Nädalavahetuse kummitavad lood

Laupäeval kuulsin juhuslikult katket ühest muusikaloost ja kohe meenus noorusaeg ning koolipeod. Tookord ei teadnud, kes oli esitaja, veel vähem seda,  et tegemist oli soomlastega. Alles nüüd, 40 aastat hiljem, sain tänu YouTube'ile targemaks:

Hurriganes ja "I Will Stay"

See lugu jäi pikalt kummitama, kuniks üks teine lugu võttis ajukäärude vahel plaadikeerutamise üle.
Terava poliitilise sõnumi ja Leningradile omase roppude sõnadega "Dorožnaja":

Lauatennis ja GoPro

Korra nädalas olen üritanud mängida lauatennist, sest patt oleks head võimalust 30m kaugusel kodust mitte ära kasutada. Mängijate tase on selline, mis võimaldab ka areneda.

Eile olid reketil peal uhiuued kummid ehkki ostsin reketi alles aasta tagasi. Kummid tulid lahti ja olid (sh ka Rein Lindmäe) üllatuseks täiesti siledad, ilma igasuguse haakuvuseta. Huvitav, kuidas sain nendega üldse mängida...

Juhuslikult oli poeg kodus ja laenasin temalt uue GoPro HERO4 imepisikese kaamera. Proovisin filmida mängu Dimaga, kes on reitingus natuke üle 200. Kaamera ees ja vist tänu ka uutele kummidele õnnestus teda esimest korda trennis võita. Allpool mõned kaadrid võidumängust (YouTube-is).

Kahjuks ei õnnestunud terviserikke tõttu kaks nädalat tagasi Rahvapinksi turniiril käia. Eelmine turniir läks õnnetult, sest hoolimata sellest, et võitsin 9-st mängust 7, sain 110 osaleja seas 65.koha. Üks teine mees võitis 9-st 2 ja oli 63-s. Asi selles et kaotasin kaks mängu järjest, esimese võitluslikult 2:3, teise kuidagi hooletult ja vastast alahinnates 0:3. Seejärel oli võimalus võidelda vaid 65.koha eest. Reitingus kukkusin siiski vaid mõned kohad ja hetkel olen 420.

Uued kummid lausa kisuvad mängima ja segavad suusatamist.

Lumemuinasjutt ehk Winter Xdream Sakus

Kuna vasak säär ei lubanud üldse joosta ja terviski nädal tagasi üllatavaid krutskeid visanud (siinkohal suur tänu Mustamäe haiglale ja  EMO-le), siis pikem rahulik jalutuskäik naaberkülas Sakus oli vägagi omal kohal. Sõõm värsket õhku, väike rasvapõletus ja seiklus kaardiga - mis sa hing veel tahad. Ehk veel ilusat ilma, kuid seegi ei puudunud. Jälle on saabunud selline aasta, kus Põhja-Eestis on lund pea pool meetrit, Lõuna-Eestis aga väga vähe.

Niisiis kahe naise ja koeraga Winter Xdreami rajal, konkurentideks võitu ihaldavad töökaaslased.

Raja planeerimine polnud esialgu lihtne, sest puudus kõndimise kogemus. Siiski otsustasime, nagu enamus (?) võistkondi, suunduda kõigepealt rohkete teedega kaardiossa ja vaid aja ülejäägi korral tulla tagasi raudteest ida pool asuvalt maastikuosalt. Lagedad põllud ja soised metsad polnud meie jaoks.
(Foto autor: Meelis Toom, loodetavasti saab siia ka originaali)

Vaatamata kõnnitempole tegime väikese teevalikuvea etapil 21-40. KP21 asus kõrge künka otsas, mille olemasolu oli mulle üsna üllatav. Kes selle kokku kuhjas?

