Jumal on sellel aastal suusaorienteeruja

Sellel talvehooajal pole ära jäänud vist mitte ükski suusaorienteerumise võistlus. Veel enam, ka möödunud aasta suusaorienteerumise EMV sprindid tehti järgi, ehk võiks ka järgmise aasta EMV-d juba ette läbi viia, lumepuudust niipea näha pole.

Minu jaoks oli tänane TONi poolt korraldatud suusa-o sprint Padisel selle aasta esimeseks kaardiga suusatamiseks. Keila superradadel (pildil) olen saanud suusakilomeetreid koguda, kuid suusaorienteerumine on hoopis teine ala. 

Meie klassi rada (M55) oli lihtne, ilma keeruliste teevalikute ja suuremate pööramisteta. Päris palju sai kasutada head laia suusarada. Ole ainult mees ja vajuta. Rajameister Tiit Tatter oli mh ka vana suusaorienteeruja, kohtasin teda nädal varem Keila suusarajal.

Võistlusest pole palju kirjutada. Stardis ei jõudnud 15 sekundiga kaarti planšetile panna. Esimeses punktis kukkusin, ei saanud kohe püsti. Kukkusin lumes ka KP5-st üles ronides, jälle oli raskusi püstisaamisega. Mingit suurt viga ei teinud, lõpus oli rabelemisest isegi kurk "verine" (!??). Kuid kaotasin parimatele 7(!) minutit. Väga ebamugav oli kogu aeg, ei mingit naudingut. Ainult suusk libises hästi.

Kodus vaatasin ka põhiklasside teadet. Tulemustes üllatusi polnud, ehkki liiga erinevate hajutuste tõttu kadus vahetu konkurentsi pinge ära.

Põhiklassi tegijatest on silma jäänud Sander Pritsik, kes on kõigil neljal suusa-o EMV rajal saanud medali. 

Lääne-Harju valla FB-s oli täna selline postitus (pildil). Huvitav, kuhu need 9 tundi Madis Vaikmaal eile kulusid?

Tulemused

Kuidas ma Petsi käest ära sain

Kuulan alati huviga kolme sportlase iganädalast Vestluspäevaku podcast-i. Timo, Sander ja Peeter/Pets on suutnud seda elus hoida juba üle aasta, vaid mõned üksikud korrad on vahele jäänud. Viimane Vestluspäevak kandis numbrit 60.

Kahtlemata on jututoa sihtgrupiks orienteerujad ja üllatuksin, kui huvilisi oleks ka teistelt spordialadelt. Hetkel maailma tipporienteerujate hulka kuuluv Timo Sild on vestluse ankur, hoides ise tagasihoidlikku joont ja püüdes tasakaalustada või ka pehmendada teravaks minevaid teemasid ja kriitilisi seisukohti. Viimaseid kahtlemata tekib ja tänu  Peeter Pihlile, kes esitab oma mõtteid vabalt ning energiliselt, on vestluses nii värvi kui intriigi. Usun, et intriigi tekitamine pole meestel eraldi eesmärgiks, kuid kui kedagi juba hindama-arvustama hakatakse, siis sellest pääsu pole. Seetõttu riivab vestlus nii mõnegi sportlase enesehinnangut või isegi -väärikust, milleks minu arust küll mingit põhjust pole. Mehed teavad seda ja ei unusta muret aeg-ajalt kordamast, ise selle üle itsitades. Sander on ehk kõige rahulikum ja vaoshoitum kaaslane, ilma kelleta võib ka saade toimumata jääda. Kuid ilma Timo ja Petsita ilmselt mitte. Huumorimeel pole võõras ühelegi "kolmest soome tenorist", osatakse mõnusalt improviseerida ja ka iseenda üle nalja heita. Naerda saab sellel üritusel alati ja vahel päris kõvasti. 

