Nõva rogain, 10 aastat hiljem

Laupäeval on tulemas järjekordne TAOK rogain, seekord Nõval. Alates 2002.aastast, kui osalesin esimest korda nendel, nö mitteametlikel Eesti meistrivõistlustel, pole ühtegi korda vahele jätnud. Kuid nüüd saab see traditsioon rikutud, tervis pole kõige parem ja rahuliku meeldiva metsaskäigu asemel eelistasin siiski võitluslikku lauatenniseturniiri Tallinnas, kus Eesti reitingu 300 esimest ei tohi osaleda. Mul on praegu reiting 419.

Nõval tegime 2005.aastal Marjega oma esimese 24h rogaini. OK Orion korraldas Euroopa meistrivõistlused, rogaini maaletooja Andres Käär oli rajameister. Võitsid tookord Jaanus Reha ja Margus Klementsov, viimane pani peale finišit pildi taskusse. Midagi kirjutasin "Orienteerujas".

Ise tahtsin minna rogainile pehmete kingadega, sest sobivaid jalanõusid polnud. Õnneks siiski nii ei teinud, seitse tundi jooksin o- ja ülejäänud aja uute jooksutossudega. Viimased said kõvasti kannatada, kuid jalad jäid enam-vähem terveks. Öösel sadas kõvasti vihma, Marje külmetas kõvasti ja ravis hobusesalviga valutavat puusa. KP46-ga tegime öösel megavea, kuid 3.koha saime ikkagi. Tulemuse mõttes oli tegemist ebaõnnestunud võistlusega, kuid hammas sai verele ja nii oleme 10 aastat rogaine teinud. Eks näis, kaua veel.

Selle aasta võitjate ennustamine pole raske. Meestest pole konkurente Aadli-Abram'il, ehkki soomlased Mäkelä-Skinnari on ka tugevad. Segavõistkondadest võidavad Hirv-Mirme ja naistest Sulg-Gutman.

Armo Hiie tegi väikese ennustuse kaardi ja punktikohtade osas, aluseks võttis 2005.aasta kaardi, mille peale oli Kivistik õrnalt kandnud tookordsed punktikohad. Võitja saab seekord 135 punkti ja läbib 62-63 llkm.

Suunto nädalavahetus

Esialgu ei plaaninud Suunto Games´ile minna, sest joosta ei jõudnud ja kõndida ei tahtnud, kuid uus põnev maastik ja rahvusvaheline mõõde tõmbasid ligi. Võib-olla toimus võistlus Suunto Games´i nime all ka viimast korda.

Viimase jooksu ajal nädal tagasi oli ilm palav ja see sörk-jalutuskäik oli vaid üks suur vaev. Ootasin jahedat ilma, sest siis oli lootust ka kiiremaks liikumiseks. Midagi pole teha, see lihtsalt on borrelioosi eripära.

1.päev

Maastik oli üllatavalt hea läbitavusega ja rajad oodatult huvitavad. Õnneks suutsin suuremaid vigu vältida, ehkki halvasti tajutavad sihid ja kohatine ujuv reljeef tekitasid ebakindlust. Suurima ajakao sain etapil 5-6. Punktis 5/42 küsis üks Soome vanamees abi ja näitasin kaardilt, kus ta asub. Kuid sellest ei piisanud, ta tahtis,et näitaksin asukohta tema kaardil. Läks päris palju aega, et leida õige koht tema kaardilt. Näitasin punkti asukoha ja jooksin ära. Mõne hetke pärast lõi pähe, et näitasin talle vale punkti. Tulin tagasi ja pärast väikest otsimist kaardil sain ta korralikult paika. Vana oli rahul ja tänas.

Edasi oli vaja hoida vaid õiget suunda ja kaugust KP6 poole, kuid mõtted läksid tagasi äsja juhtunu juurde, tundsin, et keskendumine oli oluliselt häiritud. Ja nii jooksin 10m kauguselt punktist mööda alla soo peale ja olin segaduses. Lõpuks küsisin ?? käest, et kas see on see piklik soo ja sain vastuseks, et on küll ja punkt on kohe selja taga.

Teistest väiksematest vigadest võiks kirjutada terve romaani.

Üllatusena juhtisin kuni ärasõiduni M55 klassi, kuid lõpuks oli Kaljo Julge siiski parema aja saanud. Kuid see polnudki oluline (va, et võitja 1.päeva auhinda ei saanud), teisel päeval peab samuti hakkama saama.  Kuigi ma ühtegi etapivõitu ei saanud, oli jooksukiirus üsna talutav. Eriti hea oli mäest alla joosta.

Tulemused

Õhtul käisin Tartu kinos "Ekraan" vaatamas "Everesti". Vägevalt filmitud ja hästi tehtud 3D film, kuid lugu oli jälle seesama - 1996.aasta tragöödia, millest Jon Krakauer oli juba raamatu kirjutanud, filmgi tehtud. Samuti käsitlevad seda juhtumit mitu dokumentaalfilmi. Seetõttu oli filmi natuke igav vaadata, sest kõik oli hästi ette teada. Huvitav oli ehk see, et erinevalt Krakaueri raamatust "Hõredasse õhku", oli filmis üheks kangelaseks venelane Anatoli Bukrejev. Kui Bukrejev palus Krakauerit tulla tormis ja pimedas appi teisi otsima, põhjendas viimane oma keeldumist lumepimedusega. Loomulikult väitis Krakauer peale filmi vaatamist, et sellist dialoogi polnud toimunud ja kogu tõde tragöödiast on kirjas tema raamatus.
Igal juhul tasub vaatamist.

2.päev

Ilm oli suurepärane ja parajalt jahe. Alustasin kenasti ja läbisin enesekindlalt pikki suunaetappe. Viiendas KP-s olin tõusnud liidriks. Kuid etapil 5-6 hakkasin kartma, et ei tunne looduses ära edela-kirdesuunalist sihti ja kaldusin järjest enam paremale. Vastutulnud sihil oli asukohast ülevaade kadunud, miskipärast oli tunne, et olengi juba pikalt üle läinud. Ja varsti tuligi vajalik tee-äärne soo, mis osutus siiski valeks. Rein Rooni tegi sama vea.