Tegelikult oleksime pidanud KP21-st edasi-tagasi käimisega ära võtma KP31. Samas koeraga tegelemine ja pildistamine häirisid sedavõrd, et selle all kannatas keskendumine. Orienteerumine polnud küll keeruline, sest sügav rada oli ees, kuid mitmes kohas oli ometi võimalik viga teha.

Üks huvitav koht oli KP32, kus paljud võistkonnad olid hädas. PT ja väikese ringiga jõudsin kenasti punkti, tuli valida vaid õige suund, õige loha ja olla järjekindel.

KP37-s ehk joogipunktis oli selge, et sealt tuleb tagasi minna, üsna reaalne oli ka KP31 võtmine. Viimast kalkuleerisin täpsemalt peale seda, kui olime maantee kõrval liikumiskiirust mõõtnud ning peale KP23-e järelejäänud sentimeetrid kokku löönud. Väikese varuga oli kõikide punktide võtmise plaan 25-23-31-29-F teostatav.

KP31 võttis aga oodatust rohkem aega, mistõttu oli vaja kaaslasi veel kiiremini liikuma utsitada. Kahjuks jäi ette üks suurem tõus, kus jooksusamme ei tehtud. Samal ajal jooksis mööda Viff, kes vedas Elerit ja tundus, et ka Mann hoidis käega kummist kinni...
(Foto autor: Talupoeg Puhh Facebookist)

Saku mõisa poole viival ristmikul oli aga selge, et kui võtame veel KP29, jääme kusagil 2 min hiljaks. Pidasime väikese arutelu ja otsustasime punktist loobuda. Naised olid higised ja väsinud. Sest jooksmist polnud me sellele võistlusele planeerinud (riideid oli seetõttu rohkem seljas), nüüd aga olime sörgisammu juba pikemat aega teinud. Jõudsime liikuda 10 m keskuse suunas, kui hing hakkas nii lähedal asuva punkti võtmata jätmise pärast kripeldama. Keerasime KP29 poole tagasi ja siis läks juba kiiremaks liigutamiseks. Lükkasin kaaslasi selja tagant, kahjuks oli punktikoht küllaltki ebamugavas kohas - kaks järsku nõlva ja kitsas lumerada. Viimane lõik läks selle võistluse suurima kiirusega, lükkamisest oli palju abi, naised siiski tugeva sportliku pingutuseta ei pääsenud.  

Õnneks jäime finišisse hiljaks vaid 56 sek, mistõttu võeti maha vaid 1 punkt - seega kasu viimasest KP-st oli 1 punkt! Ja olime tabelis kohe 5 kohta eespool, mis sest, et alles 76-ndad (147-st). Kuid sellest piisas, et napilt võita Marjet, Matit ja Riikat, kes jäid 12min hiljaks või Otti, kes jäi oma tiimiga 11 min hiljaks. Hilinejaid oli jälle palju. Võitsime ka oma tööaaslasi, kes jäid 5 min hiljaks.

Sport polnud seekord siiski oluline, nauding talvest, lumest ja liikumisest oli kõige tähtsam. Nüüd on hea tundega uude nädalasse minna.

Rohkem pilte Facebookis  + Meelis Toomi pildid

Tulemused
GPS-träkid

Katkenud Aastalõpuvõistlus

Aasta viimasel päeval toimus traditsiooniline Jüri Tarmaku Aastalõpuvõistlus Nõmme Spordikeskuses kaheliikmelistele teatevõistkondadele.

Eelmisel aastal sain 28.detsembril Näärilaksu ajal "noa" paremasse säärde ja palusin Matit, et ta asendaks mind sellel üritusel. Seekord oli lootust, et eelmise aasta jama ei kordu, sest 4 kuuga suutsin siis füsioterapeudi abiga terava säärevalu välja ravida ja viimasel ajal ei olnud achilleuse kõõluse juures probleemi tunda.

Esimene vahetus õnnestus kenasti, sest tegemist oli tavalise orienteerumisega (ca 2km). Esialgu tundus, et liikumine oli vaevaline, kuid lõpus kadus peale kõrge nõlva võtmist terve punt selja tagant ära ja ka Dima Shved jäi vaid 20m kaugusele.

