Esmakordselt Tuvi pargis

Öine sprint Tuvi pargi kvartalis. Pime, vihm. Helkivad pealambid. Entusiastlikud korraldajad ja võistlejad.  Ootusärevus. Start.

Rahu, ainult rahu. Kohe graažide vahele kinnijooks. Tagasi. Rahu. Läbipääsu ei näe, kaart veepiiskadega kaetud. Ah jah, seda treppi ma tean. Alla, väravast läbi, tee peale. Punkt.

Kiire jooks, punkt müüri peal. Kas vasakule või paremale? Vasakult ringi. Tegelt pole vahet.

Raamatukogu tagant raamatukogu ette. Üks tüdruk kannul. Kõhklen, tüdruk teab kindlalt, mida teeb. Möödun. Vaatan kaarti. Tüdruk ei vaata, liigub. Möödun jälle.

Väike jänesehaak. Möödun tüdrukust jälle. Tundmatu nägu, aga kindlalt liigub. Kiirelt. Pikal lõpuetapil möödun. Finišis küsin nime. Kairi. Vaatan õhtul veebist - advokaat.

Suurt viga ei teinud, kuid koht M35 klassis alles viies. Rahul, kuid ei ole ka. Peaksin siiski olema, sest öösel joosta ei julge. Aga äkki ei jõua?

Ei, vorm tundus olema hiilgav, maratoniväsimus kadus eile. Pea? Jah, pea töötab aeglaselt. Silmad? Jah, hästi ei näe ka. Kõrvad? Ei, need ei puutu asjasse.

Lihtsalt vana? Jüri Tarmak vaatab pikalt otsa ja ei mõista. Ütleb, et inimene on täpselt nii vana, kui ennast tunneb.

Tal on vist õigus.

Tulemused

PS. Marekilt kvaliteetne kaart ja huvitav rada. Äge.

Korvpallipõrgatuste saatel Tallinna maraton

Olen ammu soovinud sügisel maratoni joosta, kuid orienteerumiskalender pole seda siiani lubanud teha. Ei lubanud ka seekord, kuna päev enne maratoni oli Kanepis Eesti MV pikk rada, mis on alati olnud intrigeeriv ja põnev ühisstardiga jooks. Kuna o-kalender on väga tihe ja vabu nädalavahetusi napib, siis toimub ka järgmisel aastal EMV pikk rada ning SEB Tallinna maraton samal nädalavahetusel. Jama, aga midagi pole teha.

Rõõmustav oli vaadata klubikaaslaste pika raja tulemusi, eriti Ats Sõnajala esimest EMV medalit põhiklassis, samuti Maido Kaljuri võitu M50 klassis ja Taivo Tali pronksi M45 klassis. Marje Viirmanni järjekordne kuld N50 klassis polnud üllatav. Marje kogus hooajal 11 EMV medalit, neist 9 kulda ja võitis esmakordselt kolmandat aastat toimunud Medalijahi võistluse. Selle võidu auhinnaks on 5-grammine kuldplaat, 2. ja 3. kohale untsised hõbemündid.

Kuid nüüd maratonist.

Möödunud töönädal oli olnud väsitav, kuid õnneks sai laupäeval puhata. Pühapäeva hommikul oli Tallinnas tunda suure jooksupeo hõngu, mis päeva peale paisus veel suuremaks.

Endale seadsin eesmärgiks joosta 3.15 ja 3.20 vahele, kiiremini oleks olnud super ja aeglasemalt pettumus. Esmakordselt kasutasin (3.15) tempomeistri teenuseid, kelleks seekord oli Silveri asemel Indrek Teppo. Vajaliku õhupallini jõudsin 6.minutil, sest startisin üsna tagant.

Joosta polnud raske, ehkki võttis päris korralikult higistama. See oli kehv märk lõpuosa jaoks, sest suurem soolakaotus distantsi alguses viib krampideni lõpus. Seekord ma krampe ei kartnud, lootsin hooajal kogutud treenitusele ja läbitud pikematele rogaini- ning seiklusüritustele. Kahjuks läks natuke teisiti.

3.15 punt oli päris suur nagu ka kõikide teiste tempomeistrite grupid. M50 klassi meestest olid seal sees Urmas Kaljurand ja Hanno Priks, teisi tuttavaid nägusid eriti polnud. Tõsi, jooksin kuni 32km-ni üsna grupi eesotsas, seepärast tagumisi ei näinud. Hiljem selgus, et seal oli ka töö- ja Xdreami-kaaslane Kaido Kaarli, kellega oli ka väike omavaheline võistlus. Viimases osales ka teine töökaaslane Karmo Kübarsepp, kuid tema jooksis grupist eespool.

Samuti jooksis selles grupis suurema osa ajast pallipõrgatav Joosep Mooses, kes lõpetas ajaga 3.14.57 (!) ja püstitas sellega Guinnessi rekordi. Eelmine rekord kuulus mingile ameeriklasele ajaga 3.23.

Esimene ring tundus üsna pikk, sest kerge pinge oli pidevalt sees. Kusagil 19km-l võtsin geeli ning peale esimest ringi igaks juhuks ka Ibumetini. Vasak põlv hakkas natuke valu tegema. Ibumetin on hea ka lihasvalu vastu, see peab ikka kaasas olema.

30km-l oli enesetunne täitsa ok, ehkki mingi jama oli kõhus toimunud juba pikemat aega. Teadsin, et varsti on tulemas WC, kuid selleni ei jõudnud. Lisakaar Pirita parkmetsa oli tõsiasi, esimest korda elus jooksuvõistluse ajal. Kaotasin minuti ja ka õhupalli. Viimane oli metsast väljudes üsna kaugele jõudnud. Esialgu olid jalad kanged, kuid üsna pea hakkas kiirus tõusma, lootsin taastada 3.15 tempot. Kuid selle kiirenduse tulemusel tundsin esimesi krambisähvakuid vasakus sääremarjas.

4km enne lõppu muutusid krambid sääremarjas juba pidevaks, üritasin joosta rohkem üle talla. Järgmisena lõi kramp vasakusse reielihasesse ja see oli ka ühtlase jooksu lõpp. Krambipinge ei vähenenud, kõndisin, venitasin, masseerisin mitmeid kordi reielihast. Ühelt abivalmis jalgratturilt sain Mg-pulbrit ja vett, efekti andis oodata. Möödusid paljud jooksjad, sh Tarmo Siimsaare, Rünno Ruul !?, 2km enne lõppu ka rogaini Euroopa meister Mati Korrol. Ei noh, madalamale enam laskuda ei saanud :)

Ei tea, kas Mg-pulbrist või viimases joogipunktis manustatud soolast, lubasid pikal lõputõusul lihased,  küll kontrollitult, kuid enam-vähem korralikult joosta. Seega läks krampide tõttu füüsiliselt lihtne lõpuosa üle väärikaks maratoni lõpuponnistuseks. Väärtus seegi, ehkki vanainimese pingutused pole kõrvalvaatajale eriti esteetilised. Seega peab hoolikalt valima, millist pilti siin blogis hiljem üldse üles riputada.

