Friday, June 12, 2015

Tere kodulinn ehk Tartu Xdream 2015

Pühapäeva hommikul, kui läks lahti teist korda Xdream Tartus, oli mitu tundi varem antud  Svaasimaal start 3-päevasele seiklusspordi võistlusele Expedition Africa, kus meie eliittegijad Silver, Rain, Timmo ja Mann läksid läbimurdesooritust tegema. Mingitest märkidest õhkus enne võistlust läbi, et tiim oli enesekindel ja heas löögihoos, ka Mann eelnevast Hiina piinast taastunud ja vormi kogunud. Esmakordselt elasime nüüd eestlastele kaasa, ka läbi Postimehe, kui maailmatasemel tiimile, kes on võimeline võistlema võidu nimel. Tõsi, kõige kõvemaid tipptiime Svaasimaal polnud, kuid Merrell, Sweco, Peak Performance jt koosnesid liikmetest, kes on tegusid teinud ARWC maailmameistrivõistlustel, st võistelnud esikümnes.

Kui enne starti küsisin Heiti Hallikma käest, et kas ta teab uudiseid Aafrikast, siis vastuseks oli, et eestlased pidid 2 tundi peale starti koos Sweco-ga juhtima. Ja sellise teadmisega läksime oma "sprindile", mis sellel päeval kestis 8h20min.

Olin ise natuke mures, sest tervisega on olnud pikka aega erinevaid probleeme ja treenitus seetõttu üsna vilets. Samas oli Indrek Aarna samuti natuke mures, sest tema jaoks langes Xdream tugevale treeningnädalale. Sellel aastal plaanitud Iroman vajas ja vajab suuremahulisi treeninguid, mida Indrek sihikindlalt ka teeb. Meist kõige noorem töökaaslane, Karmo Kübarsepp, ei muretsenud vist millegi üle, sest ka tema oli kenasti treeninud ja valdas hästi kõiki alasid, mida seiklussport pakkus.

Start sarnanes mõnevõrra eelmise aasta Tartu etapile, kui tiimiliikmed pidid ülesande efektiivseks sooritamiseks lahku minema. Seekord lugesime erinevate graažide uksi (kaardil punased hooned), peale mida saime omavahel jälle kokku KP2-s. Kõige kaugemad 2 garaaži jätsime lahtiseks, sellele, kes esimesena jõuab.

Natuke läks plaaniga viltu, sest Indrek ja Karmo lugesid neid mõlemad, kuid Karmo ootamisega lahkusime KP2-st üsna viimaste seas. Karmo ei leidnud kuidagi läbipääsu viimasest garaažist kokkusaamiskohani, seal tuli minna suure ringiga.

Edasi liikusime tõusvas joones. Eelmise aasta rehvimäe asemel oli seekord Raadi lennuväljal suur punasest liivast mägi, pildistamiseks jällegi suurepärane koht. Sealt hakkas rattaga legendiorienteerumine, millele mina  suurt pihta ei saa ja ei saanud seekordki. Alguses ekslesime õige raja peale saamisega (nagu ka paljud teised tiimid), kuid kui juba otsa kätte saime,siis tegi Indrek legendilugemisega suurepärast tööd. Tõusime selle rattaetapiga päris kenasti. Leidsime ka KP13, mis meie ajaks oli juba tagasi toodud (selle punkti võtmise aeg lahutati hiljem kõikidel protokollist maha).


Peale Vasula järve, kus mõnikord käisime lapsepõlves isaga mootorrattaga ujumas, pidime KP16 hoone keldris päris pikalt sabas seisma, sest kokku said väga paljud A- ja B-raja tiimid. See oli väike rajameistri näpukas, kuid kogu raja kohta sai öelda vaid kiidusõnu. Põnevalt vaheldusrikas, füüsilist jõudu ja taibukust nõudev ning ilma bingo-punktideta.


KP20 juures oli lisaülesanne, mida me kohe läbi ei hammustanud. Oleksime pidanud rahulikult asimuudi ja pikkusega 3 etappi paberile joonistama ja leidma KP asukoha üsna algpunkti lähedalt. Selle asemel tormasime kohe metsa ja koos naiste esitiimiga (Sandberg Reisid) kaotasime võsas palju aega. Eleri tiimiga vahetasime pidevalt kohti ja konkureerisime samamoodi nagu eelmise aasta Tartu etapil. Seekord võitsime meie.

Rulluisuetapp oli piisavalt pikk ja tõusude tõttu kohati ka raske, selle sees olev Lähte mäluorienteerumise lisaülesanne väga vahva.

