Treenerid

Huvitav on vahetevahel mõelda, kuidas olen jõudnud tänasesse päeva - kellega koos elan, kus elan, millist tööd teen või mis huvi pakub. Kodust ja geenidest sai kõik alguse, kuid pagana palju on juhuseid, mis hilisemat elu on suunanud. Nende juhuste kõrval on tulnud teha hulgaliselt otsuseid, kas siis eesmärgist, sisetundest, kellegi soovitusest või praktilisest kaalutlusest lähtuvalt. Ja õnne peab inimesel olema, mida iganes selle all ka ei mõista. Kõige suurem õnn on see, et hing on veel sees, sest selliseid juhuseid, kus elu on olnud piiri peal, on olnud päris mitmeid. Tuleb tänada kedagi, kõik ei sõltu iseendast ega inimesest üldse.

Kuna on spordiblogi, siis vaatan tagasi, miks on sport ja sportlik eluviis mulle elu jooksul lähedane ja oluline olnud. Nüüd, kus aastaid kokku 60 ja eesmärgid tagasihoidlikud, on seda ehk sobiv aeg teha.

Kodust pole ma spordipisikut otseselt saanud, mäletan väiksena emaga suusatamist Variku metsa, isaga koroona ja vanema õega sulgpalli mängimist. Mul on alati olnud üsna suur vabadus tegutseda oma äranägemise järgi, ka kooliskäimist ja õppimist eriti ei kontrollitud. Usaldati vist. Vaba aega oli lapsepõlves palju, millest suur osa möödus sõpradega õues-tänaval mängides ja sportides, kuid ka kodus toas, kus mõtlesin endale igasugu mänge välja, mille oluline komponent oli võistlus. Kuid see on omaette pikk lugu.

Esimesse trenni läksin nagu ka paljud teised meie kooli - Tartu 5. Keskkooli 1. klassi lapsed Gennadi Jagomäe juurde ujuma. Trennid toimusid hommikuti Emajõe ujulas, sest koolis käisime õhtuses vahetuses. Ujumise sain selgeks ja mõni meist, näiteks klassivend Peeter Hoppe, ka perspektiivikaks ujujaks. Kuid seda oli ta kuni 6. klassini, siis tulid muud huvid. Minu ujumistrenn lõppes kahjuks üsna varakult, sest ühel korral ei jõudnud peale ujumist kooli, poistega oli muudki põnevat teha, ja karistuseks keelati trenn kooli? poolt ära. 

Kuid 1968. aastal tuli majavalitsuse nr. 7 spordimetoodikuks Mart Siliksaar (pildil), olles siis alles 19 aastane. Ta korjas tänavatelt poisid kokku ja pani meid suvel jalgpalli ning talvel jäähokit mängima. Mart tegeles meiega 6-7 aastat järjest ja selle aja jooksul võistlesime mitmes vanuseklassis "Nahkse palli" ja "Kuldse litri" turniiridel nii Tartus kui vabariiklikus finaalis. Mardi trennid olid tavaliselt Tamme staadioni harjutusväljakutel või rohulappidel, võistlusmängud Tartu Lastestaadionil. Sõitsime ka Eestimaal ringi, ükskord mängisime jääga kaetud kevadisel Rakvere staadionil. Jää läks katki ja sisuliselt toimus mäng 10-15 cm sügavuses jäätükkidega segatud vees. Väravas oli siis Avo Jakovits, Mardi sõber ja meie nö teine treener. Graatsilised hüpped jääsuppi oli omaette vaatemäng.

Arenesime nii füüsiliselt kui individuaaltehniliselt, kuid ei mäleta, et meile oleks jalgpalli või jäähoki taktikast või mänguskeemidest palju räägitud. Olin jalgpallis vasakründaja, meie Väike-Kaare tänava poiste liider Kalle Kaljurand keskel ja niiviisi me seal väravaid lõime (pildil on Kalle  paremal, Leo Labu vasakul). Mart oli tõeline spordifanaatik ja see oli nakkav. Tegelesime ka teiste aladega (kalapüügist lauatenniseni), kuid see selleks. Mardi trennid polnud aastaringsed, ehkki mängisime sisejalgpalli ka talvel. Meie kooli võimlas sai poistest nädalavahetusel kokku 3-4 võistkonda, kus siis omavahel turniire pidasime ja iga mängu järel pimedasse pesuruumi kraanide kohale ahnelt vett jooma tormasime, silme ees virvendamas valged rõngad. 