Omavahelises võistluses Karmo ja Kaidoga jäin viimaseks. Karmo, kui kõige noorem mees, vajus lõpus küll natuke ära, kuid tal oli piisavalt ajareservi, et lõpetada alla 3.15, Kaido pidi samuti lõpuosas järgi andma ja oma rütmis jätkama, mistõttu sai ajaks 3.17.

Minul tuli 3.21.39, mis oli väike pettumus. Samas kukkusid veel tahapoole sellised tugevad konkurendid nagu Urmas Kaljurand ja Reigo Lehtla.

Et soovitud aega joosta (3.15), peaks minema kolme nädala pärast Tartu maratonile. Kahjuks või õnneks on sellel ajal TAOK 8-tunnine rogain, kus üritame korralikku sooritust koos Marjega. Sellel aastal ei tohiks korduda eelmise aasta krambijama.

Kuid Saaremaa 3-päeva jooksule olen end kirja pannud ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis läbitud Tallinna maraton peaks sellele võistlusele kindlasti positiivselt mõjuma.

SEB maratoni tulemused

Jälle Eestimaad avastamas ehk Xdreami IV etapp Haapsalus

Sellest on juba palju aastaid möödas, kui osalesin hooaja kõigil Xdreami etappidel. Tookord ammu konkureerisime koos Maku ja Tiiduga esikümnes, nüüd on võistkonna ja minu tase natuke teine ja koht esikahekümnes oleks vägagi ok tulemus. Kahjuks pidime ka peale viimast etappi tõdema, et selleks polnud me veel valmis.

Mis siis puudu jäi?

Füüsilise poole pealt oli hooaja alguses piduriks ratas, ka kanuud pole me hästi liikuma saanud. Kuid hoolimata meeskonna küllaltki heast füüsilisest seisundist pole me oma pingutusi suutnud rahuldavaks tulemuseks vormida eeskätt "tänu" ajutööle - seikluslike ülesannete kiirele ja täpsele lahendamisele, õigete taktikaliste variantide leidmisele, orienteerumisülesannete vigadeta sooritamisele. Samas oleme olnud ka alalhoidlikud, püüdes vältida eriti masohhistlikke liikumisvariante.

Kuid tulemus tulemuseks (kokkuvõttes 29.), selle aasta Xdreami rajad olid ikka väga nauditavad.

Esimese etapp Tartus ei pakkunud eriti avastamata kohti, sest olen selles linnas sündinud ja enamus paiku ka läbi käinud, kuid kiire tempo ja alade sage vaheldumine jätsid üritusest meeldejääva mälestuse. Lõpuosas pandi taktikaline vaist proovile, kus me ei saanud kõige paremini hakkama ja kaotasime mitmeid kohti.

Teine etapp Aidus oli Tartu kõrval samuti põhjus, miks tahtsin sellel aastal Xdreami kaasa teha. Ei ole paremat võimalust Eestimaa tundmaõppimiseks, kui seda on seiklusvõistlus. Rajameistrid pakuvad eripäraseid ja põnevaid maastikke ning vaatamisväärsusi nii maa peal kui vees, kloaakidest rääkimata. Rahvas tassib kilomeetrite viisi kanuud, murrab läbipääsmatus võsas, püherdab mudas ja peale seda kõike on veel õnnest joobumas. Huvitav.

Kolmas ehk öine etapp Jõelähtmel sarnanes natuke Aidule, sest kasutusel oli jällegi suletud karjääriala, üsnagi sarnase "maastikukujundusega". Õnneks oli Jõelähtmel kanuud vähem, öine jalgsietapp üllatas oma pikkusega vist ka rajameistrit. Ässad tegid kõvasti vigu, meie veel rohkem. Kaardistasime põhjalikult Ülgase koopaid - uus kogemus seni avastamata maastikul.

Neljas etapp Haapsalus tõotas tulla sprindilaadne, sest ürituse keskuseks oli linn, kus mitmeid kordi tuli läbi käia piiskopilinnusest. Rajameistril, värskel rattaorienteerumise maailmameistril teatesõidus Tõnis Ermil, oli keeruline ülesanne hajutada ühendatud A- ja B-raja võistlejaid. Võiks öelda, et see õnnestus tal hästi, ehkki suur osa ikstriimijaid aeti sõna otseses mõttes "rongi alla" ja väga rahul nad pikas järjekorras seismisega ilmselt ei olnud.

START

Kaart 1  Kaart 2

Ütlen ausalt, et ma ei saanud stardiülesandest kohe aru. Mida tähendas "läbi X+Y+Z KP'd10st" ja lause "X+Y+Z-11, ära tuleta vastust jrk numbri kaudu -11". ?? 

Õnneks olid kaaslased nutikad ja kui me esimese numbri leidsime ja teist otsima läksime, läks näit Raul Kudre võistkond juba jalgsietapile... Imestan neid seiklejate kompuuter-ajusid, hämmastavalt kiired ja taiplikud võivad parimad tiimid olla. Sageli tundub, et neil veab rohkem...

Kui jõudsime jalgsietapile, kus tuli 10st punktist võtta 8, oli suur osa võistkondi juba ees. Jällegi ei osanud ette näha, et meie esimeseks valitud vaatetorni KP46 juurde tekkis järjekord. Ootasime, ka peale Indreku ettepanekut ära minna, ootasime veel natuke, kuniks lõpuks loobusime ja läksime vastupäeva ringi asemel päripäevale. KP46 jäi seega hoopis viimaseks punktiks.

Ratastega väljusime ACE Salomoni järel ja koos jõudsime ka rongijärjekorda. Tundus, et selleks korraks oli võistlus läbi, sest järjekord liikus üliaeglaselt. Tuli pikalt ja mitmes etapis ronida nii rongi all kui rongi peal, tempot kiirendada või mööda minna polnud võimalik.

Kuna aega oli palju, siis selle aja jooksul mõeldi välja järgnevate etappide taktikaid. Näiteks legendiga rattaralli kaotas enamuse jaoks sisu, sest otsitav punkt oli raja lõpus ja ristmiku ning raudtee äratundmisel oli ka lahendus käes. Kui poleks olnud pikka seisuaega, kas oleks jõudnud taolise lahenduseni suurem osa võistkondi? Tänan siinkohal oma kaaslasi, kes optimaalseima variandi välja mõtlesid.

Ratta valiketapil, kus oli vaja võtta 3KP-d 5-st, valisime punktid 52-53-54. See polnud küll kõige parem variant, ehkki kaotust ei tulnud palju.

Hoopis rohkem kaotsime aega järgnevate rattaetappidega. Punkti leidmine 17 ja 19 vahel, kus oli valgel lehel antud asimuut ja kaugus, ei õnnestunud kõige paremini. Teeäärseid lennukiangaaride avausi kaardistades jõudsime üsna kaugele. Tagasi tulles taipasime lõpuks ka lennukirajast kaugemale sõita ja punkti leida.

Ka järgmisest KP19-st kihutasime pikalt mööda, mõistmata, miks inimesed puuvirna otsa ronivad.

Esimene kloaak oli KP20. Rahvast palju, nö sillapuud vee all ja ülekoormatud - tuli sukelduda kaelani haisvasse kraavivette, tagasitulles samuti.

