1. Tallinna linnarogain - esmaürituseks ehk liigagi hea

Eesti seiklusspordi koondis, teada-tuntud kõvad sportlased ja võistluste korraldajad Rain ja Silver Eensaar ning Timmo Tammemäe, tekitasid kalendrisse ootamatult põneva võistluse - 1. Tallinna linnarogaini, millest oleks olnud kahju loobuda. Seega jätsin jooksmata Otepää-Tartu maratoni, sest oodata oli korralikku kaarti, põnevat rada ja tasemel korraldust. Eesmärgiks oli teha üks korralik 3-tunnine pingutus ja selleks läksin rajale koos Indrek Aarnaga, tiimikaaslasega selle aasta Xdreamil. Tiimitöö ja jooksuvõime testiks oli linnarogain sobiv koht.

Korraldajate poolt oli hea mõte see, et rajaplaneerimiseks anti 30 minutit. See võimaldas kasutada vahemaade mõõtmiseks nööpnõelu ja niiti, mis hoidis ära ligikaudse planeeringu, a la "eks hiljem näeb, palju jõuame". Samas oli aega piisavalt vähe, et erinevaid variante läbi töötada ja niimoodi läks mängu esimesena kujunenud pilt võimalikust trassist. Kohe loobusime KP94-st muuli otsas ja ei pannud tähele, et KP74 Pirita TOP-i keskuses oli vaid mõne minuti kaugusel.

Algus läks meil natuke nurgeliselt. Saare peal asuvast KP85-st ei saanud üle soodi otse KP67-sse (Indrek teadis sealt olevat suusasilla) ja seepärast tegime saarekesel väikese ringi. Meile jõudis järele Kainel-Käsiku tiim, kes oli selleks ajaks jõudnud ära võtta KP74. Järgmised minutid kaotasime KP57 ehk koolimaja staadionilt väljajooksuga. Kuna staadion oli ümbritsetud aiaga, siis me ei julgenud aeda kinni joosta ja läksime väljaspoolt suure ringiga. Tegelikult olid aias lahtised väravad.

Kaardi ebatäpsuse tõttu jooksime aianurka kinni 77 ja 96 vahel, kuid see ajakadu polnud suur. Arusaamatult suure ringiga lahendasime etapi punktini 86, lähenesime KP-le lõunapoolselt sihilt.

Selleks ajaks oli Indrek juba väikestes raskustes, algus oli talle olnud liiga kiire ja pehmed metsaetapid rasked. Vana sportlasena hoidis tempot, millega suudaks 3h vastu pidada. Võitlus algas tema jaoks seega päris võistluse alguses, samm oli kohe raske, nägu higist märg. Minu seisund oli täna hea, liikuda oli kerge ja seda kuni lõpuni.

Lootsin, et liigume planeeritud graafikust kiiremini, kuid olime täpselt plaanis. See aga tähendas, et lõppu jäetud kobara-punktid 45, 75 ja 34 oleksid jäänud võtmata. Oma rajaplaneeringusse tegime korrektuuri Lasnamäel, KP62 juures. Tundus, et kaardi lääneservast jäi finišisse liiga pikk maa, mistõttu võtsime otsesuuna tõngermaa punktile KP63 ja sealt õigeusu kirikule KP53.

Tagantjärgi rada analüüsides selgus, et lääneosas oli meil võimalus võtta 500m pikema maa juures 3 punkti rohkem, 800m lisamaa juures 7 punkti (+KP44). Arvan, et 3 lisapunkti variant oli teostatav, sest tõngermaal jooks (63-53) läks meil üsna aeglaselt.

Kui jõudsime võistluskeskusesse, jäi üle 8-9 minutit, kuid juba natuke enne seda otsustasime võtta ära ka planeeringu alguses ärajäänud KP74. Jõudsime nibin-nabin õigeks ajaks finišisse, tempo oli korralik.

Läbisime GPSi järgi 29km, Indrek pidas tahtejõu najal kenasti lõpuni vastu. Kokku saime 170 punkti ja üldjärjestuses 11.koha (MM40 arvestuses 4.). Meie vanuseklassis olid vahed väikesed ja kõik eespool olijad läbisid enam-vähem sarnase vahemaa. Oluliseks said planeeringulised nüansid. Näiteks Ilmäraeksimatute ja Superkonna tiimiga läbisime ligikaudu sama vahemaa, kuid nemad sain 9 punkti rohkem. Lisan siia ka nende planeeringu, mis erines meie omast oluliselt.