Kahjuks lõppes minu jaoks võistlus kümmekond meetrit enne viimast KP-d, kui lõi jälle "noa" ehk terava valu vasakusse säärde. Lonkasin lõpuni ja andsin teatevahetuse Marjele üle. Ta ei teadnud teist vahetust joostes seisundi tõsidusest ja vajutas täiega, kaotades Rehale üsna vähe. Edaspidi jooksis ta veel ka 3., 4. ja 5. vahetuse ning tõi võistkonna finišisse kolmandana (95+ klassis). Istusin samal ajal saunas ja mõtlesin elu üle järele.

Seega algab uus aasta jälle alternatiivtreeningutega, kus juba 1.jaanuaril võtsime abikaasaga osa Maardu lõunakarjääri uisuüritusest. Soetasin kaks paari Lundhagsi T-Skate uiske, ühed 50cm ja teised 45cm. Sõit nendega oli nauditav.
(grupipildi autor teadmata).

Tõsi, esimene mõte ja kindel soov oli osaleda 2.jaanuari JÄÄÖÖ-orienteerumisel, sealsamas karjääris, kuid sellele plaanile tõmbas kriipsu EOLi juhatuse koosolek Värskas. Ehk õnnestub hoopis sealkandis uisutada.
Lisan ka videoklipi "Ässa liug". Uisuäss on äratuntav.

Edasised plaanid on nüüd segi löödud. Winter Xdream on juba varsti (17.jaanuar), kus jooksmine on välistatud. Ka teised pikemad üritused on kahtluse all. Veteranide MMile olen küll registreerinud, kuid sportlikku hasarti osalemiseks esialgu pole.

Kuid üks asi on sellel aastal paigas - juulikuus toimuv mägimatk Terskei Alatausse (foto: Kalle Kiiranen). Seega jääb rogaini MM Austraalias ära, EM Hispaanias on suure küsimärgiga.

Jolki-palki vol 4 ehk Näärilaks 2015

Kui hiljuti jõudis kinno film "Etturi ohverdus" skandaalsest malegeeniusest Bobby Fischerist ja tema tiitlimatšist Boris Spasskiga 1972.aastal Reikjavikis, siis oli kohe selge, et tahan seda filmi ja kohe(!) näha. Male oli siis ülemmäng ja maletajad erilised inimesed. Palju mälestusi ja üleelamisi oli sellest aastast ja sellest loost.

Nii oli ka Näärilaksuga, millest lihtsalt pidin osa võtma. Sest tegemist on alati olnud põneva seiklusega, vürtsitatuna pimeda ajaga. Juba väike ajalugugi on tekkinud ja hulk pilte Tallinna ümbruse teedest, metsadest ning põnevatest objektidest mälusse salvestunud. Ei ole ununenud ka huvitavad mõtlemisülesanded ning tehtud lollid vead - neid oli siis, tuli nüüd ja saab olema ka tulevikus. Nii kaua, kui tegijatel jaksu seda üritust korraldada ja osalejail tervist võistelda.

Seekord olin enne starti natuke mures, sest 2 päeva varem lõi jooksu ajal jälle valu vasakusse säärde, nagu ka eelmisel aastal. Lootsin rattavalikule, ehkki ka jooksuvarianti oleksin riskinud. Jalg oli teibitud ja valuvaigisti sees. Tegime Mati Pretofiga siiski rattavaliku, see tundus terviklikum ja ahvatlevam, füüsiliselt vähenõudlikum. Olen viimase kahe kuu jooksul vähemalt 3 korda haige olnud, mistõttu on füüsiline vorm kehvapoolne ja kaal kontrolli alt väljas. Borrelioosi-laadne värk istub endiselt sees.

Pulli sai rajal ka seekord. Me pole Matiga küll seiklusvõistluse meeskonnana kõige teravamad pliiatsid, kuid meile mõlemale meeldib selline tegevus.

