ALTAI MASO 1984 ehk üks keskmisest raskem suusamatk. Avantüüriga.

Meie IV kategooria suusamatk Altais, nagu hiljuti grupijuhi Sven Mäsesi käest kuulsin, võitis samal aastal (1984) Eesti meistrivõistlused kõige raskemate suusa-mägimatkade kategoorias ning talle kui grupijuhile anti tunnustusena suusamatkaveteranide ja Eldor Orupõllu rändkarikas. 

Ise ristisime selle maso-matkaks, sest matk oli pikk (19 päeva), ilm eriliselt külm, grupivarustus kehv (ühekihiline nailontelk ja vilets ahi), mistõttu tuli külmööbimisi ette ka metsavööndis. Sündmused Beluhhal (4506 m) võtsid vahepeal üsna terava pöörde, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult. Loomulikult ei saanud Beluhha tipuvallutust matkaaruandes kajastada, sest siis oleks meid lihtsalt diskvalifitseeritud. 

Sõit matka alguspunkti Tjunguri külla Altais võttis 7 päeva. Kui Moskvast Barnauli saime rongiga 3 päevaga, siis viimase lõigu – Gorno-Altaiskist Tjunguri läbisime Tjunguri Ekspressis 2 päevaga (ööbimisega Ust-Kani võõrastemajas). Tegemist oli PAZ tüüpi bussiga, kus vihatud matkajad kupatati koos suurte kottidega tagumisse ossa. Väga kitsas oli, liigutada end eriti ei saanud, aknast välja ka ei näinud, sest aknaklaasid olid jääs. Õues oli 40 miinuskraadi. Atsil külmus varvas valgeks, kõva hõõrumisega saadi lõpuks veri liikuma.

Matk enne Beluhhat

Tjunguri külas oli veel külmem, kohalikud rääkisid -45 kraadist. Ööbisime kohalikus kultuurimajas, õhtul hämaras ronisin veel künka nõlvale külast pilti tegema. 

Matk algas 28. jaanuari hommikul. Alguses liikusime põhiliselt piki jõge ülesvoolu. Kivide vahel minek, raske (35 kg) kott seljas, nööriga taga Salvo kelk (13 kg). 

Vahepeal läksime mööda hobuserada, kuid see viis valesse orgu.  Tagasisaamiseks lõikasime mäenõlva, tuli võtta tõusu. Allpool jäime laagrisse. Ahi ajas korralikult vingu sisse, mistõttu lõpetasime kütmise. Esimene külmööbimine, hommikul oli -31°C. 

Järgmisel päeval liikusime kuni kanjoniteni. Sealt läbiminek oli paras ukerdamine suuskadel ja võimalusega vette kukkuda (Sveni pilt). Läks siiski õnneks. Jürka tundis end haiglasena, õhtul ka Pille. 

Kuid vahepeal saime ka suusatada, pikalt üle Kutšerla järve.

Edasi liikusime Koni-Airõ orgu, kus oli ees veel mitmeid kanjone. Mõnest möödusime kõrgelt ülevalt piki nõlva. 

Radiaali tegime Koni-Airõ kurule (2A). 

Meie Sveni ja Jürkaga võtsime enne ka samanimelise tipu (3300 m). Viimane tõusuosa oli päris järsk ja pudedas lumes polnud lumeseinas kolmandal mehel enam kuhugi astmeid teha. Kuid üles saime, laskumisel kasutasime köit.

Tipus olid ilusad vaated, seda nii Beluhhale kui järgmise päeva Kutšerla liustiku tõusule.

Kui tõusul Kutšerla kurule oli raskusi haigena liikuval Jürkal, siis laskumisel paksus lumes tekkisid terviseprobleemid Helil. Raskete kottide ja salvokatega oli pöörete tegemine poolde reide ulatuvas lumes väga kurnav ja Heli tundis seal probleeme südamega. Võtsin tema seljakoti kõhu peale ja proovisin nii alla saada. Salvokas sõitis tagant otsa ja kukkumine paksus lumes oli küll pehme, kuid kogu varustuse ülesleidmine, selga ja kõhu peale tagasipanek ning taha veel kelgu sidumine võttis omajagu jõudu ja energiat. Alla me kuidagi saime ja koos Heliga, kes nüüd oma kotti ise kandis, liikusime  orus aeglaselt teistest tükk maad tagapool. Lõpuks jõudsime metsapiiri, kus valmistuti laagerdamiseks. 

Olin ahjumees, mis tähendas, et kõvade külmakraadidega (sel õhtul -27°C) tuli pigitunud metalltorusid üksteise seest välja tirida ja kokku panna paljakäsi. Sõrmed olid mul tavalisest 2x paksemad ja veel 2 aastat peale matka külmatundlikud (hakkasid kergelt valutama).

3. veebruari laagripaika peitsime lume sisse suurema osa oma matkatoidust, kaasa võtsime vaid vajaliku koguse Beluhha tipuringi jaoks. Siin tegin pildi juustest, mida sai kenasti sarvedeks keerata. Mõne päeva pärast algas juustes isepuhastumine ja matka lõpus hõljusid nagu oleks äsja saunast tulnud. Väike lugu matkal pesemisest ja higistamisest on SIIN.

Beluhha

Beluhha tõusust ehk avantüürist, mis algas 4. veebruaril, tuleb postitus edaspidi. Paljud on seda veebis lugenud, uuendan vaid pilte ja skeeme, lisan ka mõne kommentaari.