Korraldajad ei lootnud näha nii palju osalejaid (119 tiimi koos ratta ja lühirajaga), kuid hea reklaam tegi vist oma töö. Võib ette kujutada, et järgmisel aastal on vähemalt 1,5 korda enam rahvast ja mis edasi saab, raske öelda. Tallinnas jagub huvitavaid piirkondi mitmeks aastaks.

Tulemused

Teiste muljeid:
Zazibea
TPMV (Silver Eensaar, korraldaja)
Rota Mobilis (ratas)

Fotomodelliga rogainil

ICEBUG XT Talverogain toimus seekord Muraste-Suurupi-Vääna kandis, ehkki korraldajate poolt oli asukohaks pandud Tabasalu. Muraste piirivalve ja politsei õppekeskus klindi all oli väga sobiv koht keskuseks, sest olemas oli kogu vajalik infra - pesemisvõimalus (saun!), söökla, võimla autasustamiseks jm.

Ilm oli samuti super - +8C ja päike, natuke häiris stardis külm tuul.

Enesetunne enne starti oli ettearvamatu, kaks nädalat tagasi peale kiiret jooksu Õismäe kaardil saadud uus bronhiidihoog koos palavikuga tekitas sportimises pikema pausi ja suurema tagasilöögi. Kuna Õismäele järgnenud töönädal sattus olema eriti pingeline, ei õnnestunud palavikku kodus ravida. Paar päeva tagasi jooksin Mustamäe nõlvast üles, kopsud kinni, totaalne lämbumistunne. Tehvandi 30-40m-sed kerged tõusud olid jäänud minevikku.

Samas oli tegemist 4h rogainiga, kus tempo polnud kiire, Marje ka alles suusad alt ära võtnud. Seega ei läinud me vihaselt võistlema, kaasavõetud fotoaparaat selle kinnituseks. Alguses pildistasin usinalt (põhiliselt fotomodell Marjet), lõpp läks aga hullult kiireks, sest hilinemine tõotas tulla totaalne. Seda nägin juba  varakult ette, kuid ikkagi läksime inertsist ühele aeglasele lisaringile. Viimane tund oli Marje kummiga taga, viimased 5km oli kiirus alla 6min/km.

Stardis olime vist ainukesed, kes ronisid otse punkti 50 klindi peal. Kaardilt ei osanud tol hetkel välja lugeda, kas klindijärsakust oli võimalik üles saada või mitte, mistõttu tegime riskantse otsuse, eelkõige aga seepärast, et elu huvitavamaks teha.

Tegemist oli järsu ja lahtise paeplaatidega rusukaldega, ülessaamine aeganõudev, kuid lihtne. Kahjuks olime punktist natuke liiga palju idas, kus otseminekut takistasid aedadega piiratud krundid. Laskusime siis uuesti kaldajärsaku alla ja läksime sealt. Tasapisi kogunes ringijooksjatest paras seltskond, tegin usinalt pilti.

Liikusime mõnusas tempos, kuid enamasti joosti meist mööda. Noored olid kerge jalaga, orienteerumisoskust täna eriti vaja ei läinud. Mina tegelesin sageli planeeringu hindamisega, Marje ülesandeks oli täpsemalt kaarti lugeda. Kahjuks võtsime KP94  paraja ringiga. Punktis saime kokku klubikaaslastega, kellest Liis, nagu ka Marje, ei ulatunud SI-d üleval puu otsas komposteerima. Andrus Sipsaka pidi mõlemaid tõstma, mina tegin samal ajal muidugi pilti. Lisaks oli siin ka üks huvitav tornilaadne paekivist elumaja.

KP74-s oli selge, et olime ajahädas ja oleksime pidanud hakkama kodu poole astuma. Siiski läksime lisaringile 43-93-44, peale mida oli üsna selge, et õigeks ajaks me enam finišisse ei jõua. KP72-st polnud kojuminekuks palju võimalusi, otseminek 32-70 tundus hävituslik, ka suur maantee oli kahjuks liikumiskeeluga. Järelikult pidime tegema ringi koos KP60 ja 61-ga. Arvestasin ligi 10min-se hilinemisega (kiirusel ca 7min/km).

