Kes kellega käib ehk Taliharja Vanakuri vol. 2

Foto: Vanakuri

Kui Taliharja toimumiskohaks kuulutati Alutaguse, kogu oma rabade ja metsade ilus, mida eriliselt ilmestavad kõrged pikad kriivad, siis olin üsna kindel, et sinna ma tahan minna. Viimati käisin kriivadel ja Imatu järve ääres 38 aastat tagasi ja meenutan kõike siiani ülivõrdes. Hea oli ka see, et erinevalt möödunud aastast algas Vanakuri seekord keskpäeval kell 12. Seega jäi võimalus vähemalt 4 tundi loodust näha, mille jooksul lootsin vanu mälestuspilte taaskord nautida.

Tunnistan, et 100 km läbimiseks olen kogunud piisavalt kogemusi, seda põhiliselt rogainides. Samas ei tea kunagi, kuidas organism just selle konkreetse katsumuse vastu peab, mida teevad liigesed-lihased. Tundsin muret ahhilkade ja vasaku puusa pärast, mis Audi aastalõpumaratonil ja selle järel valu tekitasid. Igal juhul olin kindel, et pool maad ehk "pehmo" raja läbin kindlasti.

Nii pika distantsi läbimiseks ei saa kellegagi eelnevalt kokku leppida, et läheme koos. See pole võistkonnasport ehkki protsessi käigus oled kord ühega, siis jälle teistega justkui ühes tiimis. Nii oli möödunud aastal, nii juhtus ka seekord. Lihtsalt osalejate loomulik liikumiskiirus, enesetunnetus ja -kontroll, emotsionaalsete kõrghetkede allasurumine ning raske seisundi kannatamine, loomulikult ka kogemus määravad iga indiviidi taktika algusest lõpuni. Alguses ei saa ehk arugi, kui pikaks see võistlus kujuneb, pärast aga on hilja midagi kahetseda, kui jõuvarusid on asjatult raisatud ja distantsi läbimine vaid kannatamiseks muutub.

Stardis oli imeilus ilm ja alustada sellist võistlust avara vaatega Peipsi järve jäält lihtsalt võrratu mõte. Kõikidel osalejatel oli emotsioon laes ja esimene kilomeeter möödus lennates. 

Siis aga muutus rada lumiseks ning üksteise järel hakkasid ratturid selg ees vastu tulema. Päris kurb oli vaadata neid hingeldavaid ja higiseid nägusid, teades, et ees on veel palju kilomeetreid sellist rasket rada. Liikusin omas tempos ja selja taha tekkis pikk rida. Eespool kaugemal vedas Priit Valk teist suuremat gruppi, kuid tema tempo mulle ei sobinud. Mingil hetkel tundis Jaak Rohtsalu, et vaja kiiremini liikuda ja jooksis Priidu grupile järele. Vahe läks üsna suureks, kuid juba esimesel pikemal lumelõigul olime kõik koos. Nagu pildil näha, olid grupis Rene Käsik, Tõnu Ilves (läks "pehmo" rajale), Neeme Loorits, Lauri Lahtmäe jt. Nimetan neid kõiki siin, sest hiljem tuleb neist jälle juttu.

Foto: Tõnu Ilves

Kusagil 6-ndal kilomeetril jäin pilti tegema ja andsin tempotegemise teistele. Kohe tekkis väike erinevus sisemise kellaga, tempo tsipake tõusis ja lühikesed käimislõigud unustati. Kuid nii see on, et alguses on raske sundida end käima, pärast jälle jooksma. Kes ülitugev ei ole, see kõnnib sellise distantsi ajal igal juhul. Mulle mõjusid pikad sügavas lumes sumpamised väga hästi, kriivadel saime jälle Priidu pundi kätte ja oli väga tšill liikuda.

Ainult mida ei näinud, oli loodus. Kogu aeg pidi jalgade ette vaatama, selleks, et täpselt teiste jälgedesse astuda ja sellega energiat säästa. Iga vale samm põletas liigselt kaloreid. Ühes kohas nägin kriiva ilu ja tegin kiire pildi. Selle aasta Hispaania rogaini MMi tiimikaaslane Tõnu Ilves jäi modellina esiplaanile.

Kuid mis viga oli meil minna võrreldes esimestega, kes rada tegid. Igatahes mõtlesin neile sageli ja kummardan siiani tänuga.

Üsna eesotsas liikusid jooksjatest Martin Simpson, ka klubikaaslane Uku-Laur Tali ja Tauno Riibak. Päris liidritest ma seekord ei räägi, nemad teadsid täpselt, mida tegema tulid ja liikusid vägevalt. Tauno oli eelmisel aastal rattaga, nüüd hindas end alguses ilmselgelt üle. Nooremad Martin ja Uku-Laur tegid oma esimest (talvist) ultrat ja sealt võis kõike oodata. 

Foto: Rene Kundla

Imatu rabast väljudes oli 30. kilomeetril joogipunkt koos telekaameratega. Viimastele tähelepanu ei pööranud, ehkki märkasin, et nii ERRi Rene Kundla kui TV2/Postimees? Ago Gaškov olid platsis. Tuttavad mehed mõlemad. Panin selga kerge tuulekile, sõin ära ühe lõhevõileiva ja jõin oma termosest teed peale. Saadud energialaks pühkis minema igasuguse väsimuse ja reipalt jooksin edasi. Raske kott sai ka natuke kergemaks.

Timmo ja Uku-Laur. Foto: Vanakuri

Enne kesklaagrit 50. kilomeetril juhtus nii mõndagi. Suures osas liikusin koos Priidu, Roland Truusi, Rene Käsiku, Helen Jürjo, Tõnu Ilvese, Sven Liivandi ja, ime-ime, Timmo Tammemäega.  Timmo oli alguses eesotsas, kuid terviseprobleemid tõmbasid hoo maha ja poolele maale ta lõpuks jäigi. Ka Helen Jürjo tegi poolt distantsi. KAPE klubilised Neeme Loorits ja Lauri Lahtmäe olid ette rebinud, Jaak Rohtsalu aga maha jäänud (kesklaagris lõpuks +14 min). Uskusin, et väga kogenud ultramees Jaak hindas alguses oma jõuvarusid õigesti, kuid lõpp näitas, et siiski mitte. 

