ALTAI MASO 1984. Beluhha avantüür

Altai 1984 suusamatka eelmisest postitusest jäid välja need 2 päeva, mil käisime Beluhha (4506 m) tipus. Ametliku suusamatka sees ei tohtinud sellist asja teha, sest tegemist oli alpinismi valdkonda kuuluva ettevõtmisega. Ometi oli nii meil kui ka teisel Eesti grupil, kes liikus meie jälgedes mitu päeva tagapool, just üheks suureks eesmärgiks sinna tippu jõudmine. 

Bio-geo matkad olid tänapäeva mõistes sageli avantüristlikud. Isegi kui matkale mindi ametlikult, kõiki nõudmisi täites ja vastava kvalifikatsiooniga pabereid omades, tehti aeg-ajalt ikka midagi lubamatut. Vähe sellest, et Alvar Soesoo grupp poleks oma III kategooria matkal tohtinud tippu minna, oli neil veel nö fiktiivne grupijuht, kellel oli küll õigus sellist matka juhtida, kuid keda matkal kaasas polnud. Alvaril oli suusamatka juhtimise kogemusi palju, kuid pabereid mitte. Matkalt tagasi ülikooli saabudes anti Alvarile eksmatt ja saadeti kaheks aastaks Vene kroonu.

Julguse talvel Beluhha otsa ronida andis ilmselt 4 aastat varem tehtud õnnestunud tipputõus geogeo'laste Mihkel Merimaa, Arvo Raudsepa ja Jaak Kärsoni poolt. Peale Mihkli, kes 1984. aasta suusamatkal tõusis teist korda tippu, olid grupis veel Aulis Saarnits, Andero Saar ja Alvar Soesoo. Need tõusud tehti kahe Beluhha tipu vahele jäävalt liustikuplatoolt. Laskumisel Beluhha sadulalt liustikule läks Aulis järsul firninõlval lahti ja lendas keereldes ning õhus ringe tehes suurel kiirusel 400+ m alla. Oli suur ime, et pääses eluga ja lausa vigastusteta!

Ka meil juhtus, kuid sellest järgnevalt. 

Liustikul sai esialgu tõusta paremast servast. 

Vasakule jäi võimas jäämurd suurte lõhede ja serakkidega. 

Telgi jaoks leidsime ühe tasasema koha kaljuribi all. 

5. veebruar 1984 - Beluhhale

Temperatuur:

    hommikul   -34°C

    päeval         -20°C

    õhtul            -28°C

Enne veel, kui toon ära Pille Oolupi (nüüd Aavik) jutu sellest päevast, lisan siia ühe foto, mis võiks hästi iseloomustada meie päeva.

Kui me tõusime hommikul kahes kolmeses sidemes ülespoole ja ületasime ühe 30 cm laiuse liustikuprao, viskasin end kõhuli prao kohale ja vaatasin alla. Lõhe laius oli mitu meetrit ja selle põhja ei näinud. Alt tuli sooja tuuleõhku, mis polnud ka ime, sest väljas oli 30 külmakraadi.

Kui me pimedas laskumisel jälle seda lõhet ületasime, ilma julgestuseta ja Pille kogu raskusega mu õlale toetumas, ütlesin lause, mille ta oma tekstis ka välja tõi.

Pille lugu

Terve see päev sai läbi elatud mingis kentsakas, võiks öelda et isegi tuimavõitu rahulikus meeleolus, mistõttu tagantjärele tundub toimunu ebatõenäolise ja uskumatuna. Aga nii see kõik ometi oli ja järgnevalt saagu siis kirja 5.veebruar 1984 minu pilgu läbi.

Külm oli igati soliidne - termomeeter liustikul näitas -34°C kui hommikul sentimeetripaksuse härmatisega kaetud telgi alt ägisedes välja ronisime. Eelmisel päeval jääga kattunud kassid ei tahtnud kuidagi varvaste otsa pugeda ja üleüldse nõudis iga liigutus tahtepingutust. Pool kümme asus esimene nöörikolmik - Sven, Jürka, Ets hirmsa kiiruga üles- ja päikesesoojuse poole kribima, meie topeltrepsuga ühendatud grupike (Jack, Ats, Pille) visalt kannul püsimas. Kassirada viis ülespoole ja meie ikka selle kannul. Ilm oli briljantne ja nii võisime enam-vähem rahunenult jätta tõbise Heli telki valvama ja magamiskotte jääst lahti sulatama.