Kuid liikusime palju kiiremini. Etapid 61-60-F olid allatuult ja peale KP60 suures osas ka allamäge, mistõttu saime hoida tugevat tempot. Klementsovi tiim oli ees, seegi aitas kaasa. Lõpp tuli üsna kiire ja hilinemist 3:11, mis tähendas vaid 4 trahvipunkti. KP 20 jätsime lõpus tee kõrvalt võtmata, tõusu võtmiseks kulutatav ajakadu tundus liiga suur. Läbisime kusagil 34 km.

Tulemust ei oskagi hinnata. Omaarust tegime normaalse jooksu, paari suurema veaga, kuid punkte tuli kokku natuke vähevõitu (119-4=115). Nibin-nabin olime penskarite segaklassis kolmandad, seda trahviminutite tõttu.

Kuid lõpupingutus oli hea ja näitas, et talvel tehtud pikad jooksuotsad polnud asjatud. Kummiga vedamine pani korra ühe sääremarja krambist säutsuma, kuid probleemiks see ei saanud. Järgmise päeva hommikul, peale ca 11-tunnist magamist, olid reielihased valusad, justkui oleksin eile mägedes jooksnud. Hea kogemus seegi.

Maastiku ja rajameistritöö osas oli rogain positiivne, ehkki Randy Korb oli teinud rogaini ca 6-ks tunniks (nagu tal ka varem on mõnikord kombeks olnud). Kuid selline punktide jaotus maastikul pakkus erinevate taktikate planeerimist ja kõigile suurt hilinemisohtu.

Pole veel selge, mida järgmisel nädalavahetusel teha, kas masohheerida Otepää-Tartu maratonil või nautida 3h rogaini Pirital. Liigutamine hoiab elus ja pingutus lisab elule vürtsi. Kõvaketas kupli all vajab aeg-ajalt formateerimist.

Rohkem on pilte Facebookis

Tulemused

Gunts

Me polnud kohtunud enam ammu, 16-17 aastat, kuid ometi sattusid nii mõnelgi korral siia blogisse, viimati Krimmi teemal. Ühelt poolt seepärast, et olid tuntud inimene, Gunnar Polma - Tallinna Reaalkooli direktor, kuid teisalt meie koosveedetud aja ja ühiste matkade kaudu. Sinuga oli alati koos mõnus olla, sest olid tähelepanelik ja hooliv, huvitavate ideede ja ootamatute mõttekäikudega, põnevate unenägude ja lugudega. Kohati naljakalt hajameelne, ja seda niivõrd, et me paljud imestasime, kui sa suure kooli direktoriks hakkasid.

Mäletan, kui rääkisid ühest novellist, mille sisu oli hästi ligikaudselt selline:
Nägi mees unes üht geniaalset tarkust, mis ühendas maailma ja andis vastuse kõikidele probleemidele. See mõte oli olnud nii geniaalne oma lihtsuses, et tundus uskumatuna. Unenäos läks kõik peale seda arusaadavaks ja kergeks, see oli imeline tunne. Kuid ärgates oli tarkus ununenud. Mees pingutas kõvasti, et seda maailma tarkuse võtit uuesti meelde tuletada, kuid läinud see oli. Mees vaevles kõvasti, päevi, kuni ühel hetkel lahendus saabus, ootamatult, ei-tea-kust, nagu unenägude meenutamisega ikka juhtub. Ja see universaalne tarkus oli tõesti lihtne:
"Enne söömist tuleb banaani koorida".

On minulgi olnud elus paar sarnast tähendusrikast unenägu, mis koos ärkamisega kahjuks kadunud. Kui päris elus leiad keerulistest skeemidest ja probleemidest lõpuks üles selle lihtsa lahenduse või saad selguse, on  suur kergendus tulnud. Oleks vaid mõistust, tundeid ja aega taoliste tulemusteni jõuda, kuid nagu elu näitas, alati ei jõua.

Üheks võimaluseks mõtete korrastamisel on kindlasti kirjutamine ja seda sa oskasid hästi teha. Sinu kirjutatud lugu iseendast aastal 2010, mille kirikuõpetaja täna (laupäeval) Karuse kirikus ette luges, oli fantastiline. Ma ei tea, kui palju sul selliseid lugusid kokku oli, kuid see arv on nüüd lõplik.

Panen siia ka mõned pildid ühistest matkadest. Täna olime kunagise Põhja-Sosva paadimatka seltskonnaga jälle koos. Sina koos Anniga kõrvuti mulla all, meie Tiina, Artsi ja Leaga teie lähedal. Tore oli jälle vanu tuttavaid biolooge näha, mis sest, et sellisel kurval sündmusel. Meenusid nii vanad kui uued lood, kohati nii, et aeg-ajalt ununesid ka sina Anniga. Aga mis seal ikka, olime ju tegelikult kõik koos, vähemalt täna.

