Karstipõrgus rogainimas ehk EM Aralaris

Julgen arvata, et rogaini Euroopa meistrivõistlused Aralari rahvuspargis Põhja-Hispaanias ületasid kõikide osavõtjate ootusi-kartusi-lootusi. Ja seda mitmest küljest. Sportliku poole pealt oli ette teada, et seal esineb raskesti läbitavaid karstivälju, mida tuleks võimaluse korral vältida. Aga seda, et neid alasid oli võistlusmaastikul nii palju ja et rajameister suure osa ka punktikohtadeks kasutas, poleks küll oodanud. Rogainile andsid seiklussportliku maigu väga keerulistes kohtades asuvad, sh peidetud punktid. Lisaks kattis totaalne udu õhtul kella 21.30-ks kogu kõrgema mägise platoo, misjärel laskus alla orgudesse. Liikumine pimedas, nähtavusega alla 3m, ülikeerulistel karstialadel, kus karstilehtrid olid mitmekümne meetri sügavused ja vertikaalsed augud veelgi sügavamad, tegi elu üsnagi põnevaks. Vähe sellest, esimesel võistluspäeval oli temperatuur +34°C.

Tehnilise keerukuse koha pealt tahaks lisada, et eelnevalt modelikaardil käinutel (kuuldavasti ka Eensaartel) oli punktide leidmine tõeliselt raske. Kuid võistluse käigus kohaneti maastikuga ja mõned suutsid isegi 3 m-se nähtavuse juures leida kilomeetri kaugusel asuva karstiaugu sadade samasuguste keskelt!!??.

Samas olid korraldajad ära teinud tohutu töö suurearvulise vabatahtlike armeega. Kaart oli väga hea, välja oli toodud ka läbitavuse info, kus tumerohelised alad olid sageli läbitamatud. Täpselt oli püütud piiritleda karstialasid. Toitlustamine oli öösel väga korralik ja meeldiv, ei puudunud ka tasuta külm õlu. Võistlusjärgne söömaaeg oli kui pidusöök, lisaks sai vaakumpakendis kaasa terve õhtusöögi. Lühidalt, hispaanlased võtsid EMi väga tõsiselt ja on üsna tõenäoline, et 2019.aasta MM toimub Kataloonias (La Molinas). Loodetavasti ei hurjutata neid selle võistluse ikstriim-KP-e tõttu nii ära, et teevad MMi liiga lihtsaks.

Kohalesõit

Startisime Tallinnast reede hommikul kell 7.30 ja lendasime läbi Amsterdami Bordeaux-sse. Sealt rentisime auto ja sõitsime võistluskeskusest (Lekunberrist) ca 25km kaugusele. Kogu reisi oli meie 5-liikmelisele seltskonnale (Tiit Tali, Jaanus Reha, Mati Preitof, Marje Viirmann, Eduard Pukkonen) korraldanud Tiit, ta oli ka autojuhiks. Söömine oli sellel päeval natuke kehvapoolne - Amsterdamis müüdi võileiba (Marje kohtus samal ajal Triinega), alles kell pool 6 õhtul saime peale pikka nälgimist prae. Majutuskohas olime üksi (st perenaist ei tulnudki), hommikusöögi klappisime kokku kaasavõetud toiduainetest.

Võistlus

Võistlus, mis oli eestlaste jaoks edukas, polnud meie tiimi jaoks kõige õnnestunum. Mis seal salata, Marje oli kehvas füüsilises seisus ja peale 3 tundi algas tema jaoks üks suur kannatamine. Kui keegi arvab, et järgnev jutt võiks Marjet kuidagi halvast küljest näidata, siis nii see pole. Selle aasta kahekordsel maailmameistril pole vaja midagi tõestada ja põhjuseks, miks pikkadeks pingutusteks ressurssi napib, võib seletada hooajal kogutud väsimuse ja kõige tähtsama võistluse järgse varjatud kurnatusega.

Enne võistlust arvasin, et superveteranide klassis ei tohiks meil veel tõsiseid konkurente olla, kuid juhtus nii, et jäime neljandaks, 3 (30)-punktilise kaotusega pronksile. Arvestades seda, et võistluse keskel ei võtnud me 9 tunni jooksul ühtegi (!) punkti, polnud selline tulemus ka mingi üllatus. (Kõrvalolev pilt on korraldajate lehelt).

Kuid kõigest järjekorras.

Planeerimisel joonistusid välja nö klassikalised valikud - päeval idaosa metsa, mis varjaks päikest, sealt põhja poolt enne pimedat keskusesse ja ööseks üles mägisele lagedale platoole, kus pidanuks öine navigeerimine olema lihtsam. Igati loogiline variant, mida tegid ka reisikaaslased Reha-Tali ja Kaljur-Preitof. Jaanus ja Tiit tegid esimese ringi tagurpidi, Maido ja Matiga oli meil sama algus.
Olin valmistanud niidi linnulennuliselt 67 km jaoks, mis oli palju konservatiivsem plaan võrreldes teistega.