Keskpäeva paiku jõudsime sadula alla, millest meid lahutasid poolemeetrise laiuse ja (õnneks) tuvastamata sügavusega bergsrund ning poolsada meetrit järsku firni. Jürka julgestas ja suure ähmiga said kõik praost ilusti üle. Firnil tuli jätkata tõusu ikka sidemes tolle õnnetu sassimineva ja kõigile kooskukkumist kindlustava repsuga. Kui me lõpuks sadulale jõudsime ja tigedalt kirudes end puntras abinöörist vabastasime, olid teised juba tuurikirja(!) läbi lugenud ja tuvastanud, et oleme karu p.....  Jäljed, mida mööda tulime, viisid üle kuru (TKT - 4115 m, raskuselt 3B). Tipule tuli seega minna mööda marsruuti, mida tavaliselt ei kasutata. Jürka ohkas ja teatas, et tema on lootuse kaotanud. Kell oli üks.

Tuli otsustada. Jürka, Sven ja Ets - edasi. Ats ja Jack - kõhklevad veidi ja siis loobuvad. Mida teha? Ühelt poolt jõudu ja tahtmistki oleks, teiselt poolt - võin äkki meestele käki keerata. Samas tean, et kui nüüd minna, siis tuleb seda teha lõpuni. Let's go!

Firn - jäine ja 45°. Varustus - kassid, suusakepid ja kamba peale üks kirka. Seljakotis on peidus veel köis, jäänael, halvaa, glükoos ja Muchi šokolaad. Mitte alla vaadata. Õnneks seda tahtmist ei teki või kui tekib, siis jälgid kurule peesitama jäänud ja üha väiksemaks jäävaid Atsi ja Jacki. Vahetevahel lipsab pilk siiski ka sügavikule alla - liustik, jäälõhed, firn, kaljud. Oo-jaa! Ilus pikk kukkumine oleks. Jõuame kaljudeni. Edasi juba vaheldumisi mööda firni ja kaljusid, mis üha järsemaks muutuvad.

Kassidega läheb kaljuronimine üllatavalt hästi, kildad pakuvad ka kätele häid nukke. Liigume, aga mida edasi, seda järsemaks (kohati 50-60°, kaljudel rohkem) ja muidugi ka ohtlikumaks asi läheb. Suusakepid tolgendavad ja segavad hirmsamal kombel. Mingi moment avastan, et vasaku käe kinnas on kadunud. Villane sõrmkinnas soojendab küll üllatavalt tõhusalt, kuid järgmisel päeval ilmub augu kohale siiski üüratu külmavill, mis küll dekoratiivne aga ka tülikas on.

Ets ja Sven kaovad vaateväljalt. Jürkagi kaoks vist, aga kuhu ta ilma minuta... Seome end köiega kokku ja edasi läheb juba tuntud lauluga: "/---/  ja naabri Jürka ees ja mina järele /---/". Aeg-ajalt kaotame eesminejate jäljed ja siis tuleb alla tagasi turnida. Nii kaotame aega. Lõpuks oleme harjal. Puhh! Ligi 200m pikkune kohati noastuv kaljude riba. Harja läbinud Ets ja Sven alustavad samal ajal viimast tõusu. Jürka vajub moraalselt lõplikult kokku. Nüüd nad siis lähevad ja tema ei jõua. Ei, seda ma endale ei andesta vist kunagi. Sõiman natuke vaest Põrgupõhjat ja siis alustame nukravõitu lootusekübemekesega turnimist. Just nagu kassid aia otsas - vilksab mõte läbi pea. Ainult et sellelt aialt oleks ühele poole kukkuda pool kilomeetrit, teisele poole pisut vähem.

Köis on siiski tubliks toeks. Ja lõppude lõpuks oleme juba harjunud ega imesta enam mitte millegi üle. Mul on täiesti ükskõik, kas jõuame tippu või ei. Lõppude lõpuks tuleb täna veel ka laskuda.