Õismäe supersprint

Nälg kaardiga jooksmise järgi on suur, eriti nüüd, kui lumi läinud ja taevas kevadine päike.

Tänase Tallinna Kompassi Õismäe sprindiga avasin päevakuhooaja. Eks näis, millal järgmine kord saab, kuid täna oli väga lahe. 

Jõudsin Õismäele hilja, natuke enne ühisstarti. Soojendust ei jõudnud sammugi teha, kuid see ei saanud takistuseks kiirele jooksule. Sest kui juba sprinti antakse, tuleb täiega vajutada, mis sest, et distants oli üle 7,1 km linnulennult.

Võistlusformaat oli esialgu natuke arusaamatu, kuid rajal sai kohe selgeks. Ühisstardis sai teatud punktis valida endale ise ühe valiku kolmest, mis tagantjärgi hinnates oli kavalalt tehtud ja meelitas ühistardis jooksjaid erinevatele teevalikutele. 

Üsna stardi järel sai selgeks, et pikale rajale oli suundunud ka kerge jalaga jooksumees Raivo Laanemets. Võtsin talle konksu ja pikalt eest ära ei lasknud, samas hoidsin end kindlalt kaardis.

KP3-s sai valida kolme KP vahel. Võtsin C-raja, Raivo vist A-raja (seda ei näinud). Esimene tõsisem teevalik tekkis etapil 5-6. Kui esialgu tundus, et valikud on võrdsed, siiski kodusel analüüsil selgus, et Raivole sobis põhjapoolne valik, mulle lõunapoolne. Mõlemad valisime põhjapoolse (lilla joonega on kaardil tehtud valik). Seal jäin temast paarkümmend meetrit maha, kuid sain jälle kätte etapil 12-13. Samas polnud ma võimeline Raivo tempos liikuma ja jäin jälle 15-20m maha. Kuid sain peale tema väikest viga väljajooksul KP14-st jälle mööda. Uuele kaardilehele jõudsin esimesena.

Võistluse teises pooles oli kaks olulisemat teevalikut. Etapil 17-18 lugesin ära, et 18-19 lähen lõunast, kuid kui Raivo jooksis ette ja keeras põhjapoolsele variandile, järgnesin talle. Mõte oli tugevast konkurendist mitte maha jääda ja hoida sama suunda. Jälle eksisin, sest minu C-rajale ei sobinud see valik, teekond oli 16m pikem. Väike vahe tuli sisse. 

Etapil 19-20 läks Raivo põhjast ja siin tekkis mulle väike võimalus. Aga ma ei osanud kiirel jooksul näha seda, et tema kaotus põhjapoolses variandis oli tegelikult väike, minu C-rajale sobis aga vaid lõunapoolne jooks, mida ka tegin. Seega vahe suurt ei vähenenud ja jooksutempo erinevustest venis veel pikemaks, lõpuks üle 60m.

Põnev pikk sprint oli, tirisin korralikult, kuid väga raskeks endale elu ei teinud. Jooksuga poleks Raivole nagunii vastu saanud. Aeg tuli 41:15.

Tulemused

Huvitavaid fakte Õismäest leiab Tiina blogist. 

Noorena Krimmis

Päevakohane küsimus:

Mõni päev pärast seda, kui vaatasin seda tuntud mäge, plahvatas Tšernobõlis tuumareaktor (26.aprillil 1986). Kohas, kus parasjagu asume, turist viibida ei tohtinud.
Mis mäega on tegemist?
(allpool olev jutt on lisatud peale õige vastuse saamist)

Krimmis olen käinud kaks korda. Aastal 1980, kui Moskva olümpiamängude ajal toimus TRÜ geoloogia II kursuse kaardistamise praktika Trudoljubovka külas Bahtšisarai rajoonis Leningradi (?) Ülikooli geoloogia välibaasis. Seal olid peale venelaste samal ajal ka leedulased. Saime hästi läbi, ehkki venelastega ei olnud tihedat läbikäimist. Ka spordivõistluste vaatamisel olime reeglina erinevatel pooltel (meenub väravpalli finaal).