KP7-s suutsin jälle kolmandaks tõusta, sest Andres Talver tegi suure vea. Kuid edasi läks kõik allamäge, kõigepealt viga keerulise 8.punktiga, kus KP65 tipukese järgi suutsin end kuidagi paika saada ja järgmisse punkti jõuda. Etapp 8-9 oli hästi kontrolli all, kuid lõpus tuli ootamatu kõrvalekalle. Etapp 9-10 tundus lihtne, sain justkui õigesse teede risti, kuid olin hoopis väga palju paremale kaldunud!???
Midagi head sellest jooksust tulla ei saanud.

Tulemused (2 päeva summa)

Katkenud lend Mõndaveres. EMV pikk rada

Enne jooksu:
Kuna nädalataguse Xdreami lõpp tuli kuidagi kergelt ja hea oli olla ka järgmisel päeval, siis arvasin, et vorm peaks olema täitsa ok ja EMV pikal rajal läheb andmiseks, põhiliselt Maido Kaljuri ja Andres Talveri vastu.
Tegin veel kindlaid plaane minna nädala pärast Seiklushundi Elva 3h rogainile ja 3.oktoobril tirida kõvasti TAOK 8h rogainil.
Soojendusjooksul oli enesetunne aga kuidagi ebamäärane, ilm tundus pimestavalt valge ja keha tuim. Jooksuvorm pidi selguma rajal.

Peale jooksu:
Tundus, et hooajaga on nüüd finito. Väga raske oli olla, enesetunne nagu peale 24h rogaini. Nägemine oli oluliselt halvenenud, kas siis silmajooksnud higist või millestki muust. Puusavalu vajas valuvaigistit, mida kaasas polnud. Kuid seda polekski võtnud, sest füüsiline seisund oli alla igasugust arvestust.  Enne lõpuliblikaid tulin rajalt ära, lihtsalt ei suutnud enam. Hull lugu, pole vist varem juhtunud, et oleksin kurnatuse tõttu orienteerumisvõistluse katkestanud.

Järeldus:
Peab uuesti borrelioositesti tegema, sest seisund pole normaalne. Pikkadest pingutustest tuleb sellel aastal ilmselt loobuda, sh ka Keila BikeXdreamist.

Rajal:

Kuni 11.KP-ni läks täitsa kenasti, ehkki olin siis Maido Kaljurist juba 8 min taga. Samas olin 11.KP-ga vea tegemisel koos hilisema pronksimehe Kaljo Julge ja Jaak Rohtsaluga. Viga tuli väga suur, millele järgnes lihtsam jooks võistluskeskusesse. Ometi suutsin ka seal ühe pika edasi-tagasi lisajooksu tekitada. KP13-sse praktiliselt kõndisin. Mõtlesin katkestamisele, sest jooksuvõime oli nullilähedane. Ometi võtsin sisse ühe geeli ja jõin kõvasti vett peale, misjärel jalutasin mööda teed KP14 poole. Raske oli isegi kõndida ja kuna enesetunne paremaks ei läinud, pöörasin tagasi koduteele. Lühike tee tundus pikana.
(kaardil ka Maido Kaljuri ja Mati Preitofi GPS-jäljed)

Vaatasin lõputõusul kaasvõistlejaid. Kellel rada pooleli jäi, see kõndis rahulikult. Muidu oli karm ja füüsiliselt nõudlik maastik. Jaanus Reha tehtud rajad olid põnevad ja ei soodustanud koosjooksmist. EMV-vääriline võistlus ja ei ühtegi protesti. Vedas, sest olin žüriis.

Kanuuetapita Paldiski Xdream

Selle aasta Xdreami viimane etapp toimus mugavalt lähedal, Keila sadamalinnas Paldiskis. Pakri poolsaarel olen palju käinud, vähemalt 5 korda orienteerunud, rogaininud ja korra ka iksdriimitanud.

Xdream-i Klooga etapp, mis toimus 27.aprillil 2008, oli emotsioonide poolest värvikas. Olin tõsiselt põdenud mandlite tonsilliiti ja parajasti lõpetamas antibiootikumide kuuri, kui läksime Maku ja Tähnasega rajale. Kõige tähtsam oli tookord minu jaoks külmetamisest hoidumine. Mis aga juhtus, oli see, et kohe alguses läksime Makuga Klooga järvel paadiga ümber ja ulpisime aprillikuises vees ca 15 minutit. Ainult see, et kaks kanuud tulid meile korraga appi, päästis veel pikemast külmetamisest.

Klooga etapi lõpp oli samuti huvitav. Kuidagi kogemata sattusime astangu alumise serva kaudu Paldiski sadama territooriumile. Ja kuna sealt teistmoodi välja ei pääsenud, siis ronisime Medisofti järel üle kõrge aia. Natuke imelik küll oli, kuid kuna kõik läksid ees, siis järgnesin. Tulemuseks sadamavalvuri telefonikõne korraldajatele ja DSQ. Xdreami foorumis läks teema üsna palavaks.

Seetõttu ootasin huviga, et millega veel suudab rajameister Tanel Taal Paldiskis üllatada. Etterutates olgu öeldud, et eelkõige Madise mudavannidega. Kanuuetappi Vasalemma jõele ei näinud samuti ette, ehkki lisaks merele seal palju teisi võimalusi polnud. Natuke liiga palju sai seekord ratast sõita ja mahajäetud hoonetest bingopunkte otsida. Aja planeerimisega läks rajameistril ka seekord natuke viltu, ratast oleks võinud tunnikese jagu vähem olla ja kanuuetapile lubada kõiki.

Võistlusest.

Stardiülesanne ei õnnestunud meil kõige paremini. Hajutuses andsime näiliselt kergema valiku Karmole (C), Indrek võttis A- ja mina B-variandi. Esimese punkti leidmiseks bastioni küngastel oli vaja korralikku persetunnet (PT-d) või siis kaasvõistlejate hoolikat jälgimist. Kuna jätsin kaardi rattale, siis kasutasin viimast abivahendit. Lähenemisel maanteelt KP3 poole tegin omast arust kavala teevaliku, üksinda, kuna teised pöörasid juba varem ära. Tulemuseks oli 400m ratta vedamist soises metsas...

Kuid ma polnudki kokkusaamispunktis (KP3) viimane. Indrek oli oma variandil tublisti viga teinud ja tuli veelgi hiljem.

Siiski oli see ajakaotus Xdreami jaoks tühine. Järgnev tuulikute mäng tekitas parasjagu segadust kõigile, eriti KP9-s asuv tuuliku laba. Vana ja ebatäpse kaardi järgi eeldasime, et KP9-s asuv tuulik on kaugemal, kuid vastutulevad tiimid ja Neeme Looritsa enesekindel liikumine vastupidises suunas sügavasse võssa tõmbas ka meid magnetina kaasa. Ja läkski õnneks.