Minek KP21-sse  oli see sama keeruline pöörangulegendiga etapp, mida lahendati vaid lõpuosas. Miskipärast sõitsid kõik tiimid peale raudteed liiga kaugele, nagu ka eliittiimid GPS-idega. Viga tuli siiski mõistlikes piirides.

Kanuuetapp oli seekord üllatus. Ei osanud arvata ega karta, et Haapsalu laht on nii madal. Enamuse ajast ei saanud aerulaba täies ulatuses vette panna, sest põhi oli vastas. Päris palju tuli paadist välja ronida ja mööda mudast põhja kõndida. Nutikamad viskasid kohe kolmanda liikme välja, me kühveldasime ikka kogu ringi täiskoosseisus läbi. Läks päris palju aega. Aga lõbus oli, sest tiime oli ümberringi üsna palju.

Selle kogemuse võrra rikkamatena süvenes kahtlus, et viimane jalgsietapp tuleb mudases kloaagis pilliroo sees. Ja nii see ka oli. Haapsalu vääris mudapealinna tiitlit.

Kuid veel enne seda oli huvitav ülesanne, kus punktide võtmisel võis tiimi peale kasutada rulluiske ja 1 ratast. Indrek, kes on ikstriimijatest üks kõvemaid uisutajaid, sai keskenduda oma lemmikalale. Meie Kaidoga pidime vahetama ratast, et oma punktid kiiremini kätte saada. Detailidesse laskumata meil see üritus ei õnnestunud. Kaido ootas ühes teeristis hirmus kaua minult ratast, samuti ei õnnestunud meil kordagi kahekesi rattaga sõita. Selle etapiga kaotasime palju aega ja kohti.

Eespool mainitud roostiku- ja mudajooksu järel pidi linnuse sees veel ühe kaaslase kõrgele üles tõmbama ja siis finišisse spurtima.

Ennustasime enne võistlust oma lõpuajaks 5:45, kuid saime 5:53. Aja panin parima naistiimi (Sanberg Reisid) järgi, kes ennustas ajaks 5:42 ja täpselt nii ka raja läbis. Ja ACE Salomon, eesotsas värske rogaini maailmameistri Timmo Tammemäega, kes koos meiega rongisabas seisis, jõudis lõpuks 5(!). kohale.

Tulemused
Fotod (Meelis Toom)

Eestikad Jõgevamaal Palal

EMV tavarada poolitab orienteerumishooaja kaheks: esimesse poolde jääb ettevalmistus ja lootus heaks sportlikuks tulemuseks (eestikate medaliks), teise poolde aga vaikne rahunemine ning olemasoleva olukorraga leppimine.

Enne eilset tavarada mul EMV medalit polnud. Muidugi pole oluline mitte medal, vaid hea tulemus oma klassis, milleks on esikolmikukoht täiesti piisav.  Meil on lahe võistlusklass, kus võrdseid tegijaid sünniaastaga 1960 terve rida.

Eelinfo järgi ei olnud Pala-Linnumäe maastikult oodata midagi lihtsat, ei füüsiliselt ega tehniliselt. Võsaraiumine pole minu tugevaim külg, eriti reljeefsel maastikul. Oli oodata Käärikut, ehkki leebemas vormis.

Tegelikkuses polnudki asi väga hull. Joosta sai omajagu, ka teedel, kuid ei puudunud ka tahtejõuetapid raskematel maastikuosadel. Tehniliselt oli väga huvitav orienteerumine, kus enesekindlus ja kontsentratsioon olid võtmesõnad. Jälle, nagu kümnetel varasematel kordadel.

Tavarada

Starti läksin rahulikult ja esimese etapi lahendasin samuti kenasti. Kahjuks mitte lõpuni, sest teeraja ots jäi ebaselgeks. Fikseerisin selle küll ära, kuid lasin end siiski häirida teistest jooksjatest ja põrutasin üle. Ei saanud veast ka ettetulnud ebamäärasel teel aru ja panin sellestki üle. Viga 4 minutit ja väga kehv algus oli tõsiasi.

Ka järgmise 4 punktiga tuli igasuguseid vigu, kaotust selle hetke liidrile Andres Talverile oli kogunenud juba 7,5 minutit.

Edasi läks enam-vähem. Etapi 9-10 otsustasin minna piki raba serva, mööda helerohelist metsa. Kahjuks oli võsa raiutud kuni sooni ja ka soos. Kaart ei kajastanud siin olukorda piisavalt hästi. Liikumine oli väga aeglane, kaotust tuli üle minuti võrreldes ümberjooksuga mööda põhjapoolset teed.

Koht tuli kehvapoolne ehk 9. Tiit Tali võitis jälle, klubikaaslane Kari Lehto oli teine.

Tulemused

Ööbisime Kadrina mõisas, mille taastamisega oli üks kohalik pere juba pikemat aega tegelenud. Majutuskohas oli ka väike SPA, kus 3 erinevat sauna, mullivann ja tünnisaun. Mullivann oli jahe, tünnisaun aga liiga kuum. Süüa sai hästi, magada oli samuti mõnus.

Peipsi järve, mis jäi 2,5 km kaugusele, külastasime Matiga hommikul, autoga.


Noorte-veteranide teade

See oli niisiis viimane võimalus sellel aastal EMV medalit saada. Pikale rajale ma ilmselt ei lähe, sest panin end kirja SEB Tallinna maratonile. Ükskord peab proovima ka sügisel maratoni joosta, pole vähematki aimu, milline vorm on hooaja II poolel. Muidugi peab ka maratoniks ette valmistama, eelkõige tahaks natuke kergemaks saada ja paar pikka jooksuotsa teha.

Kuid nüüd teatest.

Jooksin esimeses vahetuses paljude kiirete ja tugevate konkurentidega. Esimene punkt oli kohe hajutus, minul põhiliselt teejooks. Sain kokku Taliga, kes meelitas mind koos Arnicasega teises punktis veale. Nägin, et neil oli suund natuke vale, kuid lasin end kaasa tõmmata. Ja nemad tegid samuti viga.

KP3 oli justkui lihtne, kuid kuidagi ei saanud lohule pihta. Sinna läks kaks minutit.

Etapil 5-6 ei suutnud end otsustavalt tee peale keerata ja ragistasin pikalt oksarägas. Suurem jama oli KP10-ga, kus liikusin punktiaugu ümber 10-20m raadiuses. Mida aga polnud, oli kaardil olev kivi ja punktiauk. Tõmblesime seal koos Antti Roosega, Priit Överus sai punktile otse pihta, punktivõtul köhatas ja oligi läinud. Ainult suur rong Toomas Masti jt-ga näitasid punktiaugu ära. See oli täpselt 10m kaugusel...

Lõpus oli jama väljajooksuga KP11-st (52). Raiesmikule tagasi ei tahtnud minna, kuid ka läbimurre lagedale põhjas oli takistatud hiigelsuure tuulemurruga. Pidin tegima suure ringi. Lõunapoolsetes hajutustes oli punktivõtt kiirem ja väljajooksul sai kasutada teid.

Lõpus tegin koos Priiduga väikese lisahaagi KP13-s, kuid ajakadu polnud seal suur.