Peale 40. km oli laudraja lõik Muraka soos. No oli see vast trikikas esimestele, kes paksu lume alt laudraja üles leidsid. Samas, nii kui kõrvale astusid, olid puusani sees ja jalg vees. Tegin sellist harjutust neli korda, mõlemad jalad said soovees märjaks. Külmumist ei kartnud, sest jalad olid higist nagunii märjad. Samas pidi edaspidi olema väga ettevaatlik ja jõu säästmiseks hoiduma igasugusest valest liigutusest.

3km enne kesklaagrit oli aga laskumine järsust karjääriseinast alla. Püüdsin hoiduda kindaid lumiseks tegemast, raske vaevaga see ka õnnestus. Ühe pildi jõudsin siiski moblaga teha.

Foto: Vanakuri

Kesklaagris olin üle 20 min. Sõin, jõin, panin kuiva aluspesu, lisasin jooksukilekale veel goreka. Eensaarte isa küpsetas sardelle, ka soolakurgid maitsesid hästi. Pisike klõmm Vana Tallinnat läks nagu kerisele.

Kesklaagrist väljudes oli tunne nagu polekski enne Iisaku kultuurimaja sooja tuba midagi teinud, värske ja puhanud olemine ja kindel veendumus, et lõpetamisega probleemi ei teki.

Alustasime teist poolt koos Lauri Lahtmäe, Tauno Riibaku ja Neeme Looritsaga. Üks autojuht saatis meid valgustatud kõnniteele. Seal vaatas Tauno oma gepsult, et kõik on õige. Kuid kaart ja järgnev rada ei tahtnud kuidagi kokku minna. Kaaslased, sh Neeme väitsid, et kõik on korras. Midagi meil siiski nihu läks, sest jälitajad Valk-Truus-Liivand-Käsik olid kadunud. Hiljem träkke vaadates selgus, et enamus tegi Iisakul trikke. Seal oleks pidanud olema detailsem kaart, ehkki enamus kasutas ka GPS-seadmeid. 

Egas midagi, enesetunne oli hea ja liikusime kenasti, ikka jooksu ja kõndi vaheldumisi. Pikk, 5 km-ne asfaldiots oli väga nüri, kuid seal sai kiiremini kilomeetreid läbida. Üsna varsti läks metsasihtide vahel lumes sumpamiseks, kohati ikka päris korralikult. 

70-ndal kilomeetril, sihtide ristis, ütles Neeme äkki, et kõik, tema ei jõua ja tahab korra maha istuda. Ups, oli see vast üllatus. Proovisin tema kotist alusmatti eraldada, kuid see oli millegagi kinni seotud. Ütlesin, et ära istu, liigume tasakesi siit metsast välja. Neeme jäi siiski kohmitsema ning natuke meist maha. Lauri ikka jälgis teda selja tagant, kas ikka tuleb. Ka Tauno Riibak oli Neemele lähedal. Samal ajal aga möödusid Valk-Truus-Käsik ja põrutasid hooga edasi. Sven oli neist maha jäänud.

Teele jõudes sain kolmiku kätte, ka Lauri oli üsna lähedal. Võtsin kotist natuke teed, sest jook oli otsa saanud. Peale kesklaagri soolaseid sööke oli nii suur janu, et pool liitrit vett kadus kiirelt. Nüüd olin hädas, sest järgmine veepunkt oli alles 85. km juures Kuremäe Pühal allikal. Lauri läks natuke tagasi, et vaadata, kas Neeme ikka liigub. Liikus. Ootasime teda järgi ja koos jõudsime 71. km-l asuva lõkke (!!!) äärde. 

See oli sama suur ja meeldiv üllatus kui aasta tagasi. 70. kilomeeter ongi üks murdeline koht, kus kesklaagri suur energialaks on läbi põletatud ja organism vajab uut. Metsamees Ivo Särak, kes omal initsiatiivil ka möödunud aastal lõkkega mul elu sisse puhus, oli keetnud teed, mida jagus nii joomiseks kui joogikotti valamiseks. Ole meheks, Ivo, see oli tõesti suureks abiks!

Sellest hetkest alates olin jälle täiesti värske nagu polekski 70 km rasket rada seljataga. Hakkasin tasapisi tempot tõstma, sest Neemel olid kaaslased olemas. Ka ülitugeva alguse teinud Tauno tundis kõva väsimust ja nii nad Neemega koos lõpuni tiksusid. 

Mind motiveeris aeg-ajalt kusagil kauguses vilkuv punane tuluke, kolmiku oma, millele soovisin järgi jõuda. Ehkki Lauri jäi esialgu maha, võttis ta ka lõpuks kiiruse üles ja hakkas tasakesi lähenema. Kohas, kus oleks tulnud sügavasse lumme keerata, ootasin Laurit järgi. Nool tee peal näitas, et peab minema otse. Lauri küsis, et kas ma silti ei lugenud. Vastasin, et ei. Seal olevat olnud kirjas, et rada on muudetud ja peab minema otse. Nimelt kõik esiotsa võistlejad olid kogemata otse pannud ja seetõttu muudeti ka rada. Väga õige otsus, sest tegemata jäänud Ongassaare haak oli vist kõige paksema lumega koht üldse.

Niisiis hakkasime Lauriga maanteel väga aeglaselt kolmikule lähenema. Püha allika juures saime nad peaaegu kätte, kuid nemad pühale veele tähelepanu ei osutanud. Meie ikka läksime ja ainuüksi põhimõtte pärast ka jõime. Püha vesi, ikkagi. Seejärel tuli jälle vahet vähendama hakata.

Kuremäe lõunaotsas saime kõik viiekesi kokku ja sealtpeale kulgesime koos lõpuni. Tempo oli hea, kellelgi silmnähtavalt raske polnud. 10 km enne lõppu küsisin kaaslastelt, et kas hakkame panema või lõpetame sõbralikult üheskoos. Ühiselt arvati, et koos oleks parem :)

Nii me tegime koos ka selle viimase 5 km paksus lumes sumpamise ära. Ühel hetkel ütles Priidu kell, et lõpuni on jäänud veel 1,8 km. Astusime kaua-kaua, terve igaviku. Küsisin, et palju veel lõpuni on.

"1,3 kilomeetrit..."- vastas Priit. 