Esimene punktide otsimine hoonetest oli KP12-14. Kuna palju tugevaid tiime oli seal koos, siis kambaga leiti kiiresti kaks lähedalasuvat punkti. Tegelikult oli see rajameistri poolt kaval mõte, panna kaks punkti teineteisest 5m kaugusele. Kolmanda järele ei tulnud samuti kaugele minna, see oli kõige lähemal asuvas majas. Sellega saime teistel tiimidel natuke eest ära.

Minu jaoks oli huvitav punkt 15B, mis asus tuletornist kirdes. Kammisin mitme konkurendiga kogu hoone läbi, ei midagi. Olin juba minemas seda punkti otsima väljaspool maja, kui hoonest väljunud võistleja kehakeel näitas, et ta on ikkagi sealt punkti kätte saanud. Nii see oligi, tuli vaid väikesest katuseaknast välja ronida, mööda järsunõlvalist plekist katust harjale ronida ja sealt mingi torni tagant punkt võtta. Nii lihtne see oligi.

Tublisti minuteid kaotasime KP17-ga, kuid seal oli edasi-tagasi punktikammijaid päris palju. Punkt ise asus aga puu otsas, kohe selles kohas, kuhu kõigepealt läksime. Kahjuks ei taibanud puu otsa vaadata (legendist loeti "puu võras" asemel välja "puu võsas"). Kuna kokku said nii A- kui B-raja võistkonnad, tekkis puu juurde ka paras järjekord.

Hästi oli välja mõeldud kaheringiline reljeefikaardiga orienteerumine (18/29). Suures osas ületamatu kaljuastang tegi teevalikute tegemise põnevaks ja orienteerumise üsna tehniliseks. Meil õnnestus see etapp hästi (enne ring X, seejärel Y).

Edasi tuli lõputult ratast, põhiosas metsasihtidel ja -rajakestel. Rattavalikus tegime mitu viga. Indrek oli 4 punkti (5-st) võtmise plaani valmis teinud ja läks vedama. Kahjuks sai valel ajal suure oksa tagumisse rattasse ja sel ajal, kui ta seda välja kiskus, panime meie Karmoga suurele pundile järele, möödudes niiviisi vajalikust pöördekohast. Indrek nägi seda, kuid oli liiga kaugel. Punkti 63 võtsime ringiga.

Rattasõidul keskendusin ise rohkem ühtlasele pingevabale kerimisele, sest oli oht, et rattasõidu osas treenimata lihas võib krampe tekitada. Ja mingil hetkel hakkaski kiskuma. Vea tegime ka etapil 46-47, kus rada kiskus väikesel lagedal valesse suunda. Minu rõõmuks tegi sama vea ka vastusõitnud Raichmanni kamp.

Hea leid oli mudaetapp 50/57. Indrek läks torni KP90 asukohta vaatama, kuid ei saanud ülesandest õigesti aru, mistõttu pidime rajal sellesse oletatavasse punkti suunduma sisetunde ja loha järgi. Läks õnneks. Roostikus, mudas ja kuni reieni mudases vees kõndimine oli täitsa ok, kuid jooksusamme ei saanud teha - kohe kiskus krampi.

Võtsin sisse juba kolmanda vedela magneesiumi ja valuvaigisti, lootes, et küll asi paraneb.

Enesetunne läks kohe paremaks kanuuetapi alguses, kui öeldi, et etapp on suletud. Olime jäänud 8 minutit hiljaks, ehkki liikusime kenasti ja olime pidevalt kohtadel 15-20?? Sandbergi naiste tiim, kellega olime sageli koos, said kanuuetapile viimastena.

See oli vist esimest korda, kui olin kõikide läbitud Xdream'ide jooksul jäänud nö joone alla, jäänud nende nõrgukeste tiimide hulka, kelle distantsi lühendatakse mõne etapi ärajätmisega. Mis sest, et selja taga oli veel ca 2/3 kõigist võistkondadest.

Aga nagu juba mainisin, olin kanuuetapi ärajätmisega väga rahul, sest võita polnud meil selle etapiga suurt midagi, küll aga kaotada. Pealegi oli kanuuetapi alguses keha kerges krambiohus, mis taandus küll õige varsti ja tekkis ebatavaliselt hea ja kerge tunne nagu poleksin võistlust seljataga olnud. Imelik muutus, mida olen varem mitmeid kordi kogenud.

KP64 vett täis mahutisse saatsime muidugi kõige noorema - Karmo. Tundus, et ta läks õigesse auku (6) - nii palju pidi olema erinevaid kuulutuste lehti ühel infostendil rattaetapi KP47 ja 48 vahel. Jätsime meelde igasugust infot kleebitud lehtedelt, kuid lehti endid kokku ei lugenud. Nagu ilmselt paljud :)

Lõpus saime jälle kokku Duncaniga, kellega olime koos  veel teise tunni lõpus. Ainuke vahe oli selles, et nemad olid nüüd ca tunnise kanuuetapi läbinud, meie mitte.

Enne finišit tuli leida kolmest mahajäetud majast kolm punkti ja seejärel veel ühest kaks punkti. Selles viimases olid siis juba kõik staarid koos, sh meie (nali). Ühe punkti leidsid kõik 3.korruselt üles, kuid teist polnud. Otsustasime siiski veelkord 2.korruse üle vaadata, kus Indrek avas ühe toetava lauaga suletud ukse. Selle tagant avanes Papa Carlo peidetud maailm suurte tubade ja rohkete urgastega. Leidsimegi punkti ja õige pea järgnesid meile staarid Eensaared, Ilmar Udam, Heiti Hallikma jt, kõiki ei jõuagi üles lugeda.

Ja siis läks lahti. Väljusime majast esimestena, finišisse oli 150m maad. Spurtisin ja kui nägin hagijaid seljataga, lisasin veel kiirust. Ühtegi ässa ei tohtinud mööda lasta ja see vist ka õnnestus. Keegi filmis seda võiduajamist pealt, olin ilmselgelt vale inimene vales kohas, sest tiimid kohtadel 2 ja edasi jagasid omavahel medaleid.  Eks näis, kas mind lõigatakse filmiklipist välja või retušeeritakse nooremaks ja saledamaks, et põnevaid kaadreid ei rikuks. Igal juhul ei saa see neil kerge olema.

