Jaanid 2017

Jaanide aeg on meil juba aastast 1992 reserveeritud ja kuigi tahaks sel ajal osaleda nii mõnelgi kestvusspordi üritusel, siis ei saa.

Seekord olime Jaanide ajal 10+ sõprade perega Saaremaal, teemaks "Eesti 100". Programm tuli osalejatelt kokku vägev, õhtul polnud aega isegi süüa. 

Ei puudunud ka sport, mille tipphetkeks oli võistkonnakaaslase huule löömine kaheks tükiks. Õnneks oli meil õmbleja omast käest võtta, kes lähima aleviku velskripunktis tükid omavahel kinni õmbles.

Pildid: Madis ja Elar

Metsaraidest ja Tallinna MV lühirajast Kõverjärvel

Lühirajast pole palju kirjutada. Läksin kiiresti jooksma, kuid lihtsa maastiku ja raja tõttu tegin hapnikupuuduse tõttu paar jänesehaaki ja ühe suurema vea (KP6). Viimase juures oli asi küll kontrolli all, sest suurest lohu nurgast läksin lähedalasuvat punkti võtma, ometi kaldusin natuke vasakule.

Lõpus vajutasin täiega mööda teed finiši suunas ja jätsin võtmata vahetult enne lõppu tee ääres asuva viimase punkti (KP8). Nüüd sai siis ka selline viga tehtud. Aga rada oligi liiga lihtne.

Lihtne ka seetõttu, et  Kõverjärve kaart oli kaetud raiesmikega. Valdavalt halva läbitavusega tehniline maastik on viimastel aastatel muutunud malelauaks, kus läbitavus on küll paranenud, kuid oksarisu takistas jooksmist. Lühidalt, Kõverjärve maastik on orienteerumise jaoks praegu ära rikutud, ehkki mets kasvab varsti uuesti peale.

Ma pole tulihingeline metsaraide vastu võitleja, samuti pole süvenenud statistilistesse nüanssidesse. Kuid kvaliteetsete o-maastike valik Põhja-Eestis on oluliselt vähenenud ja väheneb veelgi (kaevandamist sai hiljuti juba mainitud). Kui kõigele sellel lisanduvad looduskaitsega seotud keelud ja keskkonnaametnike ettekirjutused piirangute osas, maaomanike kapriisid, siis...

Tulemused

Täitsa pekkis Ace Xdreami etapp Laagris

Pole üldse lihtne kirjutada võistlusest, mis nii pekki läheb nagu seekordne Ace Xdream Laagris. Kuidas see oligi:
- "Ise tahaks hinges võistelda Heiti Hallikmaga..." (pildil)
- "Spordikauged sõbrad arvavad, et võiksin MMil võistelda"
- "Tuttavad xdreamijad arvavad, et peaksin ikka Maret Hallikma't võitma"
- "Tegelikult ei ole ka Maretist kiirem ja võitlen A-raja eelviimase koha eest..."

Tahaks xdreami teha nagu rogaini, kuid nii ei saa, sest olukorrad vahelduvad pidevalt, kogu aeg on vaja legendis näpuga järge ajada, rada ette lugeda - nii ühelt kui teiselt poolt kaardilehte, sama teha erinevate alade kaartidega, lugeda juhendeid, legendis ja maastikul... ning selle kõige peale veel oskuslikult navigeerida ja kiiresti tegutseda. Seda on kokku natuke palju ja kui võistluspinge langeb, ei lähe asi paremaks vaid hoopis kehvemaks.

Läksin rajale Karmo ja Matiga, eesmärgiks jõukohaselt liikuda ja võistlust nautida.

Laagri etapp algas eraldi jooksuga, kus suurem hulk rahvast pani stardist ikka täiega minema. Adrenaliini oli õhus palju, ise üritasin võtta rahulikult ja jooksu ajal natuke rada ette lugeda. Näpuga legendis järge ajades leidsin, et peale kanuud tuleb jooksuetapp mäe peal.