Lõpuks olime kohal, siiralt rahulolevate ja õnnelikena. 

Seekordne Taliharja Vanakuri möödus mul küll ilma suuremate raskusteta. Varustus oli suurepärane, riidekihtide lisamine hästi ajastatud, külm polnud, peaaegu kõik batoonid-geelid sõin ära, energiat tankisin õigetes kohtades, tempot kontrollisin enda järgi kõik need 15h ja 44min. Mida sa hing veel tahad, kui rajal kusagilt ei valuta ja karkass püsib kompaktselt koos.

Ratta- ja jooksuradade erinevused

Raskeks läks Jaak Rohtsalul, kes jõudis finišisse 2h peale meid. Väga hea meel oli Mati Preitofi üle, et ta raja läbi tegi. Matiga koos olime Pannjärvel juba eelmisel ööl ja koos plaanisime ka lahkuda. Vägevalt liikus peale 30. kilomeetrit naiste parim Sirlet Viilas, eriti raja II pooles. Mis sest, et ta kogemata rattamees Risto Laanoja järgi lõpus valesti läks, vingelt parim oli ta ju ikka.  Ja tore, et Silver ei hakanud läbitud radasid näpuga ajama, lõppude lõpuks olid kõik võitjad.

Väga vinge värk ja ülikõva emotsioon mitmeks päevaks ning ergutav mälestus kogu eluks. 

Tulemused

GPS träkid (Sportrec)

Meediakajastus ja blogid:

Videokokkuvõte:  Esimene 50 km

ERR AK uudised (Rene Kundla):  Vaprad seiklusmatkajad...

ERR vene AK (Rene Kundla): Велосипедисты опередили лыжников...

ERR (Rene Kundla): Lumes olid kõige kiiremad ratturid

TV Postimees (Ago Gaškov): Reporter: Peipsi ääres joosti lumes 101 km

Tallinna Televisioon

Põhjarannik. Karmen Lepp: Sada kilomeetrit katsumusi...
Maraton100.com: 101 km läbi lumise Alutaguse rahvuspargi...

Leivo Sepp (Jooks, 1. koht): Ultrasportlased trotsisid...  (Postimees ja blogi)

Hannes Veide (Jooks, 2. koht): SIIN

Martin Simpson: Blogi
Olle Rõuk: Blogi

Karmen Lepp: Blogi
Tarmo Tarlap (ratas): Facebook

Pildid (Vanakuri)


14. jaanuaril, taliharja päeval, oli Plekktrummis Joonas Hellermal külas Timo Palo. See INTERVJUU, mis tehtud ETV2 10. tegevusaasta juubelisaatena, sobib siia väga hästi.

Kaart (lõunaosa)

Kaart (põhjaosa)

Järgmine toimub 11.-12.01.2020... 

Ei noh, "Never say never". 

Koolikiusamine 11c moodi

Keemik Ökul (foto: Kaido Peiker)

Sellel aastal möödus meil 40 aastat Tartu 5. Keskkooli (praeguse Tamme Gümnaasiumi) lõpetamisest ja seetõttu saime klassikaaslastega suvel kokku. Mitmeid huvitavaid leide tuli lauasahtlist välja ja seda eelkõige tänu Ökulile ehk Aare Klaosele, kes oli omal ajal kokku kogunud ja säilitanud muuhulgas rohkelt koomikseid, mida teineteisest koolitunnis joonistasime.

Tögamist oli kõvasti, kuid mõnitamiseks asi ei läinud. Üldse oli nalja teiste ja enese üle meie seltskonnas palju ja seda ka hiljem sõprade ringis. Pidid olema pidevalt valmis sõbra tögamise peale kiiresti reageerima ja ehkki see riivas natuke turvatunnet, oli ometi heaks treeninguks. Aeg-ajalt tundub, et mitte igal pool pole taolised naljad tolereeritud ja mida aeg edasi, seda vähem. Seega peab olema ettevaatlik, et mitte muutuda ebaviisakaks, ehkki pagana mõnus on vahel ka vabam ja julgem olla.

Kägistan Hitlerit (foto: Kaido Peiker)

Nagu ikka, olid ka meil paljudel hüüdnimed, kas siis ees- või perekonnanimest (Kübi, Rozz, Konks, Jack) või sarnasusest tuletatud (Pontš, Hitler, Ökul ehk Öökull, Siil). Tüdrukuid kutsuti siiski nimede järgi (Maiekas, Ütikas, Hiiekas jne). Ise olin tollel ajal Edka, Ökuli koomiksites Eedi või Eedik. Mu pinginaaber Rein Haak oli Ökuli piltidel Paak, klassis ka Konks.

Nüüd koomiksite juurde, millest tegin mingi valiku, kuid üles sai neid ikka palju. Arhiveerin siia blogisse, las olla, korraga ei viitsi nagunii vaadata.

Ökuli kaudu käis läbi põnevaid plaate, mida ta ka mulle aeg-ajalt laenas. Lääne muusikat juba liikus, kuid plaadid olid mustal turul hirmkalli hinnaga. Välismaale minek oli välistatud, suuri rock-kontserte polnud. Seetõttu ei mäletagi, mis inspireeris kõrvalolevat pildiseeriat joonistama.  

Loomulikult tantsiti tollel ajal paarides, ikka poiss ja tüdruk koos. Oli pinget, samuti pingeid, nagu päriselus. Peksa keegi ei saanud, kuid seda väites pead ka ei anna. Peksa pidi saama koomiksites, lõpus sai reeglina ka vanglasse. See pildiseeria on Ökulilt, suuremalt saab avada parema hiireklahviga.

Kui löödi tantsimisega, siis sai sellega ka vastu anda, lisanditega. Lõpplahendus jällegi türmis. Ei puudunud väljend "Nagu tuul".

Olin spinningusportlane ja natuke ka kalamees. Nüüd on Ökul suur kalamees ja võiks temast sarnase koomiksi teha nagu tema siis tegi.

Ökuli kodus kasvatati lilli, mis oli pere üks sissetulekuallikaid. Ei jäänud tähelepanuta ja läks paljudesse pildiseeriatesse sisse.

Landiviskamismasina leiutamine oli idee, et kalameest jälle lolliks teha. Jälle Ökuli joonistus.