Tegime cuesta-maastiku geoloogilist kaarti, meenuvad sõnad "kriit", "flüšš", "nautiloiid". Mõnel päeval abistasime kolhoosi, korjasime virsikuid, suuri ja magusaid. Külas olid vahetevahel tantsupeod, kus keegi otseselt peksa ei saanud. Ühel nädalavahetusel külastasime Bahtšisarai khaanilossi ja Tšufut Kale koobaslinna. Viimasest läksime koju jala (vist 8km).


Peale praktikat sõitsime Suurde Kanjonisse, sealt üles Ai-Petrile. Viimane on Krimmi kõrgeim punkt, otse astangu kohal ilusa vaatega alla Jalta linna peale. Pildistasime tuledesäras pimedat linna.

Jaltas olime mitu päeva, kohustuslikud käigud Alupkasse Vorontsovi lossi ja Sevastoopolisse.

Kuuekesi, kellest neli olid spetsiaalselt tulnud Eestist, käisime idas - Sudakis ja Feodossias, sh ka Aivazovski majamuuseumis.

Krimmist organiseeris Mati Stroom (Riho Pihlapuu abiga) meid suure valge turismilaeva "Gruusia" peale, millega saime Odessasse. Sealt hääletasime paaridena läbi Moldaavia Taga-Karpaatiasse Užgorodi ja sealt hääletades koju. Tegime omavahel väikese võistluse, kus meie paar ületas mitmepäevasel hääletamisel Eesti piiri vaid pool tundi varem, kui tegid seda Gunts ja Reps.

Järgmisel korral läksime Krimmi Mart Riebergi poolt organiseeritud väikese grupiga. Esialgu ronisime kusagil koobastes, misjärel läksime Erki ja Uldisega piki randa itta. Salaja külastasime Kara-Dagi loodusreservaati, keeluala ka seetõttu, et seal asus sõjaväeosa. Luurasime hommikul vara sisse, kuid päeva jooksul muutusime liiga julgeks ja väljumisel jäime valvurile vahele. Karistuseks kaevasime Erkiga maa sisse 4 aiaposti.

Peale Kara-Dagi tõusime üles Krimmi mägiplatoole, lagedale karriväljadega suhteliselt tasasele platoole, keelualale, kus piki jailat liikusime inimpelglikult läände Suure Kanjoni ülemjooksuni ja seejärel piki kanjonit alla asustatud punkti.


Simferoopolist lendasime koju päev pärast Tšerobõli reaktorite plahvatust. Kodus olid ilusad päikeselised ilmad, käisime 1.mail mere ääres päevitamas ja ujumas. Paar päeva hiljem tuli vihmasadu, mis tõi radioaktiivse tseesiumi maapinnale. Meie "õnneks" oli suurem osa enne Rootsis maha sadanud, kuid radioaktiivne foon oli ka meil üsna kõrge. Paarile tuttavale sai see vihm saatuslikuks.

Krimm oli ilus ja põnev koht reisimiseks. Loodetavasti saab nii olema ka tulevikus. Kuid praegu on karmid ajad.

(paar pilti on tehtud Tiiu Tuuga poolt)

Kevadine vasikas

Täna oli siis selle aasta esimene orienteerumine. Loomulikult tähtis, loomulikult tuli panna. Hoolimata nädalatagusel Xdreamil tekkinud väikesele kurguprobleemile ja nädalasele põdemisele, oli minek päris hea. Tehvandi järsud nõlvad polnud hirmutavad.

Sellel aastal osaleb Eesti Energia Spordiklubi esmakordselt Firmaspordi Talispartakiaadil. Ja miks ka mitte, sest tegemist on ikkagi Eesti kõige suurema asutusega (7000 töötajat, kellest 72% Ida-Virumaal), kus vajalikku sportlikku ressurssi peaks ju jätkuma. Asutusi on Talispartakiaadile kokku tulnud päris palju, võistlejaid erinevatel aladel ca 700. Karu, Soosaar jt Firmaspordi tegijad on välja töötanud hea äriidee ja seda mitmes mõttes.

Asutustevahelise ja -sisese suhtlemise ning konkurentsi tekitamine läbi sporditegevuse pole ju paha. NLiidu ajal oli selliseid võistlusi üsna palju, mulle meenuvad ennekõike Moskvale otsealluvate asutuste spartakiaadid, kus osalesin Geoloogia Valitsuse võistkonnas. Aga see on eraldi jutt, jätkaks tänase orienteerumisega.

Orienteerumine oli esimene ala, korralikul maastikul Tehvandi suusahüppemäe ümber, kus rajameister Volli Tasa oli maastikule paigutanud 15KP-d, millest tuli võtta 10. Ilm ja maastik olid tõeliselt kevadised, linnud laulsid, lund metsa all väga vähe.