Pärnu maantee "ületasime" maantee alt - läbi truubi, kus vesi oli põlvini. Kohe truubist väljudes ootas ees hulk korraldajaid-pealtvaatajaid ja fotograafe. Igaks juhuks sai võetud ka lähedalasuva KP, mida kaardil polnud.

Lühikese jooksuetapi järel pandi põhiosas paika kanuude järjestus, sest Pääsküla jõgi oli kitsas ja möödumine raske. Meie paat liikus kenasti, kellelegi jalgu ei jäänud, eesolijaist maha ka mitte. KP7-s ehk kaugemas punktis, kus pidi tagasi pöörama, olime kusagil 23.kohal. Mulle meeldis, et kanuu oli kohe alguses, sest väsinud olekus pole nõrgim ala kõige meeldivam.

Kõik oli kenasti kontrolli all, kui Mati otsustas ühel hetkel keskmisel pingil raskuskeset nihutada, kaldus paremale ja tõmbas ka meid tasakaalust välja.

Paadi ümbermineku hetk jääb alati meelde, see on ühelt poolt üllatav ja tobe, teisalt üsna masendav. Umbes sama tunne, mis talvel uiskudega jääauku sõitmine.

Seekord ei kukkunud me mitte vette, vaid puhtasse musta, prügimäelt pärit mudasse, kus edasiliikumine oli pea võimatu. Tuttav tunne legendaarselt Pikasilla Xdreamilt, meenus samuti aprillikuine Klooga järv, kus hulpisime Makuga heledas järvemudas 10-15 min.

Väljavõte Raili Rooba fotost

Vee peal lebava kasetüve abil roomasin kaldale. Möödasõitev paat viskas ühe aeru kaldale (suur tänu!), saime Karmoga läikiva musta mudaga kaetud Mati ning paadi välja tõmmata. Kaldal kallasime paadist suurema vee ja muda välja, kuid paadi esiosas oli väikese auguga kinnine ruum, millest vett välja ei saanud. Ilmselt ka seetõttu liikus paat peale ümberminekut kehvasti. Mudas rabelemine võttis päris palju jõudu ära.

Üsna varsti tegime Raichmanni pundi järgi rumala valiku ja otsustasime KP8-sse lõigata mööda maismaad. Kuid see maismaa oli paras mangrooviavõsa, selline, nagu kallastelt paistis. Aega läks võsas turnimisega palju ja selle aja jooksul möödusid viimasedki A-raja tiimid. Olime vahetusalas päris lõpus.

Sealt panime minema joostes, nii, nagu olin ette lugenud. Poolel maal Pääsküla prügimäele sõitsid mõned rattad mööda. Küsimusele, et kas nad on B- või C-rajalt, tuli vastuseks, et A-rajalt.

Kurat, pidigi hoopis ratastega liikuma, vastav legendirida oli hoopis kaardi teisel poolel. Seega tuli tagasi kanuude juurde minna ja sealt uuesti ratastega mäe poole.

Maalilise rohelise Pääsküla prügimäe jalamil pidime mõõtma nõlva kõrgust. Olen 39 a tagasi läbinud topograafia kursuse ja kuu aega nivelliiri, mensuli ning mõõtelatiga ringi käinud, kuid nüüd ei saanud ülesandega hakkama. Mõõtsime küll vale tehnikat kasutades kõik täpselt välja, kuid ei taibanud viimasest kahest meetrist lahutada enda silmade kõrguse (1,70 m) ja vastus tuligi vale (15 m). Mati üritas eelnevalt küll mingist lahutamistehtest rääkida, kuid olin endas kindel ja 15 m tundus nii ilus number.

Edasi konkureerisime roosa naistiimiga Buduaar - Anniki, Kadi ja eespool mainitud Maret Hallikma'ga (pildil). Saime neist mööda, siis jälle, siis veelkord jne. Lõpuks enam ei saanud ka, sest ajasime vahetusalad ja võistlusalad segamini ning tegime muudki jama. Teises rattavahetusalas käisime marineeritud kurki söömas vist 4 korda, neist 2x ilmaasjata.