Aktiivset male mängimist ma keskkoolist ei mäleta, erinevalt põhikoolist, millest kunagi kirjutasin. Ometi sai lillekasvataja Ökulist korraks ka maletaja.

Major Meltseri sõjalise tunnid olid karmid. Juustega oli sageli probleeme, sai käidud korra ka direktor Helve Raiki kabinetis. Samas olime aktiivsed "Orljonoki" sõjalis-patriootlikus mängus, kus au sees oli nii marssimine, tsiviilkaitse, automaadi lahti-kokkupanek kui laskmine. Viimane oli minu trumpala. Jõudsime klassikaaslastega ka vabariiklikusse finaali Kivilõppel (pilt tuleb hiljem).

Kooli ajal käisime vähemalt korra Elva lasketiirus automaati laskmas. Sealt Ökuli pildiseeria.

Kaks korda oleme koolis kammimängust haaratud olnud. Ükskord oli see kusagil 6. klassis, teine kord keskkoolis. Kes ei tea, siis seda mängiti raamatu peal, kus kammiga üritati oma münti lasta teise mündi peale. Kordamööda. Eriti karm oli 5-kopikaliste võistlus, kus reeglina üritati juba esimese lasuga kaaslase raha kätte saada. 5 kopikat oli suur raha. Koomiksist selgub, et Peeter Veske ehk Peta oli päris kõva käsi, osavatest nimetaks veel Sepa Tomi. Reeglina ise ka võitsin.

Palju räägiti siis komnoorte lööktööst BAMil ehk Baikal-Amuuri magistraalil. Sai ka seal Ökuli abil ära käidud ja muidugi peksa saadud.

Ökuli haridus- ja tööotsingud ei lõppenud ka kõige edukamalt.


Itsitada sai kõvasti, nii pildi joonistamise ajal kui Ökuli saadetud seeriat vaadates. 

34 ei ole 42 ehk Audi Vana-aasta maraton Rocca al Mares

Seiklust oli vähe, aga juhtus ikka. Ei mäletagi enam, millal olen rajalt enne lõppu maha tulnud, kuid täna see juhtus.

Maratoni läksin jooksma vaid selleks, et lihaseid "kuivatada" ja valuläve tõsta. Nädalatagune Väle Pätt näitas, et seis pole ei hea ega halb, selline natuke ülekaalulise kontoriroti vorm. Samas olen üheks eesmärgiks võtnud Taliharja täisraja läbimise...

Stardis oli mitmeid tuttavaid. Alustasin koos klubikaaslase Maido Kaljuriga, kuid tema jaoks oli algtempo natuke aeglane. Ei lasknud sellest häirida ja varsti olin koos vendade Hendriksonidega. Tempo oli rahulik, miski ei ennustanud suuri raskusi. Ilm oli kusagil -8 kraadi juures, tuul nõrk ja jooksurada väikeste naastudega tossudele sobiv. Seega oli kõik ok. Ainult esimese ringi teises pooles hakkas vasak achilleus valu kiirgama. Oht, mis andis endast märku juba paar päeva varem.

Joosta oli tore, sest Tõnuke lobises kogu aeg. Vahepeal jäi vait, hingeldas mõni aeg selja taga, kuid varsti oli jälle esireas ja lobises edasi. Maido saime kätte ja möödusimegi, kuid visa hing haakis end varsti jälle punti.

Hendriksonid hakkasid tasakesi eemalduma, tundsin, et tõstsid tempot. Peetril hakkasid vist sõrmed külmetama. Hoidsime Maidoga ühtlast tempot, Tõnukese poolt väljaöeldud plaani järgi (3:45 maraton ehk 45 min ring).

Kuidagi kerge oli Tabasalu suunas joosta, palju valgust, teel puhas lumi, tuuleke tagant ja lisaks ka kergelt allamäge. Tõstsin 3. ringil tempot ja hakkasin Hendriksonidele lähenema. Maido jäi esialgu maha, kuid enne pöördekohta olime jälle koos.

Pöördekoha järel läks mul aga raskeks. Kaaslased eemaldusid aeglaselt, vajusin järjest sügavamale vastu maad, jooks muutus tatsamiseks. Kolmas ring lõppes vaevaliselt, kergendust ei toonud ka söödud kofeiiniga geel. Ilmselgelt oli neid 8,5 km ringe ühe võrra liiga palju. Neljas ring oli väga vaevaline ja lõppu andis oodata ja oodata. Nagu maratoni lõppu. Ja kuna viies ring oleks olnud mõttetu enese lõhkumine, loobusin sellest. Energiavarud olid täiesti otsakorral ja lihaskonna seis täbar.

Vennad Hendriksonid hoidsid lõpuni planeeritud kiirust ja said ajaks 3:41. Maidol läks viimane ring väga raskeks, kõndis osaliselt, kuid kannatas lõpuni. Müts maha. Iseenda seisund teeb ettevaatlikuks. Lisaks achilka ravimisele peab aasta alguses ka vereanalüüsid ära tegema. Eks näis.

Tulemused
Loodetavasti lisandub ka mõni pilt.

Muhumaal valet pattu tegemas

Väle Pätt on veebiaadressina valepatt, millega seoses meenus üks Pikkoraise koomiks väledast põdrast.

Seda, et pätt ei tähenda mitte ainult allakäinud, kindla töö- ja elupaigata inimest (EKSS) vaid ka Saaremaa ja Muhumaa pastlataolist tööjalatsit (EKSS), sain teada hommikul abikaasalt.

Kuid see teadmine ei muutnud midagi, sest ees ootas 4 tundi jooksmist varem külastamata maastikul keskusega Liiva külas. Ehkki eesmärgiks oli teha üks mõnus pikk ja põnev rogainitrenn, tuli võistlushasart sisse koos stardiülesandega. Stardiärevuses ei suutnud me Matiga rahulikult vajalikke tekste läbi lugeda ja esimese hooga panime kahekesi koos valikpunkte läbima. Õnneks jõudis sajandal meetril silm kaardil sellesse kohta, kus oli öeldud, et neid punkte võib läbida ka üksinda.

