Ühetaktilisega Koprakarikal

Sisepõlemismootoriga on lood kehvad, isegi väga. 3-päevase Koprakarika eesmärgiks oli rajad pingutuseta ja tervisele ohutult läbida. Omast arust isegi jooksin, kuid võrreldes nendega, keda liikumiskiiruses enam ammu konkurentideks ei pidanud, olin masendavalt aeglane. Kõvadest meestest pole mõtet rääkidagi, need möödusid nagu postist. Mõnes mõttes üsna uskumatu ja ebatavaline seisund, ehkki sellel aastal juba korduvalt kogetud. Ja ilmselt pikaks ajaks nõnda jääv, väljatulek tervisejamadest võtab aega.

Seepärast soovisin eelkõige veatult joosta, nautida orienteerumist ja ilusat ilma.

Rajad olidki huvitavad - esimesel päeval rohkete punktidega lühirada, teisel tavarada pikemate etappidega rohelises, kolmandal lisaks ka füüsiliselt rasked sooületused.

1.päev

Kohe esimesse punkti minekul valisin parempoolse variandi soo äärest, kuid kahjuks polnud võimalik õigest kohast punkti poole pöörata, sest tihe kuusikusein oli ees.

Kaardist ei saanud aru etapil 5-6, kus tumerohelise asemel oli hõre oksarisune noorendik, millest jooksin vaevaliselt läbi, soovides tumerohelist seina kohata.

Paljud kammisid punkti 79 (minul KP15), tegin seda samuti.

2.päev

Suuremaid vigu ei teinud, kuid ometi kaotasin parimatele 14(!) minutit. Maido, kes startis 4 min hiljem, sai mind juba 4. KP-s kätte! Kuid edasi ta enam kaugele ette ei jõudnud, sest tegi päris palju suunavigu, mis meie liikumiskiirused võrdsustas.

3.päev

Sellel päeval kõndisin päris palju, peamiselt just soode ületusel. Muidu tegin samuti rahulikku sörkki. Ka kaardilugemine käis aeglaselt, sest aega ju oli.
Üks suurem viga tuli, etapil 10-11, kus läksin tumerohelise nurgast üles mäkke ja sattusin 100m kaugusele valele künkale!?? Sama vea tegid ka Rooni ja Julge M55 klassis. Tahaks norida kõlvikunurga asukoha osas.
Tulemused kokku

Põlva sprint

Laupäevaõhtune meelelahutus Põlvas oli samuti nauditav. Toreda korraldusega, huvitava rajaga. Jooksin hästi rahulikult ja tugeva piduriga, ometi tegin etapil 8-9 midagi arusaamatut. Esiteks üritasin kõrgust mitte kaotada, minna väikese ringiga (?), seejärel võtsin kaardi 180 kraadi valesti ette. Viga ligi 2 minutit.
Tulemused

Lisaks kogu korraldusele, mis oli hoolega ja hästi tehtud, jättis sügava elamuse toitlustaja. Pakuti väga erinevaid toite, praed olid suured ja väga maitsvad. Lisaks sai külma vaadiõlut, -kalja ja -siidrit, jäätist jäätisemasinast jm. Ja kõik toimis kiiresti ja mõnusalt. Super!

Toidulisand 20 päevaks

Mingigi seletus viimase 7 kuu terviseprobleemidele - liigese- ja lihasvaludele, sagedasele väsimusele ja soovimatusele trenni teha.

Kunagi panin blogisse vastava sissekande klubikaaslastest. Selle järel selgus, et suurem osa orienteerujaist on olnud nakatunud borrelioosi. Haigus on mõjunud inimestele üsna erinevalt. Ise olen üritanud mõningaid pikki võistlusi teha, saanud enam-vähem hakkama, kuid mõnus pole kunagi olnud.

Jukola järel tekkinud haigusevimm on kergelt maha murdnud. Tõsi, Tabasalu sprint polnud selles reas kõige mõistlikum tegu, kuid kunagi ei tea, kas on õigem aktiivselt edasi tegutseda või aeg maha võtta. Tagantjärgi saab öelda, et seekord oleks vist pidanud sprindist loobuma. Nüüd jääb Suvejooks ära. Kahju.

Järgmisel nädalavahetusel Kopra Karikale. Loodetavasti.
Ja siis KAPA 3-le. Loodetavasti.

Autopiloodiga lendamisest o-sprindis (Tabasalu sprint)

Sprindiorienteerumine Tabasalus oli üks huvitav nähtus. Kõik oli lihtne, võta kaart ja jookse rada läbi. Rajameistril polnudki eriti võimalusi keerulisi ülesandeid ja lõkse seada.