Kuna I ring tundus jäävat natuke lühikeseks, võtsime alguses sisse teisele poole teed jäävad punktid 53, 97 ja 54. Tagasiteeks valisime karmima läbimurde läbi KP 78 ja 61. Kuna 61 lähedal oli vaevumärgatav teerada, siis loobusime plaanist keskusesse mitte tulla ja ikkagi üritada seda lõiku läbida. Mainiks siinjuures, et tumeroheline pole mitte ainult kehvasti läbitav, vaid suures osas lootusetu läbitavusega teravaokkaliste väätide tõttu. Üldjuhul tuli madalat taimestikku vältida.

Add caption

Alguses liikusime koos Mati-Maido ja Rene Käsiku tiimiga ( + Paul Lumi ja Anu Poopuu) rahulikult, nagu palava ilmaga kombeks. Esimene suurem tagasilöök tuli KP 140-ga, kus kaldusime kõik kolmekesi liiga vasakule ja üles. Kolm korda laskusime ja tõusime enne, kui Marjega punkti leidsime (lossi ja elektriliini järgi saime end paika). Kammisime ennist vale kaljurida. Mati ja Maido kadusid varakult ära, seda punkti nad ei leidnudki. Meil tuli viga üle 30 min.

Korralike karstinähtustega kohtusime esmakordselt KP 170 juures, kuid tõsiseks läks asi 115 piirkonnas. Aeglane turnimine kividel väga sügavate karstilehtrite vahel. Punkti leidsime siiski ilusti (puu metsas).

KP 97 lähedal jooksid vastu Tammemäe-Einpaul, kes ei soovitanud rohelisest läbi minna. Läksimegi ringiga, ehkki natuke liiga suure kaarega. Ka järgmised punktid saime kenasti kätte, KP 154 oli sügavas koopas, kus oli ka fotograaf. Oli näha, et tõusul KP -43-72 hakkas Marjel raske, liikumiskiirus aeglustus, nägu muutus tõsisemaks ja olek suletumaks.

Laskumisel etapil 172-105 oli mul kõik kenasti kontrolli all, kuni ühel hetkel tahtsin kõrge kivi pealt pilti teha ja tasakaalu kaotades lõi reie süvalihasesse kõva krambi. Oigasin minuteid ja hiljem toibusin veel mitu minutit otsa. Nüüd olime justkui Marjega võrdseks saanud, ehkki minu olemine oli kogu aeg olnud väga ok. Olin tarbinud ka soolatablette ning eelnevalt joonud ära ühe Mangneslife-i. Kuid palavus tegi siiski vaikselt oma töö ära ja leidis organismi nõrga koha üles.

Edasi muutusin liikumisel natuke ettevaatlikuks, mis hajutas tähelepanu. Siis tegimegi väikese vea, läksin igaks juhuks idapoolseid karstilehtreid kontrollima. Need osutusidki valeks, olime olnud üsna punkti lähedal.

Ootasime joogipunkti WP1, lootes leida külma allika. Kahjuks oli vesi plastikkanistrites ja mitte külm, kuid olemas.

Väga põnev oli KP104 asukoht. Eelnevalt ei saanud me kaardilt kuidagi aru, kas tegemist oli sügava oru või mäega, ronisime siiski Jaan Metsa ja Tiina Kangilaski järel üles, kus mäe peal oli sügav org kaljukanjoniga.

KP 104 ja 171 vahel jooksid mööda Eensaared ja Silver mainis, et tegid planeeringu linnulennuliselt 125 km-le. Võttis muigele. (tegelikult ütles, et olid selleks ajaks läbinud vaid 25 km, meile julgustuseks (vt kommentaari)

Meie liikusime aga väga aeglaselt, sest Marje lihtsalt ei jõudnud (minu krambiprobleem oli ammu unustatud). Vaatepilt polnud üldse meeldiv ja seetõttu liikusin kaugemal eespool, Marje pidi jälle iseendaga hakkama saama, keskenduma liikumisele. Suhtlemiseks jõudu ei jätkunud, kogu muu maailm peale iseenda on sellistel hetkedel mõttetu ja ärritav.