Kunagi ammu, kui sisenesin orienteerujate ringkonda, kommenteerisin mõningaid teemasid o-listis. Blogi siis polnud, kuid tahtmine üht-teist ära öelda oli siiski olemas. Nii mõnigi ärritus tookord liigsest lobast (näit Mihkel), samas oli ka kaitsjaid (Markus) (NB! naerukoht).  Kui alustasin Etsi blogiga (2009), siis üllatusin kõvasti, kui ärritasin sellega mõningaid inimesi. No ei olnud kriitiline, kohati aus küll, kuid hoidsin siiski sõbralikku joont.

Kirjutamisega on võimalik kriitilist hoiakut pehmendada, kuid selleks tuleb aeg-ajalt nö seedimiseks väike paus teha. Rääkimisel nii ei saa, sest seal oleks vaikimishetk imelik. Ikka usud, et kuna öeldu pole pahatahtlik, siis võetaksegi seda niimoodi. Kuid nii see alati pole, kahjuks sageli pole. Kõigil ei ole sarnane kaitsekilp lõõpimiste ja kriitika suhtes, samasugune huumorimeel. Viimasel aastakümnel on ühiskonnas toimunud suured muutused, peab hoolikamalt mõtlema, mida öelda, sest vastasel korral keegi solvub. Ja kohati täiesti jaburate asjade peale. Veel nõukogude ajast pärit inimesena tunnen, et mida nö kohitsetumaks ja formaal-viiskamaks (st igavamaks) suhtlemine läheb, seda rohkem tahaks ekstra selle vastu end vürtsikamalt ja otsekohesemalt väljenduda. Ei, mitte kurjalt ja mitte labaselt, vaid mitte lumehelbekese stiilis suheldes. Seetõttu mulle meeldib Pets, kes selles osas risti ette ei löö, kuid jääb minu arust viisakuse piiridesse. Silmaring on lai kõigil meestel, üht-teist kasulikku ja põnevat jääb ka kõrvade vahele. 

Ja nüüd pealkirjast. 

Pagana lahe oleks visata nalja nende meeste üle, kuid kahjuks oleme erinevatest põlvkondadest ja  vastasseise pole eriti olnud. Timoga ei mäleta ühtegi, Sandrile näitasin kunagi Jukola esimeses vahetuses põhja suunda (äkki näitasin ka asukohta, täpselt ei mäleta). Ta oli nimelt oma kompassi katki kukkunud.

Kuid Petsiga on tulnud nii mõnelgi korral konkureerida. Aastal 2007 läksime Matiga (47 aastat vana, nagu minagi) miskipärast talvetriatloni võistlusele, lausa Eesti meistrivõistlustele, mis toimusid Lähtel. Enne starti nägin Makut (Margus Marrandit), vilksamisi ka noort Peeter Pihli (22). Viimane oli lõpetanud oma noortespordi karjääri, kuid ei olnud veel sisenenud täiskasvanute maailma. Oli selline "ни рыба ни мясо" tegelane. 

Esimene ala oli 4 km jooks. Vajutasin korralikult ja jõudsin vahetusalasse neljandana. Urmas Utar oli klass omaette. Kõrvalolev protokoll ütleb, et Pets kaotas mulle 4 sekundiga. Ratast olin siis vähe sõitnud ja kaotasin kõvasti kohti, sain isegi Matilt ära. Õnneks oli rattaetapp lühike (7,6 km).

Ja siis tuli suusk. Pagan küll, olid aga Lähtel tõusud! Niisama suudan veel sõita, kuid nendel pikkadel tõusudel oli tõesti raske. Ja ka seal möödus hulk konkurente kuni jäin viimasel ringil üksi sõitma. Mõtlesin, et saan rahulikult lõpuni tiksuda, kuid nagu kiuste ilmus selja taha mingi tüüp. Tõstsin natuke tempot ja viskasin pilgu taha - Pihl, raisk. Pikal laskumisel andsin kõvasti hoogu juurde ja kui rada läks kaheks, pöörasin paremale. Vajutasin ja vajutasin, kuid konkurent oli ühtäkki kadunud. No mida? Hakkasin kahtlema ja läksin tagasi. Olingi pööranguga eksinud ja Petsi käest kotti saanud. 