Laagris asuvates Peeter Suure Merekindluse tunnelites olin esimest korda. Rajameister Hendri Parrol sundis läbima kahte pikka tunnelit (KP25-27), mis oli vahva, eriti jalutades koos roosade pantritega.

Jutt tunnelist väljumise järel tuleks pikk, lühidalt mainiks, et jooksime uisuvahetusala (28) asemel rattavahetusalasse (24) ja alustasime sealt valikorienteerumisega. Tegelikult oleksime pidanud kõigepealt minema uisutama ja alles peale seda valikupunkte võtma. Nii mõnigi tiim tegi enne uisutamist valikorienteerumise, mõni viitsis seejärel uuesti valikuringile minna, mõni mitte.

Viimasel rattaetapil jätsime KP46 komposteerimata, KP47-st sõitsime tagasi. Olime tagantpoolt teine tiim, teised ammu lõpetanud.

Silindrilt jätsin punktikohad meelde, sest kirjutusvahendi unustasime ratta juurde. Jooksime esialgu KP55-e, kus Karmo ütles, et punkte peab võtma järjekorras (49-50-). Lõpus lükkasin Matit, et Oravaraja tiimist mööda saada. Tüdruk oli seal väga väsinud, isegi natuke piinlik oli mööduda.

Sprindietapp kestis meie jaoks 6 tundi ja 18 minutit, natuke vähem olin duši all. Musta muda koorik ja kuulikesed ei tahtnud kuidagi keha küljest lahti tulla. Pesumasin ja kanalisatsioonitorustik said järgmisel päeval kõvasti vatti.

Kokkuvõttes oli väga lahe etapp. Kahjuks järgmisele etapile minna ei saa, sest samal päeval peab kaugele itta lendama.

Tulemused

Fotode autor: Aldis Toome (võetud SIIT / FB)

Kaart:

TON Mustla-Nõmme kaduval kvaliteetmaastikul

Mustla-Nõmme mõhnastik on kahtlemata Tallinna piirkonna parim orienteerumismaastik ja natuke kahju, et osalejaid oli sellel neljapäevakul alla 400. Tõsi, ilm oli jälle külm ja kohati tuli ka hoovihma, mistõttu Tallinnast natuke kaugemale jääv metsaplats seekord populaarseks ei osutunud.

Vahetades peale jooksu autos riideid, kuulsin, kuidas üks vanem mees väitis teisele, et siin on 10 korda parem kui Lõuna-Eestis... Olgu selle kordade arvuga nagu on, kuid üks on selge - kauaks meile Mustla-Nõmme orienteerumismaastikku ei jätku. Eilsest kaardist edelasse ehitatakse uus Tartu maantee ja selle jaoks on vaja palju liiva ning kruusa. Väga kaugel pole Rail Baltica-gi ja kui seal peaks ehituseks minema, siis võetakse kõik, mis vähegi kasutatav on.

Läksin neljapäevakul eelkõige Jaanus Rehaga võistlema, sest nädal tagasi Piirsalus tegi ta mulle 2 minutiga ära. Nüüd olin Kodasool põrutatud ribi tõttu pikemalt puhanud ja rasva kogunud ning valu vähendamiseks hommikul ka valuvaigistit võtnud. See mõjus üllatavalt hästi isegi õhtul ja peale jooksu ning sain keskenduda valutult sooritusele.

Hoidsin ühtlast kiirust suurenenud kehakaalule vastavalt ja püüdsin "Rehaga võidu joostes" vigu vältida. Õnnestus päris hästi, ehkki etapil 3-4 ei lugenud metsasihte välja ja tegin sihi peal möödajooksu ning hiljem lisaks veel väikese ringi punktipiirkonnas. Viga 2 minutit.

Revanši sain, 13 (!) minutiga. Tundus, et paljud olid seal hädas ja kaotasid kalendriga.

Tulemused

Alumised fotod: Siiri Poopuu

Uus orienteerumisplats - Piirsalu

TONi neljapäevak toimus Läänemaal, uuel Piirsalu kaardil. Tegemist on endise Vene sõjaväe raketibaasiga, mis on küll suures osas puhastatud, kuid endiselt leidub rohkelt okstraati.