Kokku läbisime 75km ajaga 6:45.49 ja saime 16.koha, parima sellel aastal.

Tulemused
Fotod: Meelis Toom

PS. Tegelikult juhtus Paldiskis üht-teist veel. Nimelt ei reageerinud auto peale võistlust puldile. Sellest polnud hullu, kuna ukse sai ka võtmega lahti ja signalisatsioon ei hakanudki kisama. Ärasõidul selgus aga, et kogu elektroonika oli sassi läinud. Auto käima ei läinud, selle asemel hüplesid ja vilkusid kõik seierid ja märgid, mida aga armatuurlaualt leida võis. Välistuled põlesid, kuid salongi tuled mitte. Samuti ei töötanud raadio. Kutsusin kohale autoabi, toreda jutuka mehe, kes elektrimehena hindas olukorda esialgu lihtsaks, üsna pea sai aru, et mitte midagi ei saa aru. Ja nii veetigi mu auto Tallinnasse teenindusse. Ise hüppasin möödaminnes Keilas maha.

Kuid Paldiskis polnud üldse igav autoabi oodata. It's my life.

Paldiski etapi kokkuvõttev ametlik videoklipp:

Eestikad, möödaminnes

Eestikate tavarada Krüüdneris oli minu jaoks seekord pooleldi kõrvaline tegevus, sest kolmapäeval tungis läbi kurguvalu kehasse haigus, mis nõudis töölt ka ühe koduse päeva.

Kui reedel oli olemine veel üsna kehv, siis laupäeva hommikul oli tunne enam-vähem ja otsustasin möödasõidul maale ka Krüüdneri metsast läbi hüpata ning tavaraja läbi joosta.

Rajale läksin suhteliselt pingevabalt, polnud vähematki aimu, kuidas nädalatagune rogain ja haigus olid liikumisvõimele mõjunud. Tore oli võistluskeskuses näha ja juttu ajada Toivo Toomasega, kes pärast paar aastat tagasi toimunud ränka rattaga kukkumist liikus jälle kenasti. Tõsi, jooksmiseni läheb tal veel aega, kuid spordimehe hinges oli tunda, et ükskord ta tuleb veel rajale tagasi. Kuid esialgu peab olema ettevaatlik.

Start.

Esimene punkt tundus eriline titekas, kohe tee kõrval. Kui vajalik teede rist oli juba lähedal, keerasin lõikeks metsa. Kuid mets oli tihe ja ette tuli mingi arusaamatu siht. Tegin pöörde tagasi ja siis edasi kuni otsustasin tagasi tee peale joosta, et teede ristist uuesti punkti peale minna. Viga 1,5 min. Kuid ma polnud ainuke, kes sellise vea tegi. Neid oli palju, näiteks Toomas Mast oskas seal üle 3 minuti kaotada.

Tuimalt ja ühtlaselt läbisin järgmisi lühikesi etappe, kõik tundus peale Soomet kuidagi lihtne ja lühirajalik. Kohe peale 8.KP-d, kui mõtlesin, et rada on lihtne, avastasin end liiga vara ühe künka juures. Pilk kaardile ja kohe sai selgeks, et kaart oli 90 kraadi valesti ees. PT-tundega pööre ja varsti olin kenasti järgmises punktis. Enne etappi 12-13 olin teisel kohal, kuid seda sain teada alles kodus SI-vaheaegu uurides. Seega polnudki jooksukiirus kõige hullem.

Kuid etapp 12-13 hävitas tulemuse. Kartes tumerohelist hoidsin natuke vasakule ja jõudsin seljandikule palju kaugemal arvatust. Esialgu jooksin küll õiges suunas punkti võtma, kuid kuna viimast ette ei tulnud, jäin kõhklema ja jooksin tagasi. Alles elektriliini juures sain aru, kus ma seljandikul tegelikult asun. Kaval etapp ja punkt, rajameister tegi ära.

Polnud edaspidigi midagi keerulist ja kahtlased kohad said kiire lahenduse. Enne 16. KP-d kukkusin põlvega valusasti vastu kivi, niigi kadunud motivatsioon sai kõva löögi. Etapil 16-17 ei suutnud risus suunda või kõlviku piiri jälgida ja kaldusin natuke kõrvale. Päris jube koht oli, justkui juba lõpus, samas aga läbimatult kaugel. Kuna tulemust nagunii polnud, siis ragistasin/jalutasin/sörkisin rahulikult finišini.

Tulemused

Pühapäeval oli siis suur kolimine.

Kauamängiv rogaini MM Saariselkäs

Soomlased valmistasid Saariselkä MMi ette väga tõsiselt ja hästi, kuid kohati ka üsna põikpäiselt. Kehtestasid terve rea nõudmisi ja reegleid, mis nõudsid lahendamiseks pikki, nii kulissidetaguseid kui otseseid väitlusi kohapeal. Lõpuks saadi reeglid sellisel moel paika nagu need osalejatele kohustuslikuks tehti.

Päästeteenistus nõudis varusärki, tuulekindlat jakki ja termokilet, samuti mingi valiku esmaabivahenditest. Looduskaitsjate nõudeks oli, et kotte ei tohi ka ajutiselt maha jätta, muidu oleks loomad läinud sealt toitu otsima. Prügi mahaviskamisest pole mõtet rääkidagi, ehkki võistluse käigus võib ikka üht-teist kogemata maha pudeneda. Nii leidsime meiegi ühe purgi soolaampullidega ja kaasvõistlejad tarvitamata geelipaki.

Kuid ka korraldajatel polnud lihtne, sest punkte ei tohtinud Kekkose rahvusparki viia isegi mitte jalgrattaga, punktikohtadesse oli keelatud jätta paberi- vm lipikuid. Mis tähendas aga seda, et rajameister fikseeris punktikoha fotoga ja hiljem võrreldi seda teise fotoga, mille tegi siis punktiviija!?

Segadust tekitas kinnise rajaplaneerimise ala kehtestamine, kuhu sisse jäi ka nö planeerimistelkide ala. Viimasel hetkel pandi üles suur planeerimistelk koos laudade ja pinkidega ca 200-le inimesele. Palju oli kontrollijaid, kes jälgisid, et keegi ei kasutaks planeerimiseks elektroonilisi vahendeid ja et ei toimuks koostööd.

Seda kõike võiks pidada positiivseks lähenemiseks, kui vaid see süsteem poleks mitmest kohast logisenud.