Ei mäleta, et trennid oleksid olnud vastumeelsed või igavad. Mart on kahtlemata olnud üks kõige olulisemaid mõjutajaid sportlike eluviiside juurde toomisel, sest jalgpall ja jäähoki andsid väga hea koordinatsiooni ning üldfüüsilise ettevalmistuse teiste aladega tegelemiseks. Ning muidugi veetsime lõputuid tunde tänavajalgpalli või -hokit mängides. Kalle isa tegi kunagi maja ette uisuplatsi, kus sai ka jää peal hokit taguda. Tavaliselt tegime seda ilma uiskudeta. 

Hokipildil olen tagareas paremalt teine. Pilt vist tehtud Tallinna Lastestaadionil.

Samal ajal majavalitsuse egiidi all oleva sporditegevusega käisime ka erinevates trennides. Võimalusi oli palju, trennid tasuta, uudishimu ja sõbrad-kaaslased panid kõike katsetama.

August Soku (pildil) korvpallitrennis käisin koos tänava- ja koolikaaslastega kusagil 4. klassis. Õppisime tehnikat, soojenduseks mängisime EPA võimlas (praeguses Tartu Maarja kirikus) ka jalgpalli. Sokk oli käreda häälega, otsekohene, tsipa kärkiv treener, kuid ta meeldis meile. Trennipoistena saime tasuta vaadata Tartu Kalevi korviässade (Tammiste, Krikun, Tomson jt) üleliiduliste meistrivõistluste mänge. See oli äge. Kuid miskipärast ma seal trennis väga kaua ei käinud.

Kusagil 5. klassis (1972) tuli meile kooli praktikale? Arvo Kivikas ja alustas orienteerumistreeningutega. Mäletan neist esimest Vapramäel, edaspidi kohtusime Tartu neljapäevakutel. Ta ei olnud koolis kaua ja treeningud lõppesid üsna pea. Kuid orienteerumine sobis ja meeldis mulle kohe esimesest korrast. Olen aeg-ajalt päevakutel käinud kogu elu ning alates kusagil 2000. aastast, kui astusin Harju KEK RSK klubisse, jõudsin ka võistlustele. Sellest ajast on orienteerumine olnud põhihobiks. 

Ühte otsust ma siiski kahetsen. See oli siis, kui õpetaja Kersti Vink tegi koolis orienteerumisringi. Soovijaid oli sinna päris palju, mistõttu ma end kirja ei pannud. Kahju jah, sest orienteerumise seikluslikkus mulle meeldis ja nagu hiljem selgus, sobis ka pikamaajooks. Sprinterivõimeid eriti polnud.

Kooli ehitati ujula ja lisaks ujumisklassidele tekkis võimalus käia ujumistreeningutel. Soojas vees on ikka mõnus olla ja läksin minagi kusagil 5. klassis ujumistrenni, seekorda nais- Jagomägi juurde. Üsna varsti liikusin edasijõudnute rühma ja koormused kasvasid. Ühes jõusaalitrennis kohusin Sergei Škatoviga, kes siis oli samuti ujuja. Mäletan hästi ühte trikki, mida korra üksteisele tegime: kõigepealt oli vaja pikalt ja sügavalt sisse-välja hingata. Hetkel, kui kopsud õhku täis võtsid ja need lukustasid, pigistas teine selja tagant kätega kopsud kokku. Järgmisel hetkel avastasid end põrandalt, pärast minestamist... Koormused hakkasid vastumeelseks muutuma, ujumine samuti ja ma tulin trennist ära.