Piirsaluga seostub endal eelkõige varasem geoloogitöö, kui seal viidi NLiidu põlevkivirahade eest läbi suuremahulist graptoliitargilliidi puurimist. Kohtla-Järve meeste (Ago Gaškov, Rammokas jt) välibaas (ratastel soojak) oli heinamaal ja selle ümber oli ladustatud tohutul hulgal puursüdamiku kaste.

Aastaid hiljem, juba Eesti iseseisvuse ajal, oli mõte ladustada puursüdamik raketibaasi angaaridesse. Tekkis ka korralik huvide konflikt, sest kohalikel ettevõtjatel oli soov hakata seal kasvatama šampinjone. Ei saanud asja kummastki ideest, neljapäeval, 20 aastat hiljem, olid angaarid tühjad.

Maastik oli mõnus. Rajal suuri vigu ei teinud ja kiirust hoidsin omaarust ka, kuid ikka kaotasin Jaanus Rehale üle 2 min (!?).

Tulemused

Tõeline maiuspala Libahundilt - 5h rogain Aegnal

Libahundi tiim eesotsas Tiiu Mägi'ga korraldas enam kui 400 huvilisele üliägeda rogaini Aegna saarel. Tegemist oli maastikukaitsealaga, kuhu polnud lihtne saada luba suure ürituse korraldamiseks, ehkki saare loodus pole põhiosas tundlik metsajooksjate suhtes. Mitmed piirkonnad, kus ootasin ees räiget läbipääsmatut võsa, olid kenasti hooldatud ja risust puhastatud. Läbitavus oli reeglina hea ja väga hea, rannavallid ja rannikuluited mitmekesistasid tasast reljeefi.

Saar sai risti ja põiki mitu korda läbi joostud, kõikidest randadest on nüüd hea ülevaade olemas. Rajameister Mairolt Kakko ei pannud punktidele väärtusi nende raskusastme või kauguse tõttu, pigem suunas osalejaid kõikide ilusate ja põnevate kohtadega tutvuma. Ja kuna saar oli väike, siis tuli välja mõelda selliseid planeerimisülesandeid, kus ka tugevatele jooksjatele jätkunuks tööd 5 tunniks. See probleem lahendati samuti kenasti - liikuv KP, otsejooks neljasest punktist neljasesse andis 4 lisapunkti + rohked lisaülesanded.

(Kaardil on sinised ringid kohad, kus võtsime liikuvat KP-d - saime 13x2 punkti; punased jooned on neljaste KP-de otseühendused - sealt saime 10x4 lisapunkti).

Kindlasti oli suur julgustükk ka logistikaülesande lahendamine, sest rahvas tuli saarele viia 3 laevareisiga, mis vajas seetõttu kolme erinevat stardiaega ehk võistlust. Tundus, et kõik laabus väga kenasti, nüüd jääb oodata veel tulemusi, mille kokkulöömine on tavapärasest rogainist tunduvalt keerukam.

Oma esimesele reisile Aegna saarele läksime kolme tiimiga Arvo Raja kalapaadiga Leppneeme sadamast. Meresõit on alati elamus, sõltumata ilmast ja ujuvvahendist. Seekord oli ilm suurepärane - päikeseline, vaikne ja soe ning ka kapten mõnus "oma" mees.

Võistlusest

Olin tiimis vanade võitluskaaslaste Marje ja Matiga. Planeerimisülesanne tuli lahendada võistlusaja sees ja lahkusime stardist viimaste hulgas (ca 12:12).

Foto: Libahundi jälg

Siirdusime kõigepealt põhja, et sealt mingil hetkel ühineda liikuva punktiga (Heiki Savitch (pildil) alustas 13:00, liikus 5km/h ja tegi vahepeal 2-minutilisi seisakuid (punased ringid katkendlikul punasel joonel)). Kuna iga liikuva punkti vahele tuli võtta teine punkt, siis oli tempo kohati üsna korralik. Ise oleksin niimoodi jooksnud kuni lõpuni, kuid kuna selline tempo oli liialt kurnav Marjele, läksime peale KP103 oma jooksu jooksma ja suundusime saare kirdeossa.