Algus läks kenasti, sest mõistatuse vihjed saime rahulikult autos ära lahendatud. Vaguni alt (42V) roomasime läbi koos Manni ja Viffiga, Siselinna kalmistusse tormasime Aadli ja Abrami järel. Mati võttis kalmistu kaardi, mina paberilehed juttudega, et sealt õiged vastused jooksu ajal välja lugeda. Ja nii me liikusime, Mati otsis mingeid punkte (hauakohti), mina vastasin paberil küsimustele. Kui leidsime SI-jaamaga hauakoha, siis täitsin tekstilünga vastava numbriga. Nagu korralik koolipoiss õppetükke tehes.

Mati ei küsinud minult midagi (ehkki kaardil oli kirjas, kuidas saab vihjeid 7 haua asukoha kohta), mina jälle ei saanud aru õigete vastuste järel olevatest numbritest. Kriipsutasin õiged vastused alla, et küll need Eensaared neid hiljem kontrollivad. Esimeses leitud punktis käis Mati kaks korda, kuid mõlemal korral unustas komposteerida. Seetõttu külastasime seda hauda veel ka kolmandal korral.

Kahte hauda sellel pimedal kalmistul ei leidnud, tagantjärgi imestan, et üldse midagi leidsime. Sest Rain polnud meie paberitest huvitatud ja ütles, et need olid vaid abiks (??). Abist sain aru finišis. Kuid selles polnud midagi uut, sest ka esimese Näärilaksu ajal leidsime punktid üles ilma abistava legendita...

Edasi sõitsin mina KP22-e ja Mati 41V-sse. Üks rääkis ühte ja teine teist, kokku need jutud rattasõidu ajal ei saanudki. Kuni lõpuks keeras Mati bussijaama juurest SOSi mäele. Seal sain talle öelda, et jätsime KP22 vahele, Mati oli üllatunud. Aja kokkuhoiu mõttes ei läinud seda enam võtma. Peale võistlust selgus, et me kumbki polnud näinud KP35 olemasolu. Ka see punkt jäi vahele.

Vähe sellest, Mati oli ära kaotanud rajalegendi ehk roadbooki.

Jõudsime KP47V juurde, tegin kaasvõistlejate rajalegendist nutitelefoniga pildi, vaatasime vihjet, mis midagi ei täpsustanud ja hakkasime edasi liikuma. Selgus, et Mati oli ka kaardi ära kaotanud. Otsisime seda siit ja sealt, ei kusagil.

Punktide 46 ja 28 vahel saime jalad vesisel heinamaal märjaks. Teevaliku tegime lampide järgi, kuid metsa seest oleks saanud ka mööda rada sõita 27V-sse.

Näärilaksul on alati meeldiv jõuda mehitatud punkti, seal saab süüa, seal saab juua ja lõbus on ka. Seekord olid ees paadimees Ott ja Hiiekas, paras paar, vanad sõbrad, nagu öeldakse. Tegime väikesed vana-tallinnad ja õlled ning jätsime sõbraliku duetiga hüvasti.

Ei tea, oli see liköörist või millestki muust, kuid kohtusime "tänu" minu navigeerimisele Oti-Hiiekaga veelkord, seekord kanali erinevatel kallastel. Hiiekas oli valmis meile üle kanali paadiga likööri tooma, kuid kuna aeg surus peale, loobusime lisadoosist. Vana-Tallinn on Näärilaksu firmajook ja imestan, miks ma seda ise poest ei osta. Maitseb väga hästi, eriti kuuma teega. Mainima peab ka, et finiši uhkes nääripakis on alati sees olnud ka üks väike Vana-Tallinn (Eensaarte lemmikjook?).

KP44 oli trikikas, tiirutasime puud otsides päris kaua. Legendi ei viitsinud ka kohe vaadata, sest see oli seljakotis asuvas telefonis. Kui lõpuks puu leidsime, oli ka jooksev Neeme Loorits krapsti kohal.