Samal aastal (2007) toimusid Euroopa meistrivõistlused 24h rogainis Smiltenes. Tulime seal Mati ja Marjega absoluutklassis 3. kohale (üldjärjestuses 9. 162-st), olles parimad eestlased. Karm ilm oli, öösel tegime vihmas tunnise vea, kuid võitlesime lõpuni. Lugu on SIIN, tulemused leiab SIIT. Noored Pihl-Kiilberg panid alguses kõva hooga minema, kuid tegid vaid pool ülesannet, st olid rajal 13 tundi.

Aastal 2007 ühinesin Xdreamil Maku ja Tiit Tähnasega. Esimesel etapil oleks peaaegu pjedestaalile saanud, kui vaid hirmunud Raul Kudre oleks natuke kauem jõe ületusel trossi otsas rippunud (tulemused). Pilt on II etapilt Otepäält.

Maraton 100 näitab, et aastal 2004 olime mõlemad Petsiga jooksnud poolmaratoni. Ja ta võitis mind siis 2 sekundiga.

Vigaderohke lend Taškenti ehk võimalik ainult NLiidus

Veebruar on populaarne mäesuusatamise kuu. Aeg-ajalt tekib probleeme lennuliiklusega, kuid lõpuks jõuavad kohale kõik. 

Väljalennuga Taškenti tekkisid probleemid ka minul, kui 1991. aasta veebruaris läksin esimest (ja senini viimast) korda elus mäesuusatamist proovima. Kursavend Mati Stroom, geoloog EG Keila Geoloogiaekspeditsioonist, organiseeris selle reisi ja kutsus lisaks kolleegidele Anatoli Kuptsovile ja Marinkale ka mind. Tänu Matile sattusin kunagi Kamtšatkale, hääletamisreisile peale Krimmi praksi jm.

Juhtus nii, et pidin neile hiljem järele lendama, ma ei saanud eelnevalt Buhhaarat ja Samarkandi külastada. Polsport'i suusad sain Tuvikese Artsilt,  raamatukogust võtsin ühe prantslase mäesuusatamise tehnika õpiku. Ma ei teadnud, kas oskasin mäesuuskadega sõita või mitte, lihtsalt polnud seda varem proovinud. Mägedes olin suusatanud küll, tõsi raske kotiga seljas. Laskumisel Kaptšali kurult Altais (1984) oli seljas 25 kg kott, kõhu peal Heli 20 kg kott ja nööriga taga Salvo kelk 10 kg varustusega. Pikk laskumine oli paksus lumes kurnav ja Helil tekkisid probleemid südamega. Vähemalt korra kukkusin, eneseleidmine lume alt, kottide maha- ja selgatõstmine - kõik see võttis korralikult ähkima. Kuid alla saime lõpuks kõik.
    Pildil tõus Kutšerla kurule. Laskumine teiselt poolt oli tunduvalt järsem.

Kuna sõber Aksi pere elas Assakul (pilt tehtud Assaku maja ees), siis kasutasin sageli reisile minnes nende teenust, jättes oma auto sinna ootama. Seekord oli Agu ise tööl, kuid Ene oli alla 2 aastase tütre Kadriga kodus. Esialgu oli kõik lihtne ja selge - Ene pakkis Kadri mu punakas-oranži "Žigulisse", sõitsime lennujaama ja Ene tuli minu autoga koju tagasi.
    Pildil Ene Kadriga keskel, minu auto paistab paremal nurgas.

Lennujaamas aga selgus, et Taškent lennukeid vastu ei võta, liiga paks udu oli seal. Väljalennu aeg jäi ebaselgeks, tuiasin niisama ringi kuni lükati veel 2h edasi. Kutsusin Entsiku järgi (koos Kadriga, muidugi), et koduses miljöös natuke mõnusamalt aega surnuks lüüa. Mingil hetkel viskas Ene mind uuesti lennujaama.
    Pildil Tallinna lennujaam aastal 1991, kuid mõned kuud hiljem (pilt Internetist).