Foto: Sulev Kuuse

Seal oli väga ilus ja mõnus liikuda, kuid hullult kahju oli, et seekord ei õnnestunud pildistada. Tegin alguses hulgaliselt pilte, kuni ühel hetkel märkasin fotoaparaadi ekraanil kirja "No memory card"...

Foto: Libahundi jälg

Etapil 105-85, peale 1m kõrguse kivitorni ehitamist, läksime uudishimust otse üle lahesopi. Vesi ulatus poole reieni ja oli värskendav.

Foto: Libahundi jälg

Orienteerumisvigu tegime järjest KP31 ja 83-ga, esimesele ei saanud kohe pihta ja teisest jooksime esialgu mööda (olin ise taga, kaugust ei mõõtnud). Sinna läks päris palju aega, kuid sellest polnud midagi, sest "Aegnal on aega" (nii oli kirjutatud sadamakioski luugile).

Mati, kes alguse kiirustamise juures tundis end hästi, väsis viimasel tunnil. Aitasin teda natuke kummiga ja saime edelaosa kallid punktid kenasti kätte. Ainult natuke kahju oli, et KP36 jäi lõpus võtmata, jõud sai enne otsa. Lisaks 36-le jäi võtmata veel KP27 saare lõunarannalt.

Jäin meie planeeringu ja teostusega rahule (minul oli 98(!) märget), kuid esialgsel punktisummade võrdlusel oli neid justkui vähevõitu. Eks varsti näeb, kas olulisem oli pikkus või miski muu (mehed pildil mõõdavad). Kella järgi läbisime 27,4 km.

Tulemused
Tulemused (mitteametlik tabel, kuhu on lisatud ka SI-märgete apsakad - väikese mahuga pulgad, mõni üksik ärajäänud märge...)

Pildid (Libahundi jälg)

Hiljem lisatud: Tulemus polnud üldse paha ja läbitud linnulennuline kilometraaž võrreldes teiste parematega samuti arvestatav (25,0 km). 5-7 punkti kaotust 2.-4. kohale oli sellel rogainil pisiasi, ainuüksi kivi ümbermõõdu lisaülesande KP-ga võis punktide vahe olla 10. Meie saime seal 0 punkti, Jooksupartner +8, Meta +2, Ad Astra 0.

Tagasiteel sõitsime Arvo ettepanekul ümber Aegna saare. Tema paati on võimalik ka merereisiks tellida. Aegna on nii mõnus koht oma suure liivarannaga, et patt oleks sinna suvel mitte minna.

Lisan ka Aegna turismikaardi.

Retrohõngulised Harjukad

Harju MV orienteerumises on üks omapärane võistlus, mis on tänapäeva ürituste korraldamise tihedas konkurentsis jätkuvalt elus püsinud, ehkki infot võistluse kohta aktiivselt ei levitata ja korraldus on tagasihoidlik. Varasematel aastatel ei avaldatud infot peaaegu üldse, ometi on ikka osalejaid olnud. Harjumaa Spordiliit on üritust toetanud, huvitav, kuidas maavalitsuste kaotamine sellele tulevikus mõjub.

Läksin ka kolmapäeval Harju valikule, sest Kodasoo maastik oli tore ja keha vajas jooksmiseks uut restarti. Tunne oli selline nagu polekski sellel aastal varem jooksnud - töntsakas ümar pallike, mille all kaks valutavat jalga. Paha-paha olek.

Stardis kirjutati nimed paberile, Maimu oli juba lõpptulemuste ülesriputamiseks nööri puude vahele tõmmanud.

Rada oli lahe ja ehkki liikumiskiirus oli väga madal, jooksin ikka paljudest punktidest mööda. Täiesti arusaamatu möödajooks oli alguses KP59-ga ja kuna asukohast ei saanud üldse aru, jätsin punkti võtmata. Mitmes kohas tuli veel ajakaotust ja 6. koht M55 klassis oli vääriline tulemus.
Tulemused

Neljapäeval tuli väsinud keha ja valutavad jalad jälle metsa ajada, sest kuidagi peab ju liikuma saama. Rahulik jooks ümber Soodajärve, maastik natuke sarnane Kodasoole. Suuremaid vigu ei teinud, kuid oma kehas olla oli ebamugav. Piitsutan end edasi, põnevusega ootan laupäeval Aegna saarel toimuvat Libahundi Jälge, kus saab olema päris keeruline rajaplaneerimise ülesanne.