Kusagil vahepeal käisin ratsatrennis paksema vanema mehe Martin Kutti juures Tähtveres. Läksin koos sõber Aguga, kes jäi sinna kauemaks. Jällegi, sain algtõed selgeks, oskan traavi ja galoppi sõita, millest hilisemas elus oli palju kasu (lugu SIIN).

Ühel päeval tuli kooli Enn Jaigma (pilt aastast 2017), Tartu Dünamo viievõistluse treener ja kutsus poisse trenni. Katseteks oli ujumine ja mind võeti vastu. See oli 7. klassis. Tegelesime neljavõistlusega, sest ratsutamist noortel veel polnud. Suur osakaal oli ujumisel, kus treeneriks Rammi. Trennid toimusid jälle tuttavas Emajõe (sauna) basseinis. Nüüd olin juba suurem ja talusin koormusi paremini. Head libisemist vees aga ikka ei leidnud ja ajad polnud head. Püstolilaskmises siluettidesse olin tubli, vehklemises sain viimasel turniiril samuti hea tulemuse. Jooksukrossis arenesin kenasti. Kuid see pagana ujumine, mis oli punktiarvestuses üks olulisemid alasid... Ühel hetkel mõistsin, et ujumise tõttu pole mul sellel alal potentsiaali. Kõik muu meeldis väga. Tegin loobumisotsuse, kuid kuna majanaaber Rein oli treeneriga tuttav, siis õnnestus Ennul mind veelkord tagasi trenni kutsuda. Käisime kahekesi lasketiirus ja tulistasin mitu karpi padruneid tühjaks. Enn Jaigma oli väga hea treener ja olin talle siiralt tänulik kõige eest, kuid veendunud sisetunne, et ma ei suuda ujumises paremaks minna, oli nii selge ja tugev, et raske südamega ikkagi loobusin edasistest treeningutest. Võrdlesin end "Kalevi" grupi poistega, kelle treeneriks oli Hanno Selg ja kelle viievõistluse treeningud algasid vaid puhta ujumisega. Nad olid siis tugevamad, neist üks andekamaid ja suuremaid harjutajaid oli Gardon Piir, kes pidi südameprobleemide tõttu trennid pooleli jätma. Mäletan, et kevadises suusalaagris Otepää lähedal oli 2 harjutuskorda päevas. Kui me kõik peale ärkamist hommikusöögile läksime, siis Gardon tuli juba hommikuselt jooksutiirult. Pimedas. See oli tahtmise tase, kuid maksis hoolsale noorele harjutajale kätte. See, et Tartu oli väike ja spordipoisid siin-seal jälle kokku sattusid, näitas ka fakt, et kunagi varem oli "Nahkse palli" finaalturniiril Narvas meil väravasse värvatud 1. majavalitsuse poiss Gardon Piir.

Põhikooli päevilt (7. klass?) tooks välja Pioneeride Maja maleringi, mida juhatas Aksel Rei. Käisin seal pinginaabri Einar Birk'iga, kes oli andekas mängija. Poisse oli palju ja põhiliselt mängisime turniire. Kui üks sai läbi, algas teine. IV järgu täitsin ära. Maleringi vaikne ja mõttepaks õhustik on siiani selgelt meeles. Meeldiv keskkond. Klassivendadega korraldasime üksteise kodudes maleturniire (natuke juttu SIIN).  

Kuidas ja millal sattusin poksima treener Peeter-Jaan Noppel'i käe alla, ei mäletagi. Trenne Mitšurini tänava võimlas mäletan hästi, ka seda, kui ühe noorema vene poisi nutma lõin, ehkki hoiatasin teda mitu korda ette, et ärme poksime. Peale seda lõi tema vanem sõber mul ringis nina veriseks. Raskusi tõstsin vahel koos ka tuttava Sergei Škatoviga, kes oli juba siis tegija ja sai vabariigi parimaks poksijaks. Talvevaheaja treeninglaagrisse Viljandi järve äärde poksitrenniga ei läinud, sest sisetunne ütles, et ma tegelikult ei taha, et vastu nägu taotakse. Seda vaatamata treener Noppeli komplimendile, et mul on soome sisu ja sellega on potentsiaali. 