Minu ees startisid Randy Korb ja Ando Post, ja nagu enamus jooksjaid, valisid ka nemad stardist suuna lõunasse.

Et elu mitte liiga lihtsaks teha, siis ma ei jooksnud mäest alla 34-39, vaid läksin 34-42 ja pärast võtsin korraliku tõusu 46-39. Kuid see polnud veel kõik. Peale KP32 jooksin suure tõusu, laskumise ja uue tõusu järel KP-sse 34, kus selgus, et olin seal juba olnud (esimene punkt). Nüüd jäi üks KP puudu ja pidin võtma KP37 teisel pool hüppemäge, üsna sügaval all. Sealt sai viimasesse KP-sse aga uuesti hüppemäe tippu tõustes ja sealt laskudes KP-sse 45. Seejärel tuli võtta karm finišitõus.

Seega tegin ühe ehk lõputõusu asemel 4-5 suurt tõusu ja sain ajaks ca 20min. Hiljem vaatasin, et väga hea ja tasane variant oli minna ka hüppemäest põhjasuunda, tõenäoliselt oleks sellele läinud alla 15 minuti. Sarnaselt Jelena Glebova lühikava etteastele olümpial tahtnuksin peale etteastet ka oma kava uuesti teha. Aga mis seal ikka, jääb siis järgmiseks korraks.

Tulemused

Kuid vead selle päevaga veel ei lõppenud. Sõidul Otepäält Käärikule, mida olen teinud sadakond korda, sattusin peale ekslemisi lõpuks Arulasse. Sealt lõikasin mööda poriseid metsateid Käärikule, otsemalt, aga palju aeglasemalt kui Sihva kaudu ringi minnes.

Mälumäng ei läinud hästi. Enamuse küsimuste juures oli õige vastus küll lauas, kuid sellest jäi väheks, kui lõpuks paberile ei jõudnud.
  

Võimsussõit läks hästi. Võtsin selga lisakaalu 15-16kg ja oli paras kogus.


Kõik suurepärased pildid on Kaimo Puniste kaamerast: SIIT

Üle mägede - Winter Xdream Haanjas

Seekordset Winter Xdreami ülesannet, 40 Eestimaa kõrgema tipu võtmist 6h jooksul, sai läbi mängida juba kodus. Geoinformaatikute hulgas liikus mitmeid kuid tagasi prof Tõnu Oja analüüs Eestimaa kõrgematest tippudest, mis sai pressis suure tähelepanu osaliseks just Suure Munamäe kõrguse osas. Tõnu kasutas Maa-ameti 5m kõrgusrastrit ja eraldas selle pealt välja 50 mäge. See fail oli veebist allalaetav.

Seetõttu oli ka minul hea andmestik olemas ja tegin üsnagi täpse analüüsi, mille järeldus oli selge: ilma rattata pole seekord mõistlik rajale minna. Sest sõita tuli peamiselt mööda teid, punktipesad asusid üksteisest sobivas kauguses ratta (kaardil kollane joon) ja jooksu (roheline) kombineerimiseks. Eeliseks oli ka lumetu talv, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et Haanjas oli maapind üsna valge ja väiksemad teed kõik lumepudrused ning jäised. Eelanalüüsil sain jooksuks 35km, segavariandil 28km ratast + 20km jooksu. Tagasihoidlike liikumiskiiruste arvestus näitas, et 6-tunniga oli võimalik kõik punktid ära võtta.

Võistkond oli meil aga eksperimentaalne. Kutsusin esmakordselt tiimi ultrajooksja Mari Boikovi, kelle jooksuvõimes polnud mingit kahtlust, kuid suureks küsimärgiks oli tema rattasõit. Tavaliselt pole ratas jooksjate tugevaim külg. Oti (Viirmanni) pärast suurt ei muretsenud, tema on mitmekülgne spordimees. 

Niisiis oli plaan eelnevalt üsna selge ja enam-vähem nii ka selle teostasime. Kuid mõnede agade, vigade ja ootamatute probleemidega. 

