Parim aeg möödas. Eesti Maastikumaraton 2025

Jooksin teist korda Maastikumaratoni, eelmine kord oli aastal 2017 (blogilink). Nagu ka siis, oli selgi korral nädal varem TAOK 8h rogain, mis õnnestus kenasti ja andis enesekindlust see ligi 44 km raske distants kenasti läbida. 

Siis oli eesmärk ja tempo hoopis teine. Olin Järveotsa rogainil mitu viimast tundi Maidot kummis vedanud ja maratonile läksime mõlemad tempokalt "panema". Kahjuks mõjus mulle see tempo kehvasti, sest kõhu lõi lahti ja samal ajal tekkisid tõsised krambid. Halb kombinatsioon häda nr. 2 lahendamiseks - kükitada ei saanud ja püstiasendis seda teha ka ei õnnestu. Palju aega läks sinna kaduma, Maidole kaotasin lausa 24 minutiga. Temal aeg 4.03, minul 4.27.

Vahepeal on palju vett merre voolanud, igasugu tervisejamasid üle elatud ja vanustki juurde tulnud. Läksin seekord rada võimalikult väikese valuga läbima, ehkki 44km, sh soistel aladel ja oosidel on raske igal juhul. Planeerisin algusesse ka kõndimist, kuid sellest ei tulnud midagi välja. 

Meil oli stardis koos sobiv Heigo Hispaania rogainilaagri kamp ja tore oleks olnud koos seda maratoni läbida. Kahjuks jäid naised kohe maha, ma aga ei osanud enam aeglasemalt joosta. Hoidsin pulssi ühtlaselt alla 130.

Ja nagu elu näitas, ei leidunud ühtegi jooksjat, kellega oleksid tempod sobinud. Vältisin nii pingutamist kui enda jaoks liiga aeglast kulgemist. Lõpukolmandikul tuli muidugi ka tasasel maal aeg-ajalt kõnnilõike teha, et lihaspinget maandada ja sellega krampe vältida.

Veetase maastikul oli seekord hoopis teine kui 8 aastat tagasi. Öösel ehitasid korraldajad ja nende abimehed palkidest ja laudadest ülepääse mudasematest ja märjematest kohtadest. Hull töö!

Vahepeal saime isegi ühe pundi koos jooksma, peale Suursoo laudraja  lõppu lagunes see aga ära.

Kuid me saime ühe või teisega hiljem mitmeid kordi kokku, nagu see pikkadel distantsidel ikka juhtub. Inimestel on erineval ajal nõrkuse- ja tugevusehetked.

Pulss tõusis tasapisi üle 130 ja läks raskemaks. Väga meeldiv oli jõuda tugipunktidesse, kus Etsi alati suure rõõmuga vastu võeti. Tuttavad orienteerujad kõik. Aitäh teile!

Ilm oli hea, ehkki vahepeal sadas natuke vihma. Mis aga kõige parem, tuul oli põhjast, st selja tagant. Eriti meeldiv oli see avatud Jussi nõmmel.

Ootasin viimast Pukimäe elustamispunkti, kus, nagu alati, pakutakse Vana Tallinnat. Viimane koos ultrate superjoogi Coca-Colaga andis tiivad ja pidin peale seda end isegi natuke tagasi hoidma, et enne lõppu mitte krampidega jännata. Sääremarjad hakkasid juba kergelt säutsuma.

Ja siis, vaid 1 km enne lõppu, jooksis täitsa ootamatult mööda üks blondi patsi ja kenade jalgadega tütarlaps. No temast pean nüüd küll kinni hoidma, mõtlesin, ehkki võistlusmomenti teistega sellel maratonil vältisin. Kahjuks ei suutnud, jalad kadusid kiirelt eest.

Aeg tuli 05:10:15, jäin jooksuga igati rahule. Nii korraldus kui kõik korraldajad olid väga toredad ja pühapäev õnnestus igati.

Tulemused

PS. Rada oli väga hästi tähistatud, va üks koht (kaardil 25 km sildi juures), kus panin mööda. Õnneks sain veast kiiresti aru.