Laskumine Bakuriani

Tahtsin selle lühikese postituse teha hommikul, kuid aeg sai otsa ja tuli minna Bike Xdreamile Paldiskisse.

Nimelt toimub 24. oktoobril Bakurianis Libahundi jälg ehk 8h rogain, mille korraldab MTÜ Aktiivikeskus (Tiiu Mägi jt) koos Gruusia Orienteerumisföderatsiooniga. Ikka Gruusia, mitte Georgia.

Läheks kindlasti ka, sest nädalane programm on vägev. Kahjuks pole ei  aega ega raha. Lähiajal tuleb olla pikemalt hoopis ühes teises lõunamaa riigis. 

Bakuriani meenub eredalt aastast 1982, kui laskusime III kategooria suusamatka käigus madalalt kurult  asulasse ja jäime kõva lumetuisu kätte. See oli matka viimane päev. Meenub üht-teist ehkki nii matkapäevik kui kaart kadunud.

Jõudsime enne pimedat ühe suure korrusmaja juurde, mis osutus kas puhkekoduks või sportlaste majutuskohaks. Läbimärgade ja külmunutena küsisime ühe kohaliku mehe käest, et kas oleks võimalik majas ööbida, sest telgi ülespanekuks selles olukorras  puudus igasugune tahtmine. (Pildil Tom)

Pildil Ax ja Kaupo

Mees oli algul kõhklev, kuid kui ta nägi minu õhukesest presendist šturma käisel MinGeo SSSR (NSV Liidu Geoloogia Ministeeriumi) embleemi (pildil olen selle šturmaga Tjan-Šani mägedes (1982), kuhu läksin üksi matkama), siis muutus ta kohe rõõmsaks ja pakkus oma abi majutuskoha saamisel.

Saime mõnusad toad sellesse korrusmajja, õhtul ja hommikul sööklas ka süüa. Personal oli meie vastu väga lahke. Meist natuke hiljem saabunud Jaak Palumetsa grupp enam majutust ei saanud. Tema oli bioloog ja šturmal uksi avavat embleemi polnud. 

Majas saime tuttavaks kolme grusiiniga, kes olid seal juba nädal aega puhanud. Tõsi, nad polnud sel ajal veel majast välja saanud, sest alles oli veel hulgaliselt veini ja tšatšat, mida nad meiega lahkelt jagasid. Sõber Ax sai endale pikaks ajaks kirjasõbra, kes tahtis külla tulla, lubas remonti teha jpm.

Meeldiv laupäev Kilingi-Nõmmel ehk TAOK 8h rogain

 Avaldasin enne TAOK rogaini Facebookis arvamust, et konkurents on sellel aastal hõre ja võib loota normaalset tulemust üldjärjestuses. Pidasin silmas kohta esikümnes. Kokku oli 157 võistkonda, kuid see arv ei ütle veel midagi. 

Tegime Jaak Väärsiga hea soorituse, jooksime kenasti kõik 8 tundi. Raskemates kohtades ja tõusudel kõndisime ning pikkadel teeotstel vahepeal samuti. Vaid 4. ja 5. tunni vahel tuli tempolangus, tatsasime, sõime lõhevõileiba, pikalt pidasime käigu pealt aru, kuidas läänepoolset osa lahendada. Nimelt olime alustanud idast ja planeeritud 56 km läks liikumisega liiga täpselt kokku. Oli vaja väikest ajavaru, sest olime lõpuossa jätnud väikese puudujäägi. 

Planeerimisülesanne oli selle aasta rogainil väga huvitav. Kui olid 40 km mees, siis polnud vaja mõelda kaugematele ja kallimatele punktidele ning ülesanne oli ilmselt lihtne. Kui aga plaanisid joosta üle 50 km, siis tuli valida, millist väärtuslikku nurka külastada ja millises järjestuses. Kõige väiksema kilometraažiga sai 11 punkti kaardi edelanurgast, kuid seal polnud radu. Kaalumise all olid ka kirdepoolsed punktid, kuid need jäid jällegi liiga kaugele. Kohe läksid plaanist välja keskusest põhjaserva jäävad punktid, KP48 külastas vist ainult kaks võistkonda, kelle hulgas võidutiimi Hallik-Taivere polnud. 

Niisiis, alustasime ida poolt, sest seal tundus olema rohkem männimetsa, mis lohade ajamist ei vajanud. Esikümne tiimidest 8 alustasid siiski teistpidi ja võtsid lääneosa rammusatest punktidest tühjaks. Meil jäi seal lõpus 3 kallist võtmata. Kuid see-eest noppisime idas kõik tihedalt asuvad odavad ära. 

Mitmed nooremad tiimid (sh Grete-Johanna kaaslasega jt) alustasid teravalt, kuid KP56 võtsime esimesena meie. 

Etapil 38-47 võtsin teekäänakust aega oru sisselõikeni (2 min) ja sealt panin 2 min juurde kohani, kust pöörata punkti poole. Selgus, et jooksime natuke üle. Kellaga pikkuse arvestamine sellel rogainil eriti ei töötanud. Viga ei tulnud suur, näiteks Mälberg-Soome olid seal juba pikalt aega veetnud. See nina oli päris kaval punktikoht, kus tehti kõvasti lisaringe.