Kõigepealt tegin stardis kaks plaani, milles teise viskasin vahetult enne starti välja. Kahjuks osutus just see teine meie tiimi jaoks ideaalseks võimaluseks oma võimeid välja käia. See plaan nägi ette ratta ja jooksuga liikuda põhja- ja idaosa kaudu kagunurka Plaanile, kus oli varustusala ja kuhu sai rattad maha jätta. Nii ka võitjatiim Duncan tegi. Selle võimaluse kohta andis kaudse vihje ka korraldaja, mainides eelinfos, et parim variant võib olla selline, millist pole varem kasutatud (mis muud sellest lausest ikka oskad välja lugeda).

Kuid ma ei saa siiani aru, miks otsustasin kõigepealt Munamäele tormata. Ilmselt paar pikka etappi kaardi lõunaosas hirmutasid jooksuvariandi ära. Tagantjärgi hinnates olid need täiesti tühised etapid, eriti võrreldes sellega, kui aeglaselt me rattaga liikusime. Kuid seda saime teada alles hiljem, rajal olles.

(NB! Kaardi alumine osa on skaneerimisel välja jäänud ja kaarti näeb suuremalt, kui see parema hiireklahviga eraldi aknas avada)

Niisiis panime stardist Munamäe poole, kuid sattusime hoopis KP28 poole suunduvale teele. See oli suur viga, siiski veel parandatav. Võtsime jooksuga kõik Suure Munamäe piirkonna punktid ära ja edasi suundusime lõuna poole viivale musta joonega teele. See oli aga meie jaoks väga aeglane variant. Kuigi tee oli libe, sai auto rattajälgedes siiski küllaltki hästi sõita. Kuid selleks oli vaja rattasõidu kogemust ja julgust. Julgus aga, teadagi, tuleb kogemusega. Ühesõnaga, Mari jäi seal hätta, oli üliettevaatlik, sest kõige vähem tahtis ta end kukkumisega vigastada. Ja õigesti tegi. Mäest üles sõitis kohati kiiremini kui mäest alla.

Plaanil oli veel lootust ära võtta kõik punktid, kuid selleks pidime kiiresti sõitma pärituules mööda asfalteed põhja. Selle plaani rikkus osaliselt ära minu suur viga, kus peale KP39-t ei fikseerinud ära parempööret Purka poole ning ootamatult leidsime end jälle Plaksil. See oli siis kolmas suurem viga, millest esimene ja kõige suurem oli muidugi valesti valitud strateegia stardis.

Nüüd jõudsime Haanja alevikku ja läksime kõigepealt Vällamäe suurele jooksuringile. Peale seda jäi natuke aega üle ja võtsime tee äärest ka KP38. Viimase rattavea tõttu jäi meil ilmselt võtmata üks punkt, KP33, lisaülesandesse kaardi kirdeosas poleks nagunii enam jõudnud.

Teenisime ära lumeilvese diplomid (20 kõrgemat mäge), kuid lumeahmi tiitel (40) jäi seekord saavutamata. Saime 42-st võimalikust 39 punkti (38 mäge) ja vargsi loodetud pjedestaalikohast parajalt kaugele. Vähemalt 4 segavõistkonda kogusid maksimumpunktid, kellest parim oli jooksutiim koosseisus Atonen-Terno-Lehtla. Vihaselt panid, kusjuures Reigo oli T-särgis! 

Oli tore päev toredate kaaslastega, boonuseks veel viimasel tunnil väljatulnud päike. 

Tulemused

Looma jalutamas

Kuidagi sarnased on need viimased sissekanded. Tööväliseid inspireerivaid teemasid on olnud vähe, märkimisväärseid tegusid samuti mitte. Valmistume hooajaks ja selleks väike töö käib.

Täna jalutasin jälle looma, seekord vaid ühte. Eesmärgiks oli joosta Kloogarannast ümber Lohusalu Keila-Joale ja sealt Keilasse. Kuna rada sai paika alles kell 00.00 öösel, ei jõudnud kedagi kaasa kutsuda. Piirkond polnud samuti eriti atraktiivne, ehkki mere ääres on alati hea joosta. Eriti praegu, kui lund peaaegu pole ja liiv jooksmiseks pehme-pehme.

Läbisime Armo Hiiega ehk Hiiekaga 29,8km ajaga 3.14h. Rahulikus tempos, nagu vanainimestele kohane. Loodetavasti on nüüd põhi laotud järgmise nädalavahetuse Xdreamiks, kuhu läheme koos Mari Boikovi ja Ott Viirmanniga. Ultrajooksja Marile on see vist esimene kord seiklusele minna, sealjuures rattaga, Otiga jooksime eelmisel aastal ühes tiimis. Rajaplaneering on valmis, nüüd tuleb see ära teha.