Ehkki nõuti telefoni ja GPS-vahendite sulgemist kinnisesse kilekotti, ei kontrollinud keegi seljakoti ülejäänud sisu. Samuti ma ei märganud, et keegi oleks kontrollinud käekelli, mis koos GPSiga oleksid sellel maastikul väga kasulikud olnud. Oluline oli pikkade ja ilma selgete orientiirideta maastikul vahemaade mõõtmine. Tundus, et kelli ei kontrollitud ka finišis, samuti mitte rajal.

Seega olid kehtestatud keerulised auklikud kontrollimehhanismid. Selge on aga see, et rogaini põhimõtteks on ja jääb aus mäng. Kõiki kokkulepitud nõudmisi tuli täita, olenemata sellest, kas see oli mõistlik või mitte. Ka see oli ebaselge, millised sanktsioonid oleksid järgnenud reeglite rikkumisele.

Üks suur segadus oli GPS-träkkide näitamisega internetis, mida esialgu otsustati näidata vaid peale võistlust, kuid vahepeal oli tekkinud ka lootus, et jälgimine avatakse kohe peale starti. Kahjuks jäi jõusse siiski esimene variant.

Hoopis jama oli 100 GPSi jagamisega - need anti kõikidele MO võistkondadele (87) ja ülejäänud suvalistele tiimidele. Suurem osa tegijaist, sh erinevate klasside medalivõitjad GPS-träkkereid ei saanud.

Veel polnud minu arust päris õige võistluskaardi täpsete välispiiride väljatoomine enne võistlust, sest kohalikud, kellel oli võimalus kasutada trükitud Põhikaardi lehti, said päevi enne starti üsna täpselt paika panna liikumise põhistrateegia (mida näiteks ka võitjad tegid, tundes samal ajal hästi kohalikku maastikku). Aga noh, need olid vaid detailid, sest kohalikel on alati väike eelis olemas.

Ühesõnaga, IRFil on siin peamurdmist küll.

Natuke võistlusest ka

Enesetunne oli 1,5 kuuga päris heaks saanud, mistõttu läksin rogainile optimistlikult. Ehkki peale borrelioosi olin suutnud teha vaid ühe 3- ja ühe 8-tunnise võistluse, näitas viimane, et ka 24h võiks tulla "meeldivalt". Paraku oli see aga ikka nii, et aasta esimene 24h rogain ei saanud kuidagi "meeldiv" olla, peale 5.tundi põhiliselt kõndisime. Kuid sellest järgnevalt.

Planeering

Planeerimisel oli kohe selge, et puhtaks tuleb võtta kaardi idaserv ja nii palju kui võimalik madalamast lääneosast. Üritasime need piirkonnad ühendada võimalikult vähese tõusuvõtmise ja teeradade kasutamisega. Enam-vähem see ka õnnestus. Kartsime ilmaasjata tõuse, sest need osutusid lihtsamaks ja kiiremaks kui arvasime. Ja mis kõige huvitavam - pea kogu raja oleks võinud läbida mööda punast joont, maastiku läbitavus ja joostavus olid suurepärased. Ja sellest johtuvalt planeerisime võimetest tunduvalt lühema raja. Samas jätsime lääneosa teadlikult lõppu, sest seal oli lihtsam punkte juurde võtta või etappe lühemaks lõigata.

Võistlus

Ilm oli palav ja maastik mägine. Olin küll vähe treeninud, kuid see-eest hästi puhanud. Marje oli jälle hästi treeninud, kuid vähe puhanud, mistõttu oli tema jaoks algusosa natuke kiire.

Pildil võistlejad enne starti. Esireas ka hilisemad maailmameistrid.

Esimesed kolm tundi läksid üsna valutult, kuid pikkadel tee-etappidel hakkas palavusest, rutiinist ja tehtud tööst väsimus ning tuimus võimust võtma. Maastik ja vaated olid küll ilusad, kuid tundusid natuke ühetaolised. Kõik etapid olid ühtemoodi hästi joostavad, läbitavus üllatusi ei pakkunud.

Neljandal tunnil oli tunne nagu oleks möödas juba 20 tundi. Aeg venis ja venis, võistlus oleks võinud lõppeda 5.tunnil.

Ka järgnevad tunnid kaardi idaservas möödusid üliaeglaselt, lisaks sellele lõid mul jalgadesse tõsised krambid. Organism oli vajalikust soola-tasakaalust väljas ja hakkas kõvasti vastu. Seisin pikalt ja piinlesin päris mitmeid kordi, Marje toitis sellel ajal vastikuid putukaid. Toitsin minagi, kuid valu ajal seda ei märganud.

Tõuse võtsin edaspidi külg ees ja ühtegi jooksusammu rohkem me ei teinud. Ei tahtnud riskida järjekordse kehalise vaakumiga ja krampide tõttu piinelda ning aega raisata.

Ja nii me siis kõndisime peale KP46, kuni jõgi muutus kuidagi väikeseks ja teeraja suund valeks. Ütlesin seda Marjele, kes esialgu ei uskunud, sest ees olid just läinud lätlased. Väikese arutelu järel suundusime siiski lõunasse KP86 poole, kuid jäime peagi suure kuristiku taha kinni (pildil). Tegelik asukoht oli teadmata ja kuna mina olin just olnud hädas krampidega, siis polnud olukord kõige optimistlikum. Pealegi sõid seisvaid inimesi nii sääsed kui mikrokihulased või mudalased või mis nad õieti olidki. Nii pisikesed, et nähagi polnud, kuid hammustasid ka läbi paksu põlviku.

Soovitasin minna ümber kuristiku, sest minu variandi korral pidi see varsti lõppema. Õnneks nii oligi ja järgnev etapp kuni KP86-ni oli kogu rogaini kõige meeldivam - paitav õhtupäike hõredas männimetsas, mõnusal nõlval peale leitud lahendust (pilt on raja algusest).

Kuid see teeraja etapp 46-86 oli salakaval, kus tegid vea väga paljud võistkonnad, Euroopa meistrid Korrol-Klementsov panid lausa kaardist välja ja hävisid tunni.

Edaspidi õnnestus meil orienteerumine hästi, ka öösel, ehkki KP-d olid üsna tehnilised. Korra jäime enesekindlate Soome noormeeste taha liialt pikalt käima ja läksime KP40-st mööda. Kuid kuna omasin kellaaja järgi ülevaadet läbitud teepikkusest, siis väikese tagasitulekuga saime punkti kenasti soo servast kätte.