Enne KP11 olin 3., kuid finišis 6., kaotusega Tiit Talile 5 minutit.

Pilt: Plaks ja paremkäsi ... vahetus (autor A.Talver)

II vahetuses tegi Mati Preitof väga hea jooksu ja tõstis meid kolmandaks, suure eduga järgnevate ees. Viimases vahetuses olid rivis jällegi kõvemad mehed, kusjuures Kari Lehto suutis vahet Ilvesega (Priit Pääslasega) isegi paarkümmend sekundit vähendada. Kuid kolmandast kohast seekord rohkemat ei tulnud.

Olime väga rahul, sest kõik eespool olevad mehed (va Tiit Tali) olid nooremad ja tugevamad.

Tulemused

Kirju nädalavahetus

Kõige olulisem sündmus oli muidugi rogaini MM Lõuna-Dakotas, Black Hill'i küngastel. Meilt osales mitu medalivõimelist tiimi, eesotsas maailmameistrite Silver ja Rain Eensaarega, kes seekord jooksid koos MMi hõbeda ja EMi kulla Timmo Tammemäega.

Samuti oli rajal tugev segavõistkond Mariann Sulg - Karli Lambot ja segaveteranidest Viivi-Anne Soots - Heiti Hallikma, Merike Vanjuk-Neeme Loorits ning superveteranidest vanameistrid Arvo Kivikas - Juku Tasa. Kahjuks pole kõiki osalejaid võimalik praegu, kolm päeva hiljem tuvastada, sest niigi keeruliselt leitav olnud osalejate nimekiri on MMi kodulehelt kadunud (või ei leia seda üles). Kuid mis kõige hullem, pole ka tulemusi.

Pilt on võetud facebookist (ACE AR Team), kus vennad on uhiuue varustusega, sest lennupagas ei jõudnud meestele järele.

Juhtunud on korraldajate jaoks tõeline õudusunenägu. Nimelt pole olnud võimalik finišiarvutist kätte saada korralikke tulemuste faile, vaid Tarmo Klaaril, kelle softi kasutati, on õnnestunud suurte raskustega kokku panna üksikutest tükkidest ca 100 võistkonna tulemused, seda kõikide tiimiliikmete SI-andmeid arvestamata. Meie tipptiime nende andmete hulgas pole. Asi meenutab justkui Malaisia lennuki allatulistamise järel toimunud sündmuste uurimist, põhjuste analüüsi ja üksikute tükkide kokkukogumist ning selle järgi inimeste tuvastamist. Vajalikud failid on siiapoole liikunud väga aeglaselt, põhjuseks ehk olematu interneti- ja mobiililevi võistluspaigas, oskamatus, 9-tunnine ajavahe või ehk ka midagi muud.

Igal juhul on Tarmo jutu järgi seis selline, et vaja läheb SI-jaamade andmeid, mis aga tähendab nende jaamade maastikult äratoomist. Kui meil tehakse see töö tavaliselt ära veel samal päeval-öösel, siis USAs võib kuluda päevi (kui mitte nädal).

Seega on tulemus praegu selline, et MMi tulemusi lihtsalt pole. Tarmo loodud rogaini tarkvara on suurepäraselt toiminud paljudel võistlustel ja seda nii Soomes, Venemaal, Lätis kui Ukrainas. Riistvara (arvutid, SI-jaamad, osa SI-pulki) olid aga kokku kogutud USA-st. Seniks aga on võimalik vaadata võistluskaarti ja Eesti esitiimi GPS-träkki SIIT (kaardipilt üleval).

****************************************
Reedel osalesin Firmaspordi suvespartakiaadi orienteerumisvõistlusel Kolga luidetel Pärnumaal. Startisin kõikidest kõige esimesena ja pidin võtma 10 punkti 15-st. Rajavalik polnud keeruline ja punktidki üsna lihtsates kohtades. Samas aga ei leidnud ühte punkti tee ja jõe ristumiskohas. Otsisin seda igalt poolt ja vaatasin ka sisse tee-alusesse truupi - kuid ei midagi. Selle asemel pidin võtma ühe rõveda punkti jõesoodi saarelt, sumades kaks korda läbi kõrgete kallastega sügavast ojast. Hiljem selgus, et punkt oli olnud hoopis kõrvaltruubis... Legendi aga kaardil polnud. Igal juhul olin kiirem orienteerujatest Korrolist ja Överusest, kuid müstiliselt paremaid tulemusi saavutasid hoopis tundmatud nimed, ilmselt kõvad jooksjad.
Tulemused

****************************************

Reede õhtust pühapäeva hommikuni veetsin Särghaual geoloogide suvepäevadel, kus muuhulgas sai sõidetud 13km kanuuga ning tutvutud Tootsi turbamuuseumiga.

Tõsi, muuseum koosneb praegu rongisõidust turbaväljale ja tagasi, kuid omavalitsuste juhtidel on kindel soov rajada hiigelsuure briketitehase hoonesse korralik turbatööstuse muuseum, seikluspark, teatrilava ja mida iganes veel. Hoone on väärt säilitamist, kuid väljakutse sellele funktsiooni leidmiseks ränk.

Küsimus: Miks on hoonel nii palju aknaid?


****************************************

Pühapäeva pärastlõunal jõudsin Keilasse ja plaan oli teha üks pikem rahulik jooks. Ühendasin kasuliku meeldivaga ja saatsin  ca 30 km raudmehe triatloni tegevat Tõnu Hendriksoni tema viimasel alal ehk maratonijooksul. Keskus oli Keila lauluväljakul ja joosti KEKi aia tagant  Mudaaugu kergliiklusrajale ja tagasi. See oli huvitav vaatemäng, kus vastuliikuvad võistlejad ergutasid üksteist ja kannatasid vaikimisi oma kolgata teed.

Väga vinged mehed-naised, tuntumatest nägudest täispikal Raio Piiroja ja poolpikal Jürgen Ligi. Jürgen jooksis poolmaratoni 1.40-ga, mis oleks ka eraldi joostes olnud täiesti kobe aeg.

Ei tea, kas peaks ka kunagi poolpika triatloni ette võtma, täispikk on kindlasti liiast.
Tulemused

****************************************

Käisin ka Nurja teisipäevakul, Männiku polügoonil. Vahva maastik, tore ilm. Kuid kirjutan seepärast, et etapp 4-5 oli päris huvitavalt planeeritud. Kuidas jookseksid Sina?

Mina igatahes ujusin, kuid ajavõitu sellest ei saanud. Ei kaotanud ka.
SI-ajad

EMV sprint Rõuges

Täna tahtsin hästi joosta. SK Mercury poolt läbi viidud Tallinna MV teatesprint kolmapäeval Tabasalus oli tore võistlus, kuid läks aia taha. Jändasin kõvasti legendi lugemisega, kaotasin aega ja lõpu eel jooksin KP11-st mööda. Võistkond sai DQ, nagu viis võistkonda kuuest MN45/50 klassis.