Kuid ometi tehti vigu nii et tapab. Põhiklassi esikolmik paugutas kohe esimese punktiga, meie klassis (M50) ei pääsenud pea keegi suurema veata. Vähe sellest, üritati läbida keelatud barjääre, kaotati aega, saadi DSQ-sid. Viimaseid oli Mercury poolt korraldatud Tallinna MV rajal kõvasti. Kuid kordan, rada oli lihtne ja arusaadav.

Mis siis ikkagi toimub võistleja peas, kui ta läbib sprindirada?

Kõigepealt on vaja saada sprinditunnetus kätte ja säilitada külma pead. Selle tõttu tulevad esimeste punktidega vead.

Seejärel saab kätte sobiva rütmi ja kõik on justkui ok. Punktid tulevad kenasti, toimib ettelugemine, kaart on veel selge ja objektid asuvad seal, kus peavad. Kiirus on kontrolli all.

Kuid võistluse teises pooles hakkad tajuma, et mõttetegevusel tekivad üksikud lüngad. See on esimene ohumärk, et hapnik hakkab peast kaduma jalgade suunas. Aeg oleks tempo mõneks hetkeks alla võtta.

Aga ei, tuleb panna samamoodi edasi. Hooned ei asu enam nii selgelt omadel kohtadel, kaart muutub häguseks. Läbipääsude leidmine võtab aega ja kõiki võimalusi enam ei näe ka. Piloodist saab autopiloot, kuid viimasega lendamine on suur õnnemäng. Mõnikord veab, reeglina siiski mitte. Sest autopiloot arvestab ainult kõige üldisemaid andmeid, detailid pole tema jaoks.

Ja siin tuleb mängu rajameister, kes on peale kiireid ja lihtsaid etappe planeerinud raja teise poolde natuke keerulisema ülesande. Nö seab lõksu üles.

Kukkusin minagi sinna, põhiliselt küll endale ise seatud lõksu.

Rada oli lihtne ja kõik oli kontrolli all. Kuni tuli etapp 12-13.

Juba varakult otsisin läbipääse ja tegin rajavaliku vasakpoolse sissepääsu kaudu. Kõige otsemat sissepääsu õuealale ei näinud. KP12-st väljajooksmisel ei allunud suund kontrollile, mis oli selgeks märgiks, et autopiloot oli tööle hakanud. Suunasin autopiloodi paremapoolse läbipääsu poole. Jooksin õuealal KP13 poole, kui ühtäkki avastasin end mingi metsa servalt. Vahepeal oli toimunud täielik blackout, ei suuda ka hiljem taastada, mida sellel ajal mõtlesin.

Keerasin ringi ja nägin minut varem startinud Jaanus Reha punkti võtmas. Tore, sain Reha kätte. Kuid kui punkti juurde läksin, selgus, et see oli hoopis KP14. Seega olin KP13-st mööda jooksnud ja tuli tagasi minna. Viga ca 1:20.

Edasi oli kõik jälle kontrolli all.

Tulemused
SI

Louna-Jukola 2015

Seekord oli Jukola üsna lähedal, vaid paari tunni autosõidu kaugusel Helsingist Paimios (Turu ja Salo vahel).

Meie klubil seekord osalemishuvi polnud. Mul olid jalaga probleemid ja keegi ei viitsinud ka lahja huvi taustal talvel organiseerimist enda peale võtta. Kuid nüüd oli enda seis juba täitsa ok ja liitusin Mercury toreda seltskonnaga, kellel oli puudu mitu meest.  Klubikaaslane Maido Kaljur oli nõus jooksma viimast vahetust.

Sõitsime laupäeval välja üsna varakult, 7.30 Tallinki laevaga, sest naistel algas start kell 14. Polegi ammu naiste starti näinud ega kogu võistlust jälginud. 

Start oli võimas ja liigutav. Huvitavaks läks siis, kui Annika Rihma jõudis Hiidenkiertäjät võistkonnas teise TV punkti teisena ja lõpetas esiotsas 9-ndana. Teises vahetuses viis Jenny Patana võistkonna liidriks ja lõpetas vahetuse koos Leksandsi Gustafssoniga. Siis läks Anu Åkerman, kuid temal ei läinud algus vist kõige paremini. Viimane kolmandik tundus ok ja ta tõi võistkonna vahetusest 8-ndana. Vahe esimestega oli kasvanud üle 5 minuti. Julia Novikova kaotas lõpuvahetuses samuti kohti ja tõi võistkonna finišisse 14.-ndana, kohe KooVee ehk teise eesti-lõhnalise võistkonna (põhiliselt meeskonna) järele. 

Ilusat jooksu tegi TV ekraanil keegi JOKA tiimist, hiljem selgus, et see oli Sigrid Ruul, kes tõi võistkonna avavahetusest 52.-na. 

