulemused

Eks näis, kauaks seda mõhnastikku veel on. Seis on praegu selline, et üks tükk võib olemasolevale karjäärile juurde tulla ning üks põhjapoolsem uuringuala on veel järjekorras ootamas. Värvisin võimalikud tulevased karjäärid kollaseks.

EOL on esitanud oma ettepanekud nii Mõisametsa maardla, kui ka Karude IV maardla kaevandamisloa keskkonnamõjude hindamisele, samuti Paide valla üldplaneeringule.

Paide valla üldplaneeringust võeti selle tulemusel ära perspektiivsed mäetööstusmaad, kuid täpsemaid regulatsioone kaevandamise osas sisse ei viidud. Valla poolt nõuti Karude IV-lt detailsemat rekultiveerimisplaani (mis sobiks ka orienteerujatele), kuid EOLi vastus sellele ettepanekule oli, et kaevandatud maastikke pole sisuliselt enam võimalik orienteerumise jaoks taastada.

Kõige kaugemale on jõutud Karude IV karjääri (Nordecon) keskkonnamõjude hindamisega (koostab Ramboll). Viimases on hästi välja toodud, miks Karude IV kaevandamine kahjustab teiste mäeeraldistega võrreldes kõige vähem keskkonda.

Kui lähtuda sellest, et kruusa ja liiva hakatakse Tallinn-Tartu mnt jaoks igal juhul kaevandama, siis oleks ühe alternatiivina ehk mõistlik loobuda Mustla-Nõmme maastikust ja võidelda Nõmmeküla maastiku puutumatuse eest. Vähemalt midagi säilitame tulevastele põlvedele tervikuna. Praegusel hetkel soovitakse kaevandada igal pool.

Samuti ei tohiks lubada uute karjääride avamist enne, kui olemasolevad on ammendatud.
Kuid kas selline arusaam Eesti riigis töötab, on iseküsimus. Kas riik on võimeline reguleerima liberaalset kaevandamispoliitikat, selgub lähiaasta(te)l.

Kõige halvem stsenaarium on selline, et mingit regulatsiooni ei toimu, asutus, kes võidab tee-ehituse hanke, hakkab kaevandama nö oma maardlast, ükskõik, kus see siis asub. Ja teine firma kaevandab jälle teisest kohast jne.

Hõbemedal pole medal?

Eile kaks EMV-d: sprint Raplas ja öine orienteerumine Mädaral. Esimene neist oli minu eriala, teine mitte. Hea, et mõlemal võistlusel olid H45 ja H50 rajad samad, sai teise klassi konkurentidega (sh Tiit Taliga) end võrrelda.

Sprindivõistluse autasustamisel märkasin, et hõbemedaliomanikud olid kõige emotsioonitumad või lausa pettunud. M21 klassis oli Timmo võitjana rõõmus, ka Jaagup oli 3.koha üle õnnelik. Kuid hõbemedalimees Kristo paistis olema lihtsalt väsinud või lausa pettunud. Sama naiste N21 klassis: Grete võitjana rõõmus, pronksine Anu samuti, kuid hõbedane Annika üsna tujutu. Suuremaid vigu Kristo ja Annika ei teinud, ju oli siis kõvade jooksjate vorm kehvapoolne, mis enesetundele head ei teinud.
(ärge pahandage, kui see nii polnud, lihtsalt tundus nõndamoodi :)

Seisin minagi pjedestaali teisel astmel, enesetunne üsna vilets. Väga hea jooksu oskasin täiesti kihva keerata. Kahju.

***
Sprindi soojendusel tundsin, et organism on 4-päevase puhkuse järel heas seisus. Kõik kiirendused tulid kergelt, pulssi üles ei saanudki. Polnudki vaja saada, sest toonus oli hea.

Stardist minnes oli vaja veatult sooritada nö parkmetsa etapid, edasi oli juba vormistamise küsimus. Kohe esimese punkti minekul kaotasin raja ära ja läksin suunaga otse punkti. Sellele vaatamata kaotasin rajajooksjatele, näiteks Tenno Alamaale koguni 9 (!) sek.
Edasi tuli kõik kenasti, neelasin alla 1min varem startinud Toivo Toomase ja 2min varem startinud Mati Preitofi. Miski ei ennustanud hävingut, sest rada oli lihtne, tuli vaid õiges suunas kiiresti joosta.

Ja selle viimasega ei saanudki etapil 14-15 hakkama. Punktist jooksin välja natuke vales suunas ja hakkasin lagedat ületama. Miski oli äkki jama, sest jõgi paistis. Kuidas? Kiire kontroll - kaart 90 kraadi valesti käes. Kurat. Aga kus ma olen? Pilt oli täiesti taskus. Tegin paranduse tagasi, kuid paika ennast ei saanud. Jõudsin teises kohas jõe äärde, mingi lint oli ette tõmmatud. Kaardilt ei leidnud ühtegi kohta, kus keeluala oleks ulatunud jõeni. Jõe suuna järgi ei suutnud ka end kohe paika panna.
Pulss langes, maastik jooksis lõpuks kaardiga kokku ja hakkasin järgmise punkti poole jooksma. Ca 20m järel avastasin, et KP13 olin juba läbinud. Jooksin 15m ja äkki jõudis kohale, et KP14-s olin ka juba käinud . Ümberpöörd, KP15 oli 30m selja taga ja sealt edasi vajutasin tavalises tempos. Tuju oli läinud, olin terve igaviku matkanud, kõik oli läbi.