Sama oli ka KP25V-ga. Väikese tiirutamise peale leidis Mati paneelide alt koopast punkti, ehkki ma olin mõni aeg enne seda teisel pool paneeli, samuti tunnelis, sealt mööda roninud. Nägin vaid mingit rippuvat sinist klaaspärlikeed. Ja nii kui punkti leidsime, oli Neeme jälle õiges kohas kohal.

KP26V asukohta mäletasin hästi ühelt päevakult, kui sealt üle ujusin.

KP32-ga läks kiireks ja see punkt jäigi leidmata. Arvasin olevat punkti pätsikeste vahel, kuid see oli palju kaugemal. Finišisse jõudsime 2 min enne aega.

Mõnus pingevaba võistlus, füüsiliselt kerge. Palju meeleolukaid kaadreid jälle mälusopis juures, mitmed uued ja huvitavad kohad registreeritud.

Läbisime GPSi järgi 38,9 km (3,5h).
GPS jälgimine
Tulemused

Ootan järgmist Näärilaksu - juubelilaksu.

Varasemad viited:
Jolki-Palki vol.1  2012
Jolki-Palki vol.2  2013
Jolki-Palki vol.3  2014

8mm elu, suusamatk Altais 1984

Muidugi inspireeris vana, Andres Tõnissoni poolt 1984.aasta suusamatkast tehtud matkafilmi ülesotsimise ja sellest lühendatud versiooni kokkupanemise "Musta Alpinisti" vaatamine.

Üritasin filmi vaadata eelarvamustevabalt, enda kogemusi sinna mitte segades või neid enese jaoks kuidagimoodi esile tõstes. Inimesi, kes on nö klassikalistel suusamatkadel käinud, on mitmeid tuhandeid ja nemad olidki selle filmi kõige selgem sihtgrupp. Kuid neile poleks vaja olnud filmi nõnda müstifitseerida ja üles haipida, vähemalt nii agressiivselt kui seda tehti ja tehakse. Tõsi, müüginumbrite jaoks võib see olla vajalik strateegia, kuid filmielamuse saamiseks ebaoluline, pigem ettevaatlikkust ja eelarvamust tekitav. Nautisin kunagi "Vehkleja" tagasihoidlikkust, kiitsin siis ise filmi ja soovisin edu festivalidel. Nüüd on tulemus näha :). Hiljuti vaadatud "Puhta mõtte ruum" ei olnud kuidagi kooskõlas filmi tutvustusega.

"Musta Alpinisti" osas olin kõigeks valmis, ka häirivateks ja ebameeldivateks kohtadeks, seda just teostuse osas. Filmi kiituseks peab ütlema, et vähemalt matkategevus oli väga tõetruult ja autentselt edasi antud. Seda nii matkafiilingu, looduse, igasuguse atribuutika ja muidugi hästi valitud näitlejate osas. Matkajad muutusid protsessi käigus mustemaks, paistetumaks, võiks öelda, et ka inetumaks, mis kõik on ühele pikale suusamatkale väga omane. Pingeid, armukolmurki, arutut riskimist, ehedat rõõmu  ja paljut muud juhtus nii elus kui filmis.

Filmi teine pool, nö "action" külas, mis pidi vaatajaid magnetiga kinno tooma, tekitas kahetise tunde. Taoline lugu võis suuresti ka tõsi olla, kuid asja mõte kadus pika möllu peale tasapisi ära. Imelik tunne, kui keset kõige ägedamat möllu tunned, et natuke igav on.

Kuid kokkuvõttes oli "Must Alpinist" minu arust hästi tehtud, ehkki kohe uuesti vaatama minema ei kisu. Kahele matkakogemusega kaaslasele film ei meeldinud, ootasid vist sügavamat sisu ja möll külas hakkas vastu. Kuid mis meile kõigile ja ka mõnele teisele vanale matkakaaslasele kõrvu hakkas, oli ropendamine. Meie ropendasime vähem ja pehmemalt.