Läksin ise kaugeid edelapoolseid punkte võtma, Matile jäid punktid meie kohtumispiirkonnas. Sest edasi suundusime kaardi kirdenurka. Arusaamatuks jäi kiirel lugemisel 9-punktise väärtusega päkapikk, keda ei õnnestunud kohata vist enamus tiimidel.

Väle Päti tiim oli teinud tõeliselt seiklusliku raja, kus lisaülesanded olid 11-s punktis. Esimeses ülesandes (KP82) tuli ära arvata lätikeelse sõna tähendus. Õnneks sattus meie ette Võrumaa mees Tõnis Piirisild, kes püüdis vastust hoolikalt varajata, kuid nägin ikka, et SI-pulk läks B-variandi auku.

Kohe varsti oli teine lisaülesanne (83), kus selgus, et lisaülesannete sooritamiseks on kindlad ajavahemikud ja see lisaülesanne polnud veel avatud. Jälle üllatus meile Matiga, klassikaliste rogainijatena ei tulnud selle peale, et lugeda planeerimise ajal legende hoolikamalt. Ehkki aega oli selleks ligi tund!

KP84-s oli jälle küsimus: kui pikk on Muhu saare rannajoone pikkus? Eelmise aasta veebruaris tegime uiskudega Muhu saarele ringi peale, alguse ja lõpuga Virtsust. Tookord vaatasin kaardilt rannajoone pikkust ja ähmaselt jäi meelde, et see on üle 100 km. Meie vastus 108 km osutuski õigeks.

Selleks hetkeks olid lisaülesanded lennult teostatavad, kui järgmises punktis (86) tuli esimene ooteseisak - Merili ronis, Heiti ja Tauno meie selja taga järjekorras. Sellel ronimisel juhtus apsakas, millist mul pole tekkinud kunagi elus, ehkki olen kasutanud ronimiseks karabiine üsna palju.

Nimelt oli punkt kõrgel puu otsas ja sinna tuli ronida altjulgestusega. Panin istumissideme peale ja ühendasin köiel oleva suure karabiini sidemel oleva karabiiniga. Mõtlesin veel, et ei hakka karabiini lukustama, pole kunagi lahti tulnud. Kui olin üleval punkti ära võtnud, siis otsustasin, et lasen puust lahti ja luban julgestajal end alla lasta. Olingi käsi lahti laskmas kui minu köie kinnituskarabiin tuli lahti! Ainult hetk jäi puudu, et oleks 3 m kõrguselt selg ees alla sadanud.

Vahvad suunaorienteerumise etapid olid 63-61 ja 61-64. Ja siis tulid kaks aeganõudvat lisaülesannet. Esimesel käimisel ei suutnud raketibaasist (87) ühte kahest peldikust leida. Saatsin Mati järgmise lisaülesande juurde, ise käisin Raivo Eriku jt suure ringipõhjapoolses osas teist tualetti otsimas, kuid edutult ja tulin ära. Mati läks seiklusrajale. Ohkasin kergendanult, sest ei oleks viitsinud seal maa ja taeva vahel kõõluda. Samas läks tal palju aega, oodates hakkas külm ja otsustasin ikkagi ka selle teise peldiku üles otsida. Läksime koos Annika Vaheriga ja lõpuks vajaliku blindaaži leidsime.

Kuna selle kahe lisaülesandega läks tohutult palju aega, siis muutsime planeeringut ja suundusime lõunasse kallite 9-punktiliste KP-de juurde. KP92 juures oleksime järjekorra pärast peaaegu loobunud topokaardi kokkupanekust, kuid siiski tegime ülesande ära. Läks palju aega, hakkas isegi natuke külm.

KP91 juures oli vaja panna peale saapanöör pikale säärsaapale. Jälle väike ootamine ja aeganõudev ülesanne. Õnneks oli ajagraafik kontrolli all ja liikusime tagasi põhja KP88 suunas. Seal tuli laudast leida neli punkti. Leidsime ühe ja ajapuudusel läksime edasi. Tee peal lõi kramp Mati jalga ja edasiliikumine oli häiritud. Mati polnud haigusest taastunud ja see andis tunda kohe rogaini alguses. Ilmselt ei mõjunud seiklusraja läbimine ka hästi.

KP80 juures pidi arvutimängus läbima 3 levelit. Oli järjekord ning lootusetu üritada ka ajapuuduse tõttu. Läksime kohe minema. Võtmata jäi KP47, sest liikumistempo oli krambiohu tõttu aeglane. KP81 lisaülesande vastus oli 50/50. Panin variandi B, mis läks valesti ja +5 asemel saime -5 punkti.

Ja oligi lõpp. Vastas rõõmsad korraldajad, dušš ja maitsev supp. Mida veel tahta. Väga positiivne elamus.

Tulemused

PS. Õhtul oli keha üllatavalt väsinud!?? Lihased polnud harjunud mitmetunnise jooksuga, aastas läbitud rogainid olid ammu unustatud. Salasooviks on minna Taliharjale, kuid see on tõsine väljakutse, mis vajab head tervist ja ettevalmistust. Selleks plaanin 22. dets joosta maratoni. Kui kõik õnnestub, ehk siis jõuab ka Peipsi kriivadele, kasvõi pehmo rajale.

Järgmisel aastal on plaanis kaks suurt võistlust - veteranide MM Riias ja rogaini MM Hispaanias. Viimasele lähen koos Tõnu Ilvesega. Loodetavasti ettevalmistus õnnestub, ehkki järgmise aasta tööelu võib tulla üsna keerukas. Eks näis.

Ood jääööle ehk JÄÄ-ÖÖ-O vol.4 Vaskjalas

Eensaarte ja Co JÄÄ-ÖÖ-O on erutav sündmus. Natuke kõhedust ja ärevust tekitav, justkui läheks esimesele kohtamisele. Ettearvamatu, ebakindel, pealekauba pimedas.

Nagu alati, oli ootamatu ürituse toimumise aeg. Seda ei saa palju valida vaid peab tegema esimesel võimalusel. Võib-olla järgmist enam ei tule.

Nädalavahetus lubas paljudes kohtades uisutada. Ise jääle ei saanud, tervis jupsis peale pikemat jooksu külmas ja tuules. Sula tuli peale, jääolud halvenesid. Lootsin, et teisipäeval Jääööood ei toimu, sest oli kauaoodatud külaskäik teatrisse - Linnateatri "Põhjas". Läks teisiti ja tuli teha raske valik, seekord uisutamise kasuks. Pinksitrenn jäi kolmandale kohale.