Kell on pool neli. S&E on tipus ja hakkavad laskuma, meie oleme sadulal ja hakkame ka igaks juhuks tasapisi ülespoole tatsama. Jürka läheb veidi ees, ta seisab veidi aega longus päi, kuulates allatulijaid ... ja läheb siis edasi! Hurraa! Veidi aja pärast saan ka ise Sveni käest matsu: “Kurat, pärast sellist masot 100 meetrit enne tippu tagasi pöörduda! Ootame teid kasvõi pimedani." Süda läheb soojaks, tunnen, et jõudu veel jätkub. Edasi, üles. Vahetevahel natuke ähkida, aga üldiselt tundub see sile firninõlv pärast eelnenud ronimisi lausa jalutusrajana. Jürka on veerand tunniga jõudnud kogu tipu läbi tatsata, aga tuuri juurde jõuame siiski koos. Kivihunnik, mälestustahvel, kentsakas Lenini metallkujuke,  mille taustal kiiruga vastastikku pildi jaoks cheesitame.

Jõuan vaevu märgata, et tipp on lai ja lame firniplats, kui juba laskumegi, kõrvus põhjaseinalt allaveereva laviini kolin.

Viiepaiku sadulal, harja varjust tuleb Sven. Etsi ei ole. Ta on (koos kirkaga) läinud laugemat laskumisteed otsima. Seda pole. 200 meetrit 45°-st jäist firni, all on näha suur berks. Ets alustab laskumist eemal harja all. Tagasipöördumise kutsele ei reageeri. Meil pole aega ka tema juurde minna. Nöör välja, sest suusakepid on kehvad abilised ja meil on iga minut arvel.

Algul julgestus üle kaljunukkide. Jürka ees, mina vahepeal, Sven toob nööri alla. Oh kui aeglaselt see asi läheb! Ets läheb kirka najal nagu noor jumal (kassid on tal all teist korda elus - ilmselt on nõukogude alpinismile kaduma läinud teine Eduard Mõslovski). Äkki karje: "Kukun" ja elutu näoga Jürka jääb nagu kaltsunukk nööri otsa rippu. Sveni julgestus oli raudne. Jürka kogub end kiiresti ja punnib kuidagi lähimate kaljudeni, müts aga kaob hüpeldes all haigutava prao poole. Hüüan Jürkale: "Kapuuts pähe!".  Suusakepid on ta mööda lennates kavalalt kaljunuki taha torganud. 

Oleks ime kui pärast sellist matsu inimene rahulik oleks. Tuleb minul ees minna. Üritan jäänaela firni keerata (kaljusid enam ei ole), aga see logiseb ning ei ärata usaldust. Suures tegutsemistuhinas lendab nõlvast alla paar suusakeppe. Minu omi. Ets on juba all ja otsib meile praoületamiseks sobivat kohta. Nii, on aeg see jant lõpetada. Köis kokku ja poole nõlva peal algab klassikaline laskumine kassidel. Ikka pooleldi sillas ja nõdravõitu suusakepp toeks. Oh need vaesed kepsud! Kui nad ainult vastu peaksid. Tundub, et ei pea. Aga elu on armas ja nii saab tehtud ka kahemeetrine hüpe üle bergsrundi. Prillid lendavad eest ja känts on vägev, aga pehme lumi pidurdab. Ets tagastab Jürkale mütsi, peagi pillab too aga vasaku käe kinda, mida ei leita. Ka minu üks suusakepp leiab jälle omaniku. Beluhhale jäävad ohvriks kolm vasaku käe kinnast (Jürka, minu ja Sveni), üks suusakepp. Aga sellega veel asi ei piirdu...

Kiiresti-kiiresti. On juba hämar ja suurem osa laskumisest, pealegi ilma rajata osa ees. Joostes alla. Stopp! Praod. Sven ja Ets köies ees, meie Jürkaga järel. Hopp ja üle. Edasi. Jälle pragu. Hopp ja Sven maandub peaaegu kolm meetrit allpool ning jääb imelikult kägaras veidi enne järsaku serva pidama. Ägiseb vaevu: "Hüpake vasakule!". Ets. Maandub õnnelikult. Tunnen, et see lugu ei lõpe hästi, aga kui ma kohe ei hüppa, siis läheb veel halvemini. Lend ja õudne valu. Järgnevaist minuteist ei mäleta ma suurt midagi. Karjun ja röögin ja vintsklen vist hirmsal kombel. Keegi küsib: "Kas selgroog?", keegi: "Pille, ära nuta". Minule on aga kogu maailm ainult üks suur valu, mille kese on koondunud vasakusse jalga. 