Enne etappi 47-60 ütles Jaak, et info järgi pidi ettetulev Alva jõgi olema põhjatu. Põhjatu jõgi soo keskel polnud üldsegi ahvatlev, jooksime ringi nagu ka Mälberg-Soome. Kuid konkurendid Mati Preitof-Arvo Raja, kes olid meist KP47-s 30 m ees, läksid otse. KP60s olime aga meie 30 m ees, seega olid variandid võrdsed. Ümberjooks oli aga riskivabam. Mati oli jõe ületuseks mingi puu leidnud.

Huvitav ja üsna võsane etapp idaosas oli veel 46-55, kus enne suurt mäge eksitas üks kõrge vallseljak.

Lääneosa plaani tegime tagantjärele kenasti ümber ja jätsime välja 64 ja 50, millega hoidsime kokku 5 km. KP42-s oli veel plaan minna KP57-sse, mistõttu ma ei tulnud vastu Jaagu soovile võtta KP24. Kuid enne KP68 vaatasin, et KP57 võtmisega läheb meil lõpus kiireks ja ohutum oleks võtta sirgjoones KP44 ja sealt edasi KP52.  Kaotaksime küll ühe punkti, kuid edasine oleks olnud riskivaba. Ja kohe kahetsesin hirmsasti, et me ei võtnud seda KP24. Lisandunud 800 m oleks meie plaani hästi sobinud ja etteruttavalt võib öelda, et toonud ka esikümnesse. 

Jõudsime finišisse 7 min varem ja seda eelkõige seetõttu, et etapil 52-21 sattusime ootamatult hirmsasse võssa ning seejärel hakkasid sääremarjades krambid kiskuma. Siiski olen tehtud valikuga rahul ehkki Jaak tahtis võtta nii KP57 kui KP44. See polnud siiski võimalik.

Jooksime viimased 3 tundi kenas tempos, olemine oli kerge ja hea. Ainult krambid tõmbasid lõpus pidurit, muidu oleks muudkui pannud. Jaak oli heas vormis, just Bakuriani mäestikulaagrist tulnud. Samas, kui võrrelda end rogaini võitjatega või praegu MMil esikohakonkurentsis püsivate seiklusspordi eliidiga, siis võib küll end kindlalt tugitoolisportlaseks klassifitseerida.

Huvitav viga juhtus kõigil neil, kes lähenesid KP43-le kagu poolt. Kenasti sai raiesmiku nurgast võetud suund punktile, kuid siis juhtus kõigil midagi kummalist, kaardile vaadates täiesti arusaamatut.

Vea põhjus on näha kõrvaloleval ortofotol. Mõelge ise, mis võistlejatega juhtus.

Finišeerides oli hea kerge tunne.

Nibin-nabin jõudsime saunast ka poodiumile.

Ilm oli ilus, ehk natuke liigagi soe ja auhind tasemel. Lühidalt - oli üks tore päev.

Läbisime 54,6 km ja saime üldjärjestuses 13. koha, MSV klassis võidu. Kaks punkti enam oleks andnud 10. koha. Rohkemaks polnud mina tehtud rajavalikuga suuteline. 

Tulemused

GPS-träkid

Fotod: Andres Talver ja 

Need tallamisõrnad pohlametsad ehk Suunto Games Kolgakülas

Orienteerumisvõistluse korraldamine pole lihtne maaomanike ja looduskaitsjate kooskõlastuste tõttu. On ka palju teisi piiranguid, kuid need kaks on kõige tõsisemad. Ja mida aeg edasi, seda keerulisemaks kooskõlastuste saamine läheb. Eesti MV sprinditeade Leedri külas Saaremaal oli maaomanike  vastutuleku osas erakordne ja olen üsna kindel, et teist sellist küla orienteerumisvõistluse läbiviimiseks Eestimaal pole ega tule ka.

Looduskaitselised piirangud on samuti arusaadavad ja vajalikud. Orienteerujate seas on palju loodusteadusliku taustaga inimesi, vastava eriala professoriteni välja. Arvatavasti on ka looduskaitseametnike hulgas inimesi, kellele orienteerumissport pole võõras. Ometi tundub aeg-ajalt, et kehtestatud piirangud on ebaproportsionaalselt karmid ja vastuargumente nende tühistamiseks napib. Sisuliselt pole Eestis tehtud uuringuid orienteerumisvõistluse mõjust loodusele, mille alusel oleks võimalik hinnata näiteks tallamise mõju erinevatele kasvukohatüüpidele. Pesitsusajal on loomulik vältida häiringuid kaitsealuste linnuliikide pesakohtadele, kuid sügisel sellist ohtu pole. Peamiseks argumendiks piirangute kehtestamisel on kaitsealuste taimeliikide levikualad, tallamistundlikkus ja järskude nõlvade erosioonioht. Seda viimast on minu arust kasutatud küll ebaproportsionaalselt palju ja olles ise neid, sageli võsaseid nõlvu, sadu kordi läbinud, tõrgub mõistus tunnistamast piirangute ratsionaalsust. Ma ei eita, et loodusesse tekib radu ja nõlvadele väikeseid laskumisjälgi, kuid need kõik on ajutised. 