EMV algus oli rabe, kaldusin miskipärast bensiinijaama??, kaotust vähemalt 10 sek. Püüdsin olla hoolikas ja hoida tempot all, kuid mõttetöö polnud sujuv. Siiski läks kõik kenasti, ehkki etapil 5-6 valisin lõunapoolse teevaliku, mis tundus lühem. Kaldusin natuke ära ja lageda peal oli pikk hein veel maha jooksmata. Kaotust Tiit Talile, kes läks põhja poolt, 37 sek. Ootamatu viga tuli etapil 12-13, kui sattusin maja taha, kuhu poleks küll kuidagi pidanud minema. Sealt tuli kadu ca 40 sek, sest kohe ei saanud aru, kus asun.

Aeg tuli 15:18, kuid sellel polnud tähtsust. Finišis sain teada, et KP4 oli vahele jäänud. Kiire pilk kaardile ja avastasin sealt täiesti märkamatuks jäänud KP!??

Seega oli EMV sellel aastal kolmas sprint, kus jätsin punkti vahele. Kuid see polnud veel kõik - ühel võtsin vale kaardi ja ühel ei saanudki startida, sest number ununes ette panemata.

Rein Küttim tuli juurde ja ütles, et psüühika on nõrk. Jalga justkui oleks, kuid närv pole valmis selle kiirusega jooksma. Tal oli vist õigus.

Kuid meeste eliidist võttis esimese sprindivõidu Timo Sild, tema enda hinnangu järgi tänu loodusmaastikule, pehmele pinnasele ja tõusudele.

Tulemused

Kolme tunni pärast öistele. See pole küll minu ala, kuid jookseme ikka. Öös on põnevust.

Jäätisemaitseline Koprakarikas

On juba tavaks saanud, et peale Koprakarika raja läbimist pakutakse värska vett ja jäätist. Mõnus, eriti siis, kui temperatuur ulatub 30 soojakraadini. Kui liiga palavaks läks, sai end veel järvevees jahutada, sh enne jooksu. Vesi oli kahekihiline, peal hästi soe, sügavamal külm, rauasisaldusest pruun ja libe.

Joosta polnud eriti raske, sest palavaga on organism juba harjunud. Jahedamas kliimas liiguks küll natuke agressiivsemalt, kuid sama teeksid ka vastased. Seega oli hea võrrelda nädal enne eestikaid jooksuvormi Tiit Tali ja Maido Kaljuriga.

1.päev

Rajameister Mihkel Järveoja pakkus esimesel päeval lihtsat jooksukat, sobivat rada Tallinna päevakulistele. Kiirus tõusis ja seetõttu ei jäänud ka vead tegemata. KP9 võtsin enne KP7-t ja etapp 9-10 läks igas mõttes aia taha. Esiteks ei näinud lihtsat teevalikut paremalt mööda teed, teiseks kaldusin suunast kõrvale ja ei saanud poolel maal, tee peale jõudes üldse aru, kus asun. Tee suund oli miskipärast väga vale. Lisaks tuli viga veel punktivõtuga. Kaardist ei saanud seal hästi aru, soo äratundmisega oli nii mõneski kohas raskusi. Kaotust tuli Tiidule tuli 2 min, kõik oli seega veel võimalik..

2.päev

Tavarada oli paljude teevalikutega huvitav võistlus. Mingit suuremat jama ei korraldanud, kuid mitmed teevalikud ebaõnnestusid ja koperdamisi tuli ka. Kõik vead karistati korralikult, Maidio Kaljurile, kes esimesel päeval ei jooksnud, tuli kaotust 5(!) minutit. See oli Maido jõudemonstratsioon, nii füüsiliselt kui tehniliselt, ka Tiit kaotas talle 2 minutiga.

Graafikult on näha, et kaotasin 2.päeval jooksukiirusega distantsi II pooles.

3. päev

Kombinatsioon esimesest ja teisest päevast, kus oli nii lihtsaid kui ebamääraseid punktikohti. Jooksuvõime testiks oli etapp 2-3, kus kaotasime mõlemad Maidoga Tiidule 36 sek.

Enda jooks oli jälle täitsa ok, ehkki esimese segase punktiga tuli üle minuti viga.  Jooksukiirus oli lõpuni ok, kuid natuke kehvem kui Tiidul. Kolme päeva kokkuvõttes kaotasin Tiidule korralikult, ca 8 minutit, kuid teise koha auhind erinevatest lihasaadustest oli väga maitsev. Eriliselt tahaks reklaamida Lihapagari marineeritud kanaliha fileed kondiga.

Tulemused

Väimela sprint

Laupäeva õhtul sai veel joosta OK Võru korraldatud Väimela sprindil, kus kaardi- ja rajameistriks oli Timo Sild, peakorraldajaks Sixten.
Võrokad pakkusid samuti väga toreda võistluse, auhindadeks arbuusid.

Rada oli lihtne, kuid kiiruse kasvades juhtus nii mõndagi. Tegin  KP6-ga möödajooksu ja läks parajalt aega, et asukohast aru saada. Maido sai KP5-s kokku minut varem startinud M65 klassi mehe Tiit Tatteriga, misjärel mõlemad kihutasid KP6-st mööda, otse KP7-sse.
Ise nägin Tiitu peale KP10 ja arvasin, et saan ta üsna pea kätte. Kuid eksisin rängalt. Vana kihutas koos Maidoga ja isegi pikkadel etappidel 12-13 ja 17-18 ei õnnestunud mul Tiidust kiirem olla. See oli vana mehe võimas jõudemonstratsioon M50 klassi poisikestele.
Meie klubisse tuli sellel õhtul 3 arbuusi - Atsilt, Marjelt ja minult.

Tulemused

Xdreami kullafondi kuuluv etapp Jõelähtmel

Kujutan värvikalt ette, kuidas korraldajad hoidsid kõhtu naerust kinni, kui jälgisid öösel eliittiimide GPS-träkke, eriti esimesel jalgsietapil. Pulli sai seal ikka kõvasti, samas olid punktid õigetes kohtades ja kellelgi nurisemist ei tohiks olla. Ettenägelikult olid korraldajad B-rada lühendanud just sellesama jalgsietapi ärajätmise võrra, vastasel juhul oleks enamus tiime lõpetanud A-rajaga koos või matkaksid siiani võsas.

Kindlasti jääb Jõelähtme öine etapp emotsionaalselt Xdreamide kullafondi, nagu seda olid näiteks Pikasilla või Kärstna. Nii palju vigu ja trahve ei mäletagi, ainuüksi stardiülesanne oli paras pähkel, mida ei hammustanud läbi ka mitu tipptiimi.

Ise (Eesti Energia SK koosseisus Indrek Aarna, Kaido Kaarli ja Eduard Pukkonen) tahtsime seekord teha head sooritust, sest arvasime end olevat natuke tugevamad kui seni saavutatud kohad (2x27.). Tartu etapp läks esimese kohanemise peale, teisel etapil kaotasime lõpus rahalugemisega 10 kohta. Nüüd aga olime tiimina juba natuke kokku töötanud, nõrku kohti järele aidanud. Üheks suuremaks muudatuseks pakkusin enne starti kanuukohtade vahetamist, kus ise läksin ette kühveldama ja punkte võtma ning Kaido proovis esimest korda hakkama saada kanuu tüürimisega. Esialgu läks see veidi konarlikult, kuid üsna pea hakkas paat ka püsivalt õiget suunda hoidma.