Enne meeste võistluse starti käisin modeli kaardil. Läbisin ca 6 km ja selgeks sai see, et midagi lihtsat sealt metsast oodata ei ole. Üsna raske oli aru saada küngastest-astangutest-kividest, kõik olid natuke sarnased ja korralikult segi visatud. Tehnilisele maastikule viitasid ka naiste poolt tehtud rohked vead. Ainult Mercury tiimi naised ei kurtnud vigade üle (!?), vaid füüsilisest võimekusest jäi puudu. 

Ise läksin starti avavahetusest. See oli tõeline mustangide galopp, kus mehi kukkus ees ja taga, vasakul ja paremal. Endal õnnestus pääseda. Võtsin stardist rahulikuma rütmi, aimates, et jooksukiirus selles metsas pole määrava tähtsusega. Rada oli avavahetuse jaoks üsna pikk, 13,8km. 

Kuna stardis oli üle 1700 võistkonna, siis oli mets pikkade rividena mehi täis. Jooksin minagi mingis rongis, mis läks üllatavalt otse üle mägede. Polnud vaja palju mõelda, ehkki kaardiga pidi mingi kontakt olema. Ise oleksin kindlasti ümber mägede nikerdanud.

Etapil 1-2 nägin, et rong kaldub minu jaoks vasakule, kuid parandust ei teinud. Liiga vähe mehi jooksis kusagil paremal. Ühesõnaga, lasin end valesse punkti vedada ja suur viga oligi käes.  

Massipsühhoos kiskus ka 4.KP juures valesse piirkonda, koos mitme mehega, kes läksid minu punkti. KP numbreid hõigatakse omavahel üsna palju, kuid kui seltskonna tase on nõrgapoolne, siis ei tohiks kedagi usaldada. Saab vaid aimu, kas ees on tulemas hajutus või mitte. 

Seega  tuli juba teine korralik viga, kus paika sai vaid kaasvõistlejatelt asukohta küsides. Õnneks on soomlased reeglina sõbralikud ja abivalmis, sest sellisel tippmaastikul võib igaüks hätta sattuda.

Järjestikused korralikud vead tulid 11. ja 12. KP-ga. Etapil 12-13 oli ees põhikonkurendi LSF-i särk. Selge, Kaupo Järvel polnud samuti kõige paremini läinud. Tempo oli nõrk, sest tase oli selles tagumises grupis vastav ja möödaminekuvõimalusi nappis. 

Suurema vea tegin veel KP16-ga, kus kõik oli kenasti kontrolli all, neli minu punkti meest veel selja taga. Ühel hetkel tundsin, et olin liiga kaugele jõudnud ja hakkasin kõhklema. Ka kõik teised olid peale minu peatumist segaduses ja suundusid teistesse suundadesse punkti otsima. Ringikestega jõudsin samasse kohta tagasi ja võtsin 20m kauguselt punkti ära. Ja nii lihtne see oligi... 

Ühesõnaga, avavahetus läks sinnasamusessegi, nii palju vigu ühel rajal ei mäletagi. Jätsin tiimikaaslastele võimaluse kohti parandada, mida nad ka kõik toredasti tegid. Lõpuks saime koha alla 500, kuid siiski kaotasime LSF-ile.

Kahjuks ei saanud ka orienteerumiselamust. Massid viisid keskendumise, pimedas ei saanud aru detailidest, ei kaardil ega maastikul. Seisakuid tegin vaid siis, kui asi oli kontrolli alt väljas, seega liiga hilja. 

Jukola võistlust jälgisin suurelt ekraanilt, ka vihma käes, mis algas kusagi 5 paiku. Timo ja Lauri Silla KooVee oli kogu võistluse jooksul tippkonkurentsis, ehkki medaliheitlusest oldi kindlalt väljas peale 6. vahetust. Lõpuks saadi 9.koht, kohe Sildade eelmise kodutiimi Hiidenkiertäjat järel. (Timo kommentaar FB-s: SIIN)

Kogu rada ka.

Tulemused

Ametlik video Jukola stardist

Kui keegi arvab, et pole piisavalt osav Jukolal osalema, siis SIIN näeb ühe tiimi aegu - kokku 27 tundi, teine vahetus 9h 23m. (leidsin Tiina blogist).

Tere kodulinn ehk Tartu Xdream 2015

Pühapäeva hommikul, kui läks lahti teist korda Xdream Tartus, oli mitu tundi varem antud  Svaasimaal start 3-päevasele seiklusspordi võistlusele Expedition Africa, kus meie eliittegijad Silver, Rain, Timmo ja Mann läksid läbimurdesooritust tegema. Mingitest märkidest õhkus enne võistlust läbi, et tiim oli enesekindel ja heas löögihoos, ka Mann eelnevast Hiina piinast taastunud ja vormi kogunud. Esmakordselt elasime nüüd eestlastele kaasa, ka läbi Postimehe, kui maailmatasemel tiimile, kes on võimeline võistlema võidu nimel. Tõsi, kõige kõvemaid tipptiime Svaasimaal polnud, kuid Merrell, Sweco, Peak Performance jt koosnesid liikmetest, kes on tegusid teinud ARWC maailmameistrivõistlustel, st võistelnud esikümnes.