Kolgakülas oli rajameister Priit Överus kaardistanud suure ala, millele planeeris rajad. Alles kontrollpunktide asukohtade ettenäitamisel esitas Keskkonnaamet tingimused, mida tuli ürituse korraldamisel arvestada. Peamiseks ohuks loodusele toodi seal välja tallamisõrnad sambliku ja pohla kasvukohatüübid, mõned märgalad, samuti Valgejõe järsud nõlvad. 

Esitatavad tingimused olid järgmised: 

1) kontrollpunktid paigutatakse kaitsealal selliselt, et nende vahel liikumisel on võimalik kasutada olemasolevaid teid, radu ja metsasihte; 
2) kontrollpunktide paigutamine kaitsealuste liikide kasvukohtadesse on keelatud;
3) kontrollpunktide paigutamine Kotka sihtkaitsevööndisse on keelatud;
4) kontrollpunktide paigutamine märgadele kasvukohtadele ning reljeefsel alal järskudele nõlvadele on keelatud; 
jm.

Kõrvaloleval joonisel on helerohelisega toodud Kotka sihtkaitsevöönd, mis jäigi planeeritud võistlusalast välja. Ülejäänud ala jääb leebema kaitsekategooriaga piiranguvööndisse. Ma ei hakka siin argumenteerima, kas pohlametsad on nii haruldased ja orienteerujate osas tundlikud, et sinna orienteerujaid mitte lubada, sest mõõdetavaid põhjendusi lihtsalt pole. Ilmselt pole ka keskkonnakaitsjatel selgeid argumente, mistõttu on sellises olukorras lihtsam keelata kui lubada ja lisategevuse kaudu enesele kohustusi ning vastutust mitte juurde võtta.

Ilmselt said kõik jooksjad aru, et seekord oli orienteerumine kuidagi teistsugune - põhiosas mööda teid ja radu. Tõsi, suure kiiruse tõttu võib ka sellisel rajal vigu teha, kuid tõeline o-nauding jäi saamata. Samas kiidaks korraldajaid SK Mercury klubist, et nad üldse taolistes tingimustes võistluse ära tegid, suure hulga toetajaid leidsid, vahvaid auhinnakotte jagasid ja keskuses mõnusa lõpufiilingu tekitasid. Ilus päikeseline ilm pühapäeval aitas sellele palju kaasa. 

Võistlus

Nagu öeldud, oli mõlemal päeval tegemist üsna lihtsate radadega, kus oluliseks sai jooksukiirus. Mul õnnestus olulisi vigu vältida, sisse tulid vaid mõned kehvemad teevalikud. Ehkki osavõtjaid oli M60 klassis 20, tuli tihedam rebimine 3 jooksja - Mart Külviku ( filosoofiadoktor maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse erialal, EMÜ professor), Maido Kaljuri ja Eduard Pukkoneni vahel (pildil). Mart oli siiski nii tugevalt jooksus üle, et meil tuli Maidoga omavahel kembelda 2. ja 3. koha pärast. 

Ei saa märkimata jätta, et nendel kahel konkurendil on kokku 17(!) last. Olen nende kõrval poisike, ehkki tunnen end pigem vanamehena, kelle lapsed juba täiskasvanud ja iseseisva elu peal. Mardi ja Maidoga võrreldes peaks mul olema päevas aega 2 korda trenni teha, kuid jooksuvõimelt jäin neile mõlemale alla. Mõnes mõttes tuli paras tagasilöök enesehinnangule. 

Esimesel päeval tegin etapil 5-6 teevaliku ringi mööda sihte. Kaotasin ligi minuti.

Teisel päeval väljusin natuke valesti 1. punktist, kui läksin koos Neeme Looritsaga piki lammiäärset lagedat ja sain pikale sihile ringiga. Neemel oli seal võsas veel üks punkt. Kaotasin ca 40 sek.

10-sekundilise etapivõidu sain etapil 14-15, kui õnnestus joosta piki punast joont otse punkti.

Kõige lahedam lugu juhtus aga etapil 3-4. Jooksin punktist välja ja piki rada. Kuid radade ristis kadus rada äkki ära, kaardil aga jätkus. See lõi häirekella käima. Otsustasin siiski suunaga jätkata kuni jõudsin künka peal asuvasse KP39-sse (mul oli KP40). Oht oli üle teeraja joosta. Mõtlesin natuke, keerasin ida poole ja kohe künka all nägin oma punkti.

Täpselt sama seikluse tegid läbi nii Mart kui Maido. Maido kaotas seal lisaks meile veel üle 2 minuti. Ilmselgelt oli tegu kaardi veaga.