Lendu lükati jälle edasi. Igavusest käisin ära 0-korrusel, kus pakivedajate vahel käis korralik venekeelne sõim. Paras bardakk, mõtlesin. Ühel hetkel avastasin, et mul on millegipärast kaks piletit. Ühe müüsin tagasi. Jätkuvalt lükati lendu edasi. Kutsusin Entsiku järgi ja sai aega natukene mugavamalt nende pool veeta. Siis jälle tagasi lennujaama. 

Asi tundus üsna lootusetu. Kogenud Venemaal reisijana teadsin, et kui otse ei saa, siis tuleb minna ringiga. Olin kunagi lennanud Taškendist Moskvasse suure vene aerobussi IL-86-ga. Arvasin, et need lennukid suudavad ka udus maanduda ja lennuliiklus Moskva ning Taškendi vahel toimib. Mõeldud, tehtud - lähen proovin lennata Moskvast. Tallinn-Taškendi piletit oli võimalik kasutada ka Tallinn-Moskva-Taškendi piletina. Istekoha pidi muidugi Moskvast saama.

Jätsin telefoni teel Entsikuga hüvasti (NB! mobiile siis polnud) ja lendasin Moskvasse. Šeremetjevost oli 1-1,5 tundi bussisõitu Domodedovo lennujaama. Bussijuht oli ilmselgelt kõvasti pohmellis ja pidi mitu korda roolis magama jääma. Istusin esimeses reas ja olin kogu tee valmis rooli juurde hüppama. 

Domodedovo lennujaam (pildil), kust väljusid Kesk-Aasia jt lennud, oli rahvast paksult täis. Mitmesse sihtpunkti lennud ei väljunud, sh Taškenti. Tundsin, et nüüd olen parajas pasas. Keegi ei öelnud, millal väljalend tuleb, kuid tundus, et asi oli lootusetu. Piletit (istekohta) ka polnud, kassale ligi ei pääsenud.

Jälle mõeldud, jälle tehtud - sõitsin bussiga tagasi Šeremetjevo lennujaama ja sain seal üsna pea Tallinnasse viivale lennukile. Kohale jõudes helistasin Entsikule. Ta arvas esialgu, et helistan Taškendist, kuid tema üllatuseks vastasin, et ootan sind Tallinna lennujaamas. Jaamas oli teatatud, et väljalend Taškenti ei tule varem kui paari tunni pärast. 

Entsik tuli jälle minu autoga järgi, sest nende auto oli Aksi käes. Assakul sai kohv just valmis ja ehkki paarist tunnist oli möödunud vaid 15 minutit, otsustasin siiski helistada lennujaama. Küsimusele, "Millal passadka on?" sain kiire vastuse, et see (boarding/ pealeminek) juba käib!!??

No nüüd läks kiireks. Entsik ei jõudnud Kadrile jalanõusidki jalga panna, tuli kohe lennujaama kihutada. Olin roolis ja kui jõudsin lennujaama estakaadi kalde peale, suri auto mootor välja ja käima enam ei läinud. Kõikide nende edasi-tagasi sõitudega oli bensiin otsa saanud. 

Võtsin oma koti (suusad läksid varem Matiga) ja jooksin lennuki peale, jättes Ene koos 2-aastase Kadri ja minu puna-oranži 21023-ga sinna mäe peale seisma. Tšau!

Varsti olin Taškendis. Kuidas Ene koju sai, seda ta enam ei mäleta. Kuid Taškendist tagasi jõudes oli pere koos ja ka minu auto täiesti sõidukõlbulik.

See juhtus Nõukogude Eesti eksisteerimise viimasel aastal. Elu Usbekistanis oli odav ehkki rublad kehtisid nii siin kui seal. 