Stardiülesanne oli üks keerulisemaid seninähtutest. Nimelt tuli lahendada sudoku ülesanne, millele oli külge poogitud nn hoonete nähtavuse teema. Mõnes mõttes aitas viimane ka ülesannet lahendada, kuid ainuüksi
küsimuse läbilugemine oli võistlustuhinas päris keeruline. Kuid õnneks olid meie tiimi olümpiaadivõitjad koostööna väga edukad ja said ülesandega 11 minutiga hakkama. Ise üritasin ka vahepeal midagi soovitada, kuid pigem segasin teisi. Tegelikult oleksin pidanud tegelema hoopis rajakaardi ettelugemisega. Näiteks endistest tipporienteerujatest koosnev eliitvõistkond Duncan lahendas ülesannet kõik lubatud 30 min ja sai veel vale lahenduse(?) eest otsa 30 min trahvi. Kena händikäp teistele. Meil oli 11.aeg, kusjuures mõned kiiremad olid ülesande lahendamisest loobunud.

Seega saime peale lühikest rattaetappi üsna heal positsioonil metsa (14.), kus koos oli kena hulk võistkondi. Juba teise punktiga (KP4) pani kogu see kamp, peale vana turbavälja, suunaga paremale. Kaart oli pööramata ja 7 kraadi eksitas niivõrd, et tekkis korralik segadus. Ka hilisemad tiimid kaldusid paremale. Sealt siis esimesed valed lohad, mida sellel võistlusel tehti ikka täiega.

Järgnev etapp (4-5) oli meie jaoks nagu paha unenägu, kuid me polnud seal kaugeltki ainukesed ekslejad. Algus läks kenasti, hoidsime suunaga põllu peale. Mingil hetkel möödus VAUDE. Edasi tuli hoida suunda, kindlaks orientiiriks eesootav metsatee. Kui paremale jäi tihe noorendik, mida pidasime kaardil lagedaks heinamaaks, võtsime koos Risto Kiilbergi õpilaste ehk Stiililaboriga suuna läände-edelasse, et kindlalt tee peale jõuda. Mida aga ei tulnud ega tulnud, oli tee. Stiililabor pani veel rohkem läände, meie keerasime lõuna suunas. Sest oli suur kahtlus, et oleme liiga kaugele jõudnud. Usk tee olemasolusse hakkas tasapisi kaduma. Olime nö "in the middle of nowhere", ümberringi peamiselt halva ja väga halva läbitavusega mets. Ütlesin otse välja, mida mõtlesin: "Täitsa perses!"

Ainsaks päästerõngaks sai lõuna pool asuv kraav. Kui teed tulevad ja lähevad, siis kraavid peaksid ju ometi loodusesse alles jääma. Lõpuks kraav tuligi. Suund oli küll natuke imelik, kuid lahti me sellest enam ei lasknud. Vahepeal kraav lõppes ära, mingil ajal tekkis uuesti. Selline koht oli kaardil täiesti olemas, kuid see oli ikka hullult kaugel mõistuspärasest asukohast. Tasapisi, mööda erinevatesse suundadesse viivaid kraave liikudes, sattusime üsna korraliku loha peale. Ehkki selles kohas ei oleks pidanud kuidagi loha olema. GPS-träkkide järgi sai asi selgeks, tõestatud autoriteks olid VAUDE, TV6, Aarain.

Olime langenud 10.kohalt 57-ndaks ehk tagant 3-ndaks. Kuid Kiilbergi õpilased Stiililaborist olid veel 21 min kauem ning jätkasid sealtpeale viimastena.

Etapil 5-6 liikusime esialgu nn tee peal. Kohati isegi mingi jälg oli, kuid suures osas kattis teekohta nii räige võsa, millist selles metsas rohkem ei kohanudki. Sealt võsast me siis üle "tee" läksimegi. Nüüd oli kindlaks orientiiriks Maardu raba lagedapoolsem lõunaserv ja see oli ka looduses täiesti olemas. Liikusime läände, kui ühel hetkel pööras hästi suur loha edelasse. Ilma igasuguse kahtluseta pöörasin selle peale, ehkki Kaido pidas seda natuke varajaseks. GPS-träki järgi on hästi näha, kuidas eliittiimid selle loha valmis treisid, mõned (VAUDE, TV6, Siplased jt) kogusid ühiseid matkakilomeetreid ka Maardu rabas.

Niisiis, seda loha pidi me soovitud lagedale muidugi ei jõudnud. Pöörasime tagasi pöörangukohta raba serval. Vahepeal tuli vastu väga keskendunult liikuv 100kg-ste meeste tiim, milliseid me tavaliselt rajal ei kohta ja kes läksid siis samuti, väga enesekindlalt, karu p-sse. Vaatasin neid mehi ja mõtlesin isekeskis, et oleme ikka väga põhja vajunud. Endast hakkas isegi natuke hale.

Peale korrektuuri Maardu raba servas saime KP kenasti kätte. Motivatsioon oli kadunud, kuid tänu Indreku tempokale liikumisele hoidsime siiski kiirust üleval ja võimalusel isegi jooksime, ehkki neid kohti, kus joosta sai, kohtas haruharva.

KP7 lähedal tuli meile lõuna poolt vastu suur tuledemeri. No midagi ei saanud aru, mille kuradi pärast nad sealtpoolt tulid. Võtsime punkti kenasti ära ja kogu see parv järgnes meile. Ühtäkki olime jälle inimestest ümbritsetud.
GPS-träki pealt on näha, kuidas liidrid ACE Mavic ja A&T vale loha ette tegid. Nike sai kummalise jänesehaagiga teiseks, selles punktis juhtis M-klubi (!).

Etapp 7-8 läks kenasti, leidsin kavala punkti kindlalt. Kogu ülejäänud seltskond järgnes. Samas tegid esiotsa tiimid ka siin tõelist seiklust (vt kaarti).

Edasine tee viis meid teistest lahku. Meie suundusime otse põhja, teised aga loodesse. Ehkki me ei teinud viga, oli selle etapi aeg alles 52.(!), keskmistest tiimidest 20 min aeglasem (??). Kas tõesti sai lääne poolt mingit teed kasutada? Või võttis meil kaardi peale kantud tee läbimine (loe: läbi võsa raiumine) nii palju aega?

Peale jalgsietappi olime 52.kohal, rattaid oli vahetusalasse jäänud üsna napilt. Jäin seal kaardiga kohmitsema, metsa vahel kadus veel ka kaart kaardilaua pealt ära ja pidin tagasi sõitma. Kaaslased olid aga hooga vajutanud kaugele ette, kuid õnneks ootasid suurema tee peal järgi.

Edasi järgnes lühike rattaetapp ja siis kanuusse Maardu Fosforiidi lõunakarjääri. Punktid olid pandud vahvatesse kohtadesse, põhiliselt väikeste, kuid kõrgete saarekeste peale. Mõni oli lausa kaljusaar. Taktikaliseks variandiks oli meil seekord jooksmine 14-15-16, kusjuures kanuu liikus 14-16. Nimelt pidi võtma KP16 koos kanuuga. Meenus Aidu karjääri Xdream, seekord oli võistlus siis pimedas.