Jalgsietapp 42-47 vajas hoolikat navigeerimist, kus mitmed tugevad tiimid olid parajalt hädas. Saime paljudest konkurentidest natuke ette, samas kaotasime positsioone järgneval kanuuetapil.

Amme jõgi oli minu jaoks suur üllatus, sest polnud kunagi selle jõe ääres käinud. Kenasti sõidetav, ilusate kärestikega ja tehnilist paadijuhtimist nõudev. Olin viimasega üsna hädas, paat ei tahtnud sujuvalt liikuda, ikka kaldus järsult vasakule, siis paremale, jälle vasakule jne. Pööramistega läks hoog maha ja kaotasime kanuuetapil vähemalt 5 kohta.

KP49 leidmisega läks Karmol päris palju aega, kuid hiljem selgus, et see asus 300m vales kohas ja etapp võeti lõpuajast maha.

Kanuuetapile järgneva rattaetapi sees oli orienteerumine Vorbuse mäel, kus liikmed pidid võtma erinevaid punkte. Kindluse mõttes jagasime rajad nii ära, et mina läksin koos Karmoga ja koos võtsime B- ja C- rajavariantide punktid, Indrek läbis A-variandi. See oli hea mõte, sest eksimise võimalust Vorbuse reljeefikaardil oli piisavalt. Eriti segane oli 64B/C, mis asus justkui ebaõiges kohas, nii suunalt kui vahemaalt, samas tagantjärgi analüüsides vist siiski õigesti (ehkki kivi asemel oli känd). Selles punktiga tegi ACE tugevasti viga.

Imestan aga, et väikeste poistena käisime mõnikord sellel Vorbuse mäel suuskadega alla sõitmas, eelnevalt sinna suustades (ca 7,5km) ja sageli pimedas tagasi koju jõudes. Mäletan, kuidas Tähtvere metsas kihutasin sportlikust hasardist pimedas mööda mingist mehest ja kui hiljem suusaprobleemi tõttu see mees minust mööda sai, nähvas ta üle õla: "Ei maksa niimoodi rabeleda". Olin südamest solvunud ja jätsin mehe näo hästi meelde. Poisikesena kohtasin teda orienteerumispäevakutel, see oli Kalle Kalm ehk Säga, üks tugevamaid orienteerumiskaartide tegijaid.

Jänese raudteesilla all olev KP66 seostus samuti paljude kalalkäikudega lapsepõlvest, ühest kirjutasin kunagi ka siin blogis (pettumuse valmistamisest).

Peale Jänese silda hakkasid rattasõidul krambid, peatusin ja võtsin sisse 2 Magneslife-i. Kaaslased kihutasid kaugele eest ära, natuke juba kartsin, et läheme erinevaid teid pidi KP67-sse.

Jällegi lõppes Tartu etapp Supilinna ja kaarsillaga. Ämblikuvõrgu punkt Tähtveres oli väga lahe, kahjuks pidin krambiohu tõttu ettevaatlikult ronima ja mitu tiimi mööda laskma.

Kartsin krampide pärast kaarsilla ja finišieelset lisaülesannet. Õnneks leevendas külmas Emajõe vees suplemine krampe ja suurepärane oli ka see, et viimast köieronimise ülesannet pidid sooritama vaid 2 liiget.

Aitäh, rajameister, inimliku raja eest, kus ka nõrgematel anti võimalus ellu jääda.

Kokkuvõttes saime 18.koha. Rahul.

Tulemused
Pildid

Karmid krambivalud sain siiski kätte, autos riideid vahetades ja öösel magamise pealt. Kuid see oli juba peale võistlust ja ebaoluline.


Samas oli kõik ebaoluline võrreldes sellega, mis toimus Eesti alpinistidega Peruus. Väga-väga halb ja valus lugu, suur šokk paljudele tuttavatele.

Videokokkuvõte:

5 comments:

Anonymous said...

Rulluisutamine ja Lähte vaatetorn olid peale KP20 lisaülesannet. Tekstis on need vales järjekorras.

eduardp said...

Aitäh täpsustamast. Lisasin rulluisu ja Lähte o-d puudutavad laused sisse hiljem, nüüd panin õigesse kohta.

Anonymous said...

Valesti polnud mitte kanuuetapil KP49, vaid rattaetapil KP19 tunnusnumbriga 49.

eduardp said...

Huvitav, selle leidsime pikas rivis kenasti üles...

Anonymous said...

ja see, et te majakeses ootasite komposteerimist, oleks võinud ükskõik millises teises punktis juhtuda - asjaolude kokkulangevus, mitte rajameistri näpukas :)