Sunday, June 28, 2015

Ühetaktilisega Koprakarikal


Sisepõlemismootoriga on lood kehvad, isegi väga. 3-päevase Koprakarika eesmärgiks oli rajad pingutuseta ja tervisele ohutult läbida. Omast arust isegi jooksin, kuid võrreldes nendega, keda liikumiskiiruses enam ammu konkurentideks ei pidanud, olin masendavalt aeglane. Kõvadest meestest pole mõtet rääkidagi, need möödusid nagu postist. Mõnes mõttes üsna uskumatu ja ebatavaline seisund, ehkki sellel aastal juba korduvalt kogetud. Ja ilmselt pikaks ajaks nõnda jääv, väljatulek tervisejamadest võtab aega.

Seepärast soovisin eelkõige veatult joosta, nautida orienteerumist ja ilusat ilma.

Rajad olidki huvitavad - esimesel päeval rohkete punktidega lühirada, teisel tavarada pikemate etappidega rohelises, kolmandal lisaks ka füüsiliselt rasked sooületused.

1.päev

Kohe esimesse punkti minekul valisin parempoolse variandi soo äärest, kuid kahjuks polnud võimalik õigest kohast punkti poole pöörata, sest tihe kuusikusein oli ees.

Kaardist ei saanud aru etapil 5-6, kus tumerohelise asemel oli hõre oksarisune noorendik, millest jooksin vaevaliselt läbi, soovides tumerohelist seina kohata.

Paljud kammisid punkti 79 (minul KP15), tegin seda samuti.

2.päev

Suuremaid vigu ei teinud, kuid ometi kaotasin parimatele 14(!) minutit. Maido, kes startis 4 min hiljem, sai mind juba 4. KP-s kätte! Kuid edasi ta enam kaugele ette ei jõudnud, sest tegi päris palju suunavigu, mis meie liikumiskiirused võrdsustas.
3.päev

Sellel päeval kõndisin päris palju, peamiselt just soode ületusel. Muidu tegin samuti rahulikku sörkki. Ka kaardilugemine käis aeglaselt, sest aega ju oli.
Üks suurem viga tuli, etapil 10-11, kus läksin tumerohelise nurgast üles mäkke ja sattusin 100m kaugusele valele künkale!?? Sama vea tegid ka Rooni ja Julge M55 klassis. Tahaks norida kõlvikunurga asukoha osas.
Tulemused kokku

Põlva sprint

Laupäevaõhtune meelelahutus Põlvas oli samuti nauditav. Toreda korraldusega, huvitava rajaga. Jooksin hästi rahulikult ja tugeva piduriga, ometi tegin etapil 8-9 midagi arusaamatut. Esiteks üritasin kõrgust mitte kaotada, minna väikese ringiga (?), seejärel võtsin kaardi 180 kraadi valesti ette. Viga ligi 2 minutit.
Tulemused

Lisaks kogu korraldusele, mis oli hoolega ja hästi tehtud, jättis sügava elamuse toitlustaja. Pakuti väga erinevaid toite, praed olid suured ja väga maitsvad. Lisaks sai külma vaadiõlut, -kalja ja -siidrit, jäätist jäätisemasinast jm. Ja kõik toimis kiiresti ja mõnusalt. Super!

6 comments:

Anonymous said...

Tänapäevaste võimaluste korral (eelnev kaardimaterjal, lidar jne) on häbiväärne sellist jama toota. Mind huvitab, kas kaardistaja maastikul üldse käis?

eduardp said...

Miks siis kohe nii? Minu arust oli kaart vägagi ok ja minu vead seotud liiga ühekülgse infotöötlusega. Oleks mitut parameetrit korragaga jälginud, poleks mitut jama teinud.

Anonymous said...

Reljeefi (Lidar) üle ei nurise, aga läbitavus, (pool)lagedad jmt. olid kohati tõesti "üliüldistatud".
RR

Anonymous said...

Eks võistlust võib teha igasugusel kaardil ja nagu ütles orienteerumiskorüfee: ära virise - võitjad selguvad alati.
Iseasi, kas kaart vastab maastikule. Miks sa esimesel päeval esimesse punkti otse ei läinud? Vast sellepärast, et ees oli tihe kuusemets.
Kui ikka vana kaart on paljuski parem kui uus, siis ei pea uue tegemiseks ressursse raiskama. Tundus, et kohati on lähtutud ainult lidari joonest, maastikul käimata ja metsa läbikammimata.

Anonymous said...

Hatikul saaks teha väga asjaliku kaardistajate koolituse - on kaks väga erinevat maastiku kaardistust. Kumb on õige ja kumb on vale, mida kaardistada ja kuidas tõlgendada kaardistamist väärivat.
Kas on tegemist erineva koolkonnaga või on tegemist puudustega kaardistamisel.
Kuidas rajameister kaardiga hakkama sai? Rajad olid head.

eduardp said...

Jah, miks ka mitte: Veermäe vs Oras. Ehkki pean ise tunnistama, et ma erinevate kaardistajate käekirja joostes ei erista.