Kuid hoopis selgus, et meie kaardil kattis etapi punane joon teeraja. Keegi meist seda rada ei näinud, mistõttu kõik kogesid ühe äreva hetke. Ülejäänu osas käis võidujooks kaardiga. Tõsi, sellel võidujooksul pidi kaardilugemisega siiski hoolas olema, hapnikutühjas peas olid vead kerged tulema. 

Pildil: "Priit, vaata, siin katab punane joon teed"

Startisin koos Timmoga ja lõpetasin samas sekundis. Tõsi, rajad olid natuke erineva pikkusega. Timmo ja Estonian ACE Adventure / La Sportiva sõitsid esmaspäeval ära Hispaaniasse seiklusspordi MMile (ARWC). Ilmselt suurte lootustega. Kuid see on järgmine teema.

Tulemused

Fotod: Andres Talver

Lisan siia:
- Margus Sarapi poolt FB-s toodud lingi IOFi lehele, kus käsitletud orienteerumise mõju loodusele: SIIN

- Tõnu Vahtra bakalaureuse töö "Orienteerumisraja planeerimine Valgamaa ja Tartumaa näitel"

- ELU projekti portfoolio "Harrastusliikuja jalajälg looduses - Püünsi orienteerumisrada" (TLÜ, 2021)

- Koormustaluvuse hindamise metoodika kaitsealadel seoses nende rekreatiivse kasutamisega, Eesti Maaülikool, 2009.

Kaupo Rozenkron "Orienteerumine Eesti kaitsealadel aastatel 2016-2018"

Rogaini supernädalavahetus Otepääl. Euroopa meistrivõistlused.

Rogaini parim osa on finiš. Kuid mitte ainult selleks ei lähe rogainima, eelkõige on see ikka suur seiklus, mis algab raja planeerimisega. Keha peab olema kannatamiseks valmis, kuid üllatusi tekib alati. Kui ei teki, on seegi üllatus. Seega on rogainis põnevust nii väljas- kui seespool maist keha. Vaim on aga omaette teema nagu ultratel ikka. Mida aastad edasi, seda väiksemaks jääb ambitsioon. Tõsi, auhinnalisele kohale on siiski tore tulla ja selleks ka valmistud, kuid murdumine rasketel hetkedel on juba  lihtne tulema. See on nagu mäetipu vallutamisega, kus kodus mõeldud kangelasteod hääbuvad väga rasketes ja keerukates oludes ülilihtsalt. Kes pole seda tundnud, ei mõista.

Osalemine kodustel tiitlivõistlustel ehk Seiklushundi poolt korraldatud Euroopa meistrivõistlustel rogainis Otepääl oli kergelt mõttes juba aasta alguses, ehkki tulenevalt eelmisel aastal läbielatust oli teostus suure küsimärgi all. Veel aasta tagasi olin üsna kindel, et minu nö ultrad on selles elus joostud. 24h rogain on ränk katsumus ja selleks peab tervis korras olema.

Planeerimata ettevalmistus algas koroonarogainidega (tänud siinkohal Reigo Lehtla tiimile), ajapikku lisandusid ka teised pikemad trennivõimalused. Talihari Vanakuri Pehmo rada lisas üle 50 km-se kogemuse, keha, sh neerud hakkasid tasapisi pikemate otstega harjuma. Üritasin käia võimalikult palju orienteerumisüritustel ja seda suuresti Lõuna-Eestis, kus pesitsesin suvel nii puhkuse ajal kui kodukontoris.

Partnerit EMiks hakkasin vist otsima suve alguses, kui oli tunne, et tervis lubab 24-tunnist katsumust läbi teha. Ehkki olin Mati Preitofiga teinud enamus treeningrogaine ja rogainipartnerina on ta suurepärane kaaslane ning ka füüsiliselt oli heas seisus, tundsin, et tugevas MSV klassi konkurentsis vajan medali võitmiseks siiski füüsiliselt võimekamat kaaslast. Poodiumikohata ei tundu 24h rogain nii ahvatlev. Seetõttu otsisin esialgu kaaslast naispartnerite hulgast, kus XSV medali võitmiseks oleks pidanud ise vähem pingutama. Suhtlesin mitme naisterahvaga, kuid erinevatel põhjustel sellest asja ei saanud. Suve algul tegin diili ühe tuntud meesorienteerujaga, kuid osalemist ära ei registreerinud. Kahjuks või õnneks ei paranenud ta oma vigastusest ja võetud risk väga tugeva orienteeruja, kuid kogenematu rogainija näol jäi võtmata. 

Seega polnud mul augusti alguses veel partnerit ja olin kerge südamega valmis ka rogainist loobuma. Enam kedagi otsima ei hakanud ja arvasin, et kui saatus tahab, küll ta mulle kellegi ette viskab. 

Ja siis helistas Jaak Väärsi - 2008. aasta rogaini maailmameister, paljude rogainitiitlite omanik, pidev mägilaagrites treenija, kes on võimeline jooksma maratoni 3 tunniga. Jaak oli oma jalavigastusest paranenud ja valmis ka mind kummi otsas vedama. Esimest korda elus oli mul võimalik rogainida partneriga, kes on minust tugevam. 