Kui tulla tagasi 1984.aasta Altai suusamatka juurde, siis see oli üks karmimaid katsumusi elus. Kuna eelnev häälestus matkaks oli väga tugev, siis minu jaoks möödus kõik kuidagi loomulikult.

Oli väga külm ilm, algpunktis Tjunguri külas -42 kraadi, mägedes alla -30. Telgiks oli vaid 1-kihiline nailon, ahi ei tõmmanud esialgu. Külm ja tahmane elu, kus minu ülesandeks oli olla ahjumees. Käed olid kõigil mustad ja paistes, mul valutasid sõrmed veel kaks aastat peale matka ja seda "tänu" raudtorudele, mida kiskusin paljaste kätega õhtul lahti ja hommikul surusin jälle kokku. Samas oli ilm päeval päikeseline ja ilus, parim, mida talvematkaks soovida.

Beluhha tipus käimine oli täis dramaatikat, kuid kõik läks õnnelikult. Vaid kaks inimest vigastasid tõsiselt jalga. Kurnatusest ja külmast tekkisid grupi sees pinged, kuid üldine õhkkond oli positiivne. Ainult Pille nuttis pärast Beluhhat jalavalu pärast igal hommikul, niikaua, kuni valu tuimaks muutus. Jürka jäi alguses haigeks, Svenil olid jälle lõpus probleemid silmaga ja muidugi jalaga. Mul endal oli kõik ok ja ise imestan ka, kui vähe me siis ebamugavustele tähelepanu pöörasime ja kui julgelt ja otsustavalt riske võtsime.

Lisan siia veel kaardi rajaga ja näitena kaardi, millega matkal käisime. Viimase peal on kõik palju arusaadavam (avada parema hiireklahviga).

Andres tegi kunagi matkapäeviku juurde (25 lk) graafiku, mis koosnes matka kõrgusprofiilist ja temperatuuridest (hommikul, päeval, õhtul).


8mm filmi taustamuusikaks panin Jean Michel Jarre. "Oxygene" jt tema teosed käisid omal ajal sageli kokku matkaslaididega. Andrese originaalis mängis taustaks Pink Floyd.

Vaikselt tormiilmas

Eile õhtul panid kangelased kena punkti Brasiilia ARWC-le Wabaduse kohvikus, põhjalikult ja soliidselt, nagu neil kombeks. Rahvast oli väga palju, õnneks leidsin koha aknalaual ja 2,5 tundi mõnusat istumist oli garanteeritud.
Järele saab vaadata SIIT 



Üle pika aja üks muusikalugu ka.

Liustikulõhedest

Tuuli Kochi sümpaatne intervjuu Postimehes Annemai Märtsoniga "Kõige vaiksem ööpäev elus" tõi selgust sellesse suvel toimunud traagilisse sündmusse. Veelkord tuli tõdeda, et mägedes varitsevad ohud, mida me kontrollida ei saa ja tuleb uskuda, et midagi halba ei juhtu. Võimalusi juhtumiseks on siiski vähe, sõltuvalt muidugi marsruudi riskiastmest.

Mägedes matkajale-alpinistile on liustikulõhed tavalised kaaslased. Ahhetused peale esmakordset lõhedega kohtumist mööduvad kiiresti ja edaspidi tuleb põhiliselt lahendada ülesandeid, kuidas lõhedest mööda, üle, üles või alla saada. Muidugi on jäämurrud oma suurte lõhede ja peade kohal kõrguvate serakkidega atraktiivsed pinnavormid ja kutsuvad pildistama. Jää on ilus, selles peituv oht annab värvi juurde.