Mäesuusakeskus Tšimgan (Chimgan) asus Taškendist ca 90 km idas. Hotelliks oli suur korrusmaja, õues pakuti 1 rubla eest sašlõkki, mis oli meie jaoks väga odav. Kohe hotelli juurest läks mäkke suusatõstuk, kus pulk tuli panna jalgade vahele. Vähe keeruline oli, kuid sain sellega hakkama. Kui üks tross lõppes ära, algas teine. Panin ka seal pulga jalgade vahele ja sõit jätkus. 

Sõidu lõpp asus aga terava mäeharja otsas, kus alguses oli pööramiseks maad mõni meeter, siis 5, siis 10 ja seejärel juba rahulikum (pildil vist rada 7). Olin esimest korda mäesuuskadega kitsal laskumisrajal ja tuli meelde tuletada kogu õpitu, mida olin lennukites raamatust lugenud. See polnud lihtsalt teoreetiline lugemine vaid ma mängisin kõik need raskuskeskme vahetused, jalalt jalale üleminekud jm oma kehas läbi. Tehes seda mitmeid kordi. Nüüd tuli kehamälu kasutada ja üllatus-üllatus, pööramised tulid väga kenasti välja. Nii kui raskuse kannale viisin, nii ka suusk pöörama hakkas, siis teine jalg kõrvale ja sama vastupidi. Kogenud mäesuusatajale naljaks jutt, kuid täiesti algajale vinge värk.

Päevaga sai tunde päris hästi kätte ja peagi oli aeg minna kaugemale - Beldersai radadele. Seal olid juba suuremad tõstukid, kuid ühtegi kinnist küll ei mäleta. Enamus inimesi sõitsid mäe ülemises osas, kus olid laiad mõnusad nõlvad ja spetsiaalne bugrade (moguli) rada. Tundsin ka bugradel end päris hästi, sest raamatus oli vastavat sõidutehnikat kirjeldatud.

Kolm päeva sõidetud ja aeg oli Matiga kiirlaskumisrajal võistelda. Rada oli 3,5 km pikk, kõrguste vahe 800 m (pildil). Siililegi oli selge, et otse sealt alla ei sõida, kuid kogemustega mäesuusatajale tahtsin ikkagi ära teha.  

Kahjuks juhtus kohe alguses aps - kukkusin lihtsal pöördel ja müts jäi 10 m ülespoole. Sinna jõudmine võttis aga nii palju aega, et võita polnud enam võimalik. Laskumisel tuli kiiruse vähendamiseks teha esialgu palju edasi-tagasi pöördeid, eriti ühel väga järsul seinal, kuid allpool sai juba ka otse sõita ja koos kiiruse tõusuga läks kohati üsna kõhedaks. 

Mati jõudis esimesena alla. Inimesi oli selle tõstuki juures vähe, kõik olid üleval. Äkki nägin, et mul on käe pealt kell kadunud. Kell, mille tõi ema kunagi Soomest ja mis oli mulle oluline. Kurb lugu. Jabur, kuid küsisin ühelt noorpaarilt, kes jõudis samuti alla (vist tõstukiga), et ega nad pole käekella leidnud? Ja veel jaburam oli see, et nad olidki minu kella leidnud, kusagil kõrgel üleval, lume seest, sadade suusatajate vahelt. Ja et just nemad samal ajal alla tulid...

Pikalt pole mõtet mäesuusatamisest jahuda, see ju nii tavaline asi. Kuid ühe fakti tahaks küll lõppu lisada: kui hakkasime tagasi koju lendama, selgus, et olin Tallinnas oma tagasisõidu pileti ära müünud. Vabu pileteid polnud. 

"Viimse reliikvia" võttekohad Taevaskojas

Kunagi väga ammu panin Taevaskoja "kohaliku mehe" Lauri Leppiku abiga kaardile mõned "Viimse reliikvia" võttekohad. Nüüd sattus see materjal uuesti ette ja mõtlesin, et ehk oleks ka teistel huvitav ära arvata kohad, kus üks või teine filmikaader on üles võetud.