Kui enne starti küsisin Heiti Hallikma käest, et kas ta teab uudiseid Aafrikast, siis vastuseks oli, et eestlased pidid 2 tundi peale starti koos Sweco-ga juhtima. Ja sellise teadmisega läksime oma "sprindile", mis sellel päeval kestis 8h20min.

Olin ise natuke mures, sest tervisega on olnud pikka aega erinevaid probleeme ja treenitus seetõttu üsna vilets. Samas oli Indrek Aarna samuti natuke mures, sest tema jaoks langes Xdream tugevale treeningnädalale. Sellel aastal plaanitud Iroman vajas ja vajab suuremahulisi treeninguid, mida Indrek sihikindlalt ka teeb. Meist kõige noorem töökaaslane, Karmo Kübarsepp, ei muretsenud vist millegi üle, sest ka tema oli kenasti treeninud ja valdas hästi kõiki alasid, mida seiklussport pakkus.

Start sarnanes mõnevõrra eelmise aasta Tartu etapile, kui tiimiliikmed pidid ülesande efektiivseks sooritamiseks lahku minema. Seekord lugesime erinevate graažide uksi (kaardil punased hooned), peale mida saime omavahel jälle kokku KP2-s. Kõige kaugemad 2 garaaži jätsime lahtiseks, sellele, kes esimesena jõuab.

Natuke läks plaaniga viltu, sest Indrek ja Karmo lugesid neid mõlemad, kuid Karmo ootamisega lahkusime KP2-st üsna viimaste seas. Karmo ei leidnud kuidagi läbipääsu viimasest garaažist kokkusaamiskohani, seal tuli minna suure ringiga.

Edasi liikusime tõusvas joones. Eelmise aasta rehvimäe asemel oli seekord Raadi lennuväljal suur punasest liivast mägi, pildistamiseks jällegi suurepärane koht. Sealt hakkas rattaga legendiorienteerumine, millele mina  suurt pihta ei saa ja ei saanud seekordki. Alguses ekslesime õige raja peale saamisega (nagu ka paljud teised tiimid), kuid kui juba otsa kätte saime,siis tegi Indrek legendilugemisega suurepärast tööd. Tõusime selle rattaetapiga päris kenasti. Leidsime ka KP13, mis meie ajaks oli juba tagasi toodud (selle punkti võtmise aeg lahutati hiljem kõikidel protokollist maha).


Peale Vasula järve, kus mõnikord käisime lapsepõlves isaga mootorrattaga ujumas, pidime KP16 hoone keldris päris pikalt sabas seisma, sest kokku said väga paljud A- ja B-raja tiimid. See oli väike rajameistri näpukas, kuid kogu raja kohta sai öelda vaid kiidusõnu. Põnevalt vaheldusrikas, füüsilist jõudu ja taibukust nõudev ning ilma bingo-punktideta.


KP20 juures oli lisaülesanne, mida me kohe läbi ei hammustanud. Oleksime pidanud rahulikult asimuudi ja pikkusega 3 etappi paberile joonistama ja leidma KP asukoha üsna algpunkti lähedalt. Selle asemel tormasime kohe metsa ja koos naiste esitiimiga (Sandberg Reisid) kaotasime võsas palju aega. Eleri tiimiga vahetasime pidevalt kohti ja konkureerisime samamoodi nagu eelmise aasta Tartu etapil. Seekord võitsime meie.

Rulluisuetapp oli piisavalt pikk ja tõusude tõttu kohati ka raske, selle sees olev Lähte mäluorienteerumise lisaülesanne väga vahva.

Jalgsietapp 42-47 vajas hoolikat navigeerimist, kus mitmed tugevad tiimid olid parajalt hädas. Saime paljudest konkurentidest natuke ette, samas kaotasime positsioone järgneval kanuuetapil.

Amme jõgi oli minu jaoks suur üllatus, sest polnud kunagi selle jõe ääres käinud. Kenasti sõidetav, ilusate kärestikega ja tehnilist paadijuhtimist nõudev. Olin viimasega üsna hädas, paat ei tahtnud sujuvalt liikuda, ikka kaldus järsult vasakule, siis paremale, jälle vasakule jne. Pööramistega läks hoog maha ja kaotasime kanuuetapil vähemalt 5 kohta.

KP49 leidmisega läks Karmol päris palju aega, kuid hiljem selgus, et see asus 300m vales kohas ja etapp võeti lõpuajast maha.