Joodud sai kogu ööpäeva jooksul väga palju, vett võtsin ojadest käigu pealt seljakoti õlarihmadele kinnitatud pudelitega. Ühte pudelisse tegin segu, teises hoidsin puhast vett. Pudeleid täis ei pannud.

Sööki läks 24h jooksul sisse vähe - 5 geeli, 2 väikest müslibatooni ja natuke vorsti. Rohkem ei suutnud. Proovisin küll ka energiabatooni, kuid see jäigi suhu ringi käima ja sülitasin välja.

Hommikul olime endiselt mitu tundi ajast ees, mistõttu tegime juurde lisaringi. Päevane palavus vahetus varahommikul jäise külma ja niiskusega, kuid see ei takistanud ka veekogusid, sh suurt jõge ületada.

Hoolimata lisaringist saime finišisse 40 min varem.

Hommikupoolikul kõndisime rahulikult, sest aega oli käes pillavalt. Sellist rogaini polegi meil varem olnud, tavaliselt oleme lihtsatel lõikudel ikka kuni lõpuni jooksnud ja kõndimisega puhanud. Nüüd kõndisime kogu aeg ja ikka oli raske.

Kuid kõndimisega medaleid ei võideta ja ega me poleks seekord noorematele ka vastu saanud.

Olime oma klassis (XV) 7-ndad, üldjärjestuses 75. (374 võistkonnast). Kuna meil Marjega jäi XSV klassis osalemiseks vanusest puudu 20 päeva (!), siis oli huvitav end võrrelda ka superveteranidega: seal oleksime võitnud nii sega- kui meeste superveteranide klassi. Nii vähe oligi siis vaja, et tõusta mudaliigast maailmameistriks. Süüdistada saame ainult vanemaid :)

Läbisime 104km (88,2km linnulennult), seega tuli koefitsiendiks vaid 1,18. Planeerinud olin 1,35.

Eelnevalt tehtud ennustusi ei jõua pikalt analüüsida. Vabandama peaksin Erik Aibasti ees, ta tegi peale Ironmani ikka ülikõva tulemuse. Neeme Loorits oskas jälle (nüüd koos Sirli Zuppinguga) segavõistkondadest medali võtta ja venelannad olid ikkagi Mannist ja Elerist üle. 52-aastane Seppo Mäkinen on endiselt loom ja absoluutse 4.koha kõrval võitis veteranide kulla. Armo Hiie ja Lauri Lahtmäe said sihikindlate treeningute eest väärilise tasu - 3.koha veteranidest. Kaminskis-Liepina ei osalenud, sooritusvõime enne võistlust ei lubanud midagi suurt korda saata.

Mustad hobused ehk Petteri Muukkonen oma suusaorienteerujast kaaslasega võtsid ootamatult kulla, üllatusena suutsid ära taluda kõik 24h. Tõsi, nad olid ainsad, kes keeldusid autasustamise ajal pjedestaalile astumast, see polnud lihasvalu tõttu lihtsalt võimalik.

Eks näis, kas Muukkonen on valmis kahe nädala pärast osalema Soome MV pikal rajal, hõbedamees Silver Eensaar aga osaleb juba nädala pärast EMV tavarajal. Silveri treenitus pikkadeks võistlusteks on hoopis teine kui Petteril, kes on endiselt Soome orienteerujate tipus ja seetõttu ülipikki otsi ei tee (enne Saariselkät oli tema pikim rogain 8h).

Tulemused

Minu pildid Facebookis (seal on parim valik)

WRC 2015 Facebookis
Petteri Muukkoneni blogi
Eensaarte reisivideo enne võistlust

Nädalavahetuse WRC. Ei, mitte Saksamaal vaid hoopis Soomes

WRC tähendab teadagi mida, ikka rallisid ja Ott Tänakut. Homme hommikul läheb Saksamaal asfaldiralliks, kuid hoopis teine WRC-ralli toimub kaugel Põhja-Soomes, Kekkose rahvuspargis, Ivalost 40km lõunas.

WRC ehk World Rogaining Championship tuleb kõikide aegade osavõturohkeim, kus rohkem kui 800 võistlejat jagavad 24 tunni jooksul välja medalikomplektid 15 võistlusklassis. Võitjad saavad rändsaapad, kuid ka medalid on ilusad.

Võistlus saab olema huvitav, sest maastik on nõudlik nii tehniliselt kui füüsiliselt, planeerimise teeb keerulisemaks mägine reljeef ja ida- ning lääneosa erinevus. Küsimus on selles, et kuhu minna valges ja kuhu pimedas, kuhu alguses ja kuhu lõpus.

Kuid eks seda näeb planeerimise ajal, 2,5h peaks olema piisav aeg, et normaalne planeering teha. Nagu ikka, ei tohi rajal vigu teha, kuid tundub, et sel korral on see ülesanne üsna raske.

Lisasin ka kaardipildi läänest mõnede teoreetiliste punktikohtadega

ja idast.


Korraldajate poolt jagatakse 100? GPS-saatjat, kuid kellele need antakse ja kas ka võistluse ajal träkke näeb, veel ei tea.

GPS link (kui tuleb)


Kes siis võidavad?

MO ehk meeste põhiklass on konkurentsitihe.  Teeks panuse Eensaartele.

MO

1 Estonian ACE Adventure Team EST  
  Silver Eensaar M 37 
  Rain Eensaar M 36 

9 Salomon  EST  
  Timmo Tammemäe M 31 
  Rait Pallo M 40 

15 CAMELBAK - SILVA ESP 
  Tölkkö Tommi M 41 FIN 
  Anton - Olivar Aurelio M 46 

7 Inov-8  CZE 
  Ondrej Skripnik M 39 
  Radovan Cech M 37 

12 Kuntokeskus Huippu FIN
  Petteri Muukkonen M 37
  Hannu-Pekka Pukema M 33

WO  Venelased vs Mann ja Eleri. Eestlased võidavad

109 Geniaalne Superkonn EST 
  Eleri Hirv W 27 
  Mariann Sulg W 27 

112 Squirrels  RUS
  Ann Shavlakova W 36 
  Natalya Abramova W 40

110 ...  RUS WO
  Galitarova Anastasiia W 32 
  Safronova Irina


XO võit läheb segaveteranidele

170 AK-47  RUS XO
  Anna Burlinova W 35 RUS 
  Dmitry Sharovatov M 33 


MV Jälle väga palju tugevaid tiime. Võidavad Kalinin-Shvedov. Kahjuks.