Jooks etapil 14-15 läks kenasti, ehkki algul ei saanud kuidagi vajalikule teele. Samas olid tippmehed (VAUDE ja DUNCAN) selle punktiga ikka kõvasti hädas.

Peale KP15 võtsin aga kaardi valetpidi kätte ja jooksin esialgu 180 kraadi vales suunas - itta. Pikka etappi 15-16 läbisin rahulikult, kuid ikka tulid jänesehaagid sisse ja lõpus ka punktist (KP16) möödajooks. Antti Roose jooksis samuti mööda, aitasin tal õigesse kohta jõuda. Peale kanuud olime ajaliselt 49.kohal.

Siis algas huvitav jalgsietapp, mis viis kõigepealt üle vee. Esimestel meetritel sai rinnuni märjaks (vesi oli väga soe), kuid edasi kõndisime helkurpostide järgi nagu Jeesused vee peal. Seda mainiti ka möödasõitvast kanuust.

Peale KP20 jaotas Indrek järgnevad hajutuspunktid ära, mulle andis 21C. Pimedas tundus, et enne punkti oli ees suurem veekogu ja üritasin alguses minna lõuna poolt ringi. Mingil hetkel siiski loobusin plaanist ja võtsin suuna otse punktile. Kuni ühel hetkel olin tranšeede ristumiskohas, suure vee ääres, kõvasti punktist mööda tulnud. Edasi olin suunaga hoolikam ja sain punkti võsa servast ilusti kätte. Polnud seal ei järve ega muud veekogu. Antti Roose tuli vahetult enne seda punkti kõrvalt 20m mööda ja pani edasi sinna, kuhu ma ei soovitanud tal minna. Kuid see, mida tegi endine tipporienteeruja DUNCANi tiimist KP21C-ga, väärib esiletõstmist (vt pilti). Huvitavam on muidugi vaadata GPS-träkki liikumises. Nii mõnelgi tiimil jäi see punkt leidmata.

Järgnes jälle lühike rattaetapp ja seejärel pikk rulluisuetapp. Kihutasime kenasti, rulluisutaja Indrek tegi vedamisega ära kõva töö. Kahjuks eksisime Iru jaama juures tunneliga, suundusime ringiga hoopis põhja pool asuvasse raudteetunnelisse. Peale rulluisku olime 25. kohal, viimasel pikal rulluisuetapil 29-30 saime 2.(!!) aja (14:08), kaotades vaid Tridensile 3 sekundiga. Kaido, kes Tartu etapil oli esmakordselt uiskudel, liikus nüüd küll tehnikavabalt, samas aga hästi kiirelt. Kasutasime peamiselt üksteisest kinnihoidmise meetodit, st et esimene mees higistas ja hingeldas, teised vilistasid, ajasid juttu ja vaatasid ümberringi nii loodust kui eesolija uiske.

Järgev rattaetapp karjääri põhjaosas läks kenasti, ainult Indrek pidi käima alguses uisu vahetusalas seljakoti järel (6 minutit ajakadu + hulk kaotatud kaloreid).

Suur probleem tekkis valiketapi lõpus, kui sõitsime KP35-st vett täis tranšeede ristumiskohta kinni ja tekitasime niiviisi sinna piirkonda uusi rattasingleid.

Seejärel kihutasime rattaga Ülgase koobastesse. Ja sealt tuli ikka megapauk. Nimelt sõitsime rattaga otse klindi peale ja laskusime sealt otse koopasuu ette. Koopas käisime läbi suurema osa külgstrekke, peastrekist rääkimata. Külgstrekid olid lõpmatult pikad ja lõpus vajasid neljarattavedu, st roomamist. Veetsime koopas ligi 40 minutit, punkti polnud. Ekslejaid oli seal veel, kuid üsna vähe. Juba koopaürituse alguses hakkas Indrek kahtlema õiges kohas, sest polnud näha piiravat linti. Kuid me ei teinud sellest välja, muudkui väisasime neid madalaid tunneleid. Ma olin varem oma 5-6 korda Ülgase koopastes käinud, kuid selliseid süsteeme nägin nüüd küll esmakordselt. Põhjus selgus aga üsna pea.

Nimelt oli keelav lint ja KP tähis viidud hoopis teise koopasse, sinna, kus all olid fosforiidi rikastusvabriku varemed. Sealt saime punkti kohe kätte. Selle etapiga kukkusime 10 kohta (23.->33.) ja kaotasime üle 40 minuti. Nagu hiljem selgus, ei teadnud rajameister Urmo Liblik midagi teise koopa olemasolust. Samas oli kõndimine ja roomamine seal üsna ohtlik, käisime ikka üsna kitsastes urgudes.

Seejärel tuli natuke rattasõitu koos roosade beibedega, Kaido edukas golfi greenilöök, kõikuv rippsild koos 15 järgneva ratturiga ning õudus ise - ühe šumaariga tõus Linnamäe paisu alt üles silla peale. Pakkusin viimast ka kaaslastele, kuid keegi ei näidanud üles erilist entusiasmi. Mul käed nõrgad ja tehnikat pole, teadsin, et see ronimine saab olema väga raske. Isegi kahe šumaariga on raske tõusta, nüüd siis veel ühega ja võistluse 13. tunnil.

Ronimine võttis kõvasti aega, kuid eelnevate apsudega võrreldes oli see mikrokadu.

Jäi veel joonorienteerumine Linnamäe o-kaardil ja rattasõit finišisse. Joonorienteerumine toimus reljeefikaardil, mis oleks korralik treeningharjutus ka tipporienteerujate jaoks (B-rada tegi seda öösel!). Nüüd pidid siis kõik seiklejad selle ülesande sooritama ja joone pealt 4 punkti leidma (kõrvalolevale kaardile on punktikohad hiljem lisatud). Liikusime hoolikalt ja leidsime kõik üles. Samas jättis näiteks VAUDE punkti 73 vahele ja läks peale ülesande sooritust seda kõige kaugemat punkti uuesti võtma.

Peale Jägala joa ületamist ja punkti märkimist läks kõvaks rattasõiduks koos rogainiässadest Ilmäraeksimatute tiimiga. Ilmar Ansko vedas kogu kampa korraliku kiirusega, lootsime, et ehk tekib meil veel võimalus neile ära teha. Mingil hetkel küsis Indrek, et kas meil kellelgi on veel jõudu, et spurti vedada. Kahtlesin. Siiski tundsin enne Kostivere alevikku, et mul seda powerit veel jagub ja spurtisin täiega ette. Järgnesid küll Ansko ja Mirme, kuid kuna omad mehed järele ei tulnud, siis tundus kogu see üritus kasutuna. Ületasin finišieelse jaheda jõe, lõpusirgel üle põldude jõudsin küll esimesena finišisse, kuid kaaslased jäid konkurentide selja taha. Seega võeti meie eest ära traditsiooniline 27.koht, pidime piirduma 28.-ga (seda peale igasuguste trahvide mahaarvutamist). See, et pääsesime igasuguste trahvideta, oli sellel etapil omaette väärtus.