Numbrid kaardil tuleks ühendada tähtedega ehk filmiklippidega. Võidab see, kes saadab esimesena 8 õiget numbri-tähepaari. 

A

Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine! LINK

B

Kohe näha, et vanad sõbrad! LINK

C

Meie isand Ivo? Ta on nii hella südamega mees. LINK

D

..., mis sellest Kuimetsa pruudist on saanud? LINK

E

Hei, õeke, mis sul sääl vankris on? LINK

F

Võitlus sillal, hobune kukub vette. LINK

G

Kas me oleme ikka õigel teel? LINK

H

Ma olen näinud mässulist tuld ka preili silmades... LINK

Vigastuste aeg

Tundub, et aeg liigestest on jälle lahti, eriti, kui vaadata Vene telekanali RTR (Rossija) saadet "Vesti" või "60 minutit". Hullunud sõjaõhutajad teleekraanil ja seda tundide kaupa. Peab olema miljoneid toetajaid, kellele see meeldib. ON hirmutav.

Aga jätaks selle, vahepeal on toimunud ja tulemas mitmeid toredaid sportlikke üritusi, millest kuidagi ei õnnestu osa võtta. 

Kõigepealt sain novembri lõpus süütu pisiku (mitte Covidi) ja tundsin end kergelt haiglasena. Siiski pidin lendama Ankarasse, kus esimesel päeval oli mõnus soe ilm (20°C) ja see mõjus kehale hästi. Siis aga tuli ülitugev torm koos vihma ja 0-kraadiga, mistõttu sooja nautida ei saanud. Üks pikk väljasõidu päev "saidile" (nö "põllule") oli kenasti talutav, sest mikrobussis oli mugav ning hotellis soe. Viisin seltskonna ka ühe linna lemmikmäe otsa, kuhu püstitati eelmise sajandi 20ndatel aastatel Võidu torn, meenutamaks edukaid lahinguid kreeklaste vastu. Maalilises orus paiknev linn on tuntud ka Ottomani impeeriumi ajast pärit hoonete tõttu. 

Mis linn (1)? Õige vastus: Göynuk, Bolu (Pärtel)

Eestisse tagasi jõudes olid miinuskraadid õues päris korralikud. Lennujaamas tegin PCR testi - negatiivne. Külmavärinatega jalutasin  sunnitult koera 2 korda päevas. Tegin seda 5 päeva jutti kui pidin jälle lendama, seekord 3 päevaks Saksamaale.
Mis linn (2)? Õige vastus: Frankfurt (Kristian). The Squaire on 660 m pikkune, 65 m laiune ja 45 m kõrgune, Saksamaa suurim administratiivhoone, kus sees on mh 2 Hiltoni hotelli.

Selle aja sees tuli teha veel üks edasi-tagasi lend linna, kus ehitatatakse pildil olevaid autosid. 
Mis linn (3)? Õige vastus: Leipzig (Riina). Üks moodsamaid, roboteid täis tehas, kus toodetakse selliseid Porsche mudeleid nagu Macan ja Panamera.  

Rendiautoga sõitsime Porsche linnast järgmisse linna, mis on tuntud selle poolest, et seal on maailma kõige vanem mäeülikool. Vanalinn kuulub UNESCO kultuuripärandi nimistusse. 

Mis linn (4)? Õige vastus: Freiburg (Pärtel)

Autosõitu tuli Maagimägede poole veel, ilm oli üsna kõle ja sadas lund. Tagasiteel oli vaid üks soov - jõuda lõpuks hotellituppa. Frankfurtis kasutasime taksona põhiliselt Bolt'i, mis tegutses Saksamaal esimest nädalat ja pakkus korralikku allahindlust. 

Külmavärinad olid pidevad, lootsin, et kusagil lennujaamas palavikku ei tuvastata ja ikka lennukile lubatakse. Tallinna Lennujaamas tegin jälle PCR testi - negatiivne. Kodus oli mitu päeva palavik (kuni 37,9°C), kuid õnneks ei mingit muud välist jama. Üheski riigis polnud võimalik ilma Covidi vaktsiinipassita hakkama saada.