See võis olla 8. klassis, kui klassivend Peeter Hoppe kutsus mind Tartu Kalaspordiklubi spinningu-spordi trenni. Teda oli omakorda kutsunud Margus Viigimaa. Olime Peetriga koos palju kalal käinud, kus Peetril oli statsionaarne, minul aga roteeriv rull. Trennis sain endale samuti statsrulli, täpsusheidete ridva ja Saksa teleskoopõngedest kokku ehitatud kaugusheite ridva koos suurema rulliga. Sellised ridvad tegi kõikidele trennikaaslastele treener Vladimir Poll - lühemat kasvu, prillidega vanem mees, kes hoolitses väga meie eest. Tehnikat õppisime põhiliselt ise, selleks lõputul hulgal erinevaid heiteid tehes. Kaugusheite omandamine vajas natuke ka kõrvalist abi. Poolteist kuud peale trenni minemist täitsin meistrikandidaadi järgu, mis oli spinningu kolmevõistluses 264 punkti  (pilt on ajakirjast "Kehakultuur"). Võrdluseks tooks maratonijooksu meistrikandidaadi normi, mis oli siis alla 2:30h. Selge see, et spinninguspordi järgunorm oli liiga madal. 

Peetril, kes võttis kõike alati väga kirglikult, tekkisid muud huvid (maadlus) ja ta lahkus varsti trennist. Kuid mina jõudsin sellel alal Eesti tippu. Kuuludes veel noorteklassi, sain Eesti MV-l kolmevõistluses rekordilised 296 punkti, mis jäid alla ainult meesteklassi võitjale Avo Kauri 298 punktile. Spinninguspordist olen varem kirjutanud SIIN ja SIIN. 2019. aastal kutsus Raivo Markov enda juurde kokku vanad tegijad, sest Eesti Casting (spinningu ja lendõnge sport) sai 50 aastat vanaks. Sellest kirjutas artikli castingu praegune eestvedaja Allan Lahi (pilt on sellest artiklist). Olin kahjuks samal ajal Türgis. Tegelesin castinguga ülikooli teise kursuse alguseni.  

Ülikooli esimesel kursusel käisin veel karate trennis, kus treeneriks oli Urmas Lest. Üheks trennikaaslaseks oli näiteks punastes dressipükstes Johannes Kert. Ka tulevast abikaasat nägin seal esmakordselt, juhuste kokkusattumisel tutvusime ja abiellusime 9 aastat hiljem. Urmase treeningud olid pikad, väga hilistel õhtutundidel, seal oli palju mediteerimist ja tempo madal. Kaua seal ei käinud, tugevaks ei saanud. Pildil on Urmas, kellega käisime aastaid hiljem koos mägimatkal Kaukaasias. Taamal Bezengi sein.

Ülikooli alguses lõppesid igasugused treeningud. Ma ei läinud ei alpinismi ega ka orienteerumise trenni vaid ajasin kergelt läbi mingi kergejõustiku sugemetega üldrühmaga. Koos juristidega, sest nemad juba teadsid, kust saab kõige lihtsamalt arvestuse kätte. 

Lõpuks saabus aeg ühe kõige karmima treeneri käe all, kelle eest ei saanud midagi varjata ega trennist viilida. See treener luges ja uuris palju metoodilisi materjale, lõikas välja vastavaid ajaleheartikleid, samas pööras vähe tähelepanu taastumisele. Ta ei saanud aru, et mulle ei piisanud alati ühest päevast puhkusest, vaid teinekord oli vaja mitu. Väsimus kogunes, tervisenäitajad halvenesid ja lõpuks käisin haiglas uuringutel, 25 aastaselt.

See treener olin ma ise. Ja spordiala oli pikamaajooks. Ülikooli viimasel kursusel tekkinud soov maratoni joosta pani läbima pikemaid vahemaid, vähemalt 12 km-seid otsi, võib-olla tuli ka mõni pikem. Esimesel maratonil, milleks oli Tartu-Otepää maraton 1983. aasta aprillis, jooksin ettevaatlikkuse tõttu 30 esimest kilomeetrit rahulikult, seejärel tõstsin tempot ja aeg tuli 3:19. See oli elu kergeim maraton.