Peale omavahelist kokkulepet jäi treenimiseks aega veel 1 kuu. Ja siis see juhtus. Nimelt astusin 4. augustil Kopra päevakul terava kuuseoksa jalga. Vasaku talla keskele, sügavalt ja valusalt. Käisin Võru EMOs, kaks päeva liikusin karkudega, kaks nädalat lonkasin kõvasti, kolmanda nädala lõpus tegin esimesed arglikud jooksusammud. Vahepealne treening sisaldas pikki (üle 60 km) rattaotsi Võrumaa künklikel teedel. Nädal enne rogaini EMi sain Saaremaa sprintide rajameistrina korralikult ringi sahmida, osavõtt EMV öisest orienteerumisest lisas mahtu. Magada ka eriti ei saanud, sest peale öist jooksu ei tulnud und. Kell 1:44 öösel tuli telefoni teade, et üks mees on metsas, lapsed nutavad autos. Kiirelt riided selga ja finiši juurde. Olin valmis tundidepikkuseks otsinguks Saaremaa porsside vahel. Õnneks tuli peagi viimasest ajavõtupunktist märge ja varsti oli ka võistleja kohal. See kõik oli kokku hea treening 24h rogainiks.

Planeerimine

Oli põnev. Üsna kohe sai selgeks, et keskusesse pole mõtet tulla. Kallid punktid olid kaardi servaaladel ja suur välispidine ring vältimatu. Sõltumata stardist väljumise suunast jäi eeldatavalt kõige keerukam Kääriku-Harimäe (Sangaste) mets meile ööseks. Kaardi kaguosa jätsime lõpuossa, sest seal oli rohkem võimalusi plaani korrigeerida. Paljud edukad tiimid planeerisid nii, et Sangaste mets jäi valgesse aega.

Konkurendid

Konkurendid olid tugevad. Kõigepealt eelmise aasta Läti EMi ülekaalukad MSV võitjad Antti Roose- Toomas Laur. Nad alustasidki bravuurikalt ja eemaldusid raja alguses meist üsna kiiresti. Antti on kogenud orienteeruja, kuid olles temaga koos läbi teinud rogaini EMi Itaalias, võis neilt oodata ka eksimusi. Kiire alustamine polnud samuti nende trump. 

Siis kogenud ja tehniliselt tugevad Tiit Tali – Maido Kaljur. Tiit tuli koos Anttiga hõbedale Hispaania MMil 2019, Maidoga said eelmise aasta Läti EMil medali (tulemusi ei leidnud). Kuid kui stardis ütles Maido, et nad plaanivad keskusest läbitulekut, sai üks konkurent kergelt maha kriipsutatud.

Aleksander Pritsik (Sass) – Jaak Rohtsalu olid samuti ühed tugevamad konkurendid. Sass tuli koos Jaak Väärsiga 2008 Karula MM rogainil MV klassis maailmameistriks (absoluutarvestuses olid 10. kohal). Hiljem on ta samuti mitmeid tiitlivõistluse medaleid noppinud. Jaak Rohtsalu on ultrajooksja kalduvustega orienteeruja, samuti sihikindel ja vastupidav konkurent, rogaini tiitlivõistlustelt nii mõnegi medali võitnud. 

Mustad hobused olid soomlased. Kuid kui Harju OK klubikaaslase Kari Lehto Soome klubi TuMe ehk Turun Metsänkävijät mehed kohal olid, siis neid alahinnata ei tohtinud. Ja nad tulidki 3. kohale.

Teised, nagu näiteks Urmas Tammemäe – Ülo Viru (pildil paremal ees), olid juba tsipa nõrgemad. Urmase lapsed Timmo ja Piibe võitsid mõlemad põhiklasside kullad, üks meeste, teine naistiimide seas. 

Võistlus

Alustasime rahulikult tõusuga Linnamäele. Kohe algusest dikteerisin tempot, st kõikidel tõusudel kõndisime, pikematel jooksuetappidel tegime sisse kõnnipause. Jaak oleks ehk tahtnud rohkem joosta, kuid üsna pea jõudsime võsasesse metsa, kus seda eriti teha ei saanud. Pidev võitlus kõikvõimalike okste ning mahalangenud puudega oligi selle rogaini üks põhitegevusi. Etteruttavalt olgu siiski öeldud, et sel korral olime Jaaguga füüsiliselt üsna võrdsed. Kestsime mõlemad kenasti lõpuni ja kui oleks vajadus tekkinud, võinuksime lõpus seasörgi asemel ka joosta. Õnneks polnud seda vaja.

Üsna alguses mõõtsin ajaliselt läbimise kiiruse tüüpilisel Otepää maastikul, mis koosnes nii küngastest kui raskema läbitavusega metsast. 1,5 cm (380 m) läbimiseks kulus 5 minutit. See pikkusmõõt sai aluseks edaspidisele orienteerumisele, kus üritasin igal võimalikul juhul kasutada lihtsa kella sees olevat stopperit. 