Peale seda perioodi võttis tükk aega, et üldse tekiks tahtmine sporti teha. Esimest korda panin suusad alla Käärikul, kui läksin vaatama suusaorienteerumise EMV sprinte, mis jäid aasta alguses läbi viimata. Kekkose rada tuli läbi raskuste. Facebookis tegin sellise sissekande:

"Tegin ka esimese suusaringi, Kekkose rajal. Sportlased uhasid eestikate o-sprintidel, kuid see polnud minu jaoks. Täna.

Panen paar pilti. Kui keegi arvab, et oehh, milline idüll, siis reaalsus selle taga oli väheke teine: tõus järgnes tõusule, ei libisenud, -12 kraadi, ähkisin ja tatistasin, kõhupekk jäätus ära. Lõppu ei tulnud ega tulnud.

Olen seda rada ka täiega nautinud, tõuse justkui polnudki, ainult tuul vihises mööda. Ühel päikeselisel kevadhommikul alustasin Pühajärvelt, tegin Kekkose ja Pühajärvele tagasi. Harimäe tõusul nägin, et kaks suusatajat tolknevad ees, sõidavad kõrvuti ja lobisevad. Tuli näidata, kuidas mehed sõidavad. Panin nende vahelt hooga läbi, silmad pahupidi, hing paelaga kaelas. Möödumisel tundsin need loivajad ära - Raul Olle ja Jaak Mae. Viimane oli eelmisel päeval saabunud Salt Lake City'st, pronksmedal kaelas."

Käisin veel suusatamas Haanjas ja paar päeva enne uut aastat Antsla 2,2 km-sel rajal. Hakkas juba liigutamise soov tekkima, kuid siis juhtus - Antsla terviseradade tasasel lõigul kukkusin paremale küljele ja nii kehvasti, et parempoolne ribi sai kõvasti põrutada. Vana tuntud asi, jama nädalateks. 

1. jaanuari õhtul toimunud Näärilaks ei sobinud esialgu logistika tõttu, nüüd oli sellest osavõtt ka vigastuse tõttu välistatud. Jooksmine oli võimatu. Nädala pärast läksin ettevaatlikult Keilasse suusatama. Jäine oli, parasjagu kukkumisohtlik, kuid jäin ühe endise sportlase järel terveks. 

Kes (5)? Õige vastus: Erkki Aadli (Jaagup). Pilt vahetatud.

Tuli lund ja Keila Terviserajad tehti imeliseks. Sai sõita ja mingisugune vorm hakkas tulema. 

Vahepeal läks sulaks ja avanesid head uisutamisvõimalused. Käisin Madisega Klooga järvel (Madise pilt).

Tegin üle pika aja esimese jooksuotsa. Polnud üllatav, et vasakusse säärelihasse tekkis kerge valuaisting. Alahindasin seda märki ja ülejärgmisel päeval jooksin jälle. Nüüd läks säärelihas korralikult "katki" ja raskusi oli  juba kojusaamisega. 

Taliharja Vanakuri möödus arvutiekraani taga. Kuna detsembris oli seis nõrgavõitu, siis välistasin selle masohhistliku ürituse juba varakult. Krõksuva valusa ribiga poleks seda nüüd saanudki teha (Aldis Toome foto).

Panin end nädalavahetuse suusa-o Tallinn MV-le kirja, kuid jääb ilmselt ära. Suusatada ei luba lihas samuti. Jääb ära ka Winter Xdream Ülo ja Urmasega, suuskadel oleks seda olnud väga lahe teha. Suur küsimärk on jaanuari lõpus toimuvatel suusa-o EMV-l Käärikul. 

Puhkame ja kosume. 

Aasta 2021 edetabel

Edetabelite koostamine on moes, see lisab sündmustele sportliku mõõtme. Aasta isiklike sündmuste reastamisel polnud aga oluline, mis oli parem, vaid see, mis oli enda jaoks olulisem. Ja nagu ikka, sai isiklik avalik arhiiv Etsi blogi näol täiendust veel ühe sissekande näol. 