Kanuuetapile järgneva rattaetapi sees oli orienteerumine Vorbuse mäel, kus liikmed pidid võtma erinevaid punkte. Kindluse mõttes jagasime rajad nii ära, et mina läksin koos Karmoga ja koos võtsime B- ja C- rajavariantide punktid, Indrek läbis A-variandi. See oli hea mõte, sest eksimise võimalust Vorbuse reljeefikaardil oli piisavalt. Eriti segane oli 64B/C, mis asus justkui ebaõiges kohas, nii suunalt kui vahemaalt, samas tagantjärgi analüüsides vist siiski õigesti (ehkki kivi asemel oli känd). Selles punktiga tegi ACE tugevasti viga.

Imestan aga, et väikeste poistena käisime mõnikord sellel Vorbuse mäel suuskadega alla sõitmas, eelnevalt sinna suustades (ca 7,5km) ja sageli pimedas tagasi koju jõudes. Mäletan, kuidas Tähtvere metsas kihutasin sportlikust hasardist pimedas mööda mingist mehest ja kui hiljem suusaprobleemi tõttu see mees minust mööda sai, nähvas ta üle õla: "Ei maksa niimoodi rabeleda". Olin südamest solvunud ja jätsin mehe näo hästi meelde. Poisikesena kohtasin teda orienteerumispäevakutel, see oli Kalle Kalm ehk Säga, üks tugevamaid orienteerumiskaartide tegijaid.

Jänese raudteesilla all olev KP66 seostus samuti paljude kalalkäikudega lapsepõlvest, ühest kirjutasin kunagi ka siin blogis (pettumuse valmistamisest).

Peale Jänese silda hakkasid rattasõidul krambid, peatusin ja võtsin sisse 2 Magneslife-i. Kaaslased kihutasid kaugele eest ära, natuke juba kartsin, et läheme erinevaid teid pidi KP67-sse.

Jällegi lõppes Tartu etapp Supilinna ja kaarsillaga. Ämblikuvõrgu punkt Tähtveres oli väga lahe, kahjuks pidin krambiohu tõttu ettevaatlikult ronima ja mitu tiimi mööda laskma.

Kartsin krampide pärast kaarsilla ja finišieelset lisaülesannet. Õnneks leevendas külmas Emajõe vees suplemine krampe ja suurepärane oli ka see, et viimast köieronimise ülesannet pidid sooritama vaid 2 liiget.

Aitäh, rajameister, inimliku raja eest, kus ka nõrgematel anti võimalus ellu jääda.

Kokkuvõttes saime 18.koha. Rahul.

Tulemused
Pildid

Karmid krambivalud sain siiski kätte, autos riideid vahetades ja öösel magamise pealt. Kuid see oli juba peale võistlust ja ebaoluline.


Samas oli kõik ebaoluline võrreldes sellega, mis toimus Eesti alpinistidega Peruus. Väga-väga halb ja valus lugu, suur šokk paljudele tuttavatele.

Videokokkuvõte:

Väsimuse kiuste

Käisin täna esmakordselt Audevälja (praegu Kobru) kaardil, mille Tiit Tatter oli juba kolmandat korda kaardistanud, kuid kus pole väga ammu ühtegi o-jooksu tehtud. Eelmine kord kaardistas ta seda aastal 1991 ja 1992 toimus seal Suvejooks?. Samal päeval, kui käibele läks eesti kroon (Urmas Laev, 2015).

Maastik ise oli lahe, ehkki huvitavat reljeefi jagus üsna piiratud alale. Lühiraja osas sai koore põhiklass, kuid kuna ise lähen homme (pühapäeval) Tartu Xdreamile, valisin M50 klassi raja.

Kuid ka sellel rajal oli raske, sest kõva väsimus oli sees nii enne jooksu kui pärast. Loodetavasti saan homseks rivisse, sest tiimikaaslased on füüsiliselt heas seisus.

Tänane jooks algas vale teevalikuga, kus lihtsa teejooksu asemel valisin esimesse punkti otsemineku. Helerohelise metsa piiri ei tajunud, kaldusin suunaga paremale (nägin seda jooksul, kuid tahtsin püüda rohelise piiri, mille sees tegelikult olin).

Kui esimese KP piirkonda jõudsin, ootas seal ees 2min varem startinud Savinov ja punkti juures 2min hiljem startinud Rämmann. Ja nii me kolmekesi lõpuni jooksime. Etapil 7-8 lasksin Andruse ette, et ta viga teeks. See õnnestuski etapil 8-9, kus sain KP9-s kahest konkurendist ca minuti ette. Kuid nad tegid selle vahe kiiresti jooksuga tasa, jäin ise võsasse kinni. Ja nagu ennist ütlesin, oli minek väga raske.

Tulemused

Nüüd peab siis homse päeva üle elama, taastuma ja järgmisel nädalavahetusel Mercury tiimis Jukola avavahetuses lahingusse minema.

Kuid homme on ka Norra MK lühirada,  tänane sprint tühistati puutevaba SI seadistuste tõttu.

Ja veel, pühapäeva hommikul algab Svaasimaal 3-4 ööpäevane Expedition Africa, kus osaleb ka Estonian ACE Adventure Team (nr 16). Pöidlad pihku!