210 Czech team veteran 1  CZE 
  Miroslav Seidl M 41 
  Jan Fujacek M 40 

219 Free adventure 1  FIN 
  Seppo Mäkinen M 52 
  Hannu Oja M 44 

251 nizhnov  RUS MV
  Dombrovsky Evgeny M 40 
  Konstantinov Sergey M 46 

253 Omega/Vipsport.ru  RUS 
  Kalinin Oleg M 40 RUS 
  Shvedov Andrey M 43 RUS 

259 Team 68  EST MV
  Armo Hiie M 47 EST 
  Lauri Lahtmäe M 46 EST 

261 Mercury  EST MV
  Margus Klementsov M 43 
  Mati Korrol M 41 

XV Panustan Kaminskis-Liepinale

351 Quinn Baldwin  AUS XV
  Julie Quinn W 43 
  David Baldwin M 49 

353 r24.lv  LAT XV
  Liepina Anita W 47 
  Kaminskis Valters M 47

387 Isostar Latvia  LAT XV
  Pukite Irita W 40 
  Mankus Guntars M 46 

Kohavahetusest ja kohapüügist

Reede

Hommikul sõitsin noorema tütrega Paidesse Arvamusfestivalile. Varasematel aastatel polnud võimalik sellest üritusest osa võtta, seekord siis vaid esimesel päeval. Plaanisin kuulata töiste teemadega seotud debatte kliimapoliitikast ja energiasektorist ning Ida-Virumaast, kus huvitavam polnud mitte see, mida räägiti, vaid see, kuidas räägiti.

Oli ka palju pehmeid teemasid, mis erinesid nii miljöö, inimeste kui eesmärkide poolest.

Õhtune sõit Paidest Pärnusse võttis aega, sest tee oli üsna pikalt remondis. Tundus,et lisaks Keilale, kus sisse- ja väljasõit on viimastel nädalatel tõsiselt aega võtnud, tehakse teetöid ka teistes kohtades.

Pärnus plaanisime minna merele koha püüdma, seegi ettevõtmine polnud eelmistel aastatel ajakavva mahtunud, nüüd siis esmakordselt. Kursusekaaslase Tõnniga püüdsime viimane kord kala Kamtšatkal, 34 aastat tagasi. Sellest oli ka lühike jutt blogis.

Merele jõudsime enne poolt kaheksat õhtul, ilm oli küll suurepärane,  kuid kas ka kalapüügiks, pidi selgeks saama järgneva paari tunni jooksul.

Ja selgeks sai, et kala võttis hästi. Paati jäi 6 kena koha, kümmekond alamõõdulist (alla 44cm) lendas tagasi merre kosuma. Püüdsime tütrega, Tõnn tegeles kalade konksu osast vabastamise ja puhastamisega. Seega polnud meil vajadust isegi käsi määrida.

Õhtu läks aga pikale, magama saime alles kell 3. Äratus oli aga kell 5.00, sest nii oli hommikune kalapüük kokku lepitud. Kell 6, kui päike horisondi tagant tõusis, olime juba merel.

Laupäev

Ilm oli jälle suurepärane, meri vaikne, taevas selge. Kõik märgid näitasid, et tuleb hea saagiga päev, merel oli päris palju paate.

Tegelikkus osutus teiseks - 5 tunni jooksul sai vaid tütar 1 koha, seegi oli nibin-nabin mõõdus Üle parda lendas 4-5 väikest. Ühesõnaga, püüdsime nagu kaevust... !??


Kell 13.00 pidin olema orienteerumise EMV sprindivõistluse stardialas. Enne tegin veel väikese sörgi modelikaardil. Enesetunne oli ebamäärane, kas siis hommikusest kalapüügist või magamata ööst. Vahet polnud, peaasi, et võitlustahe oli olemas ja ka füüsiline vorm enam-vähem olemas. Põhiline oli ikka vigade vältimine.

Panin stardist kohe hooga minema ja hakkasin silla peal 2.punkti legendi vaatama. Tekkis küsimus,et miks teise, kusagil peaks ju ka 1.KP olema?  Oligi, kohe peale K-punkti trepi all, millest olin siis hooga mööda jooksnud. Kuid sinna jõudsin kohale alles läbi vale punkti, mis asus maja nurgas. Seega sain kohe 35 sek kaotust, mida sprindis on raske tagasi joosta.

Edasi rohkem vigu ei teinud, rada oli ehk liigagi lihtne. Rajameister oli küll veel paar lõksu üles seadnud, kuid need nägi läbi ka kiirel jooksul.

Ometi osati igal pool vigu teha ja mulle tuli seekord hõbemedal klubikaaslase Kari Lehto järel. Kari jooksis pea vigadeta ja oli igal etapil mõne sekundi kiirem.

Tulemused

Sellega olid minu eestikad läbi, loobusin juba varem sprinditeatest ja nüüd ka öisest EMV-st. Plaanisime minna Võrumaale ja ei tahtnud Pärnus pikalt öiste starti oodata. Pealegi oleks öine autosõit maale osutunud väga raskeks ülesandeks ja tõenäoliselt ka ohtlikuks, sest unemati rooli taga pole parim kaaslane.

Pühapäeval

tegin viimase pikema jooksuotsa enne järgmise nädalavahetuse 24h rogaini MMi Saariselkäs (17km), sõime püütud koha ja sõitsime vanema tütrega Tallinnasse. Autos sain puhata ja tukkuda.

SYR 2015 ehk Somero yö rogaini

Treeningrogainina välja kuulutatud üritus oli kui rusikas silmaauku:
- Soome maastikul, vaid ca 100km Helsingist
- kaks nädalat enne 24h rogaini MMi Saariselkäs
- kestvusega 8h
- öösel (22.00 - 06.00)

Olgu kohe öeldud, et tegemist oli väga mõnusa rogainiga, eelkõige seetõttu, et osalejaid polnud palju (8h - 34, 4h - 31 tiimi). Selles, et soomlased oskavad orienteerumisüritusi korraldada, pole samuti kahtlust, sest nad on põhjalikud ja teavad, mida o-huvilistele pakkuda. Kõigele lisaks anti enne kahvi ja munkki'sid, pärast võistlust rikkalikult toitu ja muidugi ka sauna järve kaldal...

