Parim aeg jooksmiseks...

... oli eile.

Harva on viimasel ajal päikest näha, eelmisel nädalavahetusel oli lausa pime. Pühapäeval oli väljas selline survepesu, et esmakordselt jäi planeeritud jooks tegemata.

Eile ja täna sai kokku üle 3,5h jooksu (täna asfaldil 21km), nädala sees on seega jälle rahulikum. Imelikul kombel ei igatse ei lund ega külma, paar nädalat võiks veel samamoodi olla. Eelmiste talvede lumemürgituse jääknähud. Vist.

Selle aasta hooaeg sai lühidalt kokku võetud viimases "Orienteerujas". Seal on terve rida huvitavaid artikleid: Sixteni pronksine jooks 1991, viimase TAOK rogaini korraldusest, intervjuu Maret Vaheriga ... ja kindlasti suurepärane ja õpetlik artikkel Tarvo Avastelt hooaja analüüsimisest.

Järgmisel hooajal on siis rogaini MM Tšehhis. Täna, registreerimise 4. päeval, on end kirja pannud üle 230(!) tiimi (ca 500 osalejat). Kaminskis-Liepina on juba kirjas, meie veel mitte. Jõuab, sest 2 nädalat on aega.

Maikuus tahaks osaleda rogaini EM-il Vilniuse lähedal. Selleks peab kevadeni jooksulihased vormis hoidma. Heaks harjutuseks saab olema järjekordne Otepää-Tartu jooksumaraton märtsi lõpus.

Hooaeg 2012 kevad ja suured võistlused

31.detsember Aastalõpuvõistlus

15.jaanuar Winter Xdream

11.-12. veebr. SO EMV?

märtsi lõpp Otepää - Tartu jooksumaraton

14.-15. aprill PEKO Kevad

27.-29. aprill Ilves-3

EMV-d

5.-6.mai rogaini EM Leedus

1.-2.sept. rogaini MM Tšehhis

Siia kavasse võib mõndagi muudki sisse sattuda. Näiteks mõni suusamaraton või kogunisti Keila talvetriatlon 28.jaanuaril.

Piparkoogiaeg. Täpselt aasta tagasi

Inspireerituna Liina blogi sissekandest vaatasin samuti, et kas olin midagi pildistanud täpselt aasta tagasi. Olin küll ja kirjutasin blogisse ka:

On ikka ilmad! Ei saa rahulikult suusatada, ikka peab siit ja sealt pilte klõpsima.
PILDID (7tk)



















Ja üks lugu vaikseks pimedaks lumevabaks päevaks/õhtuks/ööks:

Polaaröö ja Ave Maria

Asiseid asju on viimasel ajal palju olnud. Ka täna, advendi esimesel pühal.

Pole kirikuinimene, kuid miskipärast meenus täna kunagi ammu kuulatud üks Eva Mitreikina "Fantaasia" saates mängitud lugu. Nagu saate autor loo lõpuosas ütles, andis selle plaadi tänava peal Lauri Sommerile keegi Lev, kellest rohkem midagi ei tea ja kes nägi välja nagu oleks äsja vanglast vabanenud. Omapäraselt lummav "Ave Maria", vägagi kummituslik.



Noorem tütar mängis täna jumalateenistusel Keila kirikus hindele orelit (Petlem, väike linnake; Ave Maria jm).

On keskpäev ja väljas üsna pime. Eile käisin jooksmas, sadas vihma ja rahet, nähtavust polnud ollagi. Täna on soojem, kuid hullult sajab. Peab vist päevalgi joostes helkuri külge riputama.

EOLi üldkogu Otepääl

Mindud, kuulatud, söödud, magatud, joostud, kuulatud, söödud, tuldud.
Kokkuvõtteks: vähe joostud ja magatud, palju söödud ja kuulatud.
Uued ülesanded.

Küsimus: Keda Sixten saavutuste eest õnnitleb?

Mõned juhuslikud pildid veel SIIN

Alati pole lootust

Tänane päev möödus GIS Päeva konverentsil Rahvusraamatu-kogus. Esmakordselt oli korraldajaks Eesti Geoinformaatika Selts. Üle kahe aasta tegin jälle ettekande, seekord natuke ebatavalisel teemal. Mõne päeva pärast peaksid veebi tulema ka ettekannete videod. Reaalkooli õpilase Erik Tamre avaettekanne oli vapustavalt hea. Loodetavasti ei hakka see andekas noormees end tulevikus liigselt imetlema ja saab veelgi paremaks. Kui see on veel võimalik...
Orienteerujaid oli kohal üsna palju.

MINU ETTEKANDE VIDEO (parem vaadata otse Vimeo-st)
TEISED ETTEKANDED

Kui Karlil oli kunagi jutt "Alati on lootust. Karukoopas...", siis tänase ettekande pealkirjaks oleks võinud olla ka "Alati pole lootust".