Vigadeta neljapäevak Kloogal

Täna oli huvitav orienteerumine selles mõttes, et jooksust pole mitte midagi kirjutada. Ükskõik, kuidas rajameister Priit Överus ka ei püüdnud vigasid välja meelitada, see tal ei õnnestunud. Jooksin suunaga sirgelt punktist punkti ja that's it. Nagu vennad Sillad.

Mõtlesin, et olen äss, kuid Tarvo Avaste käest sain ikka minutiga :)

Tulemused

Kaks päeva tagasi nägin Balti jaama parklas autot, mille kojamehe vahel oli juba 5 trahvikviitungit. Volvol oli rehv tühi ja tundus, et lähiajal ei plaanita ära sõita. 

Midagi põnevat orienteerujatele:
Meil Eestis on olemas selline metsamaastik (1,5km², suhtelised kõrgused kuni 20m)!

Baltikad Tukumsis

Kui siiani seostasin Tukumsit Lätis põhiliselt huvitava filmimuuseumiga, siis tänaseks on nii linn kui linnalähedane mets Balti meistrivõistlustel kaardiga läbi joostud ja sel moel ka läbi tunnetatud ning mällu salvestatud.

Eelmise aasta KAPA3 radade ja võistlejate teekondade uurimise järel ootasin sealt huvitavat tehnilist orienteerumist ja ei pidanud pettuma. See puudutas eelkõige 1. päeva tavarada, mis pakkus erinevaid teevalikuid, pidevat kaardiga kontaktis olemist ja nõudis enesekindlat sooritust.

Seda viimast mul hetkel polnud, sest korralikul maastikul polegi jookse rohkem kui nädalatagused eestikad teinud, ka füüsiline seisund oli suur küsimärk. Nädala sees käisin korra jooksmas, korra päevakul ja korra rattaga sõitmas.

1.päev - TAVARADA, 6,9km 11KP

Lõpuks ometi pakuti rada, kus oli vähe punkte, kuid korralikud etapid. Selliste radade jaoks on lätlastele tunduvalt rohkem maastikku antud kui meile.

Lühidalt, olin üsna ettevaatlik ja üritasin hoida end kindlalt kaardil. Ometi polnud alguses head kaugusetunnetust ja oli natuke õnnegi, et teine punkt oli just seal, kus arvasin selle olevat.

Rajameister lootis ilmselt pakkuda etapiga 4-5 põnevat teevalikuülesannet, kuid vähemasti Mati Preitof, Rein Rooni ja mina tegime küll ühesuguse valiku - mööda teeradu põhja poolt mädasood.

Etapi 5-6 osas kuulsin enne starti Ats Sõnajala ja Reimo Liivi vahelist vestlust, kus esimene läks otse ja tegi punktipiirkonnas viga, teine aga jooksis väikese ringiga mööda radu ja sai pea 2min parema aja. Ringijooks tundus väga mõistlik, ka seetõttu, et sealt oli kindlam punktile peale minna.

Mõtlesin sellele KP5-st väljudes, kuid esimest rajakest ei näinud ja muutsin plaani otseminekule. Nüüd oli kõige tähtsam peale sooületust teada, kummalt poolt punkti rünnata. Hoidusin parempoolsest variandist, kuid kaldusin suunaga lõpuks ikkagi paremale. Ja sealt tuli edasi-tagasi jooksmisega vähemalt 1,5 min viga. Mis oli ka ainuke selles jooksus.

Tulemuseks 5.koht, kaotust võtjale Kokinsile (Läti) 2 min. Seega oli järgmisel päeval kõik veel võimalik.

Kuid jama oli selles, et peale jooksu ei saanud puusavalu tõttu pea üldse kõndida. Ehkki olin enne jooksu sisse võtnud ühe Diclaci, siis lõpuosas hakkas selle mõju miskipärast ära kaduma ja lõpetamise järel muutus asi väga kehvaks.

Oli ka üsna selge, et õhtusele linnasprindile Tukumsisse ei lähe. Sõitsime 7km kaugusele motelli.

Tulemused


SPRINT Tukumsis, 2,0km 13KP.

Teise õlle järel tundsin ühtäkki, et puus ei tee enam valu. Mati ja Rein olid juba riides ja minekul, kui ütlesin, et olemine tundub täitsa ok ja ma panen ka igaks juhuks jooksuriided selga. Enesetunne oli küll keskmisest joviaalsem, kuid stardini oli veel 1,5h aega. Ilm oli ilus, soe ja päikeseline.

Käisime poes ja kui väljusime, oli õues pime ning sadas vihma. Täitsa jama, sest poleks tahtnud tund aega stardialas vihma käes passida. Õnneks suletud stardiala polnud ja sai autos oma järjekorda oodata. Lapsed läksid jooksma tugeva vihmaga, vanameeste stardiks oli ilm jälle ilus.