Kuid mul oli tol hetkel tõsine mure, et kuidas me sellest piirkonnast keskusesse jõuaksime. Olime võimaliku tagasitee KP 97 ja teiste teest põhja pool asuvate punktide kaudu läbi lõiganud (olime need enne ära võtnud) ja ainukeseks võimaluseks jäi minna läbi 78 ja 61. Samas oli jäänud pimedani aega 1h ja pimedas nende punktide kaudu minek oli ülimalt karm, just Marje seisundit arvestades. Liikumine oli mõeldav teede peal, kuid neid polnud. Tõusu loomaonnist üles KP 78 suunas oli ca 80 m ja nõlv üsna järsk. Marje lamas täiesti kurnatuna rohul ja selline minek polnud talle jõukohane. Pealegi oli kogu platoo kohe-kohe kattumas tiheda uduga ja läks jahedaks. Kell oli 21.00.

Otsisin varianti nö päästeoperatsiooniks, milleks sai valitud ringiga üle kuru minek. Nö kurule tõusu oli mööda teed ca 50m, sealt tuli vaid laskuda, esialgu piki orgu, hiljem laskuda mööda radu ja teid. Kõik tundus igati turvaline, tee äärde jäid KP-d 35 ja 41. Kurult laskudes jäime tihedasse uttu, läks pimedaks ja nähtavust oli vaid mõni meeter. Lambad olid meil ümberringi, kuid neid eriti ei näinud. Vaid silmad helkisid ja kostis määgimist.
(Alumisel pildil läheneb udu- ehk pilvefront)

Kuna olime möödumas KP35-st, siis läksime seda võtma. Mitte mõmmigi ei näinud. Vasakul tulid tuled lähemale, keerasime mingil hetkel nende poole. Ka nemad ei teadnud, kus punkt on. Nüüd taganjärgi, GPS-träkki vaadates, olime seisnud õige augu serval (!). Jah, sealt läks nõlv küll kergelt alla, nagu ka sajas teises kohas.

Loobusime punktist ja suundusime uuesti raja peale. Lugesin täpselt teekäänakuid ja läksime ühest otse KP41-e - auku rohelises. Auke oli seal mitmeid, üks sügavam tundus olema see õige. Ütlesin Marjele, et oota, lähen vaatan. Kuid nõlv oli väga järsk ja kaljune, rohelises põimusid okastraadid ümber jalgade nii, et pidin pea ees alla lendama. Kuna kõik allpool sügavas augus oli roheline (loe: okastraati täis), siis loobusin katsest. Läksime ära. Kuid me jõudsime sinna hommikul veel tagasi, sest tegemist oligi õige auguga.

Kell 22.30 jõudsime keskusesse. Kõigepealt söök ja jook, mis oli rikkalik, ehkki Marjel ei läinud makaronid suurt sisse. Apelsinid, Coca-cola, mõned soolapähklid kummikommidega ja muidugi külm õlu ning must kohv. Autos sättis Marje end magama, krambid jalgades. Nendega oli ta hädas ka rajal, esmakordselt elus sellises ulatuses. Mõne krambitõmbe järel tuli auto uks lahti teha, et saaks jalga sirutada.

Piinlik siinkohal öelda, kuid ise tundsin end täiesti puhanuna. Ilma 25-30 kg kaaluva seljakotita on mägedes liikumine ikkagi üks lust ja lillepidu, puhas nauding. Muidugi, kui jooksma ei pea. Kuid sellel võistlusel seda õnneks tegema ei pidanud.

Lootsin, et ehk saame kell 2 öösel uuesti välja minna. Toonus oli kõrge, endal und polnud, tegin paar sissekannet Facebooki. Kell pool 2 magas Marje sügavalt, teda äratama ei hakanud. Panin ka istudes korraks silma kinni ... ja kui ärkasin, oli kell 4.30! Ütlesin seda Marjele, ehkki olin üsna kindel, et täna enam kuhugi lähe. Kuna keegi liigutas tagumisel pingil, siis küsisin, et mida teeme. Vastuseks sain, et sätin tasakesi. Üks olulisemaid motivaatoreid oli vist see, et meil poleks olnud järgnevatel tundidel midagi mõistlikku keskuses teha :)

Käisime veel keskusest läbi, sest joogikotid vajasid täitmist ja kusagil 5.15 saime välja. Valisime pimedaks ajaks lihtsama piirkonna keskusest edelas, seal sai suures osas kasutada teid ja radu. Mõnus oli, punktid tulid ilusti kätte ja teede peal oli lihtne käia.

Ilus oli vaade alla sügavasse orgu tuledesäras linnale, müstiline punktikoht oli KP 161. Jõudsime sinna täpselt, sest sälkorg asus kaardil teeraja kõrval. Vaatasin 3x5 m auku tee kõrval ja pidin ehmatusest istuli kukkuma. See oli ca 20m sügav. Kõrval oli teine auk, veelgi sügavam, nii vähemalt tundus. Punkti polnud. Läksime tagasi, kuid sälkorgu ei leidnud kusagilt. Siis meenus, et Lauri Leppik oli öösel keskuses maininud mingist punktist sügaval augus. Läksin tagasi, vaatasin sügavasse auku ja seal all oligi KP tähis ning juurdepääs põhja poolt ka täiesti olemas. Vinge koht, kuid see polnud sellel rogainil kaugeltki ainuke ja kaugeltki mitte kõige ekstreemsem punktikoht.