Viga tuli ca 1.10. Kaotasin Maido Kaljurile 10 sekundiga. Maido oli täna aeglasem, jooksin võrdselt H45 võitja Tenno Alamaaga. H45 seljatas sprindis H50-e.

Tulemused

***

Öine EMV Mädaral

Kahe võistluse vahel kasutasime klubikaaslase Tiina Talisoo külalislahkust ja sõime-puhkasime pikalt tema kodus. Enesetunne enne starti oli mõnus ja pingevaba. Füüsiline vorm oli samuti suurepärane, ei mingit väsimust päevasest sprindist. Ilm öiseks võistluseks lausa fantastiline.

Esimesse punkti koperdasin omajagu, kuid see viga oli vajalik kaardiga kohanemiseks. Pisemaid näpukaid tuli hiljemgi, kuid hea tulemuse keerasin tuksi lemmiketapiga 4-5. Ringijooksu variandi väljamõtlemiseks kulutasin natuke palju aega (ca 20sek), kuid kui liikuma hakkasin, panin täiega. Ja siis nägin vasakule minevat teed, millest oleksin pidanud pimesi mööda jooksma.
Kiire pilk kaardile ja loll "Sussanini lõige" oligi tehtud. Tee sihil lõppes kohe, algas hüppamine üle mahalangenud puude. Sihilt pöörasin ära metsa, ronisin üle kõrge valli, et kohe-kohe tee peale saada, kuid suund kiskus vasakule ja niimoodi olin jälle oosi lõunapoolses küljes. No ei suutnud teha otsustavat pööret tee peale, ei suutnud. Puhtalt aeglase liikumise tõttu kaotasin 2-2,5 min. Muud vead olid andestatavad.
Neljas koht, kaotust tänase sprindi rajameistrile Rein Roonile 13 sek. Mati Preitof kaitses eelmise aasta tiitlit, KEKRSK-le tõi kaksikvõidu Maido, kes KP8-s ajas tunnusnumbrid segi ja otsis lihtsas kohas tükk aega olematut numbrit.
H45 klassi käest saime täna jälle tappa. Mati oleks H45-s olnud alles 4. Kuid Tiit Tali oleks oma klassi (H50) võitnud. Tenno sai teise kuldmedali järjest! Varem tal EMV-lt kulda polnud, täna siis kohe kaks tükki.


Kui natuke rajameistrite tööd hinnata, siis sprindis oli keeruliste etappide planeerimine lihtsa maastiku tõttu üsna raske. Mõned huvitavad variandid olid seoses jõe ületamise ja ümber jõe jooksmisega (etapp 8-9), kuid olulisemaks sai siiski kiire otsustamine ja tegutsemine. Mulle tundus, et lühikesi etappe oli natuke palju, need ei andnud keerukuselt midagi juurde. Paar "pesa" oleks ehk piisav olnud.
Väga tore oli modelikaart, mille abil sai end kenasti sprindi rütmi sisse viia. Korraldus oli samuti meeldiv, stardi- ja finišikohad õnnestunult planeeritud.

Öisel rajal oli natuke vähe kasutatud üksikuid oose ja üllatuseks oli sisse pandud rohkelt võsaseid suunaetappe, sh vajutamisetappe üsna auklikul, mättalisel ja risusel maastikul. Öösel natuke vigastusohtlik, kus pidi tugevalt pidurit vajutama. Mõned nö tahtejõuetapid (näit klassis H35) ei kuulunud kindlasti meeldivaimate hulka. Natuke palju oli kindlate tugipunktidega punkte:
- KP8-sse sai teelt pöötata K-punktist metsa jooksvate võistlejate järgi
- Etapp 8-9 oli jälle lihtne, millega ei kasutatud oosi reljeefivõimalusi ära (kuid las ta oli)
- 11-12 oli tee peale kinnijooks ja siis KP12-st väljuvate jooksjate järgi punkti minek. Viimane suurendas juhuse ehk õnne/ebaõnne osakaalu
- Viimasesse punkti jooksmisel aitas finišilint.
Kuid oli häid etappe nagu 4-5, 7-8, 9-10 jt. Igati meeldiv ja tore võistlus ning väga hea korraldus.

Tulemused

Õpetamine - see polegi nii lihtne

Jooksuisu on kuhugi kadunud, juba 4.päev. Kui ise ei viitsi, siis on õige aeg teisi õpetada.
Täna õnnestus noorem tütar neljapäevakule saada ja nagu tänasele päevale kohane, alustasime õppimisega. Mina õpetajana, tema õppijana. Ja see polnud üldse lihtne nagu ka allpool olevas videoklipis näha võib.




Laupäeval jälle väikesed jooksud - EMV sprindis ja EMV öises.

Sprindis jälle küsimus: millega joosta? Rajameister salatseb ja segab jälgi: asfalti 20-30%, parkmets, jõgi kuni 50cm sügav... Vaatan Maa-ameti kaardirakendust - puha võsa.

Mädaraga osaliselt kattuval Kurgja kaardil joosti EMV öist 1992.aastal. Armo saatis kaardi (1:15 000, 2m) ja tulemused.

EMV Öises 1992

08. august 1992

Kurgja

korraldaja: Järva Karud (?)

H21

10,7 KM 19 KP

1. Inno Ling 1:16.33

2. Rene Ottesson 1:20.30

3. Tiit Tali 1:21.35

4. Urmas Kannumäe 1:22.25

5. Alar Viitmaa 1.24.08

6. Martti Parve 1:25.44

7. Armo Hiie 1:26.20

8. Veiko Ulp 1:32.22

9. Sixten Sild 1:33.58

10. Mati Tiit 1:35.50