Mõtlesin, et kirjutaks mõnest kohtumisest liustikulõhega, sest need on jäänud hästi meelde. Lõhe on ohtlik ja see ergastab meeli, viimased aga salvestuvad aju filmi- ning tundekaamera abil. Kuid miski tõrkus vastu, sest kõik pole alati olnud turvaline ja kogutud õnneveksleid ei tahaks ära jagada. Ebausk.
Pildil on üks lõhe, mis on pealt 20cm, alt 3m lai. See oli pimedas meile mitmele üks õnnelik lõhe.

Lisan ühe naljakama videoklipi jalamilõhe ehk bergschrundi ehk lihtsalt berksi ületamisest. Laskumine toimus Ukraina kurult (Suur-Kaukasus), päev peale Tsheget Tau tipus käimist. Filmis Mart Kainel.

Kaasaelamise nädal

Teadagi millele - Brasiilias toimus ju seiklusspordi MM, kuhu kõrgete lootustega mindi ja kust ülivinge tulemusega tagasi tullakse. Silver, Rain Timmo ja Mann - orienteerujad, rogainiässad, nüüd siis üheskoos kasvanud tugevaks ja ühtlaseks meeskonnaks, kes ei läinud MMile enam kogemusi omandama vaid tulemust tegema. Koht esikümnes oleks olnud super, kuid saavutati viies!

Facebook on täis nädalapikkust arutelu ja finišijärgseid emotsioone, kodulehelt saab tagantjärgi vaadata träkke ja loodetavasti ilmuvad sinna ka fotod peale 6.etappi. Rohkem ei pea otsima infot Sleepmonsterist ja tiimide FB-lehtedelt, saab rahulikult magama minna ja hommikul ärgates pole esimene küsimus: "Põrra-põrra, kuidas meie omadel ka läheb?".

Kell oli 2 öösel, kui ACE Adventure Racing Team tuli täna finišisse, nö viimasel minutil, kiirustades, sest 176 tundi (7 ööpäeva ja 8h nonstop võistlust) sai just sellel hetkel täis. Tegemata jäi küll 300m köiellaskumist ja viimane süstasõit, kuid teenitud koht saadi 2 ööpäeva pikkuse 7.etapiga, millele rajameister planeeris 10-22 tundi.

Olukord oli sellel lõpmatul märgalal esialgu hea, siis ärevusttekitav, siis jällegi suurepärane, kuni läks kõigil väga raskeks, sh kiibitsejatel. Lõpuks saadi siiski õiges suunas liikuma. Sama juhtus ka hispaania/mehhiko tiimiga, seiklusspordi edetabeli nr.1-ga, kes kaldus "ei tea kuhu" juba üsna varakult. Läbi aastate üks maailma tugevamaid võistkondi Silva Rootsist (seekord Haglöfs Silva), eesotsas kapten Aaron Prince-iga jõudsid seal õnneks ainsa taluni, peale mida tegid olulise korrektuuri oma teekonnal (kõrvaloleva foto on teinud Erik Pütsep, Silva fotograaf, kelle juured ulatuvad Eestisse ja kes on selle üle uhke).

Kõikide hämmastuseks ja imetluseks läbis tugevaim tiim (uusmeremaalaste Seagate'i ja nende navigaator Chris Forne) selle etapi otse ja suuremate vigadeta, kuid kulutas ikkagi 39(!) tundi. Kõiki ülejäänud tiime juba vahetusalast lahkunud viie tiimi järel (28) sellele etapile välja ei lastud ja nad lennutati järgmise (ratta)etapi algusesse. Arvati, et 7.etapp on "mission impossible" ja võistlejatega riskima ei hakata. See otsus tehti korraldajate poolt osaliselt inglaste GODZone (nr.7) tiimi info põhjal, kes hindasid peale 8-tunnist edasi-tagasi rännakut etapi läbimist lootusetuks ürituseks.

Kuid peale selle etapi lõppu oli vaja kindlasti ka ühes tükis finišisse jõuda. Järgnevad 30 tundi olid rängad meie seiklejatele ja närvesöövad pealtvaatajatele, kuid kõik lõppes õnnelikult.