Viimaks saabub moment, kus ma suudan oma mõtteid veidi koguda. Kuid pruugib ainult liigutada ja ma ulun jälle täiest kõrist. Sven on vait. Mehed ikkagi ei nuta. Veelgi enam, ta jätkab oma rajaleidja ametit. Kuidas ta küll suudab? Mina ronin abituna Etsi turjale, aga 65 kiloga turjal palju ei liigu. Istun maha ja mõtlen elu üle. Luumurdu vist ei ole, valu taandub sedavõrd, et saan kah kargu alla. Ets haigetoetajana kõrval, komberdan kuidagi edasi. Pimedus võtab maad. Kus on taskulamp? Täitsa olemas, aga patarei jäi Atsi taskusse. Milline hea juhus, et tagavarapatarei on just minu käes! 

Lõpuks ometi hommikune rada! Kõige hullem on möödas. Nüüd ainult vastu pidada. Ees ootav külm ja härmas telk liustikul tundub tõeliselt hubase koduna. Mida küll teised võivad mõelda. Kell saab juba kaheksa. Taevas on noorkuu sirp.

Ets: "See oleks maailma suurim ülekohus, kui me NÜÜD VEEL prakku kukuksime". 

Kodus! Heli on meil vastas, supp on valmis ja teegi läheb kohe.

Aitäh Sulle, Beluhha! Mida loevad nihestatud jalad ja külmavillis sõrmed, mõned kadunud asjad kõikide meeletute vedamiste kõrval.

Pille

Beluhha kõrvalorust.

 

/---/

Võib kindlalt väita - Beluhha oli raskeim ja ohtlikeim minu seni võetud tippudest. Algus kuni TKT kuruni kulges üsna ladusalt, kuid kuna kurule jõudsime väga hilja, kadus mul tippu jõudmise lootus juba siin. Kui pärast rasket masot Pillega sadulale jõudsime, oli kell juba neli ning olin absoluutselt veendunud, et kõrgemale enam ei saa. Olin lausa hämmingus, kui Sven siiski lubas mul tippu minna... Mingit võidurõõmu tipus ei tundnud. Sadulalt laskumine tundus algul üpris lihtne, aga pärast mu õnnetut lahtikukkumist algas lausa põrgu, mis minu jaoks lõppes esimesest praost ülehüppamisega. Seiklused pimeduses võtsid vahepeal üsna terava pöörde, kui Pille oma jala välja väänas. Õnneks oli Beluhha meie vastu siiski armuline ja nii jäid meie kaotused siiski väikesteks võrreldes selle suure saavutusega, mille poole nii paljud on püüelnud, aga mis nii vähestel on õnnestunud.

Om mani padme hum!

Jüri (Jüri Vilismäe)

/---/

Polnud sellist tunnet, et peab tippu minema. Lihtsalt eelnevate päevade pidev mõte sellele tegi asja enesestmõistetavaks. TKT kurult paistis tõus olevat riskantne, kuid kahtlusi ei tekkinud. Ka kaljuronimine sobis, oli ju teadmine, et tagasiteed pole, sest oli liialt järsk laskumiseks. Sisemine kell kontrollis kahekordse tähelepanuga, kuid ikkagi tuli liialt palju riskantseid samme. Ime, et keegi meist alla ei sadanud. Julgestust ju polnud. Polnud mingit välist tiivustust, ka tipus tuli endale peale sundida võidurõõmu saavutatust. Kas tuli tõesti liiga kergesti?

Rõõm oli suur alles laagris. Milline tore tunne suruda teistel kätt.

Ets (Eduard Pukkonen)

/---/

Ei saa salata - me olime valmistunud selleks ja valmis minema täie panga peale (teiste eest ütlen vaid niipalju, kui arvan end võimeline olevat tajuma üldist meeleolu). Alpinistlikus mõttes oli see kahtlemata minu senises elus raskeim marsruut, pealegi selline, mida oleks kahtlemata kogu ulatuses pidanud läbima köies. Jah, see oli üks suur avantüür, kus sündmustest just eriti puudu ei tulnud. Ta oli raske, ohtlik, ilus, kõikvõimas - nii abitud on kõik need sõnad tegelikkuse ees. Ma kuulasin seda häält, mis mind sinna üles ajas ja ma ei kahetse.

Beluhha - Sa oled ilusaim tipp, kuhu ma jõudnud olen.

Sven (Sven Mäses)