Ei saa siinkohal kirjutamata jätta Mari Boikovi üle-eelmise nädala treeningmahust (info võetud FB-st).

Ta jooksis Rakvere maratoni, kus alguses oli olnud üsna libe, kuid viimased 30km läbis maratoniaja 3.11 tempos. Aeg tuli 3.16, kuid enesetunne oli peale jooksu nii hea, et tegi sellele veel 20km otsa.

Kolm päeva enne maratoni oli ta jooksnud 6,5h ja mõned päevad enne seda 3,5h. Nädala jooksutreeningu mahuks tuli 21h!

Kuid see pole veel midagi. Ultrajooksjate hulgas pidi olema selline mees nagu Rünno Ruul, kelle treeningkilomeetrite kõrval on kõigi teiste mahud olematud, sh Mari omad.

Loomadega looduses

Selle nädalavahetuse pikem treeninguots oli juba ammu plaanis. Ühe variandina pakkusin jooksu Kurksest ümber kahe Pakri saare, kuid sadamavaht ei soovitanud. Meri pidi veel vähe jahtunud olema ja kaugemal asuv must jää tundus ohtlik.

Et mitte jälle tuimalt tampida Keila ümbruse teid, läksime täna, Tartu rahu aastapäeval, kolme loomaga Hatule, et sealt teha ring ümber Tänavjärve. Kokku ca 4-5 tundi ja 30-35km.

Esimene loom oli Ats, kes oli just tulnud Portugali treeninglaagrist ja selleks aastaks endale seadnud tippspordi esimesed sihid.
Teine loom oli Hiiekas, rajameister, kellel käib pidev treeninglaager, lõpmatu hulga treeningtundide ja -kilomeetritega.
Kolmas loom oli Lumi, laika, lambakoera poeg. Tema pidi niisama vabalt ringi jooksma, kuid üsna pea sai selgeks, et seekord ta nii lihtsalt ei pääse.

Plaan oli joosta kogu maa keskmiselt ca 8min/km. Kui olime läbinud 40 minutit, oli keskmine kiirus 6min/km. Raske ei olnud, kuid lõdvaks sörgiks seda nimetada ka ei saanud. Huvi pärast sidusin koera enda külge. Ja elu läks kohe kergemaks, väike vedur tiris päris kenasti. Edasine perspektiiv tundus helge, niimoodi hoidsin parajalt jõudu kokku ja loomade kohatised tempotõstmised olid nagu "härja selga vesi".

Palju tuli teejooksu, kuid ei pääsenud ka offroad'ist. Lõpuosas pidi läbima tuimalt pikki teeotsi, pikapeale hakkas ka väsimus tekkima. Hiiekas ainult lobises, nagu poleks 4,5 tundi jooksnudki, Atsi olekust oli tunda kerget väsimust. Kokku jooksime täpselt 4,5 tundi ja läbisime 35,8km.

Nüüd tuleb kenasti taastuda ja nädala pärast uuesti midagi pikemat ette võtta (Tartu maratoni avatud rada?).

Oli kvaliteettreening, mille elasin valutult üle just tänu Lumile. Preemiaks sai ta selle eest karbi sülti.



Eilne rada kaardil.

Tubaselt

Peale pikemaid otsi eelmisel nädalavahetusel võtsin nädala sees asja rahulikumalt ja tubasemalt. Ilmad olid külmad ja rattasõit tahtis natuke järeleaitamist.
Ah, et miks rattasõit?
No eks ikka Winter Xdreami pärast, kus tuleb kõvasti ratast. Plaan on praegu paigas, vahemaad, kiirused ja ajaplaan tahavad täpsustamist. Eks näis, kas panen rajaplaneeringu ka enne veebi üles, ausa konkurentsi nimel. Enda tiim pole veel koos, kokkulepe on olemas ühe tugeva (üllatus)naisjooksjaga, kuid juurde oleks vaja jooksuvõimelist rattameest, kes naisliiget tee peal lükata suudaks.

Paar pilti nädalast.

See pilt pole tehtud piimakombinaadis vaid prügipõletusjaamas. Siit käib läbi kogu Eesti sorteerimata prügi, jääb veel puudugi.








Iru soojuselektrijaama korstnas.

Neljapäeval sai jälle lauatennist mängitud, agressiivsemalt ja enesekindlamalt. Ainult parem õlaliiges on jälle väga valus (paar valesti tehtud eestkäelööki).




Muusikat ka.