Olen varemgi selles blogis maininud Chris Forne-i - tipporienteerujat, keda peetakse maailma parimaks seiklusspordi navigaatoriks, kes on mitmekordne ARWC maailmameister ja ka rogaini maailmameister aastal 2010. Pildil on ta Eesti seiklusspordi Grand Old Man-i, meie seast lahkunud Andres Minniga, peale Portugali ARWC-d 2009.

Eesti seiklussport on pika ajalooga, nüüd tehti ajalugu ka maailmatasemel. Ootame lugusid, pilte ja esinemisi.

Endast ka natuke.

Nädal tagasi toimus EOLi üldkogu, kus valiti uus president (Meelis Mälberg) ja juhatus. Juhtus nii, et olen ka järgmised kaks, hästi vinget aastat juhatuses. Kindlasti ei lähe sinna vaikselt kuulama ja vaid kätt tõstma.


Olen paar päeva pikemalt jooksmas käinud. Täna plaanisin teha kerge ringi looduses, kuid hoopis forsseerisin ilma kaardi ja kompassita Niitvälja sood, sealt, kus varem polnud käinud. Tahtsin leida rada, mida mööda tulime Bike Xdreamil, kuid otsisin läbipääsu vale lagendiku nurgast. Ja sattusin Pantanali-laadsele märgalale. Tegin "ACE'i".

Vihm 2003.aasta O-Ringenil

Möödunud nädal möödus haigusega võideldes ja sellele alla jäädes. Tegin kehvas seisus esmaspäeval Riisipere klubi meestega pinksitrenni, kordasin sama teisipäeval Keilas, kõik ikka selleks, et laupäeval Rahvapinksi turniiriks head vormi saavutada. Isegi XT Bingorogaini Pannjärvel jätsin turniiri tõttu ära.

Mäng ei istunud, enesetunne oli hajus ja ebakindel. Aga noh, selliseid asju juhtub ikka, küll tulevad ka paremad ajad, loodetavasti siis laupäeval.

Laupäevasele mängule ei jõudnud, lamasin ja kogusin elujõudu ligi kolm päeva, üritades võimalikult kiiresti jälle ellu naasta. Igasugune sport tundus kauge ja tähtsusetu tegevusena, täiesti mõttetu asjana.

Kuna jaksu midagi tõsist teha polnud, siis otsisin välja Ann Warma ja Andres Laasi poolt sellel suvel antud VHS-kassetist tehtud digikoopia- filmi 2003.aasta O-Ringenist Bohuslänis, Uddevalla kommuunis (vallas?), Lääne-Rootsis.

Seda võistlust meenutasin 3 aastat tagasi blogis teema "Vihm" all. Neljandal? päeval algas kohe peale starti selline äike, et igasugune orienteerumine ununes koheselt. Turnisin ja naersin, kaarti polnud võimalik lugeda, maastikust ei saanud muhvigi aru. Vesi voolas taevast seinana, õnneks mitte väga pikalt.

Ja nagu blogi tollases sissekandes juba mainisin, sai nalja raja lõpuosas kõvasti, eelkõige sügavatel savistel orunõlvadel.

Kogu pulli filmisid O-Ringeni filmi tegijad, veel noored mehed oma esimesel katsetusel. Panin sellest kokku lühikese ülevaate savinõlvadel ukerdamisest ja vabandan autorite ees, et teost niimoodi ebaseaduslikult levitan. Süüd kergendab ehk see, et sündmused toimusid 12 aastat tagasi ja ega keegi neid muidu mäletaks, kui niiviisi ei elustaks. Meid, eestlasi, oli siis O-Ringenil päris palju, sest tegime selle 5-päeva jooksu vahetult peale veteranide MMi Haldenis, Norras, mitte kaugel Bohuslänist.

Siin see video (Youtube'st otse vaadates on pilt suurem).