See on lugu ühest ingerisoome poisist, kes jõudis 13-aastase orvuna Eestisse ja elas 1948.aastani Võrumaa taludes. Venemaale tagasisaatmise vältimiseks elas üle 4 aasta metsapunkrites koos Eesti metsavendadega, nägi kõigi kaaslaste hukkumist ja peale haavatuna julgeoleku kätte langemist saadeti 25 aastaks Vorkuta vangilaagrisse.
Kaardimaterjali abil näidatakse ühe inimese elukäigu näitel kahe rahvuse – ingerisoomlaste ja eestlaste raske saatuse põimumist sõja ajal ja järel.

Üks lugu - kaotusevalu

Seoses eilse jalgpallitulemuse ja äsjamöödunud mardipäevaga meenus üks täpselt 15 aastat tagasi juhtunud lugu.

Aasta tagasi ülikooli lõpetanud poissmees Kristian, töökaaslane siis ja naljakal kombel ka täna, rentis meie kõrval asuvas ühikalaadses kortermajas korterit. Siis oli ühikas väikesi lapsi täis, kes päevade kaupa tiirutasid hordidena pikkades koridorides.

Saabus mardipäev ja lapsed organiseerusid mardisantideks ning hakkasid väikeste gruppidena majas ringi käima. Tuli üks kamp lapsi ka meie loo peategelase Kristiani juurde. Esitasid oma väikese etteaste ning jäid nänni ootama. Kottides oli juba kommi, küpsist, õunavinne ja mõned sendidki. Vaene Kristian aga oli mardipäeva sootuks unustanud ning tal ei olnud lastele muud anda kui rahakotis olev väikseim rahatäht - 25 krooni. Lapsed jäid selle peale tummaks, tänasid ja lahkusid. Koridoris ei saanud aga suurt üllatust ja rõõmu tagasi hoida ning seda muidugi ka teiste martide ees - 25 krooni oli ikka suur raha.

Läksid siis järgmised mardisandid Kristiani juurde. Korralikust perest pärit viisakas Kristian kuulas laste etteaste ilusti ära, olles samal ajal natuke mures, sest midagi polnud neile vaevatasuks anda. Rahakotis oli järel ainult üks 100-kroonine rahatäht ja selle lapsed saidki.

Kui 100-krooni mardisandid sellest 25-krooni mardisantidele rääkisid, siis muutusid viimased üsna vaikseks ja nukraks, justkui oleks petta saanud.

Läks mööda kaks nädalat, kui väike kadrisant läks Kristiani juurde, kes oli seekord kadride tulekuks hästi valmistunud. Väike tüdrukuke esitas kenasti oma kava ja sai kotti peotäie "Tiina" komme.

Ja ta oli kurb.

Ну и всё

ARWC lõpetamisega seoses meenus üks nali. Mis sõna on kolme punkti asemel?

- Тук-тук-тук
- Кто там?
- ...
- Ну и что?
- Ну и всё








Ja üks postiivselt üllatanud eesti lugu (Youtube):

Kõhuhädade ARWC

TIIMID LIVE LEADERBOARD KAART SLEEPMONSTERS

Mis seal küll lahti on, et paljud on hädas kõhuprobleemidega. Kas ka Karli? Hea, et meie ACE hoiab endiselt SA Ambulance-i (68) lähedale, ehkki kas sealt vajalikke medikamente saab, on iseasi. Käsil on ülipikk rattaetapp, mida võitjad Thule tiimist pidasid üheks raskemaks sellel võistlusel. Siin vaevlesid kõhuprobleemide käes kõik 4 Silva tiimi liiget, sellel etapil (?) katkestasid kõhuhädade pärast tipptiimid Buff Thermocool (tiitlikaitsja) ja Quechua.

Silva sai kõhuhädadest üle ja võimsa lõpuga saavutas 2.koha. Ebaõnne kogenud suurfavoriit Seagate kaotas mõned minutid, olles sunnitud enne lõppu istuma 4 trahvitundi. Enne võistlust füüsiliselt tugevaimaks tiimiks peetud Thule sai võidu. Tema nõrgemaks küljeks peeti navigeerimisoskust metsikus looduses. Paistab, et said sellega hakkama.

Kõhuhädaga võitles ka Seagate Nathan Faavae, kes on igasuguste piinadega juba harjunud. Meenub eelmise aasta ARWC, kui Faavae pani lõpus 25km (?) sokkide peal. Finišis olid mehe jalad üsna kohutavad. Seagate navigaator Chris Forne, rogaini maailmameister 2010, läbis selle üliraske ja pika rattaetapi ühe käiguga, sama jätkas ka peale kajakietappi. Alles lõpus sai kellegi korraldaja ratta, millega jõudis finišisse.

Esiviisikusse üritab jõuda ka kolmas Rootsi tiim - AXA Sports Team. Kas viikingite pidu?