Jutt tuli pikk, kuid Kostivere ehk Jõelähtme Xdream oli seda ka väärt. Meeldiv oli see, et kogu võistluse vältel polnud kordagi väsimuse tunnet või lõpetamise soovi, toitu kulus vähe, jooki polnud samuti palju vaja. Kõige raskem oli minu jaoks Linnamäe šumaaritamine. Peale võistlust olid lihased väga mõnusas seisus, meeldivas toonuses. Midagi sellist pole näiteks peale rogaini võimalik tunda, seal on lihased-liigesed tavaliselt korralikult viga saanud.

Kuid selge on see, et seiklusspordi nautimiseks peab kõigepealt olema hea tiim, kus eesmärgid ja suhtumised on liikmetel sarnased, füüsiline võimekus samuti ning täiendatakse üksteist nõrkade külgede vähendamiseks.
Tundsin, et selline tiim on meil praegu täitsa olemas ja oleksime kindlasti natuke kõrgemaid kohti väärt. Kas oleme, seda näeme 6.septembril Haapsalus.

Tulemused
Pildid (Meelis Toom, põhiliselt B-rada)

Videokokkuvõte

Uhtjärve jooks

Selleks jooksuks valmistasin end "korralikult" ette. Kõigepealt aitasin Contral ja Co-l natuke rada trimmerdada, tasuks maitsvad kiluvõileivad, karaskipannkoogid ja Urvaste kogukonna maitsev ökokama.

Mõned päevad hiljem sõitsin rattaga Nõiariiki ja tegin jooksutiiru ümber järve. Juba olid suured heinamaad niidetud ja purded parandatud. Tegin erinevatest maastikuosadest pilte, riputasin need üles ka FB-sse.

Päev enne jooksu võtsin kergelt, tegin vaid rahuliku sörgi Anni järve äärde, kokku ca 8km. Ilmad olid olnud palavad ja päikeselised, jooksmiseks väga rasked. Rattasõit osutus meeldivamaks tegevuseks.

Margus Konnula ehk Contra oli teinud raja ettevalmistamisel väga suure töö ära. Esimesel korral ei saanud ühes kohas arugi, et kust see rada üleüldse minema pidi, metsaveomasinate sügavad roopajäljed tegid raja jätkamise pea võimatuks. Siiski leidis Contra peale pikemat matkamist variandi, kust sai valutult läbi. Kuid võistluse ajal jäi just see koht natuke kehvasti tähistatud, õigemini jäi sulgemata piki metsaveotee sügavaid jälgi minev lõik. Ja sealt selle suurepärase ürituse üks aps tuli - päris paljud panid rajalt välja, mõned "oskajamad" venitasid oma teekonna üle km pikemaks. Õnneks tugevamad seda viga ei teinud.

Ise kartsin kõige rohkem vastaskaldal, ca poolel maal asuvat pikka tõusu. Seetõttu võtsin algust üsna rahulikult, suuremat hingeldamist vältisin. Lõppude lõpuks oli see ka esimene? kiirem jooksuvõistlus sellel aastal, järvejooksudest olen mõnel korral osalenud vaid ümber Ülemiste jooksul.

Võistlus algas jooksuga kruusateel, kus eespool oli nii sulelisi kui karvaseid, sh väiksemaid lapsi. Niipea, kui rada pööras ebatasasele traktorijäljele, jäi enamus eesolijaid, sh Tatjana Mannima, justkui seisma. Võtsin siis ridamisi skalpe, Mannima oma ka peale ainsat porist lõiku (pildil). Vihaselt vajutas Võrumaa mees Tõnu Hendrikson, ähvardas pidevalt mööduda ja mööduski, misjärel lootsin, et küll ma ta raja teisel poolel uuesti kätte saan. Suur tõus poolel maal pidi aga näitama, kes on täna kes.

Peale seda tõusu, kus tegin ka paar kõnnisammu, lasksin mööda kaks konkurenti, sh ühe noore poisi, kuid vahe eesolijatega palju ei suurenenud. 20m eespool oli Mannima, natuke kaugemal Hendrikson. Siitpeale läks ka hingeldav auruvedur tööle.

Kuid siis tuli see paljudele saatuslikuks saanud rajakäänak. Nimelt oli vaja peale 10m pikkust  roopajälgedega lõiku teha väike pööre vasakule, kuid kõik minu ees jooksvad võistlejad panid mööda roopajälge otse edasi. Hõikasin neile, et see on vale rada, kuid nad ei reageerinud. Hiljem kuulsin, et nad olid hüpanud üle puude ja ramminud läbi võsa. Mõni mees ajas all järve ääres taga metssigu, mõni sai toriseda vene keelt kõnelevalt maaomanikult (kasvatas mingisuguseid madalaid veiseid).

Jooksin nüüd üksi, sest selja taga polnud enne pöörangut kedagi. Kõrge mäe otsast hüüdsin valel rajal jooksvatele kaasvõistlejatele, et "rada on siin", mille peale jooksid mõned üle raiesmiku ka õigele rajale.

Nüüd oli siis tekkinud olukord, kus suur punt oli eest kadunud ja mina küll ei teadnud, kas nad lõikavad kusagilt otse ja kiiremini või mitte. Nädalataguse luure andmed andsid siiski "lootust", et ametlik rada on kiirem.

Mitmes kohas olid pealtvaatajad raja ääres ja pidin neile ütlema, et osa jooksjaid on rajalt eksinud. Sest polnud ju eriti loogiline, et jooksjaterivis oli ühtäkki ca 3-minutiline auk.

Enne eelviimast ojaületust, kus paljud said herilaste-mesilaste käest nõelata (pildil), mõni isegi 20 nõela, tuli võsast välja Tatjana Mannima. Seega oli ta nüüd paarkümmend meetrit tagapool ja olin kindel, et surub veel viimasel kilomeetril mööda. Õnneks seda ei juhtunud ja karmil kaheastmelisel lõputõusul lasksin vaid ühe noorema mehe mööda.

See oli vahva jooks, eriti sobiv orienteerujatele, seda nii treeninguks kui hetkevormi testiks. Seekord võitis üldarvestuses Ivar Ivanov, Raido Mitt tuli pooleminutilise kaotusega teiseks. Ehkki vahepeal oli Raido juba 50m eest ära saanud. Naistest oli parim Annika Rihma, temal teravaid konkurente polnud.

Ise olin üldkokkuvõttes 17., enne rajalt eksimisi loeti kohaks vist 27.
Raja pikkus oli ca 8,2km, aeg 38.22.

M50 klassi võitsin ja selle eest anti igasugust nänni: ilus medal ja diplom, lillepott, kilekotitäis Eesti Pagari tooteid, sh šokolaadileiba. Ja säärised!

Tulemused
Osa pilte võetud SIIT (autor Külli Leola)

Õhtune ilm oli imeline, suvi jätkub täiega.

Sellel nädalavahetusel tuleb öine Xdream Jõelähtmes, nädala pärast 3-päevane Koprakarikas ilusas ja kiires männimetsas. August on eestikate kuu, selleks ajaks peab vormi saama.