Ilm oli soe, +1 kraadi. Stardis sadas kerget lörtsi, mis ahendas oluliselt vaatevälja, võimsast otsmikulambist oli vähe kasu. Üllatav oli paks veekiht jää peal, jalad said kiirelt märjaks. Kohati oli tuttav tunne, et nüüd sõitsin vabasse vette. Kuid võta näpust, jää oli vahel. Soojakraadid ning vihm sõid jääd pealt ja alt, stardikohas pidi olema hajusalt, et jää veel allapoole ei vajuks või hoopis...

Stardi eel jm videoklipid (FB): SIIN

Ühisstart oli täpselt kell 19.00. Pandi nagu ikka täiega minema. Võtsin rahulikult, et vältida kukkumist. Kohati oli jää pehme, uisk võis takerduda pudeda jää või paksema veekihi sisse.

Juhtgrupp oli esialgu silmsides, punktid tulid kenasti teiste järgi. Siis kadus esiviisik? ja seltskond muutus hõredamaks. Vaatasin hoolikalt kaarti ja hoidsin sellist kiirust, mis ei ajaks hingeldama ega higiseks.

Üks mehemürakas võttis osavalt punkte, sai alati natuke edu, kuid pikemal sõidul sain talle järgi. Ühel hetkel vaatasin uiske - ohhoo, hokimees. Kiitsin konkurenti, et hästi sõidab. Artti Albert vastas vist, et ta harjutab ka, vist hokit.

Nii me seal liikusime, kord üks ees, siis jälle teine. Kaks kiiremat mees ühinesid (Riibaku üks vendadest (hoopis Immato?) ja ?), kuid tegid väiksemaid vigu ja kohad samuti vaheldusid. Enne 10. KP-d tulid hooga mööda Pekk ja Malsroos (pildil). Esimene vabandas teise ees, et oli tolle kuhugi valesse soppi ajanud. Teine, see ratta-o maailmameister, isegi ei mõmisenud. Arvasin, et nende viga tõi meid kokku, kuid eksisin, nemad kihutasid 13-ndasse, meie 10-ndasse. Sellel lõigul ragises ühes kohas jää, KP18 juures vajus paljudel ka jalg jääst läbi, sääreni. Rohkem läbivajumisi polnud.

Ühte teadsin küll, et kui pikad lõpulõigud tulevad, siis sellest hokimehest ma ette saan.

Kuid läks teisiti. KP21 oli ebamäärasel soostunud heinamaal. Kurvi järel vaatasin kella pealt, et 200 m on minna, kuid oli rohkem, seega pöörasin natuke vara sisse. Pikkade uiskudega oli kehv heinte sees liikuda, teised said väikese edu. Komistasin heintes ja kukkusin, otsmikulambiga vastu maad.

Jääle jõudes oli hea uisurütm kadunud. Tasakaalu polnud, lükata ei osanud, edasi ei liikunud. Vett oli ka jää peal parasjagu. Konkurendid olid kiirelt pimedusse kadunud, olin üksi. Kuidagi sain hoo sisse, kuid ebakindlus oli jätkuvalt sees. Ja siis kukkusin - pikalt libisesin kõhuli jää peal tekitades kahele poole korralikke murdlaineid. Püsti tõustes oli algul külm, kuid kohe hakkas soe. Täpselt vastupidi püksi pissimisele külmas.

Lõpusõit oli seega pimeduses, vaid omaenese lamp valgustas jääd. Hoolikalt vaatasin kaarti, vigu ei teinud. Kihutada polnud vaja. Ja oligi finiš.

Elamus kogu eluks, Vaskjala piirkond väisatud. Aitäh JÄÄ-VEE-ÖÖ-OO eest (termin Alari Kannelilt)!

Tulemused   (tundub, et lõpp läks põnevaks)

Looduspildid: Lauri Beilmann

Suurepärane TA OK rogain Kurgjal

Marje kook

Üks uus piirkond jälle tuttavamaks saanud. Tõsi, eilse XIX TA OK rogainikaardi põhjapoolses osas toimusid Mädaral 2011. aastal Eesti meistrivõistlused öises orienteerumises, kus tiimikaaslane Mati Preitof võitis, ise jäin neljandaks. Öine mets tundus siis üsna ebameeldiv, vaid kõrgemad luited olid hästi joostavad. Sellise eelarvamusega läksime ka Kurgjale, ehkki sihivõrk, mis lihtsustas liikumist, oli üsna tihe, eriti kaardi lõunapoolses osas.

TA OK 8h rogainile olen läinud alati võistlema, erinevalt teistest lühematest Eesti rogainidest, mis sobivad ka pikemateks treeninguteks. Kuna planeerimiseks antav 1h on piisav võimetekohase planeeringu tegemiseks, siis ei saa selle teostamises peale enda kedagi süüdistada.

Seekord planeerisime rada TTÜ Särghaua õppekeskuses, mis asus kilomeetri kaugusel Kurgjast ja kus ööbisime seitsmekesi. Kuna üle Pärnu jõe sai ühest kohast üle 2 silla, siis oli juba eelnevalt selge, et tuleb teha 2 ringi, ühenduskohaks võistluskeskus. Selline jõetakistusega kaart lihtsustas küll planeerimist, kuid oma võimetele sobiva pikkusega raja väljamõtlemine sai siiski määravaks.

Meie planeerisime läbida 54 km, mis polnud küll võimatu (läbisime tegelikkuses 51,6 km), kuid linnulennulise koefitsiendiga 1,2 panime kõvasti puusse. Tegelikult oli meie jaoks sobiv koefitsient 1,3, mistõttu planeerisime raja tugevalt üle ning iga tunniga jäime miinusesse keskmiselt 6-7 minutit. Kuna soovisime peale põhjapoolset ringi võtta ära ka kaardi lõunaserva kallimad punktid, tuli alustada kärbete tegemisega juba varakult.