Matk peale Beluhhat

7. veebruari hommikul oli väljas -34°C. Vaatamata Pille ja Sveni raskelt vigastatud hüppeliigestele otsustati siiski üle Verhnij Sedlo (Ülemise Sadula) kuru ronida. Ats suutis hommikuse maisipudru korralikult üle soolata ja sisse ei läinud rohkem kui üks lusikatäis. Kakao ja saiakuivikud andsid küll täiskõhu tunde, kuid vähe energiat.

Päev pidi tulema keskmise raskusega, kuid juhtus nii, et head tõusukohta ei leidnud ja seetõttu ronisime kolmekesi Jürka ja Atsiga üle väikese tipu, tükk maad kurusadulast kõrgemalt. Vahepeal tahtsin, suusad seljas, järsemat nõlva lõigata, kuid lumi oli paks ja asi tundus liiga laviiniohtlik. Keerasin tagasi.

Pildil Jürka kurusadula kohal

Laskumine kurult oli mõnus suusaslaalom. All orus leidsime ühe mahajäetud jahionni ja sättisime end sinna ööbima. Kahjuks ahi ei tõmmanud jälle ja valida jäi suitsu ning külma vahel. Valisime viimase. Kuigi keegi jättis onni ukse öösel lahti, oli magada soe. 

Edasi liikusime Nižnij Lageri (Alumise Laagri) poole, mis koosnes paarikümnest mahajäetud palkmajast ja vaid ühest, külmavintsutatud ja nälgivale matkajale tõelist mugavust ehk soojust pakkuvast hoonest. Tegemist oli kunagise (1941-1956) volframikaevandajate asulaga.

Vaade Beluhha mäemassiivile Nižnij Lagerist.  

Ats kirjutab:

„Algasid hoogsad argiaskeldused, üle hulga aja võis inimeste suust kuulda naeru ja naljatusi, taas kiskus seltsijutt filosoofia avaratele lehekülgedele ja kõhud olid meeldivas hämmingus saadust. Hubane küünlavalgus, prõksuv ahi, ammu kuivad hilbud, paranevad rebendid ja haavad – oh kaunis hetk, sa viibi veel“.

Ja veel:

„Tendents, mille algus oli täna, on aplus söögilaua taga. Isu ja toitumine on siin suurem kui ühelgi telgiasemel. Loogiliselt mõeldes jätkub nagu kõike, aga ometi tõstab kiskja meis pead.".

Peale ainsat puhkepäeva tegime radiaali Tihij ehk Vaiksele kurule. See oli vajalik kerge liigutamine, et keha liiga kangeks ei jääks, valmistumaks matka lõpufaasiks ehk veel kolme kuru ületuseks. Siinkohal peab mainima, et Pille alustas igal hommikul liikumist pisaratega, jalg mahtus vaevalt saapasse. Hiljem Tartus leiti hüppeliigeses luumurd. Olime aga piirkonnas, kus abi polnud loota ja pidi igal juhul omal jõul matkarajoonist välja minema. 

Mul valutasid külmast igal hommikul ligi tund aega varbad, siis soojenesid üles ja edasi oli mõnus õhtuni. Riidematerjal oli samuti ajastule kohane – puuvill ja vill. Paljudel olid iseõmmeldud sulejoped, mina sain selle Tallinna matkavarustuse laenutusest. Väike ja õhuke oli, kuid asja ajas ära.

Pildil varustuse näide.

11.- 14. veebruaril ööbisime vaid kurudevahelistel liustikel. Mul vedas, ahju polnud vaja lahti-kokku võtta. Ilus oli, raske oli, ja soe ka, sest temperatuur ei langenud alla -25°C. 

Tõuseme kurule, Heli ees.

Laskume kurult

Jaak ja Sven kurul

Lõpuks ometi laskusime viimasest Družba kurust (3050 m, 1B) Ak-Kemi orgu, otse Beluhha põhjaseina alla. Oli kergelt tunda matka lõppu, ehkki tagasi Tjunguri külla oli minna veel kaks päeva. 

Ööbisime Ak-Kemi meteojaamas, seal võeti vist kõiki matkajaid sõbralikult vastu. Aitasime teha puid ja saime soojas toas magada. 

Edasi palju ei juhtunud, vaid Sven vigastas puude raiumisel silma ning järgmisel öö veetsime ühe tusase vanamehe elamises. Ma olin juba tõusnud poole tee peale Mineperse kurule ja hõredas matkaonnis ahju kokku pannud, kui tuli altpoolt teade, et grupp ööbib hoopis all. Tuli tagasi minna.

Eredalt on meeles esimene külapood, kust ostsin 2 kg kaeraküpsiseid ja sõin need korraga ära. 

Matka sümboolne lõpp oli Katuni jõge ületaval sillal. 

Sven kirjutab:

„Otsin kotist välja mõlemad fotoaparaadid. Kaua ootama ei pea, sealt tulebki meie võidukas naispaarisrakend Heli-Pille. Paar klõpsu ja on nemadki finišis. Edasi tulevad Ets, Ats ja Jack. Paraadi lõpetab Jürka, kes olukorra pidulikkust tajudes tulebki paraadsammul. Moodustame spaleeri. Nagu saatuse pilkena jäävad Jürka suusad veel viimasel meetril silla põiktalasse kinni. 

Pinged vabanevad, keegi ei suuda naeru tagasi hoida. Pille istub kõveras maas. Väike Jürkalik rabelemine ja ongi kõik kohal. Matk on lõppenud.“

Matka kõrgusgraafik koos temperatuuridega.

Matkapäevik on üles laetud tervikuna FIRNI kodulehel: SIIN

Ats tegi 8 mm filmi. Lõikasin seda ja panin muusika taha: SIIN (YouTube)

90-ndate alguse matkamisest räägib mõnusalt Raivo Plumer saates Jäljed Gloobusel.