Isu kasvas, jooksukilomeetrid hakkasid kogunema. Aasta hiljem jooksin staadionil 3 km 9:18-ga ja sellest nädal hiljem Võidu maratoni 2:51-ga. Esimesed 10 km olin juhtgrupis, aeg 35:50. Siis võtsin hoo maha, tagasipöörde kohas Tabiveres oli aeg 1:21.

Peale seda seadsin eesmärgiks joosta sügisel alla 2:40 ja treenisin kohati mitu korda päevas. Tegin intervalllõike, katsetasin isegi teiperiga. Jooksin 32 km pikkusi otsi Õismäelt Murastesse ja tagasi, kusjuures esimesed 7 km kulusid sageli eelnevate päevade väsimusest taastumiseks. Väsimus oli pidev, imestasin, kuidas suvalised inimesed suutsid trolli või bussi peale joosta.

Osalesin ülipikamaajooksude sarjas, kus olid kavas nii 20 km kui 30 km distantsid. Rekordjooks pidi tulema Vändras, Eesti MV-l 1984. aasta septembris. Lühidalt olen sellest kirjutanud SIIN. Jooks läks aia taha - ei olnud piisavalt puhanud, toitusin hommikul valesti ja mis kõige hullem - jooksin esimesed 5 km juhtgrupis. Tempot ei tea, aga kõhus oli kogu aeg raske tunne.  Selle jooksu võitis Villy Sudemäe 2:28-ga, napilt kaotas talle Renee Meimer. 

Sügisel jooksin Tutermaa-Tugamanni maanteejooksu 30 km 1:48-ga, mis teeb iga 10 km keskmiseks 36 min.  

Järgmisel aastal (1985) jooksin Tartu-Otepää maratoni 2:54-ga, Ümber Viljandi järve jooksu 42:12-ga ja olin 24. (pildil tulemused). Ühel õhtul jooksin Komsomoli staadionil soolojooksus 10 km 33:24-ga, kuhu tulin otse välitöölt Kesk-Eestist. Oli päris hea minek, kuid see õige maratonijooks jäigi jooksmata. Ilmselgelt treeneri süül.

Orienteerumise peale siis aega ei raisanud, see tundus mõttetu tegevusena maanteejooksja arengu kõrval. Täiskasvanuna olin võimeline end rahvasportlasena piisavalt tagant sundima, kuid nagu eespool mainisin, ei suutnud tehtud tööd ebapiisava taastumisega tulemuseks teha. Ja sellega ka tõsised trennid lõppesid. 

Mida järeldaksin oma noorusaja trennidest:

- areng, töövõime ja tahe tulevad noortel erinevatel aegadel
- suure tahtejõuga noored võivad endale liiga teha, neid tuleks tagasi hoida
- kui huvi, motivatsioon või usk arengusse kaob, siis kaob ka noor sellelt alalt
- kuni elu lõpuni jääd kõrgelt hindama sõbralikke, abivalmis ja kannatlikke treenereid

- tipud tulevad vaid väga vähestest, enamus on tänulikud, et neid on kasvatatud ja tehnikat õpetatud.        See annab tulevikus suure vabaduse. 

- lastevanemate tugi on hea ja vajalik, kuid olulised valikud peab noor ise tegema. Lapse ülekiitmine on pigem halb kui hea.

Kuid kindlasti on igal ühel oma lugu ja oma arusaamine spordist, selle eesmärkidest, ambitsioonidest, kasvatusmeetoditest jne. Erinevad on nii lapsed kui nende vanemad. Treenereid on aga väga vaja ja suur aitäh, et nad seda tööd noortega teevad. Tippsportlased rääkigu oma lugu ja selleks sobib kuulata Timo, Peetri ja Sandri iga-pühapäevast Vestluspäevaku podcasti (lingid leiab Timo&Lauri Facebooki lehel). Kokku on neid vestlusi toimunud juba 15(!). 

Portreefotod on võetud ESBLi lehelt.