Kaardi kirdenurgas KP52 juures olime koos Sokid.ee-ga (Aivo Kaljumäe, Andra Puusepp)- konkurentidega MN40 klassist. Olime selleks ajaks neist 3 punkti rohkem kogunud. Sokid tegid esimese punktiga korraliku vea. Mentaalselt võistlesimegi põhiliselt nooremate veteranidega ehkki oli selge, et füüsiliselt pole meil midagi vastu panna jooksuässadele Erala-Talts (Dejavu) ega ka Loorits-Lembergile (Bad planning).

Esimese lõike tegime kaardi kirdeservas punktide 24 ja 48 väljajätmisega, millega korrigeerisime oma ajaplaani ca 20 min. Samas kaotasime palju aega etapil 21-38, kui läksime Loorits-Lembergi järel nurka lõikama. Kõik oli kontrolli all, kuni Mati hakkas sihi peal rääkima mingist nähtud teisest sihist ja kuna kaardil puudus selles kohas lage, siis panimegi end kiiresti valesti paika. Ehkki olin enne olnud väga kindel meie asukohas. Viga tuli selgeks üsna pea, kuid metsas liikumine oli aeglane. KP38 juures ei viitsinud keegi meist legendi lugeda ning otsisime punkti põõsastiku seest hoonevareme juurest. Veel mitu minutit viga labases kohas.

Paljude lagedate puudumist kaardil saabki pidada selle rogaini ainsaks puuduseks. Maastik ise oli vahva ja Raivo Pellja rajameistritöö lihtsalt suurepärane. Oli väljakutseid nii planeerimises kui plaani teostamises, oli ilusat maastikku ja vahvaid punktikohti. Meie tiimi 3 kogenud orienteerujat (lisaks veel Marje Viirmann) pidas rajal maha mitmeid tõsiseid teevalikuvaidlusi.  Näiteks etapi 57-33 läksime ainsana diagonaalis üle põllu, mis Marjele ei meeldinud. Teevalikute rohkus oli samuti hea näitaja rajameistri tööst.

KP42 juures oli jälle selge, et ilma järjekordse lõikuseta me oma ringi ära ei tee. Jätsime välja 46 ja 49 (kokkuhoidu ca 25 minutit). Kui me oleksime oma mõõteniidi pikkuse kodus natuke konservatiivsemalt ette valmistanud, siis poleks see ulatunud alla lõunaserva ning 125 punkti oleks kokku saanud ka lühema teega (vt eelmisel joonisel Sokid.ee rajavalikut).

Kui jäi veel 2 tundi, siis läks Marjel raskeks. Eks kõigil oli vahepeal raskemaid hetki ning lootus oli, et see läheb varsti üle. Samas sörkisime teedel ja radadel endiselt, kuid metsas liikumine oli tunduvalt aeglasem. Olime oma graafikust 6 min ees. Kui algas viimane tund, siis olime graafikust ees vaid minuti. Varuks oli meil veel KP27 väljajätmine, sealtki ca 5 min tulu. Tundus turvaline.

Kui 7 tund hakkas lõppema, küsis Marje Matilt, et kas ta on ananassid ära söönud. "Ei ole, meelest läks ära" - vastas Mati. Ja kui avasin tema seljakoti, siis tuli sealt välja pool kilo mandariinitükke ja pool kilo ananassilõike!!??
"Mida pekki, Mati, Sul on kotis kilo maitsvaid mahlakaid puuvilju ja sa lihtsalt unustasid selle ära..." .
Selline kingitus siis tund enne lõppu. Kui see kraam oleks kotist välja tulnud finišis, siis... no ma ei tea.

Ehkki puuviljad värskendasid ka aju, suutsime peale jõeületust ikkagi ühe rumala edasi-tagasi jooksu teha. Läks kiireks ja lähenemisel KP54 juurde juba pingeliseks. Möödajooksev Jana Kink küsis veel, et kas ikka jõuame õigeks ajaks lõppu. Siis vastasin, et peame jõudma.

Mati ja Marje aga ei tahtnud enam väga joosta. Asi kiskus kriitiliseks. Kui metsast lõpuks välja saime, panin Marje nööri (mitte kummi). Aitas vähe, sest nöör oli talle sundiv, kurnav ja ebamugav. Poolel teel KP22-e oli selge, et jääme hiljaks. Pärast punkti lükkasin Marjet tee peal nii palju kui ta joosta suutis. Ehkki täiesti kurnatud olekus, suutis ta küll ja enamgi. Teadsin seda, ehkki kõrvalt oli valus vaadata. Nii on ennegi juhtunud, palju kordi.

Jäime siiski üle 2 minuti hiljaks ning 3 punkti läks skoorist maha. KP22 mittevõtmine poleks palju aidanud.

Saime 122 punkti, mis andis üldtabelis 15. koha. MN40 klassis jäime siiski neljandaks, Sokkide järel.
Tegelikult oli õnnestunud võistlus, ehkki oleksime pidanud enne planeerimist passi vaatama. Õhtu rikkus ära Ott Tänaku katkestamine Wales-i rallil.

Tulemused

Pildid (Ivo Kraus)

Teisi jutte:
Tarvo patrab

Järgmisel nädalavahetusel pakutakse põnevaid sportlikke ettevõtmisi - laupäeval 6h-ne Libahundi jälg ja pühapäeval Wildernessi maastikumaraton. Ise passin, sest samal ajal on Geoloogia Sügiskool. Sellel nädalalõpul ei saanud jälle osa võtta ESTGISi aastakonverentsist.

Vaude Bike Xdream Rakveres ehk kuhu kadus liigne minut

Bike Xdream ehk 4-tunnine rattarogain on äge. Äge sellepärast, et see on puhas rattarogain, kus on kvaliteetne kaart, väljakutse rajaplaneeringule ja vajadus orienteerumisoskuse järele. Võrdleks seda TA OK 8-tunnise jalgsirogainiga, millest peab võimalusel osa võtma.

Eelistasin Bike Xdreami osavõturohkele Suunto Games´ile Ootsipalus. Esiteks oli Rakvere piirkond uus ja huvitav, Kuno Rooba rajameistritöö paljulubav ning 4-tunnine pingutus rattal sobis hästi järgmise laupäeva TA OK rogaini ettevalmistuseks.

Läksin rajale Indrek Aarna ja Raul Oleskiga, rohkete kogemuste ja rattasõiduvõimeliste kaaslastega. Ennast pidasin füüsiliselt nõrgimaks lüliks, sest teistega võrreldes oli minu rattakilometraaž tühine. Kolmapäeval tuletasin oma suviseid rattasõite meelde Keila Tervisekeskuse jõusaalis.