Maastikud on neil huvitavad, rogainikaartideks kasutavad Soome põhikaarti, mis näeb välja nagu o- või rogainikaart. Sest o-kaardi värvid ongi soomlaste põhikaardilt võetud. Lisaks olid rogainikaardile peale pandud LIDARi andmetest ja Karttapullautini tarkvaraga genereeritud rohelised ehk halvastiläbitavad alad. Kuid seda tuligi võtta teoreetilise rohelisena. Kohati oli isegi kollane kaardil palju raskemini läbitav kui tumeroheline. Tõsi, kaart oli natuke vananenud, puudusid mitmed olulised teed ja lagedad (raiesmikud), kuid treeningkaardina oli see suurepärane. Pidigi mitut parameetrit korraga jälgima ja ei tohtinud end selles osas lõdvaks lasta. Nagu hiljem rajal selgus, nii see päris ei läinud.

Stardis selgus, oli Eestist kohal 3 tiimi: FinEst (Armo Hiie koos soomlase Juha Skinnariga, pildil), Tammed (Erik Aibast ja Andreas Kraas) ning spordilinn (Eduard Pukkonen ja Mati Preitof).

Kaart koosnes kahest A3 kaardilehest mõõtkavas 1:20 000. Planeerimiseks anti aega 1,5 tundi, saime hakkama poolega. Kallid punktid (kaardil mustad ja sinised nööpnõelad) olid kaardi loode-, kirde- ja idaosas, mistõttu tuli need alad omavahel ühendada. Kuna turvalisem tagasitee ajahäda korral oli läänest-kagust, alustas enamus tiime jooksmist stardist põhja suunas. Rajameistrina oleksin ise punktide kaaluga rohkem mänginud ja planeerimise raskemaks teinud.

START.

Nagu öeldud, suurem osa võistkondi pani kohe põhja suunas plagama. Teevalikute tegemine algas kohe stardist. Meie ronisime kõrge seljaku peale, kuid sellega kaotasime natuke aega. Järve äärest minnes polnud vaja kõrgust võtta. Samuti üritasime leida kiiremat teed raba servas liikudes, kuid ka see oli viga. Esimese punkti piirkond näitas kohe, et kaarti ei saa 100% uskuda, lageda asemel oli päris korralik noorendik ja seal tegime ka väikese lisaringi. Etapp 146-st edasi andis jälle mitmeid teevalikuvariante, mida näeb ka kõrvalolevalt kaardilt. Huvitaval kombel oli järgmises KP-s jälle palju tiime koos.

Etapp 170-169 oli jälle põnev. Läksime Matiga üksinda otse ja vaatamata sellele, et kohati oli üsna kehv läbitavus, saime päris kenasti suunda hoitud. Kuid KP-s oli jälle palju tiime koos (!).

KP160 juures hakkasid Tammede meistersportlased arusaamatuid trikke tegema. Peale KP150 põrutas Mati vastikul kollasel raiesmikul kukkudes kõvasti ribi, mis tegi hiljem hingamisel valu.

Teel KP257-sse tegid Tammed jälle oma elu keerulisemaks. Meie liikusime kenasti ja ei jäänud FinEst'ist palju maha.

Esimene viga tuli KP126-ga. Reljeefi järgi pidime justkui üles minema, kuid hoopis laskusime. Pöördusime sihi pealt tagasi ja tegime mitu lisaringi. Planeeringus olime otsustanud 156 välja jätta, mistõttu liikusime kinnisilmi piki teed 218 poole. Kahjuks oli maastikule üks tee juurde tehtud, mis viis meid ja paljusid teisi otse. Kui olime lõpuks kogemata joogipunkti jõudnud ja oma asukoha tuvastanud, otsustasime edasi-tagasi jooksuga siiski ka 156 ära võtta (NB! Punkti väärtus on viimases numbris ja 0 = 10-ga).

Suur ja esialgu üsna uskumatu viga tuli 228-ga, punktiga, mille Hiiekas liialt eraldiseisvaks pidas ja oma plaanist välja jättis. Nimelt oli seal suur lage raiesmik ees, mida pidasin olemasoleva jätkuks. Ületasime selle risti ja hakkasime kõrgust võtma. Kahjuks oli tegemist hoopis vale künkaga... Üleval läks aega, et asukohast aru saada.

Samal ajal, kui meie peale 130-t ühe pisikese objektituvastuse vea tegime, käisid Tammed valget ala kaardistamas.

Kuid KP139-ga tuli meile jälle suurem viga. Läbisime vastiku metsase raiesmiku ja laskusime järsust kõrgest nõlvast alla soo juurde. Tahtsin teha ringi ümber soo, kuid olime juba liiga kaugele lõunasse jõudnud ja seega soost ammu eemal. Pimedas, PT ja reljeefi järgi jõudsime siiski õnnelikult punkti. Poleks pidanud soid kartma, need olid üldiselt hästi läbitavad.

Ehkki alguses oli olime graafikust 15 min ees, siis peale neid vigu 50 min taga. Tuli teha valus korrektiiv plaanidesse, mistõttu otsustasime joosta tühjalt mööda teed 3km, et õigeks ajaks finišisse jõuda. Trahv 1min hilinemise eest oli 3 punkti. Väga valus.
Samal ajal rammisid Tammede ässad ilget võssi KP128 juures ja tegid ainsa võistkonnana sealt räige läbimurde KP119-sse.

Kui vaadata kõikide GPS-ide träkke, siis kaardi edelaossa ei jõudnud ükski 8h tiim, küll tegid seda 4h tiimid. Sest viimased poleks nagunii jõudnud minna kaardi rammusasse idaserva. Tammed olid ainsad, kes võtsid raba keskel asuva KP118.

Samas näitab kaardi põhjapoolne osa ilmekalt, kuivõrd palju tehti erinevaid teevalikuid.

Lõpptulemustes üllatas vigaderohke Tammede väike allajäämine FinEstile. Võimalik, et kaardi keskosa, kuhu Tammed peale rõvedusi suundusid, oli isegi "söödav".

Kui kellelgi tekkis huvi järgmisel aastal SYR-ile minna, siis ärge seda tehke. Muidu muutub ka see üritus liiga rahvarohkeks, kus on pikad järjekorrad, pesemiseks sooja vett ei jagu ja igal tiimil polegi GPSi.

Tulemused
GPS träkid

Lõpetuseks oli meeldiv see, et enda füüsiline seisund oli vägagi ok. Karkass püsis kenasti püsti ja jooksusamm oli kerge lõpuni.