Hooletusvea tegime etapil 59-76, läksime valele rajale.

Tõeliselt karm punkt oli KP 113. Teadsime Lauri hoiatusest, et seal pole teatud suunast peaaegu võimalik läbi pääseda, kuid see "peaaegu" jättis ju ikkagi võimaluse.

Kui lähenesime tee pealt punkti suunas, tulid risti ette plaatjad hai hammaste või seljauimede sarnased seinad, millede vahel olid siis rohkem ja vähem sügavad lõhed, mõni meeter, teine kümmekond meetrit sügavad. Komberdasime seal natuke, teiselt pool lähenesid Vene vanamehed. Üks soovitas, et ärge minge, olete seal kogu ülejäänud aja (3h). Nemad oli turninud kümmekond minutit ja loobusid.

Loobudes sellest punktist tegime ka plaani ümber. Kallid punktid 113, 95 ja 87 jätsime mängust välja ja läksime platooringile (159, 46 jt). KP 95 oli olnud eriliselt seikluslik, sest lõputute kaljude vahel oli sügaval üks koobas, mille sisse oli punkt peidetud. Seal pidi olema õnne, et keegi ütleks punkti asukoha või näeks ise kedagi koopast väljumas. Üldse oli sellel rogainil vaja palju vedamist, kellegi otsest või kaudset abi, eriti udus ja pimedas. Meil seda õnne kahjuks polnud, mitte ühegi punktiga.

Päris karm oli väljatulek punktist 96, kuid õnnestus siiski päris hästi. Peale seda möödusime KP 47-st, mis asus kõrvalasuva künka otsas, 200 m kaugusel. Üldine reegel on rogainis selline, et 10 m tõusu jaoks peab arvestama 1 minuti. Kuna tõusu oli 40 m, siis arvestasin, et selleks kulub 40 (!???) min ja kuna järel oli 1h 20 min, siis lihtsalt rohkem aega ei jätkunud. Uskumatu, kuidas 4 minutist sai äkki 40. See valearvestus jättis meid ilma pronksmedalist. Kuid suva sellest, paremaks poleks see meid teinud (ehkki paljude arvates ilmselt oleks).

Teisel ringil saime väikese haagiga läbi mitme augu KP 35 kätte. Oli teine mingi kivionni põhjas, punkti asukoha nägi ära katuseaugust ja sisse tuli ronida madalast avausest.

Teist korda jõudsime ka KP 41 juurde, nüüd siis valges, koos kahe venelasega. Augu servast alla vaadates tundus see olema täisroheline ja lootusetu punktikohana. See oli sama auk, kus ma pidin pimedas teisest servast alla ronides okastraadid jalgade ümber alla kukkuma. Venelased ütlesid, et selline auk ei saa olla õige ja liikusid edasi. Ka Marje ütles, et läheme edasi. Otsustasin ikkagi augu põhja minna ja õnneks oligi punkt seal (!). Augu lääneserv oli alustaimestikuta ja hästi ronitav. Seega oli väga oluline, milliselt poolt just keegi juhtus augule lähenema.

Meie reisiseltskonnast said kõik medali või kaks. Jaanus ja Tiit  tegid õnnestunud võistluse, kus kogemuste, õnne, PT ja teiste võistlejate abiga ning teisi abistades suutsid edukalt koguda öösel totaalses udus mägiplatoo punkte. Lisaks superveteranide klassi võidule said nad veel 3. koha meesveteranide hulgas. Mati ja Maido kogusid meist vaid natuke enam punkte ja saavutasid 3. koha superveteranidest.

Tulemused


Kojusõit

Tagasiteel valitud majutuskoht oli ilusas kohas, kõrge oru nõlval. Seal sai õlut ja väga hästi süüa.

Hommikul, teel Bordeaux-sse, kastsime Prantsusmaal jalad ookeanisse. Pildil kaugemad majad asuvad Hispaanias.

Külastasime ka üht geoloogilist vaatamisväärsust (lisaks lõpututele karstialadele).



Põnevaid juhtumisi toimus selle rogainil kõigil ja palju. Kui keegi leiab, et tahaks midagi südamelt ära öelda, lisage kommentaar. Kui on ka pildimatejali põnevatest kohtadest, saatke. See üritus lihtsalt oli nii eripärane ja vaevalt keegi enam lubab selliseid rogaini tiitlivõistlusi korraldada.

Teisi linke:

Eensaared (TPMV)
Tiina Kangilaski muljed
Helis Pajuste
Ametlik video (meie finiš 4:15)
Korraldajate fotod