Planeeringu tegime ära 10 minutiga. Keerukamaks kohaks sai kaardi siseringi punktide ühendamine ja idapoolse kahe punkti sissevõtmine.  Panime need esialgu sisse (välja jätsime 45), kuid teostamiseni ei jõudnud. Raul ütles 2h enne lõppu, et ei jõua.

Ja tal oli õigus. Kuid seejärel olin kindel, et meil jääb ropult aega üle. Seda tuli täita KP45-ga, mis sobis plaani, sest ei pakkunud ootamatuid üllatusi. Tuli vaid panna.

Ometi jäime finišisse 1 minuti hiljaks ja sellega kukkusime tabelis 4-5 kohta. Kus see minut siis puudu jäi, kui keskmistele võistkondadele oli jõukohane võtta 27 punkti, tugevatele 29 ja loomadele 30. Olime keskmikud ja need 27 punkti võtsimegi. Hea rajameistritöö, kes läks üle võimete ahneks, sai karistada.

Alustasime kaardi loodeservast ja sealt lõunasse piki Rakvere oosi. Esimene probleem tekkis Palermo metsas KP35-ga, kus olin justkui kaardis, kuid ometi kaldusin idapoolsele rajale. Paras segadus ühes radade ristis koos mitme teise tiimiga, kuni lõpuks suunas Indrek meid õigesse piirkonda. Viga ca 2 minutit.

KP43 juures ei saanud kaardist midagi aru. Massides koguneti ühe künka otsa, seal aga punkti polnud. Lõpuks osutus, et punkt oli hoopis mäe all. Seda ilma luubita küll kaardilt välja ei lugenud. Viga 2-3 minutit.

Ka järgmise punkti juures (KP47) oli kõik justkui kontrolli all, kuid oosil asuvad rajad lahknesid mitmes kohas, mistõttu sattusime valele rajale ja oodatud punkti muidugi vastu ei tulnud. Hädas olid paljud võistkonnad. Reljeefijoontest ei suutnud mina küll midagi välja lugeda. Hea õnne peale saime punkti kätte nii umbes 3-minutilise veaga. Väljasõit oosilt läks esialgu teadlikult vales suunas tuldud teed pidi, kuid seda veaks ei loe.

Vahepeal sõitsime koos Soosambla Suusaklubiga, kes käivitasid ka meie rattakiiruse. Kui Raivo Kairit vedades meist mööda kihutas, siis imelik oli neist ka maha jääda. Peale 50 oli meil erinev rajaplaan, seetõttu tegime kogemata ka paariminutilise ringi. Seejärel muutsime oma plaani - 49 asemel läksime 54 ja jätsime ära idapoolsed 56 ja 58. Minuti kaotasime 59 juures, minuti 49 ja 52 vahel. Käisime joogipunktis, mida tegelikult polnud vaja külastada.

Tempo oli meil lõpuni korralik, Raul ja Indrek vedasid vaheldumisi. Lõpus, peale KP42, oli mul selge, et 41 ei jõua enam võtta. Kuid kaaslased Rauli õhutusel ei jätnud jonni ja kihutasid ikka läbi 41. Raul vist ei märganud enne, et finišisse tuleb minna ringiga. Kuid punkt sai võetud ja hea oli.

Jäime natuke üle minuti hiljaks.

Läbisime 67,1 km ja saime 24. koha. Lihased said mõnusa koormuse.

Tulemused
VIDEO
PILDID (Aldis Toome)

Matkasport jagas rohkelt loosiauhindu, kahjuks oli osalejaid autasustamisel vähe.

Ise põrutasin peale söömist kiiresti Keelutsooni (nagu ka Matkaspordi Tarmo Mere), kus toimus Jaan Künnapi traditsiooniline alpinistide üritus. Sellel aastal tehti palju vägevaid tippe, kõige krooniks muidugi Andras Kaasiku K2 (Chhogori). Tõenäoliselt tulemus, mida niipea ei suuda keegi järele teha. Ehkki Andras oli ise väga tagasihoidlik ja ütles, et ei midagi hullu, minge aga, on tegemist ülikarmi mäega. Ainuüksi video, kuidas tõusti 70-meetrisest vertikaalsetest seinast üles ja seda kõrgemal kui 8400 m, ajas kananaha ihule. Kuid kommertsekspeditsioon oli vägev - ca 270 kandjat (10 ronijat + 10 šerpat), maksumus 58 000 eurot igalt "valgelt" alpinistilt (pilt SIIT).

Teine uhke retk toimus samuti Karakorumis, kus tehti esmatõus ühele üle 6000 m kõrgusele tipule. Sisseminek oli pikk ja kandjaid esialgu 17, kellest jäi lõpus järele vaid mõni. Tiputõusul oli abiks üks šerpa. Eelarve ligi 6000 euri nägu. Reisist rääkis tagasihoidlikul muhedal moel Kristjan-Erik Suurväli.

Suurepäraste tulemusteni jõuti Pamiiris, kus Katrin Merisalu mägiprojektis tõusid mitmed alpinistid nii Korženevskajale kui Somonile (Kommunismile), mõlemad üle 7000 m kõrged. Katrin ise tegi teisel katsel soolotõusu Somonile (7495 m). Tohutu sihikindlus ja tahtejõud. Näidati videoklippi allakukkuvast helikopterist. Masendavad kaadrid. 17-st pardalolijast hukkus 5 inimest, neist 2 pilooti. Eestlased pidid esialgu välja lendama selle sama kopteriga. Nimetatud klipp jõuab televisooni jaoks tehtavasse filmi.

Juba teist korda kuulsin juttu Estonia mäetipus käimisest (nüüd rääkis Argo Mere), mille järel tõusid mitmed grupiliikmed ka Lenini mäetipule (7134 m).

Han Tengri (foto: Kalle Kiiranen)

Tõsine saavutus oli ka 2 inimese jõudmine Han Tengri tippu (7000 m). Sellest rääkis iginoor Kalle Kiiranen (65), kellel jäi tipust seekord natuke puudu (pildid). Eelmisel aastal tõusis ta Somonile.


TV3 videoklipp