TAOK 8h kvaliteetrogain Mustla-Nõmmel

Mustla-Nõmme või Paunküla on piirkond, kus käisin 2002.aastal koos Mati Preitofiga oma esimesel rogainil, mis oli samuti TAOK rogain. Teisi rogaine siis veel polnud ja see sügisene üritus oli justnagu rogaini Eesti MV. Rogain oli siis oma populaarsuse alguses ja jõudis maksimaalse osalejate arvuni Jägala-Joal 2007, kus registreerus 1197 inimest. Nüüd on rogaine Eestis  igasuguseid, kuid 8 tundi kestvat, nö stiilipuhast ja ilma ratturiteta võistlust on endiselt vaid 1.

Kui 2002. aastal olid põnevamad maastikuosad (Mustla-Nõmme, Nõmmeküla, Mõisametsa) veel suuresti orienteerujate pärusmaa, siis 9 aastat hiljem taotleti nendele aladele hulgaliselt maavara kaevandamis- ja uuringulube. Võitlesime EOLi kogukonna nimel mitmete arenduste vastu, kuid kuna valla poolt toetust polnud, siis ühel hetkel loobusime. Kaevandaja hüvitas meile kaardistamisega seotud kulud. Huvitaval kombel asus eilne võistluskeskus just Mõisametsa liivakarjääris.

Läksin seekord võistema koos Tõnu Ilvesega, kellega käisime 2019. aastal Hispaanias rogaini MMil. Kõik sujus siis kenasti kuni hommikuni, kui tegime järjest suuri vigu ja ühte kallist punkti ei saanudki kätte. Nüüd mõtlesin, et  paranenud jooksuvormiga võiks teha ka ühe tugevama pingutuse kaaslasega, kes just äsja jooksis maratoni 3.30-ga. Huvitav fakt seegi, et ehkki Tõnu on minust vaid 3 aastat noorem, olin tema TRÜ diplomitöö juhendaja teemal "Tremadoci graptoliitargilliitide geoloogiline-geokeemiline iseloomustus Lääne-Eesti perspektiivalal". 

Rogainist

Rajameister Lauri Leppik oli teinud huvitava planeerimisülesande. Kaardi eri servades olid nö punktipesad ja nende vahel pikemad tühjad jooksuetapid. Eriti punktivaene oli Paunküla veehoidla läänekülg, kuid selle läbimiseta meie oma planeeringus ei saanud.

Loobusime üsna alguses raba kui aeglase etapi läbimisest kaardi kirdeosas ja tegime ringijooksu variandi. Sarnase valiku tegid GPSi kandjatest vaid 2. koha saanud  Luidalepp-Karabelnik, teised läksid üle raba.  

Kuni viimase hetkeni oli sees Rõõsa piirkonna kallite punktide võtmine, kuid nöör, mille pikkus oli 124 cm (50 km tegelikku läbimist, koefitsient 1.35, mõõtkava 1: 30 000), jäi natuke lühikeseks. Kui oleksime planeerinud 55 km läbimist, poleks probleemi tekkinud.

Tegelikkuses saime raja algusosas 30 min planeeringust ette ja sama vahe kestis kuni lõpuosani, kus saime kaardi kagunurgas võtta juurde  KP53 ning oleks saanud ka KP32, kui poleks aega kaotanud KP50-ga. Viimases läksime liiga vara metsa (vale teeots) ja väikese ime, kuid suure ajakaotusega saime punkti lõpuks kätte. 

Väga halva läbitavusega lõikude juurde panin kurvad emotikonid,  meie jaoks keeruliste olukordade juurde punased hüüumärgid. Suuremaks pettumuseks oli rabaületuse alternatiivina välja valitud ümberjooks etapil 64-41, kus alguses olevat teerada maastikul polnud ja pinnas oli ka käimiseks ebamugav. Sama lõiku kasutas samuti Luidalepp-Karabelnik.

Tundus, et meie algusosa valikule palju tiime ei läinud või oli see petlik, sest olime lihtsalt teistest ees. Liikusime esialgu koos Viffi ja Kaiduga, kelle tempo oli natuke kiirem, kuid teostus vigaderohkem. 

Viimaseks koosoldud punktiks oli KP34 - Kautla Memoriaal. Etapi 34-64 lõpuosa oli keeruline tihedas lepanoorendikus, kuid saime kraavide järgi end õnneks paika. Kahjuks Viff ja Kait tulid varem rajalt maha, nagu ka samamoodi alustanud koresse mähkunud "külmavaresed" Heiti ja Tauno. Õudusega vaatasin, kuidas Ain pani tempo kohe põhja, Hedi kannul. Kuid tulid lõppu vinge tulemusega (3-ndad üldarvestuses), ja ei teagi, kumb neist finišis rohkem väsinud oli.

Ootasime huviga tulemusi, sest MM55 konkurendid olid tugevad. Ahnus võis sellel rogainil kõvasti kätte maksta, samuti oli piisavalt tehnilist orienteerumist. Õnneks selgus, et MM55 klassi võitsime ja MM45-s olime kolmandad. Üldarvestuses saime 15. koha.

Läbisime 49,2 km, koefitsiendiks tuli 1.36. Seega oli planeering väga täpne.

Tulemused    GPS träkid

Auhinnaks sain kaks ananassi ja muud söögipoolist. Seoses ananassiga meenus üks lastelaul: "Neegrionu külaskäik".

Peale autasustamist kiirustasin Keelutsooni Jaan Künnapi alpinistide kokkutulekule. Aasta alpinisti tiitel anti Triin Selile, kes tegi ära Mount Everesti ja sellega kõigi seitsme kontinendi kõrgemad tipud (Seven Summit). Triin on Andras Kaasiku tütar, Andras oli esimene eestlane K2-l.  Triin tegi ka ettekande oma seitsmest tipust.

Jälgin aga huviga "kiiksuga" mägironija Marie Saame toimetamisi, kelle eesmärgiks on ronida kõikidele 8000listele ilma lisahapniku ja kommertsekspeditsioonideta. Nikerdab ise, nagu ka sellel aastal tehtud Gasherbrum 1 (8080 m). Tal ikka juhtub ka, sellel aastal ronis tippu jalaga, kus oli 12 kruvi, 4 metallplaati ja 2 -varrast.