Algus läks kenasti ja tundus, et nii jääbki. Kuid esimene pauk tuli peagi – KP91. Miskipärast hakkasime liiga vara nõlvalt punkti otsima, kallutasime end suunast kõrvale ja kui paranduse tegime, olime juba paralleelsituatsioonis valel nõlval. Punkti ei olnud. Selleks, et mitte liiga kaua teadmata kohas punkti otsida, võtsime suuna KP76-le. Olin kindel, et väga vales kohas me olla ei saanud. Reeglina tegelesin orienteerumisega mina, Jaak sellesse tegevusse palju ei sekkunud. Ta luges kaarti ja teede peal korrigeeris mõnikord, kuid metsas pidin hakkama saama üksi.

Viga tuli selle punktiga ca 20 min ja see mõjus kainestavalt. Oleksime pidanud kohe võtma punkte järjekorras 95-76-91. Selle vea tõttu jätsime välja KP36 ja võitsime natuke aega tagasi pikalt mööda teid ja lagedaid joostes. Olime plaanist ees 1 tund, mis kasvas mingil hetkel 1,5 tunnile. Plaan sisaldas 110 km läbimist, kus koefitsiendiks olin arvestanud 1,3. Lõpptulemusena tuli koos kõikide vigadega koefitsiendiks 1,47. Siiski oli tehtud plaan kenasti teostatav.

Rogaini mõistes väike ring tekkis enne KP101. Ootasin seljandikku ja see tuligi. Suunaga punkti, mida aga polnud. Selgus, et enne pikka seljandikku oli veel üks seljandikulaadne pinnavorm. Sain veast suhteliselt kiiresti aru.

Ka edaspidi kulges kõik kenasti. Lambid panime pähe juba kell 19:55. Kell 20:51, tund aega planeeritust varem, jõudsime joogipunkti, kus oli plaanis teha soe toit Tactical FoodPack’ist. Kasutasin kahte soojenduselementi ja asi toimis kenasti. Kohtusime Marje Viirmanni ja Airi Alnekiga (alumisel pildil), nad olid just edukalt saabunud keeruliselt Kääriku - Harimäe ehk Sangaste metsast, olid rõõmsad ja energilised. Alles siis, kui majast väljus Volli Tasa abikaasaga, mõistsin, et joogipunkt asus Lutsu talus. 

Paus koos toidu soojendamise ja söömisega võttis aega 17 minutit. Ise sõin 4 teelusikat seda toitu,  Jaagule jagus rohkem, oma portsu said pakist ka Marje ja Airi. See oli meeldiv suutäis enne öist metsaminekut. Toitumisega oli üldse sel korral kõik hästi, veel 14. tunnil maitses soolalõhe võileib. Kuid seda koos imejoogi Coca-Colaga, mida võtsin kaasa kolm 200 g-st purki. Coca läheb sisse ka siis, kui enam midagi muud ei suudaks süüa-juua. 

Peale pausi olin jälle raskustes kaardisse sisseelamisega ja tegime teeradadel mitu lihtsat viga. Lõpuks sain paika ühel puusillal, mis läks üle kahte sood ühendavast kraavist. 

Kell 23 õhtul jooksime nõlvaalusel rajal ja kui see lõppes, siis niidetud heinamaal. Jäätunud valge rohi krõbises mõnusalt jalgade all. Kuna loha polnud, siis arvasin, et see asub soo serval. Väike pööre ja juba olimegi soos, siis liiga kaugel soos, kust tagasi polnud enam mõtet tulla. Ületasime takistusi, soost väljumisel oli võsa eriti tihe. Jällegi tuli väga tobe ajakaotus, mis punase joonena paistab kaardilt ilus, tegelikkuses aga kaugeltki mitte.

Ja siis tuli teine suurem viga. Harimäele viis lõputu tõusuga tee ja kui maamärgini jõudsime, tundus edasine lihtne - 1 cm suunaga ja KP85 on käes. Aga ei olnud ega tulnud seda punkti. Kammisime piirkonda siit ja sealt, ei midagi. Ainsaks lahenduseks oli jälle tagasi tee peale tulek, mis osutus lõputuks astumiseks üle küngaste ja läbi orgude, igasugu oksi eemale lükates ja puude vahelt läbi pugedes. Pimedas, muidugi. Uuesti ründasime punkti põhja poolt, piki nõlva. Seekord oli kõik kontrolli all ja punkt tuli kenasti vastu. Viga 30 min.

Ja siis tuli kuninglik etapp 85-100. Mõtlesin, et kui selle ära teeme, siis võiks šampuse avada või kirikusse küünlad panna. Kummalisel kombel olime planeeringust välja jätnud KP81. Tekkiv teravnurk keerulisel maastikuosal ei tundunud planeerimisel ratsionaalne. Kuid KP81 järel oleks saanud kasutada teeradu KP100 võtmiseks.