Tulemused

Uusi lihaseid avastamas

Kui mängida aastas vaid ühe korra jalgpalli, siis on selge, et ilma kangete jalgade ja valutavate lihasteta ei pääse. Nagu ka aasta tagasi, ajas töökaaslane Anton VII korruselt pundi kokku ja registreeris meid Eesti Energia jalgpalliturniirile. Seekord oli kokku vaid 4 meeskonda, kellest kaks mängisid esikohale ja kaks kolmandale.

Meie esimene mäng oli Elektrilevi'ga, kellega osutus matš üllatavalt tasavägiseks ja mõlema poole jaoks võimalusterohkeks. Meil varumehi polnud (üks oli isegi puudu), kuid esimese kohtumise pidasime siiski kenasti vastu ja lõpetasime 1:1 viigiga. Tundsin end ootamatult hästi ja ehkki kaotasime Narva karjäärile ja Estonia kaevandusele korralikult, sai ka nendega julgelt mängida. Mis sest, et mõnede karjäärimeeste soojendusdresside seljal oli kiri "JK Sillamäe Kalev", kaotasid nad ometi kaevanduse meestele 1:2.

Pühapäeva kanget olemist leevendasin labida liigutamisega - 7 tundi maa kaevamist ja selle nädalavahetuse seiklussport oligi tehtud. Huvitav, ootamatu, samas rutiinne ja totaalselt kurnav - täpselt nagu Xdream. Üldkehaliseks ettevalmistuseks ja vaimu treenimiseks suurepärased harjutused.

Nüüd on vaja jälle jooksurütmi saada. Ootan laupäevast Libahundi rogaini Aegnal, sest, kummaline küll, sellele saarele polegi varem sattunud. Kahjuks jääb sellel aastal Libahundiga samal ajal toimuval Tallinn City Trail'il käimata.

Nädala huvitavamate sündmuste hulka jäi veel kahepäevane konverents maapõuepoliitikast ja




Kaido Külaotsa poolt toodud maleülesanne väga ammusest ajast. Valge alustab ja matistab 1 käiguga.

Ja muidugi kaasaelamine meie ACE Logistic Adventure Team'ile Hispaania ARWC etapil https://tracktherace.com/raid-gallaecia-2017/live, kus nad saavutasid 3.koha. 

Nädalavahetuse menüü: EMV lühirada ja SEBi Tartu maraton (23 km)

Laupäev: EMV lühirada Mõndaveres

Seekord oli EMV sündmus, sest Eesti tippudele pakkusid konkurentsi o-maailma suurkujud - Thierry Gueorgiou ja Olav Lundanes. Mõlemad startisid väljaspool meistrivõistluste arvestust stardinimekirja eesotsas ja tegid keerulise läbitavusega metsas head sooritused. Kuid Timo Sild suutis viimase startijana siiski nende ajad üle joosta. Suuri järeldusi teha ei maksa, kuid Timo ja ka teised A-koondislased on praegu heas vormis.

Olin samuti oma klassi (M55) stardinimekirjas viimane, loosiga vedas. Enesetunne enne starti oli põhjusega vaikne ja sissepoole, naljast kaugel. See võimaldas rahulikult keskenduda oma sooritusele.

Algus läks kenasti, kuid tegin 5. punktiga minutilise vea. Õnneks sattusin enne lähedalasuvasse 6.punkti, millest sain suunaga minna 5.-sse. Kahjuks otse peale ei saanud ja esialgu läksin punkti otsima valelt poolt.

Kuid vaatamata sellele veale juhtisin 7.punktis kena vahega, sest põhikonkurendid (Tali, Kaljur, Külvik) olid olnud ebakindlad või teinud suuri vigu. Kiirus oli kogu aega kontrolli all, kuid samas hea, sest etapiajad olid kas 1.-sed või 2.-sed.