Võistlus ise oli tavaline eesti sprint paari keerukama etapiga. Etapp 2-3 oli iseenesest lihtsa lahendusega, kuid hakkasin otsima keerukamat varianti. Miski ütles, et keerukam peaks olema kiirem. Ei lähenenud staadionile põhjast, vaid idast. Korra jooksin ka kinnisesse hoovi, mistõttu tuli viga kokku üle 30 sek.

Etapp 4-5 vajas hoolikat vaatamist ja sellel ajal, kui läbipääse ja paremat teevalikut otsisin, olin väljunud vales suunas. Tegin väikese ringi ümber maja, kuid lahendasin etapi õigesti - lääne poolt.

Tulemus oli meeldiv - I koht. Kahjuks jäi Mati 4-ndaks ja pidi kahetsema, et mind sprindile kutsus.

Tulemused (M55)


2.päev - LÜHIRADA, 4,9km  14KP

Ilm oli mõnus, jalg terav, kõik läks kenasti kuni KP4-ni. Olin 3.kohal, kaotust liidrile 13 sek. Leedukad Abramikas ja Ptašekas liikusid väga hästi, kuid olin nendega kenasti konkurentsis. Peale KP5 ei teinud ma samuti ühtegi viga. Kuid medalikonkurentsist mängisin end välja etapil 4-5.

Lugesin ära tee, millelt punktile lähenen, kuid kahe silma vahele jäi enne ettetulev tee moodi siht. Ja sealt ma siis punkti võtma läksin. Kaart täpselt ei klappinud, kuid veast ei saanud ka kohe aru. Tegin suurema ringi, millega tuli 5 min viga. Kurat.

Pildil on Mati pikal ja raskel finišietapil.

Kokkuvõttes tuli küll 6.koht, kuid samas sain tubli annuse enesekindlust ning optimismi füüsilise seisundi osas. Nüüd tahaks korralike maastikega jätkata ja õhtul panin end KAPA3-le kirja.

Tulemused (M55)

Peale lühirada algas Balti riikide koondiste teatevõistlus. Sealgi oli õnnestumisi ning altminekuid, nagu ka tavarajal, kuid eks osalejad kirjutavad sellest ise. Kui kirjutavad.

Pildil teatejooksu start, kus esimesed mehed pidid heina niitma.

Baltikatel olid Sillad siiski esindatud.

Mart "Semenovitš" Kainel 70

Kui täna õhtul on sõbrad-matkakaaslased Mardi juures ja tähistavad koduses ringis juubelit, siis mina üritan Mardist distantsilt paar rida kirjutada.

Mart "Semenovitš" Kaineliks nimetas Mardi Ülo Suursaar oma veebilehel, kui pani kokku ülevaate 2000.aasta mägimatkast Kaukaasias. Ülo kirjeldas Marti nii:

"Kui tipukirjelduses seisab "prostõje skalõ", siis tunneb Mart ka ilma julgestuseta end seal üsna koduselt, isegi kui kaljud aeg-ajalt püstloodi keeravad."

Pildil on Mart viimase aja ühe sagedasema matkakaaslase Jaan Aineloga, kellega just tulevad koos Matterhorni tipust (2006).

2000.aastal tegime esimese aklimatisatsioonitõusu Bezengi seina vastas olevasse Semenovitši tippu, kus nõelterava harja järel tuli järsk laskumine kurusadulale ja siis nurga taga järsk tõus tipu suunas. Nii meile tundus. Mart läks ees üksi minema, kuulsime vaid allakukkuvate kivide kõva kolinat ... Meie ei järgnenud, valisime teise tee. Mart aga jõudis kenasti tippu. Kirjutasin sellest harjast ka varem blogis, kõrgelt allavaatamise veast.

See oli minule esimene matk koos Mardiga, peale mida jäime käima veel mitmeteks aastateks (pildil on Ülo tehtud skeem 2005.aasta Kaukasuse matka grupiliikmetest, kes kellega olid eelnevalt koos matkal käinud).

Mart on vana vene alpilaagri järguga alpinist, suurte kogemustega mägimatkaja, aktiivne ja osav orienteeruja. Iseloomult rahulik, asjalik, ühesõnaga - väga mõnus matkakaaslane, kellega võis ka 3 ööpäeva kitsas telgis tormivangis olla. Mõned korrad olen Mardi peale ka südamest vihastanud, ükskord siis, kui ta ei suvatsenud end liigutada hetkel, kui palusin tal parema pildikompositsiooni jaoks sammukese kõrvale astuda, teine kord siis, kui ...