Niisiis, väljudes KP85-st panin stopperi käima ja jälgisin pingsalt suunda. Pimedas oli raske lugeda ümbritsevat reljeefi, pealegi oli seda 5x rohkem kui 5 m-se kõrgusjoonega kaardil. Ootasin suurt ja sügavat lohku, mida aga ei tulnud. 2 cm aeg hakkas täis saama, kuid punkti polnud. Sügavat lohku ei tajunud samuti, nähtavust suurt polnud. Olime raskes seisus. Väikese tiirutamisega nägin pisikest sood. Ka kaardil oli sooke. Võtsin suuna selle soo nurgast ja lihtsalt läksin kuni enam mitte midagi ei saanud aru. Vaatasin üles, kuid kõrgemaid nõlvu ei tuvastanud. Järelikult me polnud lohus. Pilk läks kaardile, kust polnud mingit abi saada. Olukord oli halb, väga halb. 

Siis suunasin valgusvihu enese ette ja KP100 oli 15 m kaugusel! 

Peaaegu oleksime vea teinud KP94 juures, kus üsna olematu kerge lohaga rada kadus ära ja suund kiskus valeks. PT (persetunne) oli see, mis paranduse tegi ja meid tagasi mineraalmaa pätsikestele tõi. 

KP96-s olime ajaplaanist maas ja tekkis vajadus teha korrektuur. Tegin ettepaneku pimedas korraks pikali visata, et lasta ka südamel natuke puhata ja asja arutada. Kallid kaguosa punktid tuli välja jätta, sest piirkond tundus samuti üsna karm ning läbitavus raske. Suurema vea korral oleksime jäänud tõsiselt ajahätta. Ka raiesmike vahel asuv KP79 hirmutas. Rajameister Taavi Tatsi ütles 20h teleülekandes, et tugevad tunnevad end võsas veelgi tugevamini. Nii oli, kuid nüüd olin võsast nii läbi pekstud ja kurnatud, et tundsin end nõrgana. 

Pikutades hakkas vappekülm, kaart värises käes, kuid head plaani ikka polnud. Siis tegin ettepaneku minna 96-86-88 – mööda kalleid punkte ja võtta lisaks võistluskeskusest idasse-kirdesse jäävad punktid 98, 51, 102 ja 47. Lootes, et seal on parem läbitavus.

Tasapisi hakkas valgenema. KP86-le lähenesime mööda raskesti tajutavaid radu, mis olid siiski olemas. Kiidan kaardimeistrit Markus Puuseppa väga hea kaardi eest. Jõudsime vare juurde ja kõik näis olevat kontrolli all. Ometi olin õigest suunast natuke kõrvale kaldunud. Lõunapoolse soo nurgast jäi punkt leidmata ja seega asukoht tuvastamata. Tagantjärele on kõik arusaadav, kuid hetkeolukorras ei osanud  mõelda muud kui suunaga tee peale minna, et siis sealt uuesti ja kindlamast kohast punktile läheneda. Nüüd juhtus jälle, et olin kaardi keeranud 90 kraadi valesti ette, juba kolmandat korda sellel rogainil. Juurde tuli veel mõttetu ring ja kokku 20 min viga.

Kagunurga ärajätmisega kaotasime hulga punkte, võitsime aga samal ajal aega. Viimast oli nüüd üsna palju ja piisas ka eriti karmi läbitavusega 102 ja 47 punktipiirkondade jaoks. Väike rõngas KP102 ja KP47 vahel polnud viga vaid parema läbipääsu otsimine. Väljumine KP47st tee peale oli samuti üliaeglane. Kuid aega meil oli, sest välistasin Väiksele Munamäele (KP103) ronimise. Jaak oleks tahtnud sinna minna.

Finišisse jõudsime 3-minutilise varuga. Minuti kaotasime KP48-le lähenemisel, minut läks staadionile sissepääsu leidmiseks. Nimelt oli telklaagri ümber tõmmatud piirdelint, mida esialgu pidasime keelualaks. 

Nagu alguses öeldud, saabus lõpuks ka rogaini meeldivaim hetk ehk finiš. Vaatamata mõnedele suurematele vigadele olime enda arust teinud päris hea soorituse. Oli selge, et vigadeta ei pääsenud sellest ülimalt tehnilisest rogainist mitte keegi. 

Esimene, kellega konkurentidest kohtusin, oli Jaak Rohtsalu. Kõhedusega küsisin nende punktisummat ja kui Jaak ütles, et 307, tundsin kerget pingelangust. Teadsin, et minu number teeb talle kergelt haiget. See oli 308. Mingil hetkel teatati, et saime MSV klassis esimese (!) koha. Esimene küsimus oli, et mis juhtus Roose-Lauriga. Alles hiljem selgus, et nad said küll 6 punkti rohkem, kuid kaardi lääneservas eksisid ära, läbisid keskelt suure keeluala (pildil) ning said DSQ. Nende ebaõnn oli meie õnn. 

Seekord meil siis vedas. Jaak oli väga hea ja kogenud tiimikaaslane, kelle füüsilise seisundi pärast polnud vaja muret tunda. Tõsi, orienteerumisel oli temast abi vähevõitu, kuid ta ei seganud ka. Saime külmas kenasti hakkama ehkki Jaagul oli riideid napilt (miskit pudenes tal ka pisikesest seljakotist välja). Toiduga oli samuti kõik hästi. Eriti tänulik olen tossudele, milleks valisin HOKA Speedgoat 4. Jooksin nagu patjadel, sh asfaldil, tossud olid kindlalt jalas, ei loksunud ka karmil maastikul. Vesi tuli tossust kenasti välja. Mitte ühtegi villi ega muud jalaprobleemi ei tekkinud. Igaks juhuks panin enne võistlust jalataldadele risti laia spordiplaastri ja kandadele geeliplaastrid.