Etapil 7-8 tahtsin minna võimalikult otse ja kui jõudsin kõrge künka nõlvale, siis võtsin sealt suuna 8.-sse. Vasakul oli sügav org, kiirelt hindasin punktikohaks väiksema oru selle taga. Ja olin kadunud mees, sest seal punkti polnud. Kaardist ei saanud enam aru, sest see ei läinud maastikuga kokku. Aega läks kõvasti, paika sain 3.KP-s. Võistlus oli läbi.

Hiljem kaarti vaadates selgus, et loodes oli veel üks küngas ja kuna olin natuke vasakule kaldunud, võtsingi suuna valest kohast. Sügavad orud oleks võinud asukohas kahtlusi tekitada, kuid olin liiga enesekindel.

Kahju oli, sest maastik ja rada olid huvitavad, ujuva reljeefiosa olin kenasti läbinud. Kommentaator Arthur Raichmann sai lõpus öelda, et teises vaheajapunktis oli Pukkonen veel liider, kuid nüüd tegi ühe suure vea nagu tal ikka juhtub...

Tulemused


Pühapäev: SEB Tartu jooksumaraton (23 km)

Pilt: Arvo Müürsepp (samuti mägimatkaja)

Õhtul sain Anttiga Roosega Tartusse ja hommikul Indrek Aarnaga Elvasse. Ilm oli päikeseline ja parajalt soe-jahe, jooksmiseks väga sobiv. Valisin stardigrupi 1:45 ja 2:00 vahel, alustasime kunagise mägimatkakaaslase Kalle Kiiranen-iga kõrvuti. Ma pole talle kunagi jooksus kaotanud, kuid selle aasta tulemused ennustasid midagi muud.

Enda vormist polnud mingit ülevaadet ja pigem keskendusin taktikale, kus ärakukkumist ehk ebameeldivat kogemust lõpus ei tuleks.

Alguse asfaldiots läks kenasti, kuid peale 5. kilomeetrit võtsin natuke hoogu maha. Liikusin omas tempos, rahuliku hingamisega, paljud läksid mööda. Keha ei soovinud pingutada, pealegi oli kartus, et kiiremini joostes ei pea niimoodi lõpuni vastu. Otsustasin 10. km-ni rahulikult joosta.

Kuid ca 8. km-l tuli tagant tippides kleenuke veteransportlane Tea Pärnik ja tõmbas mind uuesti käima. Hoog läks nii heaks, et peale 10 km joogipunkti võtsin kerge hingeldamisega tempo üles ja Tea jäi maha. Varasemalt olen sellise hingamisega lõpuni jooksnud, kuid nüüd tuli mingil hetkel jälle sisemine pidur peale. Uuesti hakkasid jooksjad mööduma ja ka Tea sai mind kätte ning eemaldus tasapisi.

15,6 km peal öeldi kohaks 273. Olin natuke pettunud, et number nii suur oli, kuid olin samas kindel, et alla 300 suudan ikka joosta. Enesetunne oli "mugavustsoonis" liikudes täitsa ok.

Kuid tühjagi. Ühtlase kulgemisega möödus lõpus paras hulk jooksjaid, isegi natuke imestasin, sest otsest ärakukkumist polnud. Samas ei tahtnud ka kiiremini joosta - ju siis oli seisundile sobiv tempo olemas.

Aeg tuli 1:47.30, koht 303. See koht on uus verstapost minu "jooksjakarjääris", nii suurt numbrit pole varem olnud. Talvel oli seisund parem, loodetavasti saab veel suveks liikuma. Suuri eesmärke pole, kuid mõne poolmaratoni jaoks võiks valmistuda. Narva Energiajooks on 10.juunil, kuid sellel päeval on võib-olla ka Keila lahtised lauatennises. Järgmisel laupäeval osalen Eesti Energia jalgpalliturniiril, hoopis teisi lihasrühmi vajaval alal.

Tulemused (23 km)