Ah, mis ma ikka torisen, Mart on ju Mart ja selle pärast ta meile kõigile meeldib. Sest kõige tähtsam on see, et Mart on soe inimene. Kuid ka mitte liiga :)

Mart võib olla parajalt isepäine, kohati üsnagi individualistlik. Vastasel juhul poleks ta üksi sinna Semenovitšile roninud. Ka Mönchi otsa eelistas minna üksi, mitte liikuda teraval harjal kellegagi ühes köies. Kergetel kaljudel ronib ta hästi, kassid paneb jalga alles viimasel vajadusel. Teda saab usaldada. Ka liustikulõhedest läheb esimesena kenasi üle, ainult teised võivad selja taga sisse kukkuda.

Viimastel aastatel Mart enam ei orienteeru, sõidab ratast, lihvib rulluisutehnikat. Näeb välja väga sportlik. Oskab end hoida, eelistab tegeleda meeldivate asjadega. Ta on itimees, kes süveneb põhjalikult teemadesse, millega tegeleb. Seetõttu on meil päris mitmeid Mardi poolt filmitud ja muusikaga kokku monteeritud vahvaid matkafilme. Filmijana on ta küll natuke mugav, kuid aastaid ka juba parasjagu. Ehkki Mardile on 70 üsna ülekohtune pakkuda, ka sellel aastal ootab ees mägimatk Alpidesse.

Palju õnne, Mart!

Võimalik. No ei ole võimalik ehk EMV Miilas

Kui hommikul, teel Miilasse EMV lühirajale, Atsi Sauelt peale võtsime, oli tal näpus Raul Rebase raamat Gerd Kanterist "VÕIMALIK". Võtsin lugemiseks ja enne ei lõpetanud, kui läbi sai. Tõsi, vahele jäid veel kaks orienteerumisvõistlust - lühirada ja põhiklassi teade ning Eurovisioon. Huvitav fakt oli raamatus prof Mihkel Zilmerist, Kanteri tiimi toidunõustajast, kes oli kunagi ansambli Rajacas liige ja blogi eelmises sissekandes toodud laulu "Tuhanded külad" autor!

EMV osas mingeid eesmärke polnud, see oli mulle hooaja esimene o-võistlus, nö karjalase. Energiat täis kevadise vasika tunnet polnud, sest füüsiline vorm oli vilets ja rõhus päris suur väsimus. Tehnilistest oskustest ei osanud midagi arvata, sellele sain selge vastuse pühapäeva lõunaks - asi oli ikka totaalselt käest ära.

Lühirada algas väiksema komistusega juba esimeses punktis. Totaalselt kaldusin vasakule etapil 2-3 ja sealt tuli juba viga, mis kustutas igasuguse võimaluse heale kohale. Peale seda ei suutnud enam ka korralikult liikuda, väsimus vajutas vastu maad. Lihtne tundus etapp 5-6, kuid kaldusin jälle vasakule ja kaotasin igasuguse kontrolli asukoha üle.

Edasi tuli vigadeta sörk lõpuni. Raske oli olla, mitte ebaõnnestunud võistluse pärast, vaid energiavaakumist. Seista oli raske, istuda samuti. Käisime Mõedaku turismitalus saunas, magasin natuke ja alles Eurovisiooni eel hakkas energia kehasse tulema. Kolmekesi koos president Valju Tali ning Marek Karmiga vaatasime lauluvõistluse lõpuni.

Tulemused

Pühapäeval oli enesetunne hoopis parem. Kui eile mõtlesin, et ei suuda isegi keskmist lühikest teateetappi ära joosta, siis nüüd oli päike taevasse tõusnud. Päriselt ka. Ilm oli väga ilus ja Meelis Mälter tegi 1.vahetuses suurepärase jooksu.

Läksin koos Jaan Tarmakuga stardist minema, kuid hajutusvariandid esimesse punkti olid erinevad.

Etapil 1-2 juhtus aga midagi eriskummalist. Jälle kaldusin kõvasti vasakule ja jõudsin totaalselt valesse piirkonda. Muidugi polnud seal ka teisi jooksjaid. Mitu korda jõudsin sama sadulani, kuni lõpuks otsustasin idapoolsele teele välja joosta. Ettetulnud siht lükkas jälle tagasi, kaardil ei näinud kollase joonega sihte. Lõpuks suundusin jällegi teele, mis ei tulnud ega tulnud. Hoopis vale punkt (34) tuli ette. Sealtki võtsin vale suuna tagasi ja nii see aeg kadus ja kadus: oma arust ca 10min viga, tegelikkuses 24min (!). No ei mäletagi sellist megapummit, va eelmise aasta TAOK rogainil, kui Marjega tegime ühe punktiga 30 min viga.

Kuid see polnud veel kõik, sest ka 7. KP-ga tuli paras kaar sisse. Olin siis koos klubikaaslase Heiki-Rein Kiisleriga.

Kuid EMV oli äge - huvitav maastik, nõudlikud rajad ja hea kaart.




Tipptegijad on aga võimsad, suurtulemus ON VÕIMALIK.