1. Lapsed

Mai lõpus sündis Madisel ja Liisil väike tütar - Iti Loore. See oli meile kolmandaks lapselapseks kahe pisikese šaakali - Haraldi (Haaga) ja Konradi (Konna) kõrval. 

Ronimisseina piltidel oli Iti veel 6 kuune, kuid tantsival videoklipil täpselt 7 kuud vana. 

Haaga ja Konna kasvasid ka jõudsalt. Konna hakkas rääkima, Haaga mälu on aga nagu kärbsepaber, kuhu jäävad kinni kõik sõnad ja sündmused. 

Juulis sündis õetütar Katrinil tütar Lottie. Ehkki väikeste tüdrukute elamised on üksteisest üsna kaugel, said nad detsembris kokku.
Georg teeb pilti, puuduvad Pia ja Mari.

2. Eesti meistrivõistlused orienteerumises Saaremaal, kus olin Kuressaare sprindi ja Leedri küla sprinditeate rajameister.

Päris palju ettevalmistusaega võtnud üritused, mis päädisid väga põnevate ja õnnestunud võistlustega. Pinget ja vastutust oli palju, sest väikseimgi viga võis viia võistluse tühistamiseni. Pikemalt olen neist kirjutanud SIIN: Kuressaare, Leedri. Uku-Lauri eestvedamisel ja Tomi-Andre tiimi töö tulemusel valmisid nendest võistlustest ägedad otseülekanded. 

Hiljuti vaatasin jälle Leedri sprinditeadet ja nautisin täiega dramaatikat täis teatejooksu.

3. Võrumaa maakodu uus katus.

See oli üks suurem ettevõtmine ja rahaline väljaminek. Teise korruse elamiskõlblikuks muutmiseks oli kõige mõistlikum ehitada kogu korrus uuesti. 

Leidsime pagana toredad ja asjalikud töömehed (aitäh, Omar, Urmas ja Kaido), kelle käes läks kõik hoogsalt. Mis sest, et pikalt oli õhutemperatuur üle +30 kraadi, kui isegi õues seismine oli raske.

Samal ajal liigutasin ka end natuke ja remontisin viimase siseruumi ehk köögi ära.

4. Rogaini Euroopa MV meeste superveteranide klassi võit.

See aasta oli tagasitulek nö tulemusspordi maailma, mis algas pikkade koroona- jm rogainide ning seiklusüritustega, sh Taliharja Vanakuri Pehmo rajaga. Otepääl toimunud rogaini EM oli ahvatlev väljakutse, kus kindel partner puudus veel 1,5 kuud enne võistlust. Koostöö Jaak Väärsiga osutus edukaks ja ülinapp võit Pritsik-Rohtsalu ees lisas juurde ka õnnefaktori. Rogaini lugu ise on SIIN.

5. Spordielamused ekraani taga

Hea, et Tarvo Jõeste mainis Facebookis seiklusspordi MMi Hispaanias ja sealt saadud erilist elamust. Tõesti, näha tuttavaid orienteerujaid-seiklejaid võistlemas maailma ühel karmimal võistlusel liidritena ja peale dramaatilisi hetki teisel kohal finišeerivatena - see oli liigutav, pisaraid väljakiskuvalt vinge. Silver on sellest kirjutanud SIIN.

Tauno Riibaku ehk Ripskini finišeerimine Hispaania-Läti segatiimis 6. kohal oli ülikõva saavutus. Muidu hea kirjutajana pole ta veel siiamaani suutnud oma elamusi kirja panna.

Eestlastest koosneva Seiklushundi tiimi 15. koht MMil tundunuks veel alles hiljuti võimatu missioonina. Hullult edukas MM eestlastele, mida nautisid siiski vähesed.

Küll aga saadi elamusi olümpiamängudelt vehklemises ja Anett Kontaveidi edukast aastalõpust.