Kaks Austraalia tipptiimi Teamblackheart ja City Bike jätsid kogemata kanuuetapil ühe punkti vahele ja pidid 35km tagasi minema. Esimene neist oli ka aasta tagasi ühe punkti vahele jätnud. Teamblackhearti liidri Rob Prestoni pruut Kathryn Ewels võistles City Bike tiimis ja kui viimased Prestonilt küsisid, et kas tiimide vahel on armastus või võistlus, siis vastati: "Põhiliselt armastus". Hommikul aga lasti kiiresti jalga, ütlemata teistele isegi "Goodbye" :)

Kogu selle kõhuhädade jama peale võiks Tasmaania MMi nimetada AR WC-ks, sest viimane tähepaar oli ilmselgelt selle võistluse enimkasutatav sõna.

Kuid kõige rohkem liigutas üks Trail Mail sõnum (loodan, et saatjad ja saaja ei pahanda):

Ta liigub siiski!

Eks ikka ACE Logistics Salomoni tiim Tasmaania ARWC-l. Karli seisund oli kehv, õigemini pidi olema ikka väga hull, et võitlusvõimeline tiim võistluse keskel terve päeva puhkaks. Loodetavasti suudetakse nüüd lõpuni liikuda, ehkki oi-oi kui pikad ja karmid etapid on ees. Tundub võimatu missioonina...

Kuid mis juhtus ja miks nii juhtus? Mõttetu ehk siinpool arutleda, kui infot pole. Kas tõesti vedas tervis alt või tuli totaalne haamer? Ekstreemolukordades peab tervis tavaliselt hästi vastu, sattudes stressivabasse mõnusasse kohta algavad aga igasugused hädad. Mitmeid kordi tõestatud, ehkki on ka erandeid. Stress on võimas relv.

Olen ühte haamrit näinud, kui tugev kaaslane vajus ootamatult ära. Toit enam sisse ei läinud, jõud oli kadunud ja kõik tundemärgid viitasid kas toidumürgitusele või tõsisele haigusele. Ehk klassikaline nähtus kogenud seiklussportlastele.

Tekkis selline asi aga seepärast, et tugev kaaslane oli olnud liiga tubli, liiga abivalmis ja hindas oma energeetilisi vajadusi valesti. Liiga kiire vedamine rattas, millele järgnes külm pikk ujumine järves (mina külma vette seljaprobleemi tõttu ei läinud) ja tulemus oli ootamatu ja ränk.

Lugedes Tasmaania seiklejate blogi lühikest sissekannet, tundus, et Karli tegi kohe esimesel kajakietapil endale liiga, st üritas päästa kehvasti kujunenud olukorda tugeva tööga. Puhanud organismi kulutamine on kõige lihtsam, pannes aluse raskele haamrile. Väsinud inimene on juba energiasäästlikum ja hakkab viilima. Väga abivalmis inimene võib ka siis ennast ebamõistlikult palju kulutada. Ja kui ta seepärast ära kukub, jääb "süü" ikkagi talle. Eriti paha on siis, kui tegu on meeskonnavõistlusega. Külm ilm ja tugev tuul aitavad energeetilise vaakumi saabumisele vaid kaasa. Kuid mis tegelikult toimus, kuuleme loodetavasti peale võistlust. Õnneks on võistkonnas mitmeid häid kirjutajaid ja kriitilisi analüüsijaid.

Meenub veel Šotimaa ARWC juhtum, kus üks mees tõusis köietöö etapil seinast viimasena üles ja ei saanud seetõttu minutitki magada. Unelaks, mis sellele järgnes, kestis vist 24h järjest.

Esimeste päevade hoogsast ja valusate tagajärgedega "rasvapõletamisest" on endal mitu kogemust ja seda matkade näitel.

Sisseminek Matša mäesõlme Kesk-Aasias, mis võttis piki Soh'i jõge aega 1,5 päeva. Ilm oli palav (tublisti üle 30 kraadi) ja kotid rasked. Grupijuhi taktika oli nagu raamatus: 40 min käimist, 10 min puhkust. Ja nii terve pika esimese päeva. See ei olnud üldse mõistlik algus ja jättis kogu matkale väikese jälje.

Ma sain väsimusest ja vee-soolabilansi tasakaalustamatusest aru alles öösel, kui ühel nõlval lageda taeva all magades ei tulnud kuidagi und. Vähe sellest, pimedas öös nägin põõsaste taga hiilivaid kiskjaid ja mis kõige naljakam, ka tiigrit. Aeg-ajalt kattusin lisaks tavalisele higile ka hirmuhigiga.

Tulemuseks oli see, et mitmed kaaslased jäid järgmise päeva õhtul haigeks, sh ka grupijuht. Kuid peale puhkepäeva liikusime üles mägedesse ja siis polnud enam tähtis, kuidas kellegi enesetunne oli.

Kuna ACE praegu liigub ja see on positiivne, siis ka üks lugu siia:

Kui kell saab 00.00, siis läheb lahti...

... järjekordne seiklusspordi MM ehk Tasmaania ARWC ehk
ca 7 ööpäeva kestev nonstop võistlus metsikul maastikul.

Eestlaste tiim ACE Logistics Salomon on nr.21:
Silver Eensaar, Rain Eensaar, Karli Lambot, Elo Saue

TIIMID LIVE LEADERBOARD KAART SLEEPMONSTERS