Läbisime 104,5 km, üldkokkuvõttes saavutasime 33. koha. MSV klassis I koha.

Tulemused
GPS träkid (mehed)

Suurepärased pildid on Aldis Toomelt ja Reigo Teervaltilt. Aldis on super spordifotograaf Eestis, Reigo aga sellel rogainil teinud minu arust kõva arenguhüppe. Põnevad kaadrid, veebis hästi esitatud pildid. Tundub, et Reigo on saanud natuke õpetust Aldiselt.

Pildid (Aldis Toome)
Pildid (Reigo Teervalt)

Teisi lugusid:

Tarvo Patrab...

Edu on detailides - Eesti MV tavarajal ja veteranide teates Kuutsemäel

Juba kolmas järjestikune nädalavahetus täis tõelist orienteerumiselamust. Räägiti, et Saaremaa kolmik-EMV oli tore, ise sain seal joosta vaid põnevat öist rada. Eelmise nädalavahetuse 24h rogaini Euroopa MV Otepääl oli väga vinge, nii kaardi, raja, kui kogu korralduse osas (sellest veel kirjutan). Eile ja täna toimusid aga Kuutsemäel Eesti MV tavarajal ja noorte/veteranide teates. Jällegi suurepärane töö kaardi- ja rajameistritelt (vastavalt Kalle Remm ja Mait Tõnisson), samuti korraldajatelt. 

Olles nädal tagasi pingsalt 24h orienteerunud Otepää-Kääriku võsastel maastikel, ei saanud peale seda ebaõnnestuda Kuutsemäel, st sarnasel maastikul. Keskendumine ja hoolikas kaardilugemine, sujuv raja läbimine oli edu aluseks. Kõik see oli olemas, vaid jooksuvõime oli suur küsimärk. Enesetunne oli küll hea, kuid see võis jooksukiiruse osas olla petlik. Kõik pidi saama selgeks võistlusel. (Foto: Teele Eensaar)

Tavarada. Arvasin, et kui teen tehnilisel maastikul veatu, st ilma suuremate vigadeta jooksu, siis on medal kindel. Kuid, tutkit brat, jäin neljandaks, järgmised juba üle 10 min taga. Olin natuke üllatunud. Nädalatagused rogainijad Tiit Tali ja Maido Kaljur olid heas jooksuhoos, kolmanda koha saanud kiire jalaga Andres Talver suutis samuti suuremaid vigu vältida. 

Kuhu siis medal kadus?

Kõigepealt ilusasti sooritatud etapil 2-3 kadus 1,5 minutit. Ilmselt takerdusin võsasse, parimad pidid pääsema valutumalt.

Etapil 5-6 pöörasin enne punkti natuke vara ära, kuid kohe korrigeerisin suunda ja punkt oli käes. Kuid kaotust tuli 1 minut!?? 

Etapil 8-9 kiskusid küngaste nõlvad punasest joonest eemale ja tuli väike kaar. Lagedal oli aga ilma lohadeta kõrge hein. Kõik oli kontrolli all, kuid kaotust 2(!) min. 

Tulemused

Veteranide teates võistlesime M55-60 klassis. Konkurents polnud tugev, kuid sellel maastikul võis siiski kõike juhtuda. Kui eile oli soe suvine kuiv ilm, siis täna sadas kõvasti, metsas oli üsna pime. Samas oli soe. 

Olin avavahetuses ja tegin hoolikalt kontrollitud jooksu. Esimene hajutus oli mul vist pikem ja jäin teistest tublisti maha. Peagi kohtasin Jaanus Reha, kes oli hädas KP90-ga. Mul seda punkti polnud. Korra vilksatas ees ka Urmas Sulaoja, kes tegi veatu soorituse ja lõpetas avavahetuse minust 1,5 min kiiremini. Ei tea, kui palju mõjutasid seda vahet erinevad hajutuspunktid, kuid veatu soorituse juures tegin mitmeid valesid teevalikuid.

Etapil 5-6 poleks olnud vajadust kõrgust kaotada ja siis jälle tõusu võtta, sai ka ilusti otse minna.

Etapil 6-7 andis otseminek ehk võitu, kuid oli veaohtlikum. 

Otsus minna etapil 8-9 üle mäe, st valgest metsast, oli viga. Altpoolt ümber mäe minnes poleks olnud vaja tõusta ja laskuda ning läbitavus oli soo servas ka normaalne. Minu punkt oli sälkoru allosas. 

Teises vahetuses tegi Mati Preitof oma töö kenasti ära ja kolmandas vahetuses sai väga kõva aja Taivo Tali. Finišis oli meie edu järgneva võistkonna ees